Hall kardinal on justkui blogisisene poliitiline tütarbränd nagu Toyotal on enda luksusmark Lexus. Grammatikutele - Hall kardinal suure algustähega on siinne nn kaubamärk, aga hall kardinal väikse tähega on tuntud mõiste. Mida see hall kardinal lõppude lõpuks tähendab?
Samas infot, mida ma siin blogis jagan, pean ülioluliseks ning loodan, et see aitab meie ühiskonda veidigi paremas suunas juhatada. Eelpool toodud definitsiooni aluseks võttes pürgin ma pigem "mõjuka nõuandja" rolli täitjaks ning jätan otsuste tegemise neile, kellel selleks vastav mandaat. Kuna meil on ametlikult demokraatlik kord, siis ma usun jätkuvalt ja naiivselt, et riiklike otsuste mõjutamiseks pean ma moosima pigem rahvast, mitte rahvaesindajaid, kes on väidetavalt rahva kui peremehe teenrid.
Austatud lugeja, kuna sina oledki üks riigi valitsejatest, on see blogi allharu suunatud just sinule. Halli kardinali näol on tegu tõsisema ja pikema lugemisega, mis nõuab kaasa mõtlemist ja pikema pilguga meie eksistentsile vaatamist. Hall kardinal on midagi enamat kui valimistsüklite kaupa kritiseerimine ja päev korraga elamine. See on igavik, filosoofia, ausus ja südametunnistus. Lühidalt, see päris asi. Kui sulle valitsemine korda läheb või tunned kirge riigi kui põneva inimnähtuse vastu, siis kõik filosoofilise maiguga Halli kardinali jutud leiad vastava märksõna alt.
Järgnevalt kirjeldan lühidalt enda baasarusaamisi riigist ja inimühiskonnast. Leian, et riik on meie kõigi ühine projekt ning igaühel peab olema vähemalt mingigi ettekujutus, kuidas riiki vormida. Demokraatial on selline vahva (potentsiaalselt ohtlik) omadus, et see arvestab kõigi arvamust, ka nende oma, kes riigist kas ei hooli või ei tea isegi, mida sellega pihta hakata. Ka suvaliselt visatud hääl või valimata jätmine mõjutab demokraatliku ühiskonna toimimist. Võib ju mõelda, et mis see üks hääl siia-sinna ikka teeb, aga kui korrutada see sadade tuhandetega...
See ei tähenda, et rahva hääl oleks kuidagi kasutu või demokraatia oleks kurjast, vastupidi - me peame demokraatia, päris demokraatia, parimaid külgi ära kasutama. Eespool kirjeldatud häälte suvaline viskamine võib kõlada ju küüniliselt, aga igal asjal on mõte. Ka hääletamist peab tegema teadlikult ja täiesti mõtestatult. Ideaalis annaks kõik hääletajad aru, mida nad teevad ning sinna ma täiuslikus maailmas jõuda tavatsengi. Igasugused südametunnistuseta karjäristid niimoodi võimule saavadki, kuna mõned valivad huupi, et "linnukese kirja saaks" ja võiks öelda, et näe, käisin valimas. Ilusad lööklaused ja uhked paraadportreed lollitavad üllatuslikult suuri rahvahulki.
Hall kardinal on nimetus, millega kirjeldatakse mõjukat nõuandjat või otsustajat, kes tegutseb varjatult või salajas, avalikkuse tähelepanu alt eemal või mitteametlikult. [Wikipedia]Ilmselgelt olen ma vaid lihtne kodanik, mitte mõjuvõimas arvamusliider, lugupeetud ajakirjanik või riigi juhtnööride tõmbaja. Pealegi, kui ma valitsuses kusagil soojas kohas kükitaks, siis ma tõenäoliselt siin blogis Eesti tuleviku teemadel ei haliseks ega vastuvoolu ei ujuks.
Samas infot, mida ma siin blogis jagan, pean ülioluliseks ning loodan, et see aitab meie ühiskonda veidigi paremas suunas juhatada. Eelpool toodud definitsiooni aluseks võttes pürgin ma pigem "mõjuka nõuandja" rolli täitjaks ning jätan otsuste tegemise neile, kellel selleks vastav mandaat. Kuna meil on ametlikult demokraatlik kord, siis ma usun jätkuvalt ja naiivselt, et riiklike otsuste mõjutamiseks pean ma moosima pigem rahvast, mitte rahvaesindajaid, kes on väidetavalt rahva kui peremehe teenrid.
Austatud lugeja, kuna sina oledki üks riigi valitsejatest, on see blogi allharu suunatud just sinule. Halli kardinali näol on tegu tõsisema ja pikema lugemisega, mis nõuab kaasa mõtlemist ja pikema pilguga meie eksistentsile vaatamist. Hall kardinal on midagi enamat kui valimistsüklite kaupa kritiseerimine ja päev korraga elamine. See on igavik, filosoofia, ausus ja südametunnistus. Lühidalt, see päris asi. Kui sulle valitsemine korda läheb või tunned kirge riigi kui põneva inimnähtuse vastu, siis kõik filosoofilise maiguga Halli kardinali jutud leiad vastava märksõna alt.
Riik
Järgnevalt kirjeldan lühidalt enda baasarusaamisi riigist ja inimühiskonnast. Leian, et riik on meie kõigi ühine projekt ning igaühel peab olema vähemalt mingigi ettekujutus, kuidas riiki vormida. Demokraatial on selline vahva (potentsiaalselt ohtlik) omadus, et see arvestab kõigi arvamust, ka nende oma, kes riigist kas ei hooli või ei tea isegi, mida sellega pihta hakata. Ka suvaliselt visatud hääl või valimata jätmine mõjutab demokraatliku ühiskonna toimimist. Võib ju mõelda, et mis see üks hääl siia-sinna ikka teeb, aga kui korrutada see sadade tuhandetega...
See ei tähenda, et rahva hääl oleks kuidagi kasutu või demokraatia oleks kurjast, vastupidi - me peame demokraatia, päris demokraatia, parimaid külgi ära kasutama. Eespool kirjeldatud häälte suvaline viskamine võib kõlada ju küüniliselt, aga igal asjal on mõte. Ka hääletamist peab tegema teadlikult ja täiesti mõtestatult. Ideaalis annaks kõik hääletajad aru, mida nad teevad ning sinna ma täiuslikus maailmas jõuda tavatsengi. Igasugused südametunnistuseta karjäristid niimoodi võimule saavadki, kuna mõned valivad huupi, et "linnukese kirja saaks" ja võiks öelda, et näe, käisin valimas. Ilusad lööklaused ja uhked paraadportreed lollitavad üllatuslikult suuri rahvahulki.
Ma ei väida, et mõni partei (või selle toetaja) on halbade ideaalidega või nende arusaamine riigikorraldusest on vale. Ma väidan seda, et iga olukorra jaoks on kõige õigem lahendus - mutreid tuleb keerata mutrivõtmega ning puid jupitada saega, mitte vastupidi. Pean õigeks üldist tasakaalu ning kõiksuguste nähtuste parimate omaduste kombineerimist, mitte vaid ühe kindla elemendi domineerimist teiste üle.
Muidugi, kõike pole võimalik korraga teha, sest siis on tulemuseks puder ja kapsad, aga algatuseks võiks alustada enda olukorra realistlikust hindamisest. Milleks me võimelised oleme? Palju meil tulevikus vahendeid saab olema? Milline võiks olla meie üldine siht? Millised on globaalsed trendid ja kuidas me neis laveerides ellu jääme? Millest on meil puudujääk ja kuidas seda leevendada?
Seadused on kui loogikal põhinevad programmijupikesed ja riik on nagu mört, mis need funktsioneerivaks arvutiprogrammiks seob. Programmijupikesed ei tohi omavahel vastuollu sattuda, kuna tulemuseks on ebakorrektsed väljundid või jookseb kogu süsteem julmalt kokku. Nüüd väidan ma midagi väga olulist, nii et palun tähele panna. Tihti arvatakse, et kirjeldatud programm koosnebki vaid seadustest, aga unustatakse ära, et oma osa annavad sinna ka muud programmijupid, mida me redigeerida ei saa. Need on muu hulgas näiteks loodusseadused koos füüsika ja keemia eripäradega, elusolendi ürgsed instinktid, inimeste-rahvaste käitumismustrid, masside iseloom, aga ka finantsseaduspärad koos matemaatikaga.
Siit järeldab minu mõistus, et seadused ja muud eeskirjad peavad olema võimalikult lihtsad, kui soovitakse nende täpset järgimist. Igasugused hallid alad võimaldavad tõlgendamist, mis tõmbab kogu kompotile nii hullult vee peale, et see kõik võiks pigem olemata olla. Tõlgendamine tähendab seda, et igaüks mõistab asja omamoodi ning asja komplitseerib ka inimeste erinev teadlikkuse tase. Advokaadid ujuvad seadustes nagu kalad, aga minusugune vajab nende mõistmiseks kindlasti ka päästerõngast. Minu seisukoht on see, et seadused kui meie elu kujundavad programmijupid peavad olema arusaadavad ka lihtsama mõistusega indiviididele, et mõistaksime meid ümbritsevat aegruumi võimalikult ühtemoodi.
Loomulikult ei väldi see seaduserikkumisi, aga sel juhul oleksid need vähemalt täiesti teadlikud. Lisaks on praegu ju nii, et kui midagi teed, siis selle kohta on kümnes erinevas allikas oma arusaam. Ei ole nii, et kui juhtub sündmus A, siis järgneb sellele kindel reaktsioon B. Pigem ei olda A järglase suhtes üldse üksmeelel, sest mõned soovitavad B-d, teised C-d, mõned kusagil eemal arvavad, et lugema peaks hakkama hoopis Y-st, rääkimata teatud tegelastest, kelle arust A käib alati koos O-ga. Kogu see keerukas tõlgendamiste ja regulatsioonide segapundar toodab liiga palju veateateid, mis tähendab seda, et riik pole töökorras. Ma arvan, et kui riik oleks auto, saadetaks ta ülevaatuselt kibekiiresti remonti.
Nii oluline masinavärk nagu riik peab olema täiesti lollikindel, et ka igasugused petturid ja skeemitajad ei saaks heausklike kodanike arvel liugu lasta. Ma pole veel isegi maininud, et keerukate regulatsioonide lihtsustamine annaks ettevõtjatele vabamad käed ning Eesti majandus hakkaks kosuma.
Lõpetama peab liigselt kallite ja keerukate taristute rajamise ning nende asemel kaaluma soodsamaid alternatiive. Peab mõtlema ka sellele, et ehitise/rajatise elukaar jätkub selle hooldamisega ning lõppeb alles selle lammutamisel. Iga uus tee, sild, raudtee ja hoone nõuab korrashoiuks aina enam nappivaid vahendeid.
Valimistulemused ei tohi sõltuda rahakoti suurusest. Kõik, kel demokraatlikus riigis huvi riigivalitsemise vastu, peavad saama kaasa rääkida. Sellepärast eraldada igale huvilisele võrdselt reklaampinda ja eetriaega, olenemata tema päritolust, rahakoti paksusest või prominentsusest. Kui tädi Maali soovib valimistel kandideerida, siis peab ta seda kõrvuti nn vanade kaladega teha saama. Pidagem meeles, et rahvas on see jõud, kes otsustab, milline kandidaat osutub valituks. Kes selle punkti vastu astub, astub ka demokraatia vastu.
Samuti peab lahti ütlema valimisnimekirjade süsteemist, mille abil saavad parteide esinumbrid teistele liikmetele antud hääli omastada. Kui see pole demokraatlikus riigis korruptiivne anomaalia, siis ei tea vist keegi, mis see täpsemalt on. Me peame endale lõplikult selgeks tegema, mis riigis me elame - kas demokraatias või oligarhias.
Aastaid kedratud saaga Raudvere ja Sõnajalgade tuulepargi vastu põhineb riiklikul julgeolekuohul. Kusjuures julgeolekuohuks pole mitte radari nägemisvälja väidetav blokeerimine (Küsige Lockheed Martinilt!), vaid asjaolu, et riik saboteerib taastuvenergia ja Eesti üleüldise energeetilise sõltumatuse arengut. Isegi kui radari blokeerimine on tõsi, siis riik peaks võtma südameasjaks leida ettevõtmisele uus parem asukoht ja populariseerida rohelise energia tootmist, rääkimata toetuste jagamisest. Otsustagem, kas me tahame olla roheline riik või mitte.
Nii oluline masinavärk nagu riik peab olema täiesti lollikindel, et ka igasugused petturid ja skeemitajad ei saaks heausklike kodanike arvel liugu lasta. Ma pole veel isegi maininud, et keerukate regulatsioonide lihtsustamine annaks ettevõtjatele vabamad käed ning Eesti majandus hakkaks kosuma.
 |
| Kunstniku nägemus - mina 2010. aastate lõpus reformatsioonikava esitlemas. |
Reformatsioonikava
1. Üldine riiklik kokkuhoid
Eesti Vabariik on tüüritud pankroti suunas, mida ilmestavad iga-aastased meeleheitlikud maksutõusud ja ka välisvõlgade hankimised. Tulude suurendamine on asja üks pool, aga käsitlema peab ka teist osa, milleks on kulutuste vähendamine. Tunnistame endale valusat tõde - me elame juba aastaid üle oma võimete. Eesti pole majanduslikult võimas tööstusriik, aga meie kulutused jätavad küll sellise mulje.Lõpetama peab liigselt kallite ja keerukate taristute rajamise ning nende asemel kaaluma soodsamaid alternatiive. Peab mõtlema ka sellele, et ehitise/rajatise elukaar jätkub selle hooldamisega ning lõppeb alles selle lammutamisel. Iga uus tee, sild, raudtee ja hoone nõuab korrashoiuks aina enam nappivaid vahendeid.
2. Riik dieedile
Milleks meie ametnikele tohutud palgad? Milleks üldse nii palju ametnikke? Milleks vajame tohutuid esinduskulusid? Kas meie riik on sama rikas kui Lääne suurvõimud? Peale IT-riigi võiksime olla ka kokkuhoidlik riik, millelt saaksid naabrid palju õppida. Kokkuhoidlik efektiivne IT-riik, mis hoiab oma kulud madalal - on see tõesti ulme?3. Korruptsiooni väljajuurimine
Ametnikud ja valitsejad peab isiklikult vastutama panema. Teades, et kõik vead ja praak tuleb ametnikul isiklikult korvata, väheneb ka ametialane kuritarvitamine. Ideaalis peaksid otsuseid tegema kõige puhtama südametunnistusega aatelised idealistid, kes ei jookse suurema raha järel, vaid nõustuksid rahva esindamise rolli vajadusel ka pisku eest täitma. See lahendaks ka väidetava mure, mille kohaselt madalate palkade korral lokkaks altkäemaksud. Häda on selles, et põhimõttekindlad inimesed ei pääse tihti piisavalt löögile, aga selle lahendab järgmine mõte.Valimistulemused ei tohi sõltuda rahakoti suurusest. Kõik, kel demokraatlikus riigis huvi riigivalitsemise vastu, peavad saama kaasa rääkida. Sellepärast eraldada igale huvilisele võrdselt reklaampinda ja eetriaega, olenemata tema päritolust, rahakoti paksusest või prominentsusest. Kui tädi Maali soovib valimistel kandideerida, siis peab ta seda kõrvuti nn vanade kaladega teha saama. Pidagem meeles, et rahvas on see jõud, kes otsustab, milline kandidaat osutub valituks. Kes selle punkti vastu astub, astub ka demokraatia vastu.
Samuti peab lahti ütlema valimisnimekirjade süsteemist, mille abil saavad parteide esinumbrid teistele liikmetele antud hääli omastada. Kui see pole demokraatlikus riigis korruptiivne anomaalia, siis ei tea vist keegi, mis see täpsemalt on. Me peame endale lõplikult selgeks tegema, mis riigis me elame - kas demokraatias või oligarhias.
4. Bürokraatia ohjamine
Juriidiline keel igaühele mõistetavaks ning erinevate tõlgendusviiside kaotamine. Seadusi peavad mõistma riigi kõik täisealised elanikud (kodanikud või mitte) juristide abita. Samuti peab leevendama keerukaid regulatsioone, mis pärsivad igapäevaelu. On mõistetav, et regulatsioonid on loodud elukvaliteedi tõstmiseks, aga kinniseotuna pole elu kuigi vahva. Kui on võimalik juriidilisi protsesse lihtsustada, kiireneb ka ehitus, tööstus ja majandustõus tervikuna.5. Taastuvenergia soosimine ja riikliku energiamonopoli lammutamine
Taastuvenergial põhinevate ühistute loomise edendamine tekitaks iseseisvaid rakukesi, mis suudaks autonoomselt toimida. Samuti viiks energiafirmade ja -ühistute konkurents hinnad madalamale.Aastaid kedratud saaga Raudvere ja Sõnajalgade tuulepargi vastu põhineb riiklikul julgeolekuohul. Kusjuures julgeolekuohuks pole mitte radari nägemisvälja väidetav blokeerimine (Küsige Lockheed Martinilt!), vaid asjaolu, et riik saboteerib taastuvenergia ja Eesti üleüldise energeetilise sõltumatuse arengut. Isegi kui radari blokeerimine on tõsi, siis riik peaks võtma südameasjaks leida ettevõtmisele uus parem asukoht ja populariseerida rohelise energia tootmist, rääkimata toetuste jagamisest. Otsustagem, kas me tahame olla roheline riik või mitte.
No comments:
Post a Comment