Kas Venemaa on fašistlik?

Aeg ja Ukraina sõda on näidanud, et Venemaa süüdistab teisi oma pattudes ja käitub risti vastupidiselt oma sõnadele. Vene režiim on juba Nõukogude ajast saadik lääneriike fašismis süüdistanud ning pole juhus, et Ukraina sõja üks ajendeid oli läänemeelse Ukraina "denatsifitseerimise" vajadus.

Muide, siin on tegu veneliku sõnamänguga, sest tegelikult mõeldakse "fašismi" all "natsismi". See tulenes sellest, et tollal ei tahetud natse kui oma surmavaenlasi sotsialistideks kutsuda, sest sotsialistid olid nad ise. Kuidas saab siis omasuguseid nottima minna, kas pole? Mõeldes "vennasrahva" ukrainlaste õuele veeretatud sõjale, siis iroonia missugune. Nii kasutatigi sõna "nats" või "natsionaalsotsialist" asemel "fašist", mis ka vene keele foneetika kontekstis mugavamalt kõlab.

Aga et mõisteid selgitada, defineerime mõlemad ära (otsetõlke allikas: merriam-webster.com).

Natsism - poliitiliste ja majanduslike doktriinide kogumik, mida praktiseerisid natsid Saksamaal aastatel 1933-1945, mis sisaldab ühtlasi ka valitsuse totalitaarprintsiipi, germaanlaste rassilist üleolekut ja füüreri ülimuslikkust.

Fašism - poliitiline filosoofia, liikumine või režiim, mis asetab rahva ja tihti rassi indiviidist kõrgemale ning mis taotleb tsentraliseeritud autokraatlikku valitsust (mida juhib diktaator), majanduslikku ja ühiskondlikku distsipliini ning opositsiooni allasurumist.

Natsismi põhiprintsiip on germaani/aaria rassi "puhtus" ja üleolek, mis kajastus juutide tagakiusamises ja Nürnbergi seadustes, kulmineerudes lõpuks holokaustiga. Fašismi põhiprintsiip on "ühtsuses peitub jõud", mida sümboliseerib ka peentest pulkadest põimitud kirves. Fašism on üldine termin, mille alla kuulub kitsam natsismi termin. Täpsemalt öeldes omab natsism "stardipaketina" kõiki fašismi tunnuseid, aga lisab sinna ka enda erijooned. 

Umberto Eco on koostanud lihtsa 14 punktist koosneva nimekirja, mis iseloomustab fašistlikke ühiskondi.

1. Tugev rahvustunne.
2. Patriotism keerleb ühise vaenlase alistamise või ühise eesmärgi nimel.
3. Inimõigused ei vääri tähelepanu ega austust.
4. Valitsus kontrollib massimeediat.
5. Sõjaväe ülistamine ja ülemvõim.
6. Rahvusliku julgeoleku kinnisidee.
7. Korporatsioonide võim on hoitud ja kaitstud.
8. Ametiühingute mõju on kärbitud.
9. Ulatuslik seksism.
10. Kuritöö ja karistuse kinnisidee.
11. Põlgus teaduste ja kunstide vastu.
12. Valitsus ja religioon on tugevalt ühendatud.
13. Laiaulatuslik korruptsioon.
14. Võltsitud valimised.

Siin on nüüd küll mõttekoht. Kui me seda nimekirja vaatame, siis on tegemist ju Venemaa üldise iseloomustusega. Saab loogiliselt järeldada, et Venemaa näol, eriti pärast Ukraina sõja algust, on tegu fašistliku riigiga. Kuna vene fašism muutub aina päevakajalisemaks, kannab see ka lausa eraldi terminit - rašism.

Venemaa on muutunud iroonilisel kombel iseenda ideaali antipoodiks ehk vihavaenlase tegelikuks kehastajaks. Võideldakse fašismi/natsismi vastu, aga ise käitutakse samamoodi nagu need, kelle vastu väidetavalt sõditakse. Putini käe all on see riik vormunud eriti vastuoluliseks nähtuseks, kus sõnad ja tegelikkus ei lähe kokku ning kõik mõisted on täiesti vastupidised nagu raamatus "1984" kirjeldatud uuskeeles. Tegelikult on moodsa Venemaa näol tegu 20. sajandi fašistliku režiimiga, mis oma õitsemisega lootusetult hiljaks jäi, tungides aegunud arusaamadega tundmatuseni muutunud 21. sajandisse, kus sellise korralduse jaoks välisilmal huvi pole.

Geopoliitiline seis (märts 2022)

Venemaa tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainale kallale ning maailm vaatas hämmastunult pealt, kuidas üle pika aja Euroopas taas mürsud lendasid. Kui algselt kardeti, et Ukraina alistub nädala jooksul, siis venelaste pealetung on takerdunud ning kantakse suuri kaotusi. Ukraina ei lase ülekaalukal vaenlasel edasi tungida ja on sooritanud isegi vasturünnakuid. Populaarne Ukraina saab läänelt suuri abisaadetisi, samas kui üleöö paariaks muutunud Venemaa habras majandus väsimuse märke näitab.

Ukraina konfliktis on nii sõdivad osapooled kui ka suuremad tegijad, kes kummalegi poolele pöialt hoiavad. Konfliktis mitteosalevad tegijad on huvitatud sellest, et sõda nende õuele ei tuleks ning ühtlasi kaitstakse enda riiklikke huve. Saab täheldada, et Venemaast on saanud ülemaailmne paaria, kellega väga asju ei taheta ajada. Sanktsioonide kartuses ei kiirusta Venemaad sümpaatseks pidavad riigid teda toetama.

Ukraina - Lääne suunas vaatav riik, millele Venemaa kõigepealt 2014. aastal ja siis 2022. aastal teist korda kallale tungis. Ukraina purustused on rängad, miljonid inimesed lahkuvad riigist ning osa territooriumist on okupeeritud. Samas saab Ukraina lääneriikidelt igasugust abi, näiteks relvastust ja humanitaarabi. Ukrainlased võitlevad ellujäämise nimel ning moraal on äärmiselt kõrge, mistõttu sissetungijale tekitatakse suuri kaotusi.

Venemaa - Agressor, kes tungis väiksemale naabrile kallale eesmärgiga tolle iseseisvus likvideerida. Ajendiks oli Ukraina liigne sõbrustamine läänega ja võimalik astumine NATO-sse, mis oleks Venemaad sõjaliselt ohustanud. Sõja algatas ainuisikuliselt sõjakurjategija ja lastetapja Vladimir Putin, kes ähvardas kõiki vahelesegajaid tuumasõjaga. Suur osa Vene rahvast on sõja vastu, aga kõik protestid ja väljaastumised surutakse julmalt maha ning osalejaid karistatakse pikaaegse vangistusega. Vene narratiiv koosneb valedest ning tõe varjamiseks on kehtestatud üldine tsensuur. Vene sõjavägi kannab suuri kaotusi ning jääb pidevalt toppama, kuna eeldati, et sõjakäik möödub kiirelt. Lisaks tekitavad probleeme puudulik logistika, infosulg, hooldamata ja lagunev sõjatehnika ning oskamatute ajateenijate ootamatu sõtta paiskamine. Vene majandus sai ränga hoobi, kui läänemaailm karmid sanktsioonid kehtestas ja suured välisfirmad Vene turul tegevuse lõpetasid. Külmutatud varade ja kukkuva rubla all ägav Venemaa otsib toetust Valgevenelt ja Hiinalt.

Valgevene - Venemaa lähedane partner, kes agressorit toetab. Valgevene territooriumilt on Ukraina suunas lastud rakette ning seal peatuvad ka Vene väed. Samas ei kiirusta Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka sõtta astuma, kuigi ta sügavaim soov on taastada NSVL. Sõjast hoidumise põhjuseks võib olla see, et rahvas ja sõjaväelased on konflikti vastu ning sõtta astumise korral võivad lahvatada üleriigilised rahutused. Seda hirmu kinnitab 2020. aastal aset leidnud revolutsioon, mis tollal küll maha suruti. Samuti võib põhjuseks olla ka see, et Lukašenka näeb, kui kehvalt edeneb palju võimsama Venemaa sõjaline avantüür ja kui valusa mõjuga on sanktsioonid.

USA (NATO liige) - Ukrainat toetav ja pooldav riik. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi relvajõud konflikti ei sekku. USA domineerib maailma kultuuriliselt ning omab globaalset haaret ja sõjalise jõu esindatust igal kontinendil. USA omab suurimaid majandussidemeid Hiinaga, samas EL-iga on need märksa väiksemad. Venemaaga on kaubavahetus tühine, samas USA-s toodetud kõrgtehnoloogia ekspordikeeld Venemaale pitsitab viimast tugevasti. Seoses Venemaa tegevusega saadab USA Euroopasse sõdureid vaikselt juurde.

Euroopa Liit (enamus NATO liikmed) - Ukrainat toetav ja pooldav liit. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi liikmesriikide relvajõud konflikti ei sekku. EL võtab vastu kõik Ukraina sõjapõgenikud ja hajutab nad liikmesriikidesse laiali. EL omab tugevaid majandussidemeid nii USA kui ka Hiinaga ning lõviosa liikmesriikidest on ka NATO liikmed. EL on Venemaast nii sõjaliselt kui ka majanduslikult kõvasti võimsam, aga kuna ei soovita sõda eskaleerida, siis sõtta ei sekkuta, vaid rakendatakse majanduslikke sanktsioone. EL pelgas konflikti alguses energiaga seotud santsioone kehtestada, aga tegi selle lõpuks ära (peatades isegi Nord Stream 2) ning liit otsib aktiivselt võimalusi Vene energia asendamist alternatiivsete allikatega. Tõusvad kütusehinnad mõjutavad EL kodanike elu, aga see on hind, mida ollakse nõus Venemaa ohu lokaliseerimise eest maksma. EL üritab kõigest väest sõjategevust peatada, rakendades Venemaale erinevaid sanktsioone, mille hulka kuuluvad nii lennukeeluala kehtestamine Vene lennukitele kui ka Vene oligarhide varade külmutamine. Soome kaalub tõsiselt NATO-sse astumist, mis oleks Venemaale tõeliseks õudusunenäoks.

Hiina - Neutraalne riik, mis on Venemaaga tihedates kaubandussuhetes. Hiina rõhutab, et konfliktile peab leiduma diplomaatiline lahendus, samas soositakse vaikselt Vene sõjakäiku. Pragmaatiline Hiina on äraootaval seisukohal, et konfliktist võimalikult palju kasu lõigata. Ühest küljest nähakse läänemaailmas ideoloogilist rivaali, teisalt kujutab ta endast ka tohutut turgu, kus lähevad müügiks nii odavad "Made in China" nipsasjakesed kui ka korralik kõrgtehnoloogia. Autoritaarne Venemaa on ideoloogiliselt lähedane ning pakub ka odavat energiat, samas pelgab Hiina, et Venemaa võib ta lääne sanktsioonidega põhja tirida. Samas on võimalus, et Venemaa nõrgenemisel võib Hiina oma sõbrale Kaug-Idas noa selga lüüa, kuna Vladivostok oli kunagi sajandeid Hiina linn, kuni ta selle 1860ndatel aastatel Venemaale kaotas. Hiinal on ambitsioonid nii Lõuna-Hiina merel kui ka Taiwani osas, mis on takistuseks suhete soojendamisel USA-ga.

India - Neutraalne riik, mis pole Venemaa tegevust hukka mõistnud. Peale sanktsioonide kehtestamist on India suurendanud energiatarneid Venemaalt, kuna viimane pakub neid suure allahindlusega. Kuigi India on maailma suurim demokraatia, tunneb riik, et Euroopas toimuv asub kaugel. India muretseb pigem islamistliku Pakistani pärast ning ka Hiinal hoitakse silma peal, kuna vaidlusalune Kashmiri piirkond on potentsiaalse sõja sütik. Tasub meeles pidada, et mainitud kolm tuumariiki on piirkonnas ka omavahel piirikonfliktides verd valanud. Võimaliku maailmasõja puhkemisel võib India seetõttu Venemaaga kui odava energia pakkujaga koostööd süvendada.

Järeldus

Üldiselt võib öelda, et luksusega harjunud Euroopa on mugavustsoonist väljumas, ühendades end Vene energiast lahti ja suurendades kaitsekulutusi. Kui aastakümneid peeti Baltimaade hoiatusi Vene ohu aadressil perifeeriamaade ülepaisutatud hirmujutuks, siis nüüd nähakse, mida rahumeelne Vene karu endast tegelikult kujutab, kui keset Ida-Euroopat haiglaid pommitab.

Ukraina on piltlikult öeldes maailmakaardile ilmunud ning selle president Volodõmõr Zelenskõi supleb rambivalguses, kehastades demokraatliku Euroopa vabadusvõitluse juhi ideaali. Läänemaailm hoiab Ukrainale pöialt ja toetab teda kõigega, millega saab, et sõja eskaleerumist ära hoida.

Käputäis riike, mis Venemaale toetust avaldavad, on ammu NATO-le ja USA-le vastandunud, mistõttu näevad nad Venemaas lääne juhitud maailmakorrale vastuhakkajat. Üldiselt suhtutakse Venemaasse kui katkuhaigesse, kellelt võib saada paariatõve, mistõttu kiputakse temaga distantsi hoidma.

Venemaa tegevust toetavad riigid (viide):

• Armeenia
• Hiina (kahevahel)
• Iraan
• Kasahstan
• Kuuba
• Kõrgõzstan
• Nicaragua
• Põhja-Korea
• Süüria
• Tadžikistan
• Valgevene
• Venezuela

Võimaliku sõjalise eskalatsiooni tagajärjel tekkivat agooniat võib pikendada India, kes januneb odava Venemaa energia järgi, rahastades nii Vene sõjamasinat. Kui Hiina otsustab Venemaast distantseeruda, saab Indiast Venemaa peamine kaubanduspartner.

Kõige suuremat pinget hoiab paisu all hoopiski Hiina, kes tõenäoliselt valib inimkonna tulevikusuuna. Tuumariik, millel on tohutu sõjavägi ja USA-ga võrreldav majandusvõimsus, pole veel ametlikult poolt valinud, kuigi ta kaldub kergelt Venemaa suunas. Kui Hiina otsustaks Venemaaga paati jagada, oleks sel maailmamajandusele rängad tagajärjed, sest USA ja Hiina vahelised mahukad ärisuhted paiskuks laiali ja tekitaks Läänes metsiku hinnatõusu ning kahandaks Hiina sissetulekuid. Lisaks on Hiina öelnud, et kui ta peaks sanktsioonidega või nende mõjuga pihta saama, siis reageerivad nad otsustavalt. See ongi retsept kolmanda maailmasõja valmistamiseks.

Kui vahepeal midagi ootamatut ei juhtu ja sõda endiselt venib, siis Venemaa jookseb verest tühjaks ning Hiinal tekib tõenäoliselt soov pigem rikka läänemaailmaga koos laua taga istuda ja sureva Venemaa korjuse kallal maiustada, mitte hädaldava Venemaa kõrval paarispaariatena maailma piiramisrõngas kükitada. Kui edasi mõelda, siis peale võimalikku Venemaa purunemist pole välistatud ka järgmine külm sõda Hiina ja lääne vahel.

Ajalugu armastab end ju korrata.

Mida õppida Vene Föderatsiooni sõjapraktikast?

Kui kunagi peaks juhtuma kõige hullem ehk kui Eesti tiritakse sõtta Venemaaga, siis peab meeles pidama mitmeid asju, mis stressiolukorras kergesti ununeda võivad. On loomulik, et sõjaolukorras on palju teadmatust ja soovmõtlemist. Näiteks soovime me kõik, et Venemaa peaks kinni Genfi konventsioonist, et alistumisest ei saaks kõige hirmsam kogemus, aga elu on näidanud, et Venemaa ei järgi mingeid rahvusvahelisi reegleid ning enda edu saavutamise nimel ollakse valmis kõigeks.

Enne olgu öeldud, et iga venelane pole automaatselt vaenlane. On palju venelasi, kes on Kremli režiimi vastu ja põgenevad ka ise selle eest. Siin välja toodud punktid kehtivad Kremli režiimile pimesi alluvate ning Kremli käske täitvate üksuste ja indiviidide kohta. Hoiame õhtumaade lippu kõrgel, hindame inimesi nende tegude, mitte kuuluvuse järgi.

Järgnevad teadmised Venemaa sõjapraktika kohta võivad päästa palju elusid:

1. Venemaa kasutab desinformatsiooni taktikat ehk maakeeli öeldes valetab sihilikult. Rusikareegli kohaselt tasub ükskõik missuguste Vene väidete põhjal oodata 180 kraadi võrra erinevat käitumist. Näiteks kui Venemaa väidab, et naaberriigis mingit sõda pole, vaid käib väike erioperatsioon, siis on ilmne, et Venemaa möllab seal keset täiemahulist sõda. Kordan, et Venemaa sõnad ja teod lähevad reeglina lahku!

2. Vene relvajõudude diversandid kasutavad rünnatava riigi korravalvejõudude vorme ning masinaid. Ukraina sõjas riietusid Vene ründajad Ukraina politseinikeks ning sõideti ka punase ristiga tähistatud kiirabiautodega. Nad ei taju sõjakuritegude toimepanekut samamoodi nagu läänemaailm, sest nad pole kogenud Nürnbergi protsessi ja denatsifitseerimist (dekommuniseerimist). Nad arvavad, et keegi ei saa neid nagunii reaalselt vastutusele võtta, kuna neil on tuumapommid.

3. Vene relvajõud kasutavad kohaliku elanikkonna moraali hävitamiseks terrorit. Kortermajade, haiglate ja koolide pommitamine ning laste, vanurite ja rasedate naiste mõrvamine on tavaline praktika.

4. Vene relvajõud tulistavad tsiviilelanikke ja nende evakueeritavaid konvoisid. Tavaline praktika on selline, et lahkelt luuakse evakuatsioonikoridor, mõni masin lastakse läbi ja ülejäänud satuvad tule alla.

5. Venemaa ei hooli ka omaenda sõduritest ning neid kasutatakse kahurilihana. Sõdureid ei informeerita sündmuste käigust ning neid ei varustata toidu ja laskemoonaga. Seetõttu antakse neile ka luba röövimiseks ja marodööritsemiseks, mistõttu selline reeglite puudumine viib alati ka vägistamisteni. NB! Vägistatakse nii imikuid, lapsi, noori, keskealisi kui ka vanureid. Tihti lõppeb vägistamise akt külmaverelise mõrvaga.

6. Vene relvajõud mõtlevad vaid taktikaliselt, mitte strateegiliselt. See kombineerituna üldise lohakuse, hoolimatuse, kehva mälu ja teadmatusega on viinud ka olukorrani, kus on kõhklematult rünnatud tuumaelektrijaamu. Ka Tšernobõli tuumajaam polnud püha ning nägi lahinguid, kuna 1986. aasta tuumakatastroofi tagajärjed on Vene sõduritel tänaseks juba unustatud.

7. Vene relvajõud üritavad vallutatud aladel kiirelt "referendume" korraldada, et need "rahvavabariikidena" rünnatavast riigist eraldada ja hiljem Venemaale annekteerida.

8. Vene relvajõud kasutavad "küsija suu pihta ei lööda" taktikat, kutsudes relvi maha panema ja alistuma. On selge, et see ei rahusta okupante, vaid teeb nende töö oluliselt lihtsamaks, kiirendades "referendumite" toimepanekut ja hävitamiste lainet.

9. Vene relvajõud küüditavad tsiviilelanikke kuhugi Siberi pärapõrgusse kõige vaesematesse asulatesse. Küüditatud lapsi üritatakse venelasteks kasvatada, mille eesmärgiks on kompenseerida oma räsitud rahvastikupüramiidi ja täiendada genofondi.

Järeldus

Alistumine ei tule kõne allagi, sest Genfi konventsioonile vilistavate Vene relvajõudude siht on külvata hävingut, kasutades ebahumaanseid meetodeid. Kui ka teoreetiliselt saabuks meile kibe lõpp, siis tuleb okupandi kaotused võimalikult suureks ajada, et nad tajuksid natuke ka enda nahal seda, mida nad teistele põhjustanud on. Pealegi on teada, et Vene võimu all elamine tähendab kannatusi, repressioone, elustandardi järsku langust ja tsensuuri.

Kiusajale tuleb alati vastu nina virutada ja ta koheselt paika panna, sest kiusaja teist keelt ei mõista. Pealegi pole meil mõtet karta, sest meie selja taga on NATO ja terve läänemaailm, mis Venemaa kuritööd peatada soovivad.

Venemaa valetamise taktika

Kuulus ennustaja Vanga ennustas 2022. aastaks tulnukate invasiooni. Ilmselt päris tulnukaid ei tule, aga seda ennustust saaks pigem tõlgendada kui teiselt planeedilt pärit roheliste mehikeste invasiooni Ukrainasse.

Miks teiselt planeedilt? Asi on selles, et Kreml on võtnud süstemaatilise valetamise taktika, jättes mulje, nagu asuks Venemaa kusagil paralleeluniversumis, kus natsid Ukrainat enda kontrolli all hoiavad. Samuti pole seal alternatiivreaalsuses mingit sõda, rääkimata Ukraina elamukvartalite pommitamisest. Seetõttu saabki öelda, et Ukrainat ründasid tulnukad teisest reaalsusest ning asusid kuu pealt saabunud natsidega võitlema.

Jätame nüüd halvasti varjatud sarkasmi ja vaatleme Kremli strateegiat. Oleme kõik tähele pannud, kuidas iga Kremli poolt lenduv väide on lausvale, nii et isegi Prantsuse president Macron ütles Putinile otse, et Vene president valetab iseendale. See kohmakas ja kergesti läbinähtav luiskamine jätab mulje, nagu poleks Venemaa presidendil ülevaadet, mis toimub nii Ukrainas kui ka omaenda väeosades.

See on mu isiklik hüpotees, mistõttu ootan kinnitamist või ümberlükkamist, aga arvan, et tegemist on mingit laadi sihiteadliku KGB manipuleerimistehnikaga. Külma sõja ajal tegeleti mõlemal pool raudset eesriiet erinevate psühholoogiliste eksperimentidega (näiteks CIA narkootikumidel põhinev projekt MKUltra), püüdes vastaspoole ees mingitki eelist saada. Olen arvamusel, et KGB (tänane FSB) on enda eksperimentidega jooksvalt jätkanud ning täna näeme selle vaeva vilju.

Putini kamba taktika näeb välja nii, et kui Ukraina sõjas midagi toimub, siis väidetakse täpselt vastupidist. Näiteks lubas Vene pool konkreetsel ajavahemikul relvarahu, et tsiviilisikud ümberpiiratud linnast evakueerida, samas jätkati pommitamist. Kui Ukraina pool raporteeris tuhandetest Vene hukkunutest, siis Kreml väitis tükk aega, et nende poolel hukkunuid polnud. Kui Ukraina poolt välja hõigatud numbrid juba sinna 6000 juurde jõudsid, siis tunnistas Kreml ligi 500 sõduri surma. Sõda nimetatakse tuima näoga sõjaliseks erioperatsiooniks. Balti riikides olevat täheldatud venelaste vastu russofoobia suurenemist. On selge, et venelased ei pretendeerigi tõele, vaid väljastavad vastase häirimiseks valeinfot.

Psühholoogiliselt ei suuda harilik inimene leppida faktiga, et ta on aastaid eksinud ja valet asja teinud. Seetõttu ongi Putini imetlejatel võimatu tunnistada, et nende puuslik valetab ja kasutab neid vaid kahurilihana. Kuidas saaks suure tuumariigi juht järsku sääraseid lausvalesid loopima hakata? Ta alamad järeldavadki, et see poleks loogiline ning et tegu on vaid ameeriklaste operatsiooniga Venemaa positsiooni nõrgestamiseks. Nad mõtlevad, et Putin poleks nii loll, et kasutaks ilmselgeid valesid, mida on imelihtne ümber lükata.

Nii ongi pall veerema lükatud.

On selge, et venelased on natsidelt palju õppinud ja kasutusse võtnud, sest näiteks Kolmanda Riigi propagandaminister Goebbels on öelnud, et "valeta suurelt, tee seda lihtsalt, korruta seda ning lõpuks jäävad kõik seda uskuma". Kui Wernher von Braun aitas ameeriklased kuu peale, siis Joseph Goebbels aitas venelastel ühiskonna üle totaalse kontrolli kehtestada.

Arvestades seda tausta, peaksime venelaste ütlustesse teisiti suhtuma. Pole mõtet automaatselt reageerida stiilis, et üks laps ütleb teisele loll ning teine vastab, et hoopis see esimene on loll. KGB/FSB sogastab vett ning lisaks etendusele kodupubliku ees on selle ülesandeks, et läänemaailm raiskaks jõudu ja aega idiootsete väidete ümber lükkamiseks. Sel juhul jääb läänele vähem energiat sisuliste probleemidega tegelemiseks. Ütlus "üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata" ilmestab praegust infosõda ehk kõike piltlikumalt.

Ärme ürita kotiga tuult püüda ehk pole mõtet venelaste väiteid ümber lükata, vaid muudame taktikat. Trollidele vastamiseks on erinevaid viise, näiteks ignoreerimine või sarkasm. Nad ootavadki, et me nende rumalusi tõsiselt võtaks, aga läheks õige nende mänguga kaasa ning tunnistaks natside baasi olemasolu kuu peal?

Vene relvajõudude vead Ukraina ründamisel

24. veebruaril 2022 ründas Vene Föderatsioon iseseisvat naaberriiki Ukrainat. Maailm oli šokis ja nähes, et riik on igast suunast tule all, kardeti, et Kiiev langeb vaid päevadega. Ent ajalugu on läinud teisiti, sest Ukraina kodanikud näitasid sõja esimestest hetkedest peale üles uskumatut vaprust ja tugevat tahet sisetungija vastu võidelda. Vaid 4 päeva pikkuseks planeeritud "erioperatsioon" on veninud teadmata pikkusega "Afganistaniks".

Miks jäid vägevad Vene väed toppama? Toon välja mitmed erinevad põhjused, miks Putini maailma vallutamise plaan ei toimi.

1. Putini narratiiv ei kannata kriitikat. On teada, et harrastusajaloolasest Venemaa president tõlgendab ajalugu vastavalt oma fantaasiatele ja kirjutab seda aktiivselt ümber. See tähendab seda, et faktide asemel põhineb relvajõudude sõjaline doktriin ühe mehe isiklikel unistustel. Ajalooliste vallutussõdade maskeerimine "õigustatud sõdadeks" üritab rahvast süüst puhtaks pesta, et etturitel oleks psühholoogiliselt kergem ta käskudele alluda. Ukraina inimesed pidid sõdureid väidetavalt lillesülemitega vastu võtma, aga sõdureid tabas hoopis raevukas vastutuli.

2. Lausvalede külvamine läbi riikliku propaganda ja tõese infovoo pidurdamine. Kui sõduritelt korjatakse enne rindele saatmist mobiiltelefonid ära ja saadetakse ette teatamata sõtta, siis mõjub see moraalile laastavalt ning raskendab orienteerumisvõimet. Samuti diskrediteerib süstemaatiline valetamine Venemaa reputatsiooni, sest pea kogu maailm ei usalda enam Venemaad.

3. Hoolimatu suhtumine enda sõduritesse ja põhjendamatu sõda kurnavad Vene sõdurite moraali. Enne sõjategevuse algust pidid Vene sõdurid õppuste raames nädalate kaupa metsas külma käes kükitama. Järsku leidsid nad end piiri tagant arusaamatus sõjas vennasrahva vastu. Arusaamine, et ukrainlased võitlevad elu eest ning ei tervita "vabastajaid", mõjub kurnavalt. Sõjavastaseid meeleolusid ja Putini otsuse ebapopulaarsust kinnitasid ka massiivsed protestid suuremates Venemaa linnades.

4. Sõjaväe ajast maha jäämine ja puudulik logistika. Tundub, et Putin on teinud klassikalise diktaatorite vea, mille kohaselt palju kahureid ja soomust võrdub hea edasitungimise võimekusega. Elu on aga läbi ajaloo näidanud, et iga sõjaväe selgrooks on logistika. Kui toit ja laskemoon õigeaegselt rindele ei jõua, muutuvad sõdurid peagi võitlusvõimetuks. Lisaks on tehnika kohati hooldamata ning on esinenud juhtumeid, mil masinad lihtsalt üles ütlevad. Samuti on kasutusel 20. sajandil projekteeritud lahingumasinad, mis kergesti Javelini ohvriks langevad. Vene relvajõudude sõjaline doktriin on iganenud, sest lahingutehnika koondamine massiivsetesse kolonnidesse on liigagi kergeteks märklaudadeks. Pole ka vähem tähtis, et ca 200 000 mehega pole võimalik efektiivselt 44 miljoni elanikuga riiki okupeerida.

5. Putini Külma sõja aegne mentaliteet ja soovmõtlemine. Putini arvates on maailm endiselt mõjusfäärideks jaotunud ning ta unistab Nõukogude Liidu taastamisest. Aeg on aga edasi läinud ning NSVL-i endised Ida-Euroopa liikmesriigid on seotud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga, kaugenedes Venemaast iga aastaga. Putini terrorit ja toksilist kõva mehe mentaliteeti ei peeta Läänes lahedaks, vaid kummaliseks. Sõja alguses polnud Ukraina "natside" režiimi all, vaid tegu oli demokraatliku riigiga, mille rahvas asus end kaitsma. Polnud mingeid "natse", kellest vabaneda, mistõttu ei leidnud Vene sissetungijad kohalikku toetust.

6. Lääne üksmeel. Ukrainasse tungimisel ületas Venemaa punase joone. Seda on küll pisut küüniline öelda, aga Ukraina pole Süüria. See tähendab seda, et maailm on harjunud sõjakolletega kusagil Lähis-Idas, aga täiemõõduline sõda Euroopa pinnal ehmatas kõik ära, tuletades meelde kahte maailmasõda. See erakordne oht sundis lääneriike oma erimeelsusi ajutiselt kõrvale heitma ja ühise rindena Ukrainale appi sööstma. Muide, Vene režiimi aastakümnete pikkune hädaldamine ja ähvardamine Lääne aadressil oli kõiki juba äärmuseni ära tüüdanud, nii et üsna loomulikul teel koonduti Venemaa vastu. Kui Ukrainale relvastust ja humanitaarabi saadeti, blokeeriti Venemaa majanduslikult, nii et seda tabas majanduskrahh. Põhimõtteliselt kaks aastakümmet Venemaa majanduse ülesehitust ja väikesi võidukaid välispoliitilisi edusamme on kõik nullitud.

7. Soome ja Rootsi hirmutamine, nii et nad kaaluvad seetõttu NATO-ga ühinemist. Aastakümneid neutraalsetena püsinud riigid nägid, millist hinda tuleb maksta NATO-sse mittekuuluvatel riikidel, mistõttu kaaluvad nad tõsiselt NATO-ga liitumist. Venemaa poolsed ähvardused lisasid vaid õli tulle, mõjudes vastupidiselt Venemaa eesmärkidele. Kremli režiimi eluliseks huviks on see, et NATO oleks võimalikult väheste liikmetega, aga Venemaa agressioon ja ähvardused tõukavad naabreid just NATO rüppe.

8. Tuumarelvadega ähvardamine. See näitab kogu maailmale Kremli režiimi meeleheidet ja nõrkust. Enesekindel riik suudaks ainuüksi konventsionaalsetele vägedele loota ja tuumarelvad alles viimaseks õlekõrreks jätta, kui vaenlase väed juba pealinna all. On selge, et liiga jäik ja aegunud Vene armee on savijalgadel koloss, mis ei suuda täiel määral oma ülesandeid täita.