Hall kardinal: Naaberriigi saboteerimine

Aleksandr Dugini üllitis
"Geopoliitika alused",
kus on sõnastatud Vene
Föderatsiooni visioon
tulevikust.

Käesolevat mõtteharjutust ajendasid kirjutama nii endise USA presidendi Trumpi lubadus Euroopale sõja korral mitte appi minna, vatniksoup.ee lehel üles rivistatud tegelaste teod kui ka mõndade keskerakondlaste aktiivne tegevus naaberriigi mõju suurendamiseks, otsustamatu laveerimine kahe leeri vahel ning tahtmatus oma erakonnakaaslasi moraalselt küsitava tegevuse eest hukka mõista. Nähes eelmainitud lehel Nõmme Raadio pealiku nime ja lugedes tema tegemistest, tundsin ma sügavat häbi, et teda aastaid tagasi häälekalt toetasin. Kahjuks on reaalsus selline, et meie keskel elutsevad nn uinuvad agendid, kes kindlate olude realiseerumisel asuvad varem kokkulepitud juhtnööride põhjal tegutsema (samal teemal põhjalikumalt).

Järgnev jutt on mõtisklus hüpoteetilise riigi vaatepunktist, kes soovib naaberriigis oma mõjuvõimu suurendada. Olulisteks eeldusteks on see, et riigil puudub moraalne kompass ja süümepiinad, on olemas pea lõputud riiklikud ressursid ning on ületamatu soov laieneda, üritades ohvri suuri sõpru võimalikku konflikti mitte tirida.

Mõtteharjutus - kuidas suurendada naaberriigis oma mõjuvõimu?

Olgu kaks riiki - riik K nagu kiskja ning riik O nagu ohver. Riik K lõplikuks sooviks on riik O igakülgne alistamine ja annekteerimine. Riik O omab suuri ja tugevaid sõpru, kellega riik K veel tegeleda ei soovi. Riik K eelistab end võimalikult tugevaks arendada, enne kui endasuurustega jõudu julgeks katsuda. See tähendab, et riik O on vaja põhjalikult nõrgestada ja lõpuks ka anastada, aga jättes mulje, nagu riik O oleks selles ise süüdi.

Millised on variandid, et riik O toimimist saboteerida?

* Äärmusrühmituste sponsoreerimine. Et ühiskond polariseeruks ja omavaheline rivaalitsemine suureneks, peab rahaliselt toetama mõlema tiiva radikaale. Mida rohkem kummalised ja hullumeelsed ideed kõlapinda saavad, seda suurema tõenäosusega tekib ühiskondlikke pingeid. Parimad kandidaadid on kibestunud autsaiderid, kes arvavad, et riik O on neile liiga teinud, seega õigete olude korral võivad nad käe omaenda riigi vastu tõsta. Eriti magus jackpot on siis, kui mõni äärmusrühmitus kogu riigile häbi teeb, jättes mulje, et seal on suur probleem natsidega. Peamine idee seisneb selles, et riik O rahvas raiskaks aega ja vahendeid omavahel võitlemisele ning ei märkaks riik K tegemisi nende anastamise ettevalmistamisel.

* Riik K vaateid toetava rühmituse/erakonna loomine ja sponsoreerimine. See grupp on sisuliselt hunt lambanahas ehk reklaamitakse end rahu, ühtsuse ja sõpruse eestseisjana ning tahetakse kõigile korraga meeldida, aga tegelikult teenib see riik K huve. Teiste sõnadega on see kasulike idiootide ühisüritus nende teadmata riik K huvide eest seismiseks. Oluline on see, et rühmituse nimi kõlaks kas neutraalselt, riik O rahvale võimalikult meelepäraselt või teatud juhtudel isegi riik K-le vastanduvana. Riik K toetamine ei tohi olla lihtsalt tuvastatav, vaid peab jätma mulje, et tegutsetakse riik O huvides. Grupeering peab leidma ühisjooni riik O ja riik K rahvaste maailmavaadete vahel ja neid silmapaistvalt rõhutama, et leida poolehoidjaid riik O rahva hulgast. Kui rühmitus omandab poliitilise mõjuvõimu, saab hakata vastu võtma riik K jaoks soodsaid otsuseid, ümbritsetuna riik O lippudest ja muust atribuutikast.

* Ühiskondlike lõhede süvendamine. Riigis O on probleemiks riigist K pärinev kogukond, kes ei taha põliselanike keeles suhelda. Seda probleemi saab ära kasutada, tehes sellele kogukonnale ajupesu ja reklaami, et K keel on perspektiivikam ja vajalikum kui O keel. Kui sinna lisada ka ajaloo haavad ja ajaloo moonutamine (põliselanike järjepidev kutsumine "fašistideks" nagu kiusaja koolis vahetunni ajal norib), on võimalik viies kolonn põliselanike vastu tülli pöörata.

* Tipp-poliitikute äraostmine või nendelt väljapressimine. Poliitikuid tuleb kutsuda külla ja teha neil olemine väga mõnusaks. Keegi ei suuda ära öelda ei rahast ega hurmava vastassugupoole esindaja tähelepanust. Piisavalt suure raha eest ollakse valmis ka enda põhimõtetest loobuma ning ebamoraalsete tegude salvestusi saab edukalt kasutada väljapressimiseks. Äraostmise puhul peab garanteerima, et poliitik tegutseks riik O seaduste piires, muidu võidakse ta tegevus katkestada. Väljapressimise puhul peab valima suure ja õrna egoga indiviidi, kes ei taluks avalikku häbistamist ning kellel oleks väga palju kaotada.

* Suurendada riik O majanduse sõltuvust riigi K omast. Rahuajal tuleb pakkuda häid tehingud ja suuri allahindlusi toormaterjali tarnimisel. Aastatega peab paika loksutama efektiivse infrastruktuuri ja tarnete optimaalseima teekonna, nii et riik O ettevõtjad eelistaksid riik K toodangut. Kuigi paljud sellised tarneahelad jäävad riik K kontekstis kulude ja tuludega nulli juurde, on see oluline hoob suurema konflikti korral. Kui tarned päevapealt lõppevad, põhjustab see riik O majanduses vapustuse ning uute ja pisut kallimate tarneahelate ülesseadmine võtab aega. Igal juhul põhjustab see riik O koduturul hinnatõusu, mis omakorda on aluseks elatustaseme langustele, mis sealset rahvast ärritab.

* Desinformatsiooni külvamine. Polegi tähtis, et riik O-l on õigus ja riik K valetab. Tähtis on see, mida valede kasutamisega saavutada võib. Kui ummistada riik O parimatel väitlejatel kogu nende aeg ja võimalused õhust võetud valedega, on see neile kurnav. Mida rohkem nad valede ümberlükkamisega vaeva näevad, seda rohkem enda ressurssi nad ära seovad. Lisaks on ka väike võimalus, et mõned lihtsameelsemad tulevad riik K poolele üle, täiendades viiendat kolonni. Ja kui midagi piisavalt palju korrata, muutub see ka tõeks. Riik K kunagiste kuritegude pisendamine ja unustamine aitab riik K imago parandamise läbi mõjuvõimu kogu maailmas suurendada. Efektiivsust saab lisada, kui rõhuda süütundele ning jätta mulje, nagu oleks riik O kodanikud vähemuste represseerijad (lambad murravad hunte loogika).

* Sõprade tülliajamine. Tuleb haarata igast võimalusest, et süvendada rahvastevahelist vaenu. Liitlaste sõduritel peab riik O pinnal viibides tekkima üldine ebameeldiv tunne, mida aitab saavutada näiteks rassism ja ksenofoobia. Riikidevahelises liidus peab üksmeele kõrvale mahtuma ka mõne rahulolematu liitlase protestivaim, mis aitaks otsustusprotsesse pidurdada. Selleks tuleb kasutada demokraatiat nende endi vastu ära, aidates riigi etteotsa mõne äärmuslase, kes hakkab segadust külvama.

Lõppsõna

Hästi, räägime siis õigete terminitega, pole mõtet "hüpoteetiliselt" vett katsuda. Kuigi see on juba ilmselge, siis riik O on Eesti Vabariik ja riik K on Vene Föderatsioon. Eesti on juba proovinud sõbralikult asju ajada, aga sellest pole kasu olnud - ikka ja jälle ujuvad välja salaplaanid, mille põhjal üritab Venemaa oma väikseid naabreid purustada ja ära süüa. Tuletan meelde, et Vene tsaar ei sõdi üksinda, vaid tema käsu peale jooksevad sajad tuhanded rindele, nende seas tavalised pereisad, lustakad vanakesed ja tublid töömehed, kellega vaid mõne päeva eest ühises sünnipäevalauas võisid istuda. Fakt on see, et Vene tsaaril on suur toetus ning need, kes teda ei toeta, on liiga passiivsed, et ta vastu midagi ette võtta ja käsu saabudes pigem surevad ta eest kui tõstavad mässu.

Ma ei kutsu üles kedagi vihkama ega ühiskonnast välja viskama, aga manitsen ettevaatlik olema ja mõtlema sellele, keda usaldada ja keda mitte. Lõppude lõpuks elame ohtlikul ajal ja loevad ikkagi teod, mitte sõnad.

Vene keele levik. Graafikul on kujutatud, mitu protsenti
Euraasia riikide rahvastikust defineerib vene keelt emakeelena.
Teiste sõnadega - siin on näha viienda kolonni arvatav suurusjärk.
Muidugi pole kõik venelased Eesti suhtes vaenulikud, seega on tegelik number loodetavasti väiksem.