Kas Venemaa on fašistlik?

Aeg ja Ukraina sõda on näidanud, et Venemaa süüdistab teisi oma pattudes ja käitub risti vastupidiselt oma sõnadele. Vene režiim on juba Nõukogude ajast saadik lääneriike fašismis süüdistanud ning pole juhus, et Ukraina sõja üks ajendeid oli läänemeelse Ukraina "denatsifitseerimise" vajadus.

Muide, siin on tegu veneliku sõnamänguga, sest tegelikult mõeldakse "fašismi" all "natsismi". See tulenes sellest, et tollal ei tahetud natse kui oma surmavaenlasi sotsialistideks kutsuda, sest sotsialistid olid nad ise. Kuidas saab siis omasuguseid nottima minna, kas pole? Mõeldes "vennasrahva" ukrainlaste õuele veeretatud sõjale, siis iroonia missugune. Nii kasutatigi sõna "nats" või "natsionaalsotsialist" asemel "fašist", mis ka vene keele foneetika kontekstis mugavamalt kõlab.

Aga et mõisteid selgitada, defineerime mõlemad ära (otsetõlke allikas: merriam-webster.com).

Natsism - poliitiliste ja majanduslike doktriinide kogumik, mida praktiseerisid natsid Saksamaal aastatel 1933-1945, mis sisaldab ühtlasi ka valitsuse totalitaarprintsiipi, germaanlaste rassilist üleolekut ja füüreri ülimuslikkust.

Fašism - poliitiline filosoofia, liikumine või režiim, mis asetab rahva ja tihti rassi indiviidist kõrgemale ning mis taotleb tsentraliseeritud autokraatlikku valitsust (mida juhib diktaator), majanduslikku ja ühiskondlikku distsipliini ning opositsiooni allasurumist.

Natsismi põhiprintsiip on germaani/aaria rassi "puhtus" ja üleolek, mis kajastus juutide tagakiusamises ja Nürnbergi seadustes, kulmineerudes lõpuks holokaustiga. Fašismi põhiprintsiip on "ühtsuses peitub jõud", mida sümboliseerib ka peentest pulkadest põimitud kirves. Fašism on üldine termin, mille alla kuulub kitsam natsismi termin. Täpsemalt öeldes omab natsism "stardipaketina" kõiki fašismi tunnuseid, aga lisab sinna ka enda erijooned. 

Umberto Eco on koostanud lihtsa 14 punktist koosneva nimekirja, mis iseloomustab fašistlikke ühiskondi.

1. Tugev rahvustunne.
2. Patriotism keerleb ühise vaenlase alistamise või ühise eesmärgi nimel.
3. Inimõigused ei vääri tähelepanu ega austust.
4. Valitsus kontrollib massimeediat.
5. Sõjaväe ülistamine ja ülemvõim.
6. Rahvusliku julgeoleku kinnisidee.
7. Korporatsioonide võim on hoitud ja kaitstud.
8. Ametiühingute mõju on kärbitud.
9. Ulatuslik seksism.
10. Kuritöö ja karistuse kinnisidee.
11. Põlgus teaduste ja kunstide vastu.
12. Valitsus ja religioon on tugevalt ühendatud.
13. Laiaulatuslik korruptsioon.
14. Võltsitud valimised.

Siin on nüüd küll mõttekoht. Kui me seda nimekirja vaatame, siis on tegemist ju Venemaa üldise iseloomustusega. Saab loogiliselt järeldada, et Venemaa näol, eriti pärast Ukraina sõja algust, on tegu fašistliku riigiga. Kuna vene fašism muutub aina päevakajalisemaks, kannab see ka lausa eraldi terminit - rašism.

Venemaa on muutunud iroonilisel kombel iseenda ideaali antipoodiks ehk vihavaenlase tegelikuks kehastajaks. Võideldakse fašismi/natsismi vastu, aga ise käitutakse samamoodi nagu need, kelle vastu väidetavalt sõditakse. Putini käe all on see riik vormunud eriti vastuoluliseks nähtuseks, kus sõnad ja tegelikkus ei lähe kokku ning kõik mõisted on täiesti vastupidised nagu raamatus "1984" kirjeldatud uuskeeles. Tegelikult on moodsa Venemaa näol tegu 20. sajandi fašistliku režiimiga, mis oma õitsemisega lootusetult hiljaks jäi, tungides aegunud arusaamadega tundmatuseni muutunud 21. sajandisse, kus sellise korralduse jaoks välisilmal huvi pole.

Geopoliitiline seis (märts 2022)

Venemaa tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainale kallale ning maailm vaatas hämmastunult pealt, kuidas üle pika aja Euroopas taas mürsud lendasid. Kui algselt kardeti, et Ukraina alistub nädala jooksul, siis venelaste pealetung on takerdunud ning kantakse suuri kaotusi. Ukraina ei lase ülekaalukal vaenlasel edasi tungida ja on sooritanud isegi vasturünnakuid. Populaarne Ukraina saab läänelt suuri abisaadetisi, samas kui üleöö paariaks muutunud Venemaa habras majandus väsimuse märke näitab.

Ukraina konfliktis on nii sõdivad osapooled kui ka suuremad tegijad, kes kummalegi poolele pöialt hoiavad. Konfliktis mitteosalevad tegijad on huvitatud sellest, et sõda nende õuele ei tuleks ning ühtlasi kaitstakse enda riiklikke huve. Saab täheldada, et Venemaast on saanud ülemaailmne paaria, kellega väga asju ei taheta ajada. Sanktsioonide kartuses ei kiirusta Venemaad sümpaatseks pidavad riigid teda toetama.

Ukraina - Lääne suunas vaatav riik, millele Venemaa kõigepealt 2014. aastal ja siis 2022. aastal teist korda kallale tungis. Ukraina purustused on rängad, miljonid inimesed lahkuvad riigist ning osa territooriumist on okupeeritud. Samas saab Ukraina lääneriikidelt igasugust abi, näiteks relvastust ja humanitaarabi. Ukrainlased võitlevad ellujäämise nimel ning moraal on äärmiselt kõrge, mistõttu sissetungijale tekitatakse suuri kaotusi.

Venemaa - Agressor, kes tungis väiksemale naabrile kallale eesmärgiga tolle iseseisvus likvideerida. Ajendiks oli Ukraina liigne sõbrustamine läänega ja võimalik astumine NATO-sse, mis oleks Venemaad sõjaliselt ohustanud. Sõja algatas ainuisikuliselt sõjakurjategija ja lastetapja Vladimir Putin, kes ähvardas kõiki vahelesegajaid tuumasõjaga. Suur osa Vene rahvast on sõja vastu, aga kõik protestid ja väljaastumised surutakse julmalt maha ning osalejaid karistatakse pikaaegse vangistusega. Vene narratiiv koosneb valedest ning tõe varjamiseks on kehtestatud üldine tsensuur. Vene sõjavägi kannab suuri kaotusi ning jääb pidevalt toppama, kuna eeldati, et sõjakäik möödub kiirelt. Lisaks tekitavad probleeme puudulik logistika, infosulg, hooldamata ja lagunev sõjatehnika ning oskamatute ajateenijate ootamatu sõtta paiskamine. Vene majandus sai ränga hoobi, kui läänemaailm karmid sanktsioonid kehtestas ja suured välisfirmad Vene turul tegevuse lõpetasid. Külmutatud varade ja kukkuva rubla all ägav Venemaa otsib toetust Valgevenelt ja Hiinalt.

Valgevene - Venemaa lähedane partner, kes agressorit toetab. Valgevene territooriumilt on Ukraina suunas lastud rakette ning seal peatuvad ka Vene väed. Samas ei kiirusta Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka sõtta astuma, kuigi ta sügavaim soov on taastada NSVL. Sõjast hoidumise põhjuseks võib olla see, et rahvas ja sõjaväelased on konflikti vastu ning sõtta astumise korral võivad lahvatada üleriigilised rahutused. Seda hirmu kinnitab 2020. aastal aset leidnud revolutsioon, mis tollal küll maha suruti. Samuti võib põhjuseks olla ka see, et Lukašenka näeb, kui kehvalt edeneb palju võimsama Venemaa sõjaline avantüür ja kui valusa mõjuga on sanktsioonid.

USA (NATO liige) - Ukrainat toetav ja pooldav riik. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi relvajõud konflikti ei sekku. USA domineerib maailma kultuuriliselt ning omab globaalset haaret ja sõjalise jõu esindatust igal kontinendil. USA omab suurimaid majandussidemeid Hiinaga, samas EL-iga on need märksa väiksemad. Venemaaga on kaubavahetus tühine, samas USA-s toodetud kõrgtehnoloogia ekspordikeeld Venemaale pitsitab viimast tugevasti. Seoses Venemaa tegevusega saadab USA Euroopasse sõdureid vaikselt juurde.

Euroopa Liit (enamus NATO liikmed) - Ukrainat toetav ja pooldav liit. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi liikmesriikide relvajõud konflikti ei sekku. EL võtab vastu kõik Ukraina sõjapõgenikud ja hajutab nad liikmesriikidesse laiali. EL omab tugevaid majandussidemeid nii USA kui ka Hiinaga ning lõviosa liikmesriikidest on ka NATO liikmed. EL on Venemaast nii sõjaliselt kui ka majanduslikult kõvasti võimsam, aga kuna ei soovita sõda eskaleerida, siis sõtta ei sekkuta, vaid rakendatakse majanduslikke sanktsioone. EL pelgas konflikti alguses energiaga seotud santsioone kehtestada, aga tegi selle lõpuks ära (peatades isegi Nord Stream 2) ning liit otsib aktiivselt võimalusi Vene energia asendamist alternatiivsete allikatega. Tõusvad kütusehinnad mõjutavad EL kodanike elu, aga see on hind, mida ollakse nõus Venemaa ohu lokaliseerimise eest maksma. EL üritab kõigest väest sõjategevust peatada, rakendades Venemaale erinevaid sanktsioone, mille hulka kuuluvad nii lennukeeluala kehtestamine Vene lennukitele kui ka Vene oligarhide varade külmutamine. Soome kaalub tõsiselt NATO-sse astumist, mis oleks Venemaale tõeliseks õudusunenäoks.

Hiina - Neutraalne riik, mis on Venemaaga tihedates kaubandussuhetes. Hiina rõhutab, et konfliktile peab leiduma diplomaatiline lahendus, samas soositakse vaikselt Vene sõjakäiku. Pragmaatiline Hiina on äraootaval seisukohal, et konfliktist võimalikult palju kasu lõigata. Ühest küljest nähakse läänemaailmas ideoloogilist rivaali, teisalt kujutab ta endast ka tohutut turgu, kus lähevad müügiks nii odavad "Made in China" nipsasjakesed kui ka korralik kõrgtehnoloogia. Autoritaarne Venemaa on ideoloogiliselt lähedane ning pakub ka odavat energiat, samas pelgab Hiina, et Venemaa võib ta lääne sanktsioonidega põhja tirida. Samas on võimalus, et Venemaa nõrgenemisel võib Hiina oma sõbrale Kaug-Idas noa selga lüüa, kuna Vladivostok oli kunagi sajandeid Hiina linn, kuni ta selle 1860ndatel aastatel Venemaale kaotas. Hiinal on ambitsioonid nii Lõuna-Hiina merel kui ka Taiwani osas, mis on takistuseks suhete soojendamisel USA-ga.

India - Neutraalne riik, mis pole Venemaa tegevust hukka mõistnud. Peale sanktsioonide kehtestamist on India suurendanud energiatarneid Venemaalt, kuna viimane pakub neid suure allahindlusega. Kuigi India on maailma suurim demokraatia, tunneb riik, et Euroopas toimuv asub kaugel. India muretseb pigem islamistliku Pakistani pärast ning ka Hiinal hoitakse silma peal, kuna vaidlusalune Kashmiri piirkond on potentsiaalse sõja sütik. Tasub meeles pidada, et mainitud kolm tuumariiki on piirkonnas ka omavahel piirikonfliktides verd valanud. Võimaliku maailmasõja puhkemisel võib India seetõttu Venemaaga kui odava energia pakkujaga koostööd süvendada.

Järeldus

Üldiselt võib öelda, et luksusega harjunud Euroopa on mugavustsoonist väljumas, ühendades end Vene energiast lahti ja suurendades kaitsekulutusi. Kui aastakümneid peeti Baltimaade hoiatusi Vene ohu aadressil perifeeriamaade ülepaisutatud hirmujutuks, siis nüüd nähakse, mida rahumeelne Vene karu endast tegelikult kujutab, kui keset Ida-Euroopat haiglaid pommitab.

Ukraina on piltlikult öeldes maailmakaardile ilmunud ning selle president Volodõmõr Zelenskõi supleb rambivalguses, kehastades demokraatliku Euroopa vabadusvõitluse juhi ideaali. Läänemaailm hoiab Ukrainale pöialt ja toetab teda kõigega, millega saab, et sõja eskaleerumist ära hoida.

Käputäis riike, mis Venemaale toetust avaldavad, on ammu NATO-le ja USA-le vastandunud, mistõttu näevad nad Venemaas lääne juhitud maailmakorrale vastuhakkajat. Üldiselt suhtutakse Venemaasse kui katkuhaigesse, kellelt võib saada paariatõve, mistõttu kiputakse temaga distantsi hoidma.

Venemaa tegevust toetavad riigid (viide):

• Armeenia
• Hiina (kahevahel)
• Iraan
• Kasahstan
• Kuuba
• Kõrgõzstan
• Nicaragua
• Põhja-Korea
• Süüria
• Tadžikistan
• Valgevene
• Venezuela

Võimaliku sõjalise eskalatsiooni tagajärjel tekkivat agooniat võib pikendada India, kes januneb odava Venemaa energia järgi, rahastades nii Vene sõjamasinat. Kui Hiina otsustab Venemaast distantseeruda, saab Indiast Venemaa peamine kaubanduspartner.

Kõige suuremat pinget hoiab paisu all hoopiski Hiina, kes tõenäoliselt valib inimkonna tulevikusuuna. Tuumariik, millel on tohutu sõjavägi ja USA-ga võrreldav majandusvõimsus, pole veel ametlikult poolt valinud, kuigi ta kaldub kergelt Venemaa suunas. Kui Hiina otsustaks Venemaaga paati jagada, oleks sel maailmamajandusele rängad tagajärjed, sest USA ja Hiina vahelised mahukad ärisuhted paiskuks laiali ja tekitaks Läänes metsiku hinnatõusu ning kahandaks Hiina sissetulekuid. Lisaks on Hiina öelnud, et kui ta peaks sanktsioonidega või nende mõjuga pihta saama, siis reageerivad nad otsustavalt. See ongi retsept kolmanda maailmasõja valmistamiseks.

Kui vahepeal midagi ootamatut ei juhtu ja sõda endiselt venib, siis Venemaa jookseb verest tühjaks ning Hiinal tekib tõenäoliselt soov pigem rikka läänemaailmaga koos laua taga istuda ja sureva Venemaa korjuse kallal maiustada, mitte hädaldava Venemaa kõrval paarispaariatena maailma piiramisrõngas kükitada. Kui edasi mõelda, siis peale võimalikku Venemaa purunemist pole välistatud ka järgmine külm sõda Hiina ja lääne vahel.

Ajalugu armastab end ju korrata.

Mida õppida Vene Föderatsiooni sõjapraktikast?

Kui kunagi peaks juhtuma kõige hullem ehk kui Eesti tiritakse sõtta Venemaaga, siis peab meeles pidama mitmeid asju, mis stressiolukorras kergesti ununeda võivad. On loomulik, et sõjaolukorras on palju teadmatust ja soovmõtlemist. Näiteks soovime me kõik, et Venemaa peaks kinni Genfi konventsioonist, et alistumisest ei saaks kõige hirmsam kogemus, aga elu on näidanud, et Venemaa ei järgi mingeid rahvusvahelisi reegleid ning enda edu saavutamise nimel ollakse valmis kõigeks.

Enne olgu öeldud, et iga venelane pole automaatselt vaenlane. On palju venelasi, kes on Kremli režiimi vastu ja põgenevad ka ise selle eest. Siin välja toodud punktid kehtivad Kremli režiimile pimesi alluvate ning Kremli käske täitvate üksuste ja indiviidide kohta. Hoiame õhtumaade lippu kõrgel, hindame inimesi nende tegude, mitte kuuluvuse järgi.

Järgnevad teadmised Venemaa sõjapraktika kohta võivad päästa palju elusid:

1. Venemaa kasutab desinformatsiooni taktikat ehk maakeeli öeldes valetab sihilikult. Rusikareegli kohaselt tasub ükskõik missuguste Vene väidete põhjal oodata 180 kraadi võrra erinevat käitumist. Näiteks kui Venemaa väidab, et naaberriigis mingit sõda pole, vaid käib väike erioperatsioon, siis on ilmne, et Venemaa möllab seal keset täiemahulist sõda. Kordan, et Venemaa sõnad ja teod lähevad reeglina lahku!

2. Vene relvajõudude diversandid kasutavad rünnatava riigi korravalvejõudude vorme ning masinaid. Ukraina sõjas riietusid Vene ründajad Ukraina politseinikeks ning sõideti ka punase ristiga tähistatud kiirabiautodega. Nad ei taju sõjakuritegude toimepanekut samamoodi nagu läänemaailm, sest nad pole kogenud Nürnbergi protsessi ja denatsifitseerimist (dekommuniseerimist). Nad arvavad, et keegi ei saa neid nagunii reaalselt vastutusele võtta, kuna neil on tuumapommid.

3. Vene relvajõud kasutavad kohaliku elanikkonna moraali hävitamiseks terrorit. Kortermajade, haiglate ja koolide pommitamine ning laste, vanurite ja rasedate naiste mõrvamine on tavaline praktika.

4. Vene relvajõud tulistavad tsiviilelanikke ja nende evakueeritavaid konvoisid. Tavaline praktika on selline, et lahkelt luuakse evakuatsioonikoridor, mõni masin lastakse läbi ja ülejäänud satuvad tule alla.

5. Venemaa ei hooli ka omaenda sõduritest ning neid kasutatakse kahurilihana. Sõdureid ei informeerita sündmuste käigust ning neid ei varustata toidu ja laskemoonaga. Seetõttu antakse neile ka luba röövimiseks ja marodööritsemiseks, mistõttu selline reeglite puudumine viib alati ka vägistamisteni. NB! Vägistatakse nii imikuid, lapsi, noori, keskealisi kui ka vanureid. Tihti lõppeb vägistamise akt külmaverelise mõrvaga.

6. Vene relvajõud mõtlevad vaid taktikaliselt, mitte strateegiliselt. See kombineerituna üldise lohakuse, hoolimatuse, kehva mälu ja teadmatusega on viinud ka olukorrani, kus on kõhklematult rünnatud tuumaelektrijaamu. Ka Tšernobõli tuumajaam polnud püha ning nägi lahinguid, kuna 1986. aasta tuumakatastroofi tagajärjed on Vene sõduritel tänaseks juba unustatud.

7. Vene relvajõud üritavad vallutatud aladel kiirelt "referendume" korraldada, et need "rahvavabariikidena" rünnatavast riigist eraldada ja hiljem Venemaale annekteerida.

8. Vene relvajõud kasutavad "küsija suu pihta ei lööda" taktikat, kutsudes relvi maha panema ja alistuma. On selge, et see ei rahusta okupante, vaid teeb nende töö oluliselt lihtsamaks, kiirendades "referendumite" toimepanekut ja hävitamiste lainet.

9. Vene relvajõud küüditavad tsiviilelanikke kuhugi Siberi pärapõrgusse kõige vaesematesse asulatesse. Küüditatud lapsi üritatakse venelasteks kasvatada, mille eesmärgiks on kompenseerida oma räsitud rahvastikupüramiidi ja täiendada genofondi.

Järeldus

Alistumine ei tule kõne allagi, sest Genfi konventsioonile vilistavate Vene relvajõudude siht on külvata hävingut, kasutades ebahumaanseid meetodeid. Kui ka teoreetiliselt saabuks meile kibe lõpp, siis tuleb okupandi kaotused võimalikult suureks ajada, et nad tajuksid natuke ka enda nahal seda, mida nad teistele põhjustanud on. Pealegi on teada, et Vene võimu all elamine tähendab kannatusi, repressioone, elustandardi järsku langust ja tsensuuri.

Kiusajale tuleb alati vastu nina virutada ja ta koheselt paika panna, sest kiusaja teist keelt ei mõista. Pealegi pole meil mõtet karta, sest meie selja taga on NATO ja terve läänemaailm, mis Venemaa kuritööd peatada soovivad.

Venemaa valetamise taktika

Kuulus ennustaja Vanga ennustas 2022. aastaks tulnukate invasiooni. Ilmselt päris tulnukaid ei tule, aga seda ennustust saaks pigem tõlgendada kui teiselt planeedilt pärit roheliste mehikeste invasiooni Ukrainasse.

Miks teiselt planeedilt? Asi on selles, et Kreml on võtnud süstemaatilise valetamise taktika, jättes mulje, nagu asuks Venemaa kusagil paralleeluniversumis, kus natsid Ukrainat enda kontrolli all hoiavad. Samuti pole seal alternatiivreaalsuses mingit sõda, rääkimata Ukraina elamukvartalite pommitamisest. Seetõttu saabki öelda, et Ukrainat ründasid tulnukad teisest reaalsusest ning asusid kuu pealt saabunud natsidega võitlema.

Jätame nüüd halvasti varjatud sarkasmi ja vaatleme Kremli strateegiat. Oleme kõik tähele pannud, kuidas iga Kremli poolt lenduv väide on lausvale, nii et isegi Prantsuse president Macron ütles Putinile otse, et Vene president valetab iseendale. See kohmakas ja kergesti läbinähtav luiskamine jätab mulje, nagu poleks Venemaa presidendil ülevaadet, mis toimub nii Ukrainas kui ka omaenda väeosades.

See on mu isiklik hüpotees, mistõttu ootan kinnitamist või ümberlükkamist, aga arvan, et tegemist on mingit laadi sihiteadliku KGB manipuleerimistehnikaga. Külma sõja ajal tegeleti mõlemal pool raudset eesriiet erinevate psühholoogiliste eksperimentidega (näiteks CIA narkootikumidel põhinev projekt MKUltra), püüdes vastaspoole ees mingitki eelist saada. Olen arvamusel, et KGB (tänane FSB) on enda eksperimentidega jooksvalt jätkanud ning täna näeme selle vaeva vilju.

Putini kamba taktika näeb välja nii, et kui Ukraina sõjas midagi toimub, siis väidetakse täpselt vastupidist. Näiteks lubas Vene pool konkreetsel ajavahemikul relvarahu, et tsiviilisikud ümberpiiratud linnast evakueerida, samas jätkati pommitamist. Kui Ukraina pool raporteeris tuhandetest Vene hukkunutest, siis Kreml väitis tükk aega, et nende poolel hukkunuid polnud. Kui Ukraina poolt välja hõigatud numbrid juba sinna 6000 juurde jõudsid, siis tunnistas Kreml ligi 500 sõduri surma. Sõda nimetatakse tuima näoga sõjaliseks erioperatsiooniks. Balti riikides olevat täheldatud venelaste vastu russofoobia suurenemist. On selge, et venelased ei pretendeerigi tõele, vaid väljastavad vastase häirimiseks valeinfot.

Psühholoogiliselt ei suuda harilik inimene leppida faktiga, et ta on aastaid eksinud ja valet asja teinud. Seetõttu ongi Putini imetlejatel võimatu tunnistada, et nende puuslik valetab ja kasutab neid vaid kahurilihana. Kuidas saaks suure tuumariigi juht järsku sääraseid lausvalesid loopima hakata? Ta alamad järeldavadki, et see poleks loogiline ning et tegu on vaid ameeriklaste operatsiooniga Venemaa positsiooni nõrgestamiseks. Nad mõtlevad, et Putin poleks nii loll, et kasutaks ilmselgeid valesid, mida on imelihtne ümber lükata.

Nii ongi pall veerema lükatud.

On selge, et venelased on natsidelt palju õppinud ja kasutusse võtnud, sest näiteks Kolmanda Riigi propagandaminister Goebbels on öelnud, et "valeta suurelt, tee seda lihtsalt, korruta seda ning lõpuks jäävad kõik seda uskuma". Kui Wernher von Braun aitas ameeriklased kuu peale, siis Joseph Goebbels aitas venelastel ühiskonna üle totaalse kontrolli kehtestada.

Arvestades seda tausta, peaksime venelaste ütlustesse teisiti suhtuma. Pole mõtet automaatselt reageerida stiilis, et üks laps ütleb teisele loll ning teine vastab, et hoopis see esimene on loll. KGB/FSB sogastab vett ning lisaks etendusele kodupubliku ees on selle ülesandeks, et läänemaailm raiskaks jõudu ja aega idiootsete väidete ümber lükkamiseks. Sel juhul jääb läänele vähem energiat sisuliste probleemidega tegelemiseks. Ütlus "üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata" ilmestab praegust infosõda ehk kõike piltlikumalt.

Ärme ürita kotiga tuult püüda ehk pole mõtet venelaste väiteid ümber lükata, vaid muudame taktikat. Trollidele vastamiseks on erinevaid viise, näiteks ignoreerimine või sarkasm. Nad ootavadki, et me nende rumalusi tõsiselt võtaks, aga läheks õige nende mänguga kaasa ning tunnistaks natside baasi olemasolu kuu peal?

Vene relvajõudude vead Ukraina ründamisel

24. veebruaril 2022 ründas Vene Föderatsioon iseseisvat naaberriiki Ukrainat. Maailm oli šokis ja nähes, et riik on igast suunast tule all, kardeti, et Kiiev langeb vaid päevadega. Ent ajalugu on läinud teisiti, sest Ukraina kodanikud näitasid sõja esimestest hetkedest peale üles uskumatut vaprust ja tugevat tahet sisetungija vastu võidelda. Vaid 4 päeva pikkuseks planeeritud "erioperatsioon" on veninud teadmata pikkusega "Afganistaniks".

Miks jäid vägevad Vene väed toppama? Toon välja mitmed erinevad põhjused, miks Putini maailma vallutamise plaan ei toimi.

1. Putini narratiiv ei kannata kriitikat. On teada, et harrastusajaloolasest Venemaa president tõlgendab ajalugu vastavalt oma fantaasiatele ja kirjutab seda aktiivselt ümber. See tähendab seda, et faktide asemel põhineb relvajõudude sõjaline doktriin ühe mehe isiklikel unistustel. Ajalooliste vallutussõdade maskeerimine "õigustatud sõdadeks" üritab rahvast süüst puhtaks pesta, et etturitel oleks psühholoogiliselt kergem ta käskudele alluda. Ukraina inimesed pidid sõdureid väidetavalt lillesülemitega vastu võtma, aga sõdureid tabas hoopis raevukas vastutuli.

2. Lausvalede külvamine läbi riikliku propaganda ja tõese infovoo pidurdamine. Kui sõduritelt korjatakse enne rindele saatmist mobiiltelefonid ära ja saadetakse ette teatamata sõtta, siis mõjub see moraalile laastavalt ning raskendab orienteerumisvõimet. Samuti diskrediteerib süstemaatiline valetamine Venemaa reputatsiooni, sest pea kogu maailm ei usalda enam Venemaad.

3. Hoolimatu suhtumine enda sõduritesse ja põhjendamatu sõda kurnavad Vene sõdurite moraali. Enne sõjategevuse algust pidid Vene sõdurid õppuste raames nädalate kaupa metsas külma käes kükitama. Järsku leidsid nad end piiri tagant arusaamatus sõjas vennasrahva vastu. Arusaamine, et ukrainlased võitlevad elu eest ning ei tervita "vabastajaid", mõjub kurnavalt. Sõjavastaseid meeleolusid ja Putini otsuse ebapopulaarsust kinnitasid ka massiivsed protestid suuremates Venemaa linnades.

4. Sõjaväe ajast maha jäämine ja puudulik logistika. Tundub, et Putin on teinud klassikalise diktaatorite vea, mille kohaselt palju kahureid ja soomust võrdub hea edasitungimise võimekusega. Elu on aga läbi ajaloo näidanud, et iga sõjaväe selgrooks on logistika. Kui toit ja laskemoon õigeaegselt rindele ei jõua, muutuvad sõdurid peagi võitlusvõimetuks. Lisaks on tehnika kohati hooldamata ning on esinenud juhtumeid, mil masinad lihtsalt üles ütlevad. Samuti on kasutusel 20. sajandil projekteeritud lahingumasinad, mis kergesti Javelini ohvriks langevad. Vene relvajõudude sõjaline doktriin on iganenud, sest lahingutehnika koondamine massiivsetesse kolonnidesse on liigagi kergeteks märklaudadeks. Pole ka vähem tähtis, et ca 200 000 mehega pole võimalik efektiivselt 44 miljoni elanikuga riiki okupeerida.

5. Putini Külma sõja aegne mentaliteet ja soovmõtlemine. Putini arvates on maailm endiselt mõjusfäärideks jaotunud ning ta unistab Nõukogude Liidu taastamisest. Aeg on aga edasi läinud ning NSVL-i endised Ida-Euroopa liikmesriigid on seotud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga, kaugenedes Venemaast iga aastaga. Putini terrorit ja toksilist kõva mehe mentaliteeti ei peeta Läänes lahedaks, vaid kummaliseks. Sõja alguses polnud Ukraina "natside" režiimi all, vaid tegu oli demokraatliku riigiga, mille rahvas asus end kaitsma. Polnud mingeid "natse", kellest vabaneda, mistõttu ei leidnud Vene sissetungijad kohalikku toetust.

6. Lääne üksmeel. Ukrainasse tungimisel ületas Venemaa punase joone. Seda on küll pisut küüniline öelda, aga Ukraina pole Süüria. See tähendab seda, et maailm on harjunud sõjakolletega kusagil Lähis-Idas, aga täiemõõduline sõda Euroopa pinnal ehmatas kõik ära, tuletades meelde kahte maailmasõda. See erakordne oht sundis lääneriike oma erimeelsusi ajutiselt kõrvale heitma ja ühise rindena Ukrainale appi sööstma. Muide, Vene režiimi aastakümnete pikkune hädaldamine ja ähvardamine Lääne aadressil oli kõiki juba äärmuseni ära tüüdanud, nii et üsna loomulikul teel koonduti Venemaa vastu. Kui Ukrainale relvastust ja humanitaarabi saadeti, blokeeriti Venemaa majanduslikult, nii et seda tabas majanduskrahh. Põhimõtteliselt kaks aastakümmet Venemaa majanduse ülesehitust ja väikesi võidukaid välispoliitilisi edusamme on kõik nullitud.

7. Soome ja Rootsi hirmutamine, nii et nad kaaluvad seetõttu NATO-ga ühinemist. Aastakümneid neutraalsetena püsinud riigid nägid, millist hinda tuleb maksta NATO-sse mittekuuluvatel riikidel, mistõttu kaaluvad nad tõsiselt NATO-ga liitumist. Venemaa poolsed ähvardused lisasid vaid õli tulle, mõjudes vastupidiselt Venemaa eesmärkidele. Kremli režiimi eluliseks huviks on see, et NATO oleks võimalikult väheste liikmetega, aga Venemaa agressioon ja ähvardused tõukavad naabreid just NATO rüppe.

8. Tuumarelvadega ähvardamine. See näitab kogu maailmale Kremli režiimi meeleheidet ja nõrkust. Enesekindel riik suudaks ainuüksi konventsionaalsetele vägedele loota ja tuumarelvad alles viimaseks õlekõrreks jätta, kui vaenlase väed juba pealinna all. On selge, et liiga jäik ja aegunud Vene armee on savijalgadel koloss, mis ei suuda täiel määral oma ülesandeid täita.

Ukraina sündmuste analüüs vol 2

[Uuendatud 26.02.2022]

Eelmises postituses püstitasin hüpoteesi, et Venemaa ei ründa, vaid soovib endale paremaid tingimusi välja pressida. Juhtus aga nii, et Eesti 104. iseseisvuspäeval andis Putin Vene relvajõududele käsu rünnata suveräänse Ukraina suuremaid linnu.

Olen Putinis äärmiselt pettunud, et ta filigraanse malemängu asemel malendid laiali lõi ja robustse kakluse tee valis, sest lisaks süütute inimeste kannatustele on see nagu low effort joke (madala pingutusega nali), mille üle keegi naerma ei vaevu. Siinkohal söön oma varasemalt välja öeldud sõnu ja mõistan Vene Hitleri režiimi täielikult hukka. Nagu läänemaailma liidridki, pooldasin enne sõja algust Venemaaga suhete parandamist ja pingelangust, aga Vene režiim oma salaamistrateegiaga on kinnitanud igasuguseid hirme.

Olen jõudnud kahjuks tõdemusele, et Venemaa vajab meeletut sõda ning ka suurejoonelist kaotust. Venemaa vajab stunde null'i, et parasiitlik süsteem täielikult lammutada, ühiskond dekommuniseerida (nagu Saksamaa denatsifitseerimine II MS järel) ja sinna alale normaalne riik või eelistatult mitu väiksemat ehitada. Venemaal on jäänud saamata Nürnbergi protsessi kujuline õigusemõistmine ja karistus sõjakuritegude eest. Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane on nagu kehva kasvatusega poisike, kes teise maailmasõja võitjana pahateo eest kiita sai. Tänapäeval on poisike maast ka laetud püstoli leidnud ning keegi ei julge talle sõnagi öelda. Venemaa kui positiivse isaeeskujuta tänavalaps vajab hoolitseva vanema kasvatuslikku tähelepanu ja psühhiaatrilist ravi, et mineviku taak õigesti "läbi protsessida" ja närviühendused õigeks sättida.

Praegu on Venemaa valelik paariariik, kes tungib naabritele regulaarselt kallale (Tšetšeenia 1994 ja 1999, Gruusia 2008, Ukraina 2014 ja 2022), himustab naabrite rikkust ja samal ajal sõimab neid. Samuti ei pea Venemaa kinni rahvusvahelistest lepetest ja tavadest (eraldusmärkideta nn rohelised mehikesed 2014. aastal Krimmis; haiglate pommitamine ja Ukraina politseivormide kasutamine 2022. aastal). Venemaa kui habras režiim vangistab ja mürgitab oma opositsiooni aktiivsemaid liikmeid ning samal ajal "tunneb muret" Balti riikide väidetavate inimõiguste rikkumiste üle. Kõige tipuks kasutab ta robustse propaganda ja otseste valede abil välismaiseid venekeelseid kogukondi viienda kolonnina rahutuste külvamiseks ja "rahvavabariikide" eraldamiseks, ise samal ajal läbi tatise nutuvõru nende õiguste üle nuttes ja kodus teisitimõtlejaid arreteerides.

Ja mõelda vaid, et kõik need vaimsed probleemid algasid sellest, et kunagi sai üks pahategu kiidetud.

Sündmuste analüüs

USA kokkuvõte enne sõda: Venemaa rünnaku korral ei jää USA pealtvaatajaks; süüdistavad venelasi diversiooniaktide ja sõja ettevalmistamises; jagavad luureandmeid kasvavast Vene ohust; suurendavad sõdurite arvu Ida-Euroopas.

Järeldus USA kohta: õigus venelaste diversiooniaktide suhtes, sest venelased korraldasid nii küberrünnakuid kui ka mitmeid false flag provokatsioone; hoiatas algava sõja eest ja nii see läkski. USA rääkis tõtt.

Venemaa kokkuvõte enne sõda: Ei ole rahul NATO laienemisega Venemaa ligidusse, see mõõt on täis saanud; süüdistavad Läänt sõja õhutamises; väidavad end olevat rahumeelsed; korraldavad massiivsed õppused koos Valgevenega Ukraina piiri ääres.

Järeldus Venemaa kohta: rääkis ukrainlaste genotsiidist, kuigi lasi ise rakette lasteaedadesse; süüdistas Läänt sõjaõhutamises, kuigi koondas vägesid piirile; väitis end olevat rahumeelne, kuigi alustas sõda; massiivsete õppuste järel algas reaalne sõjategevus. Venemaa valetas ja jätkab sellel teel.

Põhimõtteliselt kannab Venemaa piltlikult öeldes punast kuube ja süüdistab kõiki teisi punase kuue kandmises. Samamoodi hoiab ta käes pruuni karpi ja süüdistab kõiki teisi pruuni karbi omamises. Lühidalt öeldes käitub Venemaa oma "rahuvalvejõududega" nagu Tagurpidi-Ants, pommitades elukvartaleid, haiglaid ja lasteaedu. Muide, sarnasel valelikul kombel tegutses raamatus "1984" sõjanduse vallas Rahuministeerium ja KGB rolli täitis Armastusministeerium. Näeme, et Kreml kasutab aktiivselt uuskeelt, kui isegi üks Vene esindaja väitis, et Ukrainas pole Vene rünnakut. Lisaks veel soperdamine, et kord pole Venemaa valmis "neonatside bandega" läbi rääkima, seejärel on Venemaa valmis läbirääkimisi pidama, kui ukrainlased relvad maha panevad ja vaid mõni tund hiljem ässitavad venelased Ukraina armeed sõjalist riigipööret sooritama.

Kogu seda masendavat jama ilmestab ehk kõige paremini külma sõja aegne lugu, mis räägib allegooriliselt tuumasõjast.

Iron Maiden - 2 Minutes to Midnight

Slava Ukraini!

Varro Vooglaidi poliitiline enesetapp

Nüüd võtame teid viia sellistesse kohtadesse, kuhu satuvad vahel inimesed, kes arvavad enestel mõistust olevat. Selliste sõnadega võiks avada krimisaate avakaadrid, kus näeme Kapo käte vahel siplevat raevukat habemikku, kes röögib: "Mitte sellist jõustamist ei pidanud ma silmas!" Tema karjed mattuvad aga rahva skandeerimise alla: "Välja! Välja!"

Kaks vanameest kehitavad õlgu, üks sõnab teisele, et "revolutsioon õgib oma lapsi" ning mõlemad venitavad naeru nagu Flintstone'i mehed.

Selline multifilmilik süžee avanes mu peas, kui lugesin Varro Vooglaiu tegemistest vahetult enne 2022. aasta iseseisvuspäeva. Mu sees valitseb selline pettumus ja raev, et kaitsereaktsioonina peab kogu seda asja veidi huumoriga vürtsitama, vältimaks täielikku masendust ja reedetuse tunnet.

Skandaalile, millest kohe juttu tuleb, moodustus tegelikult ka eellugu, kui Jaanus Vogelberg Objektiivist lahkus (link). Jaanuse ja Varro vahelise tuline sõnumivahetus avalikustas, et Jaanusel sai Varro faktide esitamise loogikast mõõt täis. Lühidalt öeldes aktsepteeris Varro tõena kõiki neid vaktsiiniteemalisi kuulujutte, mida ta "autoriteetsetelt allikatelt" kuulis ning enda narratiivi läbisurumiseks hämas Objektiivi eestvedaja ka faktidega. Et selline süstemaatiline manipulatsioon Vogelbergi ajakirjanduslikule eetikale vastu käis, lahkus ta Objektiivist.

Jätame selle meelde. Läheme nüüd siis edasi peateema juurde. Milles seisnes okupatsiooni aktsepteerimise skandaal?

Postimehe uudis: Varro Vooglaiul poleks midagi okupatsiooni vastu

Fookuses: Valdo Põderi ja politsei valelik infooperatsioon SAPTK vastu oli alatu ja häbiväärne

Skandaalne osa algab 1:22:20, allpool välja toodud lõigud natuke hiljem.

Varro:

"Jaa, pidev selline kiusamine lollide väikeste asjadega nagu. Ei taha sind relvituks teha, eks ole. Ei taha su vanemlikke õigusi piirata. Ei taha sinu lapsi süstida sinu selja taga niimoodi. Siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus, et nagu, ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu, eks ole. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või nimetage seda mingiks Eestimaa kubermanguks või millekski muuks, eks ole. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole siis inimesed hoiavad, eks. Et sa ei saa nagu lõputult ka mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, eks ole, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled nagu inimeste ahistamise ja kiusamise ja mahasurumisega, eks."

Tükk juttu, siis tuli eriti mahlane koht.

Järvi: 

"Aga ikkagi, isamaa huvid kaaluvad üles igasugused muud asjad. Jah, et, kui nüüd Putin tuleb, et siis on kõikidele hea selline testiküsimus, et kui palju te olete valmis sellise riigi eest omaenda verd valama? Kuidas teil on kodanikud?"

Vooglaid:

"Ei noh, mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene seda ütelda ka uuesti, et vaata, kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et ta tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei suruks peale seda... ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakka ähvardama siin vangistusega, sellepärast et sa ei ole nõus, ma ei tea..."

Sellest jutust järeldati, et mees ei pea sinimustvalget oluliseks ning et ta ei oleks kindel Eesti kaitsmises, kui Venemaa pakuks tema poolt loetletud võimalusi. Mitmeid leidsid, et tegu on kas kasuliku idioodi või vaenlase mõjutusagendiga, kes lõpuks oma kaardid avas. Skandaal plahvatas Eesti meediamaastikul nagu supernoova, põhilised poliitikud mõistsid ta sõnavõtu kiirelt hukka ning Varro lubas Postimehe kohtusse anda, kuna ta tegelikult ei kasutanud sõna "okupatsioon".

Kuigi Varro ja Postimees lähevad taas maadlema, ei muuda see asja sisu. On fakt, et Varro mustab süstemaatiliselt Eesti Vabariigi valitsust, kahtleb Eesti riikluses, jutlustab massilisest tagakiusamisest ning levitab vaktsiinivastaste propagandat.

Muide, selle kohtusse andmise jutu peale meenus mulle üks seik põhikooli päevilt. Mu tollane sõber oli minu mõistes düsgraafik ehk ta tegi kirjutamisel palju vigu. Kord ühel etteütlusel juhtisin paljulugenud nohikuna ta tähelepanu kokku kirjutatud sõnadele, mis pidid tegelikult lahku jääma. Tahtsin talle parimat ja lootsin, et väiksem vigade arv annab sõbrale parema hinde. Aga mis juhtus? Ta hakkas kirjutatut lähemalt uurima, ainult luup oli veel puudu. Kui ta väitis, et ta oli tegelikult mikroskoopilise vahe ikkagi sisse jätnud ning ta polnud eksinud, siis sel momendil ma teadsin, et meie sõprus aegade lõpuni ei kesta. Ta teadis väga hästi, et ta eksis, aga temas polnud niivõrd palju meest, et seda tunnistada, vaid otsis mingi JOKK-tagaukse, et hoopis mind süüdi lavastada.

Selline väike mõtlemapanev seik, aga lähme peateemaga edasi. Kas lugejal on Objektiivist lahkunud ajakirjaniku eellugu meeles? Paneme nüüd need asjad kõrvuti:

Varro Vooglaid kihutas oma tööd teinud Postimehe ajakirjaniku meeleavalduselt minema

Videos on ka näha, kuidas Varro "palub" Postimehe ajakirjanikul avalikust ruumist lahkuda, üles köetud rahvas samal ajal "Välja! Välja!" skandeerimas. See on eeskujulik õppematerjal masside psühholoogiast, mida siin pikemalt lahkama ei hakka. Muide, see jäik territoriaalsus meenutas mulle kangesti Pirokunni, kes lubas Tartus Pirogovi pargis kõigile peksa anda, kes tema pingile istuvad.

Nali naljaks, aga siit saame järeldada, et Varro rajab aktiivselt omaenda kõlakambrit, kus kajavad vaid talle meelepärased infokillud ja arvamused. Tema kogukond sarnaneb kultusega, kus tema kui keskne figuur kuulutab tõde ning kogukonna asi on see omaks võtta ja edasi korrutada. On selge, et kui vaigistada opositsioon, hakkab tunduma, et kõik, mida räägid, on puhas kuld...

Tunnistan ausalt, et oli aeg, mil ma aktiivselt Objektiivi saateid kuulasin. Varro osutab mitmetele ühiskonna valupunktidele, mis vajavad arutelu ja lahendamist ning minu meelest on see ettevõtmine tänuväärne. Samuti jagan ma temaga konservatiivseid vaateid ning paljud mõtted ühtivad pea täielikult.

Meie ideeline lahku kasvamine sai alguse siis, kui Varro vaktsiinivastaseks muutus. Mõtlesin, et olgu, kahte 100% samade vaadetega inimest ei eksisteeri ning las ta siis ajab seda rida, kui see talle oluline on. Siis avaldas vilepuhuja Vogelberg oma Objektiivist lahkumise tagamaad, mille kohaselt kasutab Vooglaid pooltõdesid ja vassib faktidega. Kui panna siia kõrvale ka Eesti kujutamine inimõiguste rikkuja ja apartheidirežiimina, valitsuse vaenamine, vaenulik suhtumine "vastasleeri" ajakirjanikesse ja flirt Venemaa pidepunktidega, saan juba palju punaseid lippe.

On tore, kui meil on erinevaid vaateid ja platvorme, kus neid edastada. On selge, et Varro on Eesti riigis sügavalt pettunud ning otsib viise, kuidas riigi valukohti aina häälekamalt välja tuua. Aga see pole üldse lahe, kui muututakse selleks, kelle vastu alguses võideldi. Samuti ei aktsepteeri ma seda, kui minu kodumaaga nagu žetoonikesega ruletilauas mängitakse ja vaenlase propagandamasinale meie mustamiseks võimalusi pakutakse.

Koroonaviiruse ja Ukraina kriisi foonil meie rahvuslipu üle ilkumine ja jahumine mingitest väljamõeldud inimõiguste rikkumisest Eestis väsitavad ja tekitavad pettumust. Oleme ilmselt mugava elu ja maailmatasemel meditsiiniga liiga ära harjunud, kui piltlikult öeldes näeme siin tänavatel mingeid repressiivorganeid maskivastaseid "mässajaid" koonduslaagreisse vedamas. Kui soovite näha inimõiguste rikkumisi, vaadake Põhja-Koreasse, Aafrikasse või kasvõi Venemaale, kus teisitimõtlejaid vangistatakse ja mõrvatakse. Muidugi pole Eesti veatu, aga selles valguses peaksime olema tänulikud, et meil kõik nii hästi on, et Varro saab iga päev riigivastast juttu ajada ja inimesi mingite apartheidiluuludega hirmutada, kartmata ise kinni kukkumist.

Ma siiralt loodan, et see oli Varrol lihtsalt järjekordne mõtlematu libastumine ning ta ikkagi pole mõne vaenuliku riigi eriteenistuse palgal. Ma ei taha, et Objektiiv ja seal esindatud konservatiivsed väärtused hävineks, aga see eeldab kõigi osapoolte häälte kaja, mitte kõlakambrite rajamist, kus vaenulikke ideid idanema panna.

Tahan lõpetada positiivse noodiga, seega vaatame, mis kõigest sellest ka head tuli. Esiteks näitas oluline konservatiivide arvamusliider oma sügavamaid tundeid ehk rääkis tõde, nii et me oskame temaga edaspidi paremini arvestada (ühte kaevikusse ei roni... KÖH-KÖH-fragging-KÖHH!). Teiseks pole ma näinud tükk aega sellist sündmust, mis eestlasi nii hästi ühendaks - poliitilise spektri kõik otsad ruttasid mehe riigireeturlikku mõtisklust hukka mõistma.

[Addendum 27.02.2022. Varro ja Järvi on enda kaardid Ukraina sõja valguses välja mänginud.

Jah, nad tegelevad Venemaa tegevuse õigustamisega. Kas tegu on Kremli mõjutusagentidega? Et tu, Objektiiv/Brute? (Kas ka sina, Objektiiv/Brutus?)]

Ukraina sündmuste analüüs vol 1

Teeme ühe väikese katse infosõja teemal. Siia postitusse on koondatud kõiksugused olulisemad seisukohad ja andmed, mida erinevad osapooled enne Ukraina "lõplikku lahendust" välja on öelnud. Peale "lahendust" kirjutan ma järelduse, kes rääkis tõtt, liialdas või valetas.

"Lõpliku lahenduse" all pean ma silmas mistahes sündmusi, mis järgnevad pingelisele vastasseisule ja vägede kogunemisele. Selleks võib olla nii täiemahuline sõda kui ka mistahes osapoole rahumeelne taandumine ja pingelangus. On võimalik, et koondatud väed tungivad Ukrainasse, samas on ka võimalus, et väed viivad läbi õppused ja taanduvad siis oma kodubaasidesse. Igal juhul pakub selline vägede näitamine Putinile hea võimaluse USA-le surve avaldamiseks. Milleks suurõppust raisku lasta, kui see lubab kaks kärbest ühe hoobiga maha lüüa?

Taustast nii palju, et 2022. aasta alguses oli väga aktuaalne Vene-Ukraina pinge, kui Venemaa esitas nõudmised NATOle selle laienemise teemadel ning oma vägesid Ukraina piirile ja Valgevenesse koondas. USA jagas liitlastega luureandmeid, et Vene rünnak olevat "väga tõenäoline" ja Venemaa väitis, et mingit sõda ei tule, sest toimuvad vaid õppused. Ukraina ei uskunud sõja lahvatamisse ning palus Vene ohtu mitte üle hinnata.

Alljärgnevalt toon välja erinevad väited või faktid, mida vastasleerid välja on öelnud.

USA

Venemaa plaanib lavastust Ukraina rünnakust, et alustada sõda

Värsked satelliidipildid näitavad Vene vägede koondumist Ukraina ümber

Biden kiitis heaks 3000 USA sõduri saatmise Poolasse, Saksamaale ja Rumeeniasse

Avaldati USA vastused Venemaa julgeolekunõudmistele: NATO uks jääb avatuks, desarmeerisläbirääkimised deeskaleerimise tingimusel

Wall Street Journal: Saksamaa keelab Eestil saata Saksa päritolu relvi Ukrainasse

USA luure: Venemaa valmistab ette diversiooni, et luua ettekääne Ukrainasse tungimiseks

USA sai valmis sanktsioonid, mis läheks käiku kohe, kui esimene tank ületab Vene-Ukraina piiri

USA kokkuvõte: Venemaa rünnaku korral ei jää USA pealtvaatajaks; süüdistavad venelasi diversiooniaktide ja sõja ettevalmistamises; jagavad luureandmeid kasvavast Vene ohust; suurendavad sõdurite arvu Ida-Euroopas.

Ukraina

Zelenskõi: Venemaa rünnaku korral tuleb täiemõõduline sõda Euroopas

Ukraina president maailmaliidritele: Venemaa ohuga on liialdatud, paanika külvamine tuleb lõpetada

Ukraina välisminister: Venemaal ei ole piiril rünnakuks piisavalt vägesid

Ukraina valitsusasutusi tabas küberrünnak

Ukraina kokkuvõte: Ei soovi, et võimaliku Vene rünnaku üle paanika tekiks; ei karda Venemaad.

Venemaa

Putin: venelaste missioon on tugevdada vene maailma

Ukraina teemal vaikinud Putin avas viimaks suu: kas peaksime NATOga sõtta minema?

USA ja Venemaa pidasid ÜRO julgeolekunõukogus maha tulise sõnalahingu. Vene saadik: Ukraina võib iseennast hävitada

Macron pärast telefonivestlust Putiniga: ta ei väljendanud ründavaid kavatsusi ja märkis, et ei otsi vastasseisu

Moskva: NATO kasutab ähvarduste ja sõjalise surve keelt

Vene väed saabuvad Valgevenesse ühisõppustele

Moskva: Lääs valmistab Ukrainas ette sõjalisi provokatsioone

Venemaa asevälisminister: julgeolekuolukord Euroopas on kriitiline, süüdi on USA ja NATO

Venemaa kokkuvõte: Ei ole rahul NATO laienemisega Venemaa ligidusse, see mõõt on täis saanud; süüdistavad Läänt sõja õhutamises; väidavad end olevat rahumeelsed; korraldavad massiivsed õppused koos Valgevenega Ukraina piiri ääres.

Mida ennustan ise?

Et Venemaa alustaks avalikku täiemahulist sõda, selleks peab täituma kõigepealt mitu tingimust:

1. OHT - Venemaa ja/või Vene rahvas on otseses ohus.

2. PUUDUS - Mingist elutähtsast ressursist tekib puudus ning see kujutab enesest rahvuslikku julgeolekuohtu.

3. KASU - Sõjaga on võimalik võita rohkem kui rahus istudes kaotada ehk sõja "lõpubilanss" peab jääma plussi.

4. VÕIT - Vastasleer on piisavalt nõrk, et Venemaa väljub konfliktist võitjana.

5. TSAARI POSITIIVNE PÄRAND - Venemaa juht (hetkel Putin) saab olla kindel, et ajalugu hakkab teda mäletama suure juhina, kes päästis Vene rahva õiglase sõja kaudu, mitte agressorina, kelle avantüür tõi hävingut nii enda rahvale kui ka naaberrahvastele.

Väidan, et kui need tingimused täituvad, siis võib Venemaa vabalt sõja kuulutada, aga pean neid punkte vajalikuks ka kommenteerida.

Esimene punkt on kriitilise tähtsusega, sest kui Venemaa on otseses ohus, siis võib sõda alata ka teiste punktideta. Sel juhul on tegemist nurka aetud metslooma meeleheitega ning tuumarelvade kasutuselevõtt on äärmiselt tõenäoline. Kui teised punktid keskenduvad kasu ja mõjuvõimu suurendamisele, siis see punkt esindab ainsana enesekaitset.

Teine punkt on põhimõttelt esimesega sarnane, aga meeleheide sunnib puuduse likvideerimiseks mujale vaatama. See võib käivituda eelkõige joogivee puudusel, aga Venemaal see oht puudub. Sõja alustamiseks ei pea see punkt ilmtingimata täituma, piisab teistest punktidest.

Kolmas punkt garanteerib, et sõda kui äärmiselt kulukas, riskantne ja ohvriterohke tegevus on lõppude lõpuks "kasumlik". Sõja võit üksinda ei tähenda just palju, kui kogu riik rusudesse jääb (Pyrrhose võit).

Neljas punkt on igale vallutajale äärmiselt oluline. Kui vastane on samaväärne või tugevam ehk ta suudab rünnaku tõkestada või isegi vastupealetungile minna, siis kaovad kõik rünnakumõtted. Mõttekas on alati rünnata üksikuid väikeseid vastaseid (salaamilõikude taktika), sest lõppeesmärgiks on alati hiilgav võit, samas kui kaotus või lõputu sissisõda hävitab juhi ja riigi autoriteedi. Kuna Ukraina selja taga seisab terve läänemaailm reaalsete relvatarnetega ning NATO hoiab talle pöialt, siis Venemaa on siin nõrgem pool ning rünnakule pigem ei lähe. Kõik sõltub sellest, kui kaugele on NATO eesotsas USA-ga nõus minema.

Viies punkt on iga autoritaarse režiimi nurgakivi, sest diktaator esindab ainuisikuna rahva tahet (Kogu rahvas ei pruugi temaga nõustuda, aga ta räägib ja otsustab kogu rahva nimel). Kui klassikaline autoritaarne juht tajub, et sõjaline kampaania mõjub tema isikule ja pärandile pärssivalt, siis kipub ta ettevõtmises tugevasti kõhklema. Kui Venemaa juht suudab rahvale maha müüa legendi "õigustatud" sõjast ja saab ajalooõpikuid redigeerida, saab ta kõhklusest kiirelt võitu. Peame alati meeles pidama, et autoritaarsed juhid unistavad sellest, et tulevased põlved lisavad nende nimele vägevaid liignimesid nagu Esimene, Suur, Julm jne. Putin soovib ajalukku minna Vene impeeriumi taastajana, mitte kodumaise stunde null tekitajana nagu Hitler II maailmasõja lõpul.

Punktid on oma iseloomult erinevad ja nende omavahelised suhted piisavalt keerukad, nii et sõja võib käivitada mõni nende erinev kombinatsioon. Vaadates olusid ja arvestades seda, et NATO-st nõrgem Venemaa tahab, et NATO teda tõsiselt võtaks ning et "järgmisel nädalal" algavast sõjast on juba aastaid räägitud, siis ennustan, et suuremahulist sõda ei tule. Eksimuse korral olen muidugi valmis oma sõnu sööma, sest Putini peas toimuvast ei tea tegelikult keegi teine peale tema enese.

Kui Ukraina olukord peaks kas kuumenema või rahumeelselt lahenema, saab teha mõningad järeldused, mis avaldan järgmises selleteemalises postituses.

Kapitalism - kas universaalne lahendus või maailma hävitaja?

Kapitalismi mehhanism ja elujõud

Kapitalism on tegelikult geniaalne süsteem, kuna annab otsustusvabaduse ning toidab indiviidide egosid ja ahnust. Huvitav on ka selle umbrohulik omadus ka peale suuri majanduskriise kestma jääda. See on nagu hüdra, kelle maha raiutud pea asemele kasvab mitu uut.

Miks kommunism-sotsialism viimaks kokku varises, aga kapitalism lendub fööniksina peale igat vapustust? Sotsialism nõuab, et seda juhitaks. Sotsialism vajab piiranguid, plaane, kavasid, ennustamist ehk korralikku raamatupidajate armeed, kes peavad ka pisidetailidega kursis olema.

Et selline asi pole aga võimalik, võttis maad tehnilisest mehaanikastki tuttav mõiste "väsimus" - iga tsükliga suurenevad mikroskoopilised praod, kuni detail purunes. Iga "tsükkel" peitis endas killukest asjatundmatust, mis aastate jooksul akumulatiivselt suurenes. Maakeeli ei teadnud suured otsustajad, kui suur oli mingi materjali vajadus või kütuse kulu, aga asjaga toimetajad pidid leiutama meetodeid, et nad noomida ei saaks. Nii oligi võimalik, et "üleliigne" kütus kallati lihtsalt maha, et esiteks vältida normide vähenemist tulevikus ja teiseks jätta mulje, et tööd on tehtud õiges koguses, mitte pole niisama laiseldud. Selline eluvõõras suhtumine elusse hävitabki varem või hiljem kõik sotsialistlikud süsteemid. Pole vist vaja mainidagi, et deklaratiivsed "efektiivsuse tõstmised" ei saa isereguleeruvale "suletud anumate süsteemile" vastu.

Samas Hiinat juhib endiselt kommunistlik partei, aga riik on ometi elujõuline. Miks? Sest Hiina kasutab piiratud kapitalismi, mis hoiab kõik mahlad liikvel. Kapitalism on aidanud riigil isegi maailma suurjõuks saada, keda USA kardab.

Kapitalismi toimemehhanismiks on isereguleeruvus. Pole mingit suurt isandat, kes kehtestab hinnad või kogused, igaüks seisab enda huvide eest nii hästi kui mõistus võtab. Kommunismi puhul seisid poodides rivis koledad pruunid kirsad, mida keegi ei tahtnud ning sõiduautot sai osta vaid ostuloa alusel, sest masinaid ei toodetud piisavalt palju, et kõigile jätkuks. Kapitalism aga seisab hea selle eest, et kõik soovijad saaksid võimalikult palju tarbida, ka laenuraha eest. Kapitalistlikus ühiskonnas ei toodeta asju arutult üle või ihnsalt vähe, vaid kaupade hulk peegeldab ostjate nõudlust. Kui mingi ärimudel ei tööta, siis firma läheb pankrotti, samas tarbijate soovide rahuldajat premeeritakse suurema kasumiga.

Graafik. Pakkumine ja nõudlus

Vaatleme tavaliste tarbekaupade (näiteks leivapäts) pakkumist, mitte kallite superautode või 0,01 eurot maksvate nööpnõelte müüki.

P1 (kõrge hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (tüüpiline monopol, tagajärjeks autode ostujärjekorrad Nõukogude ajal)

P1 (kõrge hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (ületootmine ja sõna otseses mõttes "laostumine", tagajärjeks müümata kaup ja sellele järgnevad meeleheitlikud allahindlused)

P3 (madal hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (odava ja kasutu kraami ületootmine, mida keegi ei taha; iseloomustab toorainete müügile tuginevat majandusmudelit arengumaades)

P3 (madal hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (alatootmine, tagajärjeks tühjad riiulid nagu Nõukogude lõpuaastail)

P2 (optimaalne hind) ja Q2 (optimaalne kogus) -> tasakaalus nõudlus ja tagavara (tervislik kapitalism)

Kui olud muutuvad ja tarbijad hakkavad midagi muud eelistama, reageerivad tootjad võimalikult kiirelt, et oma kasumit kaitsta. Pole mõtet, et kallid kasutud kaubad laos tolmu koguks, sest neid on raske kasumiks muuta. Samuti on nadi seis, kui liiga odavad kaubad lähevad kui soojad saiad, sest see on hiilgav, kuid kasutamata teenimisvõimalus. Kapitalisti seisukohalt on parim seis selline, kui vanad kaubad ära ostetakse ja uued pidevalt peale tulevad.

Kommunismis oli asi teisiti. Suur papa pidi otsustama, et 10 aastat oodatud Sapakast oli lihtsureliku liikumisvajaduse rahuldamiseks küllalt, samas see lihtsurelik saatis suure papa tegelikult seenele, piiludes igatsevalt Mersude pilte. Selles mõttes on kapitalism toonud kõik ihaldusobjektid inimesteni, kõik seisab lihtsalt raha taga. Kõigepealt kogu ja laena ning seejärel osta kõik, mida iganes soovid.

Samas selle vägeva elujõu kõrval pesitsevad düstoopilised pahed on valmis lõhki rebima inimeste elusid.

Kapitalismi pahupool

Kapitalismil on ka oma pahupool, millel kogu süsteem tegelikult põhineb - ahnus. Süües kasvab isu ning alguses perefirmadena alustanud ettevõtted kipuvad kasvama gigantseteks korporatsioonideks, mis peale raha enam midagi muud näha ei suuda. Algne idee maailma parandada ja mingile probleemile lahendus leida asendub peagi rahakultusega.

Järgnev video toob esile ühe häiriva probleemi, mida kapitalism pidevalt taaselustama kipub - kavandatud vananemine.

Teen nüüd kiire kokkuvõte videost. Põhimõtteliselt oli 1920ndatel aastatel olemas tehnoloogia ja oskusteave, mille abil sai valmistada lambipirne, mis kestsid äärmiselt kaua aega. Ühes New Yorki tuletõrjedepoos põleb üks pirn lakkamatult juba ca 100 aastat. Ainuke häda oli selles, et kui pirnid muudkui kestsid, siis jäi ostjaid üha vähemaks, mis on ka loogiline, sest kui miski edukalt toimib, siis milleks seda välja vahetada?

"Probleemi" lahendamiseks istus lambipirnide tootjate kartell maha ja tuldi välja lahendusega, kuidas oma kasumeid säilitada ja suurendada. Idee oli äärmiselt kaval, nimelt anti inseneridele ülesandeks vähendada pirnide eluiga. Katsetati erinevate materjalide ja lahendustega ning lõpuks hakati tootma selliseid pirne, mis teatud x tunni järel lihtsalt läbi põlesid ning inimesi taas uusi pirne ostma sundisid. Mindi isegi nii kaugele, et trahviti neid tootjaid, kelle katsepartiid liiga kaua vastu pidasid.

Siit koorub välja inimliku ahnuse kõige hirmsam tagajärg - suuremate kasumite nimel ollakse valmis ka materjale ja töötunde raiskama. Selle asemel, et teha valmis asi, mis kestaks ja võimalikult vähe loodusressursse raiskaks, toodetakse aeguvat saasta, mis neelab aina vähenevaid ressursse. Praeguse ajutise suurema rahanumbri nimel ohverdatakse turvaline homne.

Minu idealistlik suhtumine näeb lahendusena korralike asjade valmistamist ning sääraste kartellide trahvimist. Autogurmaanina olen juba ammu rääkinud, kuidas ma ei salli autotootjate äriskeemi, mille kohaselt tuleb peamine sissetulek mitte uute autode müügist, vaid autode hooldusest, varuosadest ja remondist. Nagu pirnidegi puhul, on autotootjad saavutanud vaikiva konsensuse, mille puhul hakkavad masinad peale garantiiperioodi laiali kukkuma, võimaldades esindustel õnnetute autoomanike rahakottides sobrada. Kõige kummalisem on see, et mind on sellise ellusuhtumise tõttu ka Fred Flintstone'iks kutsutud, kui kiitsin vanemate autode vastupidavust ja kritiseerisin uute masinate hoogsat lagunemist. Mõni kannatab vist Stockholmi sündroomi all.

Kõige debiilsem tehnikaalane "ime", millega elu mind kostitanud on, kuulub samuti autode valdkonda. Mul oli 2007. aasta VW Passat, millel oli 2.0 103 kW diiselmootor. Kui ma maanteel sõitsin, hakkas äkki õlituli põlema, turbo kaotas jõu ning pidin auto seiskama. Pärast selgus, et õlipump ei käinud enam ringi ning seetõttu lagunes ka turbo. Miks õlipump nii ükskõikseks jäi? Asi oli selles, et pumpa ringi ajanud kuuskant oli kõigest 10 aastaga juba nii ümmarguseks kulunud, et hakkas pumba kinnituses ringi käima. Et suur autotootja ei suutnud ehitada töökindlat mootorit, röövis see intsident mult 1000 eurot, mis oli 2017. aastal Eesti üliõpilase jaoks paras katastroof.

Samas kui mu Moskvitš 2140-l purunes Järvevana teel veepumba rihm, sain selle Ülemiste parklas ise ära vahetatud ja elu läks samas tempos edasi.

See igimuutlik mood

Ma vangutan pead, kui mõtlen erinevatele moevooludele, mis kestavad vaid lühikest aega ning tulevad mõne aastakümne pärast tagasi. Eelmise sügise rõivad on "moest väljas" ning seltskonda sobitumiseks tuleb osta uued hilbud. Raha vahetab omanikku.

Heaks ei kiideta muusikat, mis sulle tõepoolest meeldib ning vanu šedöövreid püütakse unustada, aga raadios reklaamitakse vaid uut "autotuunitud" maltsa. Raha vahetab omanikku.

1950ndate USA-st sai alguse selline trend, et pea igal aastal lastakse välja "facelift-itud" ja "tuliuus" automudel, samas eelmine mudel, millel uus baseerub, kuulutatakse moraalselt iganenuks. Raha vahetab omanikku.

iPodi aku jääb nõrgaks, aga seda ei saa asendada, vaid tuleb osta uus iPod. Raha vahetab omanikku.

Ümmargune on iganenud, kandiline on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kandiline on iganenud, ümmargune on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kokkuvõte

Kapitalism on vastuoluline asi nagu relv, millega saab kaitsta enda kodu, kuid saab ka endale või teistele kahju teha. Kui lasta kapitalismil galopeerida, saame tulemuseks 90ndate aastate Eesti koos kantimiste, halastamatu eluvõitlusega ja katuserahadega. Kui keelata kapitalism üldse, on tulemuseks ummikseis, vajaduste rahuldamata jäämine ja stagnatsioon.

Lahenduseks on piirangute ja vabaduse tasakaal (näiteks monopolidevastane seadus USA-s), vältimaks grotesksete joonte ilmnemist. Siin vallas saab veel palju ära teha, keelustades ja karistades "vaikivaid" kartelle, et julgustada vastupidavuse mõõtme suurendamist. Veekahjude vältimiseks pole dušinurgas mõtet vett keelustada, aga vahel on tarvis niiske ruum kemikaalidega ära puhastada, vältimaks hallituse teket.

Mida sellest kõigest siis arvata? Mul on selle peale kolm mõtet:

1. Ühiskonnad liiguvad alati ühest äärmusest teise.

2. Kui soovime muutusi, hääletagem jalgadega.

3. Nad ei tee neid enam nii nagu vanasti.

Isamaa vs emamaa

Saksamaa on "vaterland" ehk "isamaa". Venemaa on "Matuška Rossija" ("Emake Venemaa") ehk "emamaa". Eestlastel on kombeks Eestit "isamaaks" nimetada ning ma pole veel kuulnud, et keegi Eestit "emamaaks" kutsuks. Millest selline vahetegemine ja rangelt ühele poole piirjoont jäämine?

On ju tuntud seaduspära, et mõned rahvad nimetavad oma kodumaad "isamaaks", teised aga "emamaaks", aga mitte kunagi ei kasutata mõlemat nimetust korraga. See pole juhuslik keeleline iseärasus, vaid need sõnad kannavad endas teatud sügavamaid vaimseid tähendusi. On välja pakutud, et "emamaaks" kutsutakse maid, mis kunagi kolooniaid pidasid ja "isamaaks" kõiki ülejäänuid. Ma arvan, et see sõnastikus kohatäitena näiv seletus pole pädev, vaid pigem on asi selles, et mõned kultuurid näevad enda kodumaad maskuliinsena, siit ka "isamaa" kasutus, samas teised kultuurid näevad enda kodumaad pigem feminiinsena, kasutades sõna "emamaa".

Mehelikkus ja naiselikkus on kaks erinevat asja, kätkedes endas nii häid kui ka halbu omadusi. Muidugi on iga inimene (ja riik) erinev, aga mõned omadused kipuvad tihti üsna stereotüüpselt esile tulema ning need seaduspärad loovad kaks erinevat leeri.

Olen pikka aega mõlgutanud peas teooriat, mille kohaselt emotsionaalses mõttes inimene=riik ja ka vastupidi riik=inimene. Ma pole professionaalne psühholoog ning seega ootan, et keegi mu teooriat kas kinnitaks või ümber lükkaks. Kõik siin kirjutatu on ühiskonna ja ajaloo vaatluse tulemus ning tugineb ka isiklikele kogemustele.

Kirjeldame nüüd lühidalt kahte erinevat inimest - meest ja naist.

Mees

* Loogika juhib kõiki protsesse. Mees kasutab valemeid ja loodusseadusi enda hüvanguks ning teab, et igale küsimusele on vaid kaks erinevat vastust - õige ja vale. Kas on õiglane, et inimesi, kes rikkusid seadust samal viisil, koheldakse erinevalt? Kas mõned võivad olla võrdsemad kui teised?

* Pragmaatiline lähenemine elule. Silm silma, hammas hamba vastu. Kui keegi võtab mehelt midagi ära, siis mees võtab samal määral tagasi ja karistuseks veel natuke lisaks. Kes alustas, see jääb süüdi.

* Keskendumine ühele asjale korraga. See tähendab, et mees suudab efektiivselt vaid üht asja korraga teha, mis tingib vajaduse langetada otsuseid, mida koheselt teha, mida jätta tegemata ja mis järjekorras teha. Oluline on, et kui midagi teha, siis keskenduda ainult sellele ja teha seda korralikult.

* Füüsiline agressiivsus vaenlase suhtes. Kui sõnad enam ei aita, siis keretäis aitab sõnumil kindlasti kohale jõuda. Samas see ei kanna endas enamasti vihkamist, vaid pigem soovi sõnadele kaalu anda. Reeglina peale kaklust mees rahuneb ja unustab vahejuhtumi, eriti kui asi sai lahendatud. Mees võib unustada, aga ei andesta iial.

* Enda tahtmist kehtestab füüsilise jõuga (kelle jõud, selle õigus). See tähendab, et kui mees midagi tahab ja mingeid takistusi pole, siis ta läheb ja võtab selle endale, hoolimata teiste arvamusest.

* Mees kaitseb naist. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et mehe kui tugevama osapoole rolliks on jäänud kanda naise ja pere kaitsja roll. Mees ei leia endale naist, kui ta teda kaitsta ei suuda.

* Mees valitseb väljaspool kodu. Mees otsib seiklusi, teeb karjääri ja võtab riske, et võimalikult palju rikkust koju tuua. Rikkus pole igal korral garanteeritud, aga õnnestumise korral võib see pirakas olla.

* Seksuaalpartnerite tihe vahetus on soositud. Mida rohkem mees oma seemet levitab, seda rohkem võimalikke järeltulijaid. Mehelt nõuab see minimaalset vaeva ning pakub palju lõbu.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on võime näha kaugelt suurt tervikut ja maailma ruumiliselt tajuda. Just meestel on suurimad eeldused filosoofideks ja insenerideks saada, vastutades ühiskondliku ja tehnoloogilise progressi eest (teen endale kohe hästi pika pai).

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne egoism ja ahnusest tulenev agressioon, mis on pea kõikide sõdade algpõhjuseks. Mehel on äärmiselt keeruline näha asja oponendi mätta otsast ning tema motiivi mõista, mistõttu on arusaamatused ja verised kokkupõrked kiired tekkima (see pikk pai oli vist ennatlik).

Naine

* Emotsioon juhib kõiki protsesse. Naine kasutab elus navigeerimiseks intuitsiooni ning mõistab, et ükski asi pole mustvalge, vaid peidab endas erinevaid nüansse. Kas seaduserikkuja on alati väärt maksimaalset karistust või on tema teguviis mõnel juhul põhjendatud? Kas motiiv suudab muuta kaasuse sisu?

* Empaatiline lähenemine elule. Igal teol on mingi põhjus. Varas võttis toitu selleks, et end ja enda peret elus hoida, mitte sooviga võõrastele kurja teha. Tema karistamise asemel peaks pigem tema sundolukorra ära lahendama.

* Pendeldamine mitme erineva asja vahel. Naise aju suudab korraga mitme asjaga kursis olla, mistõttu näeme nende puhul otsustamatust ja soovi kõike korraga teha ja kogeda. Ainult ühe asjaga tegelemine tundub neile ebaefektiivse aja kasutamisena, kui samal ajal saab mitut protsessi töös hoida.

* Vaimne agressiivsus vaenlase suhtes. Naine pole füüsiliselt kuigi tugev, mistõttu on ta sunnitud kavalust kasutama. Manipulatsioon ja pettused on kõige kindlamad võtted, kuidas füüsiliselt tugevamat vastast üle kavaldada. Kuna valedele ehitatud võrgustikku peab meeles hoidma, ei saa naine lubada endale vaimsete konfliktide unustamist. Naine võib andestada, aga ta ei unusta iial.

* Enda tahtmist kehtestab manipulatsiooniga (nn pehme jõuga). See tähendab, et kui naine midagi soovib, siis püüab ta ääri-veeri vihjata, et see talle antaks. Naine ei taha paista ahnena ning ta peab kaitsma enda empaatilist imagot. Pealegi, kui tal puudub füüsiline üleolek, siis on kavalam tekitada rivaalis soov asi vabatahtlikult naisele anda.

* Naine otsib mehelt kaitset. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et naine kannab last ning pühendab talle palju tähelepanu, mistõttu on naisel vaja jõulist kaitsjat. Naine otsib endale mehe, kes tagab talle turvalisuse.

* Naine valitseb kodus. Naine ei riski, vaid läheb kindla peale välja. Ta küll ei too väljastpoolt suuri rikkusi, aga ta tagab kodus stabiilsuse ja igapäevase toimimise.

* Seksuaalpartneri valik on äärmiselt suur otsus. Naine kannab last 9 kuud ning kasvatab teda täiealiseks saamiseni, mistõttu on ta enda väljavalitu ja lapsega aastaid seotud. Lisaks muudab sünnitus naise keha (armid, ülekaal) ning see on ka riskantne tegevus, mis võib lõppeda surmaga.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on loomisvõime. Just naiste seast on sirgunud kõige hämmastavamad kunstnikud ja disainerid, kes märkamatuks jäävaid nüansse silmavad ja need kavalalt oma loomesse inkorporeerivad. Sellele aitab kaasa ka loomulik anne teisi inimesi vaevata lugeda.

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne emotsionaalsus, mis varjutab kainet mõtlemist, turgutades illusioone ja vahel ka destruktiivset käitumist. Otsustamatus ja sellega kiirelt kaasnev paanika võivad kriitilises olukorras saatuslikuks saada. Lahenduste otsimise asemel langetakse solvumise nõiaringi, mis muudab asja lahendamise kõikide osapoolte jaoks aina ebameeldivamaks ja keerulisemaks.

Kui inimene=riik

On selge, et kui mees ja naine kokku panna, saame tervikliku tasakaalustatud inimese. Inimeste puhul on see üsna kergelt teostatav, aga riikide puhul võib tekkida parajaid tõrkeid. Kui inimene=riik, siis peame arvestama ka rahvaarvu, mida võime võrrelda näiteks kehakaaluga. Kui hüpoteetiliselt oleks olemas 1 kg kaaluv mehike, kes läheb paari 1000 kg kaaluva naisega, siis on selge, et ega sellel pisikesel mehikesel palju sõnaõigust pole. Kui osapooled on võrdelised (sarnane kaal või kehamassiindeks, sarnasel tasemel väärikus, intelligents jne), siis on hoopis teine asi.

Siinkohal teen kiire vahemärkuse, miks kasutasin "võrdne" asemel "võrdeline". Kuna mees ja naine on nagunii mingil määral erinevad, siis võiks analoogiana kasutada valemi kuju y=ax, kus a on võrdetegur. Ehk siis kuigi mehel on näiteks a võrra suuremad musklid, siis mehe ja naise vahel võrdusmärk säilib. Jah, kuigi siin peitub teatav vastuolu (1 kg ja 1000 kg on ka võrdelised, kui korrektne a väärtus valida), siis a kui võrdetegur ei tohi liiga suureks paisuda, sest see on ühe osapoole liigne subsideerimine ehk sel juhul mõlema osapoole võrdne (või võrdeline) kohtlemine puudub. Selleks ongi näiteks spordis loodud vanuse- ja kaaluklassid, et erinevate osapoolte võrdetegurit a võimalikult madalana hoida.

See kuulus pilt demonstreerib võrdetegurit a kastide kujul. Miks need inimesed mängu üle aia vaatavad, mitte ei osta piletit, jääb seekord küll vastuseta.

Aga naaseme nüüd peamise teema juurde.

Kui me arvestame, et inimene=riik, hakkame ühtäkki mõistma riikidevahelist dünaamikat. Ameerika domineerib maailmalaval ja kihutab ühest sõjast teise. Venemaa teeb sapiseid märkusi Balti riikide suunal. Asjalik Saksamaa on avatud igasugustele läbirääkimistele ja lahendab Euroopa Liidu probleeme.

Naiselikumad riigid lahendavad asju nagu naised, samuti näevad nad maailma nagu naised. Venemaa ei otsi tõde, vaid head emotsiooni ja turvatunnet. Miks ta seda teeb, näitab Venemaa haavatav geograafia ja Venemaale kallale tungimiste ajalugu (Tšingis-Khaan, Napoleon, Hitler). Olen sellest varem põhjalikult kirjutanud, mistõttu ma Venemaa teemat pikemalt lahkama ei hakka.

Mehelikud riigid demonstreerivad jällegi meestele omaseid jooni. Kui Ameerikal midagi vaja, siis läheb võtab ta selle jõuga mõnelt nõrgemalt. Eestlane maailmaareenil väga ei kobise, vaid teeb rasket tööd, et peret elus hoida.

On huvitav seaduspära, et lõunamaad on emotsionaalsemad ehk naiselikumad ning põhjamaad pigem asjalikumad ehk mehelikumad, samas androgüünsed idamaad omavad tunnuseid mõlemalt poolelt. Olen kirjutanud kultuuride kolmnurgast, mis asetab taas ühe pusletüki oma kohale.

Kokku kolimine

Mis saaks siis, kui mitu erinevat riiki kokku panna? Tulemuseks oleks Austria-Ungari impeeriumi või NSVL sarnane segapuder. Neid riike iseloomustas kaos ja ebaefektiivsus asjaajamises, samuti tundus, et igapäevaselt longati mõlemat jalga. Austria-Ungari puhul olid rahvad "enam-vähem" võrreldavas suurusjärgus, aga austrialased kui suurim rahvusrühm oli juhi rollis. Et juhid ei näinud väiksemaid keeli saksa keelega võrdsetena, süvenes teiste rahvaste seas alaväärsuskompleks, mis viis lõpuks ka impeeriumi lagunemiseni peale esimest ilmasõda.

Vaadakem Austria-Ungari impeeriumi religiooset kaarti. Pindalalt polnudki riik teab kui suur, aga selle piiridesse mahtusid mitu suurt, aga äärmiselt erinevat religiooni. On selge, miks see piirkond nii ebastabiilne oli - korraga taheti olla nii imetaja, roomaja, kahepaikne, kala kui ka lind.

NSVL haaras endale vägivaldselt erinevad maad ja rahvad ning asus venestamispoliitikat ellu viima. Üldiseks eesmärgiks seati nõukogude inimese ehk homo soveticuse väljaarendamine. See tähendas, et ideaalne inimene pidi päevasel ajal olema tugev tööhobune põllul, õhtul aga väljapeetud kultuuriasjatundja, kes teatritükkide vahel seltsimeestega leninismi filosoofilisi põhialuseid arutaks. Selge see, et robustne ja vastuoludest kubisev "kultuuriline ülekirjutamine" väikerahvastele ei istunud ning NSVL ainsaks saatuseks saigi olla kärisemine.

On selge, et fundamentaalselt erinevaid rahvaid ei saa kokku panna, eriti veel siis, kui üksteist nähakse rivaalidena. Samas, kas oleks võimalik erinevate filosoofiate vahel koostööd arendada?

Aga mõtleme korraks selle asja üle. Lugeja kindlasti teab, et elamist ei ole võimalik jagada inimesega, kelle arusaamad elukorraldusest on täiesti erinevad. On äärmiselt ebameeldiv, kui arusaamad aktsepteeritavast puhtuse tasemest lähevad lahku, rääkimata muusikavalikust ja selle helitasemest. Aga samas tunnistagem, et meil kõigil on vähemalt see üks sõber, kes on argises mõttes parajalt segane, aga kellega jutt voolab ojadena ning kellega kokkusaamist ootame alati tohutu innuga. Samas temaga koos elamisele ei soovi me mõeldagi, sest piisab täiesti õhtul kokku saamisest ning peale seda koju minekust.

Riikidega on samamoodi. Mõnede riikide vahel on see "keemia", mistõttu sujub nendevaheline suhtlus kui vanade semude vahel ning ei peeta paljuks üksteist abistada. Aga mõte ühinemisest tundub jällegi kohutavalt võõristav.

Aga Euroopa Liit? Positiivne on see, et EL pole loodud vallutuste ja anastamiste teel, vaid liikmed on astunud sinna oma vabal tahtel. Negatiivne on aga see, et EL pole enam see, mis aastaid tagasi, sest kunagine vabakaubandusliit on muteerunud föderaalseks riigiks, mis igast küljest Austria-Ungarit meenutab. Häda on selles, et EL projekti viiakse ellu liiga kiirelt, sest selle liikmed ei jõua olustikuga harjuda. Alles oli tegu kaubandusliku koostööprojektiga, aga täna saabuvad Brüsselist juba tungivad põhiseaduse-ülesed soovitused. Nii tundubki see monstrum väga võõristav, eriti eestlase jaoks, kellel võõrvõimudega kokkupuude liigagi tuttav.

Aga öelge endale nüüd ausalt, kumma lipu te suurema innuga maast korjate ja ettevaatlikult ära pühite - kas EL lipu või enda rahvuslipu? Kumb on kallim ja esindab vahetuid väärtusi, mis teid lapsest saadik saatnud on?

Kaldusin peateemast juba päris kaugele, aga hakkame nagunii kohe lõpetama. Inimesed on erinevad. Rahvad on erinevad. Riigid on erinevad. Sellepärast eksisteerivadki riigipiirid, et peale ühist ajaveetmist igaüks oma koju jõuaks. On hea, kui saad kodus kollasele taksikoera kujule austust avaldada ning tead, et su ümber teevad teisedki seda. Oma tuttaval külas viibides oled näinud, kuidas too sinisele lillepotile sügavaid kummardusi teeb ning mõttes oled tänulik olnud, et sind ootab koju armas kollane kujuke, mitte mingi ebajumal.

Kui soovite sinise lillepoti maa elanikega hakkama saada, siis peate mõistma nende käitumise põhialuseid, nende sihte, soove, aga ka hirme ja vastuseise. Kui te tulete kõige loogilisema ja õigema arusaamaga, kollase taksikoeraga, teistele midagi selgeks tegema, peate arvestama teatava vastupanuga. Kollane taksikoer ei anna teistele samal määral energiat kui teile, nemad ammutavad seda pigem sinisest lillepotist.

Teise poole motiivi sisuline mõistmine on see vundament, millest kogu ehitus alguse saab. See ongi normaalsete suhete aluseks ja alles sellele saab rajada midagi muud suuremat nagu isamaade ja emamaade vahelised rahvusvahelised liidud ja impeeriumid. Abielul on ka mõte ainult siis, kui üksteises parimaid jooni välja tuues koos ka ühe katuse all elada tahetakse ja suudetakse.

Arvestagem, et suvalisel kokku kuhjamisel ja sümbioosil on tohutu vahe.