Kapitalism - kas universaalne lahendus või maailma hävitaja?

Kapitalismi mehhanism ja elujõud

Kapitalism on tegelikult geniaalne süsteem, kuna annab otsustusvabaduse ning toidab indiviidide egosid ja ahnust. Huvitav on ka selle umbrohulik omadus ka peale suuri majanduskriise kestma jääda. See on nagu hüdra, kelle maha raiutud pea asemele kasvab mitu uut.

Miks kommunism-sotsialism viimaks kokku varises, aga kapitalism lendub fööniksina peale igat vapustust? Sotsialism nõuab, et seda juhitaks. Sotsialism vajab piiranguid, plaane, kavasid, ennustamist ehk korralikku raamatupidajate armeed, kes peavad ka pisidetailidega kursis olema.

Et selline asi pole aga võimalik, võttis maad tehnilisest mehaanikastki tuttav mõiste "väsimus" - iga tsükliga suurenevad mikroskoopilised praod, kuni detail purunes. Iga "tsükkel" peitis endas killukest asjatundmatust, mis aastate jooksul akumulatiivselt suurenes. Maakeeli ei teadnud suured otsustajad, kui suur oli mingi materjali vajadus või kütuse kulu, aga asjaga toimetajad pidid leiutama meetodeid, et nad noomida ei saaks. Nii oligi võimalik, et "üleliigne" kütus kallati lihtsalt maha, et esiteks vältida normide vähenemist tulevikus ja teiseks jätta mulje, et tööd on tehtud õiges koguses, mitte pole niisama laiseldud. Selline eluvõõras suhtumine elusse hävitabki varem või hiljem kõik sotsialistlikud süsteemid. Pole vist vaja mainidagi, et deklaratiivsed "efektiivsuse tõstmised" ei saa isereguleeruvale "suletud anumate süsteemile" vastu.

Samas Hiinat juhib endiselt kommunistlik partei, aga riik on ometi elujõuline. Miks? Sest Hiina kasutab piiratud kapitalismi, mis hoiab kõik mahlad liikvel. Kapitalism on aidanud riigil isegi maailma suurjõuks saada, keda USA kardab.

Kapitalismi toimemehhanismiks on isereguleeruvus. Pole mingit suurt isandat, kes kehtestab hinnad või kogused, igaüks seisab enda huvide eest nii hästi kui mõistus võtab. Kommunismi puhul seisid poodides rivis koledad pruunid kirsad, mida keegi ei tahtnud ning sõiduautot sai osta vaid ostuloa alusel, sest masinaid ei toodetud piisavalt palju, et kõigile jätkuks. Kapitalism aga seisab hea selle eest, et kõik soovijad saaksid võimalikult palju tarbida, ka laenuraha eest. Kapitalistlikus ühiskonnas ei toodeta asju arutult üle või ihnsalt vähe, vaid kaupade hulk peegeldab ostjate nõudlust. Kui mingi ärimudel ei tööta, siis firma läheb pankrotti, samas tarbijate soovide rahuldajat premeeritakse suurema kasumiga.

Graafik. Pakkumine ja nõudlus

Vaatleme tavaliste tarbekaupade (näiteks leivapäts) pakkumist, mitte kallite superautode või 0,01 eurot maksvate nööpnõelte müüki.

P1 (kõrge hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (tüüpiline monopol, tagajärjeks autode ostujärjekorrad Nõukogude ajal)

P1 (kõrge hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (ületootmine ja sõna otseses mõttes "laostumine", tagajärjeks müümata kaup ja sellele järgnevad meeleheitlikud allahindlused)

P3 (madal hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (odava ja kasutu kraami ületootmine, mida keegi ei taha; iseloomustab toorainete müügile tuginevat majandusmudelit arengumaades)

P3 (madal hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (alatootmine, tagajärjeks tühjad riiulid nagu Nõukogude lõpuaastail)

P2 (optimaalne hind) ja Q2 (optimaalne kogus) -> tasakaalus nõudlus ja tagavara (tervislik kapitalism)

Kui olud muutuvad ja tarbijad hakkavad midagi muud eelistama, reageerivad tootjad võimalikult kiirelt, et oma kasumit kaitsta. Pole mõtet, et kallid kasutud kaubad laos tolmu koguks, sest neid on raske kasumiks muuta. Samuti on nadi seis, kui liiga odavad kaubad lähevad kui soojad saiad, sest see on hiilgav, kuid kasutamata teenimisvõimalus. Kapitalisti seisukohalt on parim seis selline, kui vanad kaubad ära ostetakse ja uued pidevalt peale tulevad.

Kommunismis oli asi teisiti. Suur papa pidi otsustama, et 10 aastat oodatud Sapakast oli lihtsureliku liikumisvajaduse rahuldamiseks küllalt, samas see lihtsurelik saatis suure papa tegelikult seenele, piiludes igatsevalt Mersude pilte. Selles mõttes on kapitalism toonud kõik ihaldusobjektid inimesteni, kõik seisab lihtsalt raha taga. Kõigepealt kogu ja laena ning seejärel osta kõik, mida iganes soovid.

Samas selle vägeva elujõu kõrval pesitsevad düstoopilised pahed on valmis lõhki rebima inimeste elusid.

Kapitalismi pahupool

Kapitalismil on ka oma pahupool, millel kogu süsteem tegelikult põhineb - ahnus. Süües kasvab isu ning alguses perefirmadena alustanud ettevõtted kipuvad kasvama gigantseteks korporatsioonideks, mis peale raha enam midagi muud näha ei suuda. Algne idee maailma parandada ja mingile probleemile lahendus leida asendub peagi rahakultusega.

Järgnev video toob esile ühe häiriva probleemi, mida kapitalism pidevalt taaselustama kipub - kavandatud vananemine.

Teen nüüd kiire kokkuvõte videost. Põhimõtteliselt oli 1920ndatel aastatel olemas tehnoloogia ja oskusteave, mille abil sai valmistada lambipirne, mis kestsid äärmiselt kaua aega. Ühes New Yorki tuletõrjedepoos põleb üks pirn lakkamatult juba ca 100 aastat. Ainuke häda oli selles, et kui pirnid muudkui kestsid, siis jäi ostjaid üha vähemaks, mis on ka loogiline, sest kui miski edukalt toimib, siis milleks seda välja vahetada?

"Probleemi" lahendamiseks istus lambipirnide tootjate kartell maha ja tuldi välja lahendusega, kuidas oma kasumeid säilitada ja suurendada. Idee oli äärmiselt kaval, nimelt anti inseneridele ülesandeks vähendada pirnide eluiga. Katsetati erinevate materjalide ja lahendustega ning lõpuks hakati tootma selliseid pirne, mis teatud x tunni järel lihtsalt läbi põlesid ning inimesi taas uusi pirne ostma sundisid. Mindi isegi nii kaugele, et trahviti neid tootjaid, kelle katsepartiid liiga kaua vastu pidasid.

Siit koorub välja inimliku ahnuse kõige hirmsam tagajärg - suuremate kasumite nimel ollakse valmis ka materjale ja töötunde raiskama. Selle asemel, et teha valmis asi, mis kestaks ja võimalikult vähe loodusressursse raiskaks, toodetakse aeguvat saasta, mis neelab aina vähenevaid ressursse. Praeguse ajutise suurema rahanumbri nimel ohverdatakse turvaline homne.

Minu idealistlik suhtumine näeb lahendusena korralike asjade valmistamist ning sääraste kartellide trahvimist. Autogurmaanina olen juba ammu rääkinud, kuidas ma ei salli autotootjate äriskeemi, mille kohaselt tuleb peamine sissetulek mitte uute autode müügist, vaid autode hooldusest, varuosadest ja remondist. Nagu pirnidegi puhul, on autotootjad saavutanud vaikiva konsensuse, mille puhul hakkavad masinad peale garantiiperioodi laiali kukkuma, võimaldades esindustel õnnetute autoomanike rahakottides sobrada. Kõige kummalisem on see, et mind on sellise ellusuhtumise tõttu ka Fred Flintstone'iks kutsutud, kui kiitsin vanemate autode vastupidavust ja kritiseerisin uute masinate hoogsat lagunemist. Mõni kannatab vist Stockholmi sündroomi all.

Kõige debiilsem tehnikaalane "ime", millega elu mind kostitanud on, kuulub samuti autode valdkonda. Mul oli 2007. aasta VW Passat, millel oli 2.0 103 kW diiselmootor. Kui ma maanteel sõitsin, hakkas äkki õlituli põlema, turbo kaotas jõu ning pidin auto seiskama. Pärast selgus, et õlipump ei käinud enam ringi ning seetõttu lagunes ka turbo. Miks õlipump nii ükskõikseks jäi? Asi oli selles, et pumpa ringi ajanud kuuskant oli kõigest 10 aastaga juba nii ümmarguseks kulunud, et hakkas pumba kinnituses ringi käima. Et suur autotootja ei suutnud ehitada töökindlat mootorit, röövis see intsident mult 1000 eurot, mis oli 2017. aastal Eesti üliõpilase jaoks paras katastroof.

Samas kui mu Moskvitš 2140-l purunes Järvevana teel veepumba rihm, sain selle Ülemiste parklas ise ära vahetatud ja elu läks samas tempos edasi.

See igimuutlik mood

Ma vangutan pead, kui mõtlen erinevatele moevooludele, mis kestavad vaid lühikest aega ning tulevad mõne aastakümne pärast tagasi. Eelmise sügise rõivad on "moest väljas" ning seltskonda sobitumiseks tuleb osta uued hilbud. Raha vahetab omanikku.

Heaks ei kiideta muusikat, mis sulle tõepoolest meeldib ning vanu šedöövreid püütakse unustada, aga raadios reklaamitakse vaid uut "autotuunitud" maltsa. Raha vahetab omanikku.

1950ndate USA-st sai alguse selline trend, et pea igal aastal lastakse välja "facelift-itud" ja "tuliuus" automudel, samas eelmine mudel, millel uus baseerub, kuulutatakse moraalselt iganenuks. Raha vahetab omanikku.

iPodi aku jääb nõrgaks, aga seda ei saa asendada, vaid tuleb osta uus iPod. Raha vahetab omanikku.

Ümmargune on iganenud, kandiline on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kandiline on iganenud, ümmargune on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kokkuvõte

Kapitalism on vastuoluline asi nagu relv, millega saab kaitsta enda kodu, kuid saab ka endale või teistele kahju teha. Kui lasta kapitalismil galopeerida, saame tulemuseks 90ndate aastate Eesti koos kantimiste, halastamatu eluvõitlusega ja katuserahadega. Kui keelata kapitalism üldse, on tulemuseks ummikseis, vajaduste rahuldamata jäämine ja stagnatsioon.

Lahenduseks on piirangute ja vabaduse tasakaal (näiteks monopolidevastane seadus USA-s), vältimaks grotesksete joonte ilmnemist. Siin vallas saab veel palju ära teha, keelustades ja karistades "vaikivaid" kartelle, et julgustada vastupidavuse mõõtme suurendamist. Veekahjude vältimiseks pole dušinurgas mõtet vett keelustada, aga vahel on tarvis niiske ruum kemikaalidega ära puhastada, vältimaks hallituse teket.

Mida sellest kõigest siis arvata? Mul on selle peale kolm mõtet:

1. Ühiskonnad liiguvad alati ühest äärmusest teise.

2. Kui soovime muutusi, hääletagem jalgadega.

3. Nad ei tee neid enam nii nagu vanasti.

Isamaa vs emamaa

Saksamaa on "vaterland" ehk "isamaa". Venemaa on "Matuška Rossija" ("Emake Venemaa") ehk "emamaa". Eestlastel on kombeks Eestit "isamaaks" nimetada ning ma pole veel kuulnud, et keegi Eestit "emamaaks" kutsuks. Millest selline vahetegemine ja rangelt ühele poole piirjoont jäämine?

On ju tuntud seaduspära, et mõned rahvad nimetavad oma kodumaad "isamaaks", teised aga "emamaaks", aga mitte kunagi ei kasutata mõlemat nimetust korraga. See pole juhuslik keeleline iseärasus, vaid need sõnad kannavad endas teatud sügavamaid vaimseid tähendusi. On välja pakutud, et "emamaaks" kutsutakse maid, mis kunagi kolooniaid pidasid ja "isamaaks" kõiki ülejäänuid. Ma arvan, et see sõnastikus kohatäitena näiv seletus pole pädev, vaid pigem on asi selles, et mõned kultuurid näevad enda kodumaad maskuliinsena, siit ka "isamaa" kasutus, samas teised kultuurid näevad enda kodumaad pigem feminiinsena, kasutades sõna "emamaa".

Mehelikkus ja naiselikkus on kaks erinevat asja, kätkedes endas nii häid kui ka halbu omadusi. Muidugi on iga inimene (ja riik) erinev, aga mõned omadused kipuvad tihti üsna stereotüüpselt esile tulema ning need seaduspärad loovad kaks erinevat leeri.

Olen pikka aega mõlgutanud peas teooriat, mille kohaselt emotsionaalses mõttes inimene=riik ja ka vastupidi riik=inimene. Ma pole professionaalne psühholoog ning seega ootan, et keegi mu teooriat kas kinnitaks või ümber lükkaks. Kõik siin kirjutatu on ühiskonna ja ajaloo vaatluse tulemus ning tugineb ka isiklikele kogemustele.

Kirjeldame nüüd lühidalt kahte erinevat inimest - meest ja naist.

Mees

* Loogika juhib kõiki protsesse. Mees kasutab valemeid ja loodusseadusi enda hüvanguks ning teab, et igale küsimusele on vaid kaks erinevat vastust - õige ja vale. Kas on õiglane, et inimesi, kes rikkusid seadust samal viisil, koheldakse erinevalt? Kas mõned võivad olla võrdsemad kui teised?

* Pragmaatiline lähenemine elule. Silm silma, hammas hamba vastu. Kui keegi võtab mehelt midagi ära, siis mees võtab samal määral tagasi ja karistuseks veel natuke lisaks. Kes alustas, see jääb süüdi.

* Keskendumine ühele asjale korraga. See tähendab, et mees suudab efektiivselt vaid üht asja korraga teha, mis tingib vajaduse langetada otsuseid, mida koheselt teha, mida jätta tegemata ja mis järjekorras teha. Oluline on, et kui midagi teha, siis keskenduda ainult sellele ja teha seda korralikult.

* Füüsiline agressiivsus vaenlase suhtes. Kui sõnad enam ei aita, siis keretäis aitab sõnumil kindlasti kohale jõuda. Samas see ei kanna endas enamasti vihkamist, vaid pigem soovi sõnadele kaalu anda. Reeglina peale kaklust mees rahuneb ja unustab vahejuhtumi, eriti kui asi sai lahendatud. Mees võib unustada, aga ei andesta iial.

* Enda tahtmist kehtestab füüsilise jõuga (kelle jõud, selle õigus). See tähendab, et kui mees midagi tahab ja mingeid takistusi pole, siis ta läheb ja võtab selle endale, hoolimata teiste arvamusest.

* Mees kaitseb naist. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et mehe kui tugevama osapoole rolliks on jäänud kanda naise ja pere kaitsja roll. Mees ei leia endale naist, kui ta teda kaitsta ei suuda.

* Mees valitseb väljaspool kodu. Mees otsib seiklusi, teeb karjääri ja võtab riske, et võimalikult palju rikkust koju tuua. Rikkus pole igal korral garanteeritud, aga õnnestumise korral võib see pirakas olla.

* Seksuaalpartnerite tihe vahetus on soositud. Mida rohkem mees oma seemet levitab, seda rohkem võimalikke järeltulijaid. Mehelt nõuab see minimaalset vaeva ning pakub palju lõbu.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on võime näha kaugelt suurt tervikut ja maailma ruumiliselt tajuda. Just meestel on suurimad eeldused filosoofideks ja insenerideks saada, vastutades ühiskondliku ja tehnoloogilise progressi eest (teen endale kohe hästi pika pai).

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne egoism ja ahnusest tulenev agressioon, mis on pea kõikide sõdade algpõhjuseks. Mehel on äärmiselt keeruline näha asja oponendi mätta otsast ning tema motiivi mõista, mistõttu on arusaamatused ja verised kokkupõrked kiired tekkima (see pikk pai oli vist ennatlik).

Naine

* Emotsioon juhib kõiki protsesse. Naine kasutab elus navigeerimiseks intuitsiooni ning mõistab, et ükski asi pole mustvalge, vaid peidab endas erinevaid nüansse. Kas seaduserikkuja on alati väärt maksimaalset karistust või on tema teguviis mõnel juhul põhjendatud? Kas motiiv suudab muuta kaasuse sisu?

* Empaatiline lähenemine elule. Igal teol on mingi põhjus. Varas võttis toitu selleks, et end ja enda peret elus hoida, mitte sooviga võõrastele kurja teha. Tema karistamise asemel peaks pigem tema sundolukorra ära lahendama.

* Pendeldamine mitme erineva asja vahel. Naise aju suudab korraga mitme asjaga kursis olla, mistõttu näeme nende puhul otsustamatust ja soovi kõike korraga teha ja kogeda. Ainult ühe asjaga tegelemine tundub neile ebaefektiivse aja kasutamisena, kui samal ajal saab mitut protsessi töös hoida.

* Vaimne agressiivsus vaenlase suhtes. Naine pole füüsiliselt kuigi tugev, mistõttu on ta sunnitud kavalust kasutama. Manipulatsioon ja pettused on kõige kindlamad võtted, kuidas füüsiliselt tugevamat vastast üle kavaldada. Kuna valedele ehitatud võrgustikku peab meeles hoidma, ei saa naine lubada endale vaimsete konfliktide unustamist. Naine võib andestada, aga ta ei unusta iial.

* Enda tahtmist kehtestab manipulatsiooniga (nn pehme jõuga). See tähendab, et kui naine midagi soovib, siis püüab ta ääri-veeri vihjata, et see talle antaks. Naine ei taha paista ahnena ning ta peab kaitsma enda empaatilist imagot. Pealegi, kui tal puudub füüsiline üleolek, siis on kavalam tekitada rivaalis soov asi vabatahtlikult naisele anda.

* Naine otsib mehelt kaitset. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et naine kannab last ning pühendab talle palju tähelepanu, mistõttu on naisel vaja jõulist kaitsjat. Naine otsib endale mehe, kes tagab talle turvalisuse.

* Naine valitseb kodus. Naine ei riski, vaid läheb kindla peale välja. Ta küll ei too väljastpoolt suuri rikkusi, aga ta tagab kodus stabiilsuse ja igapäevase toimimise.

* Seksuaalpartneri valik on äärmiselt suur otsus. Naine kannab last 9 kuud ning kasvatab teda täiealiseks saamiseni, mistõttu on ta enda väljavalitu ja lapsega aastaid seotud. Lisaks muudab sünnitus naise keha (armid, ülekaal) ning see on ka riskantne tegevus, mis võib lõppeda surmaga.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on loomisvõime. Just naiste seast on sirgunud kõige hämmastavamad kunstnikud ja disainerid, kes märkamatuks jäävaid nüansse silmavad ja need kavalalt oma loomesse inkorporeerivad. Sellele aitab kaasa ka loomulik anne teisi inimesi vaevata lugeda.

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne emotsionaalsus, mis varjutab kainet mõtlemist, turgutades illusioone ja vahel ka destruktiivset käitumist. Otsustamatus ja sellega kiirelt kaasnev paanika võivad kriitilises olukorras saatuslikuks saada. Lahenduste otsimise asemel langetakse solvumise nõiaringi, mis muudab asja lahendamise kõikide osapoolte jaoks aina ebameeldivamaks ja keerulisemaks.

Kui inimene=riik

On selge, et kui mees ja naine kokku panna, saame tervikliku tasakaalustatud inimese. Inimeste puhul on see üsna kergelt teostatav, aga riikide puhul võib tekkida parajaid tõrkeid. Kui inimene=riik, siis peame arvestama ka rahvaarvu, mida võime võrrelda näiteks kehakaaluga. Kui hüpoteetiliselt oleks olemas 1 kg kaaluv mehike, kes läheb paari 1000 kg kaaluva naisega, siis on selge, et ega sellel pisikesel mehikesel palju sõnaõigust pole. Kui osapooled on võrdelised (sarnane kaal või kehamassiindeks, sarnasel tasemel väärikus, intelligents jne), siis on hoopis teine asi.

Siinkohal teen kiire vahemärkuse, miks kasutasin "võrdne" asemel "võrdeline". Kuna mees ja naine on nagunii mingil määral erinevad, siis võiks analoogiana kasutada valemi kuju y=ax, kus a on võrdetegur. Ehk siis kuigi mehel on näiteks a võrra suuremad musklid, siis mehe ja naise vahel võrdusmärk säilib. Jah, kuigi siin peitub teatav vastuolu (1 kg ja 1000 kg on ka võrdelised, kui korrektne a väärtus valida), siis a kui võrdetegur ei tohi liiga suureks paisuda, sest see on ühe osapoole liigne subsideerimine ehk sel juhul mõlema osapoole võrdne (või võrdeline) kohtlemine puudub. Selleks ongi näiteks spordis loodud vanuse- ja kaaluklassid, et erinevate osapoolte võrdetegurit a võimalikult madalana hoida.

See kuulus pilt demonstreerib võrdetegurit a kastide kujul. Miks need inimesed mängu üle aia vaatavad, mitte ei osta piletit, jääb seekord küll vastuseta.

Aga naaseme nüüd peamise teema juurde.

Kui me arvestame, et inimene=riik, hakkame ühtäkki mõistma riikidevahelist dünaamikat. Ameerika domineerib maailmalaval ja kihutab ühest sõjast teise. Venemaa teeb sapiseid märkusi Balti riikide suunal. Asjalik Saksamaa on avatud igasugustele läbirääkimistele ja lahendab Euroopa Liidu probleeme.

Naiselikumad riigid lahendavad asju nagu naised, samuti näevad nad maailma nagu naised. Venemaa ei otsi tõde, vaid head emotsiooni ja turvatunnet. Miks ta seda teeb, näitab Venemaa haavatav geograafia ja Venemaale kallale tungimiste ajalugu (Tšingis-Khaan, Napoleon, Hitler). Olen sellest varem põhjalikult kirjutanud, mistõttu ma Venemaa teemat pikemalt lahkama ei hakka.

Mehelikud riigid demonstreerivad jällegi meestele omaseid jooni. Kui Ameerikal midagi vaja, siis läheb võtab ta selle jõuga mõnelt nõrgemalt. Eestlane maailmaareenil väga ei kobise, vaid teeb rasket tööd, et peret elus hoida.

On huvitav seaduspära, et lõunamaad on emotsionaalsemad ehk naiselikumad ning põhjamaad pigem asjalikumad ehk mehelikumad, samas androgüünsed idamaad omavad tunnuseid mõlemalt poolelt. Olen kirjutanud kultuuride kolmnurgast, mis asetab taas ühe pusletüki oma kohale.

Kokku kolimine

Mis saaks siis, kui mitu erinevat riiki kokku panna? Tulemuseks oleks Austria-Ungari impeeriumi või NSVL sarnane segapuder. Neid riike iseloomustas kaos ja ebaefektiivsus asjaajamises, samuti tundus, et igapäevaselt longati mõlemat jalga. Austria-Ungari puhul olid rahvad "enam-vähem" võrreldavas suurusjärgus, aga austrialased kui suurim rahvusrühm oli juhi rollis. Et juhid ei näinud väiksemaid keeli saksa keelega võrdsetena, süvenes teiste rahvaste seas alaväärsuskompleks, mis viis lõpuks ka impeeriumi lagunemiseni peale esimest ilmasõda.

Vaadakem Austria-Ungari impeeriumi religiooset kaarti. Pindalalt polnudki riik teab kui suur, aga selle piiridesse mahtusid mitu suurt, aga äärmiselt erinevat religiooni. On selge, miks see piirkond nii ebastabiilne oli - korraga taheti olla nii imetaja, roomaja, kahepaikne, kala kui ka lind.

NSVL haaras endale vägivaldselt erinevad maad ja rahvad ning asus venestamispoliitikat ellu viima. Üldiseks eesmärgiks seati nõukogude inimese ehk homo soveticuse väljaarendamine. See tähendas, et ideaalne inimene pidi päevasel ajal olema tugev tööhobune põllul, õhtul aga väljapeetud kultuuriasjatundja, kes teatritükkide vahel seltsimeestega leninismi filosoofilisi põhialuseid arutaks. Selge see, et robustne ja vastuoludest kubisev "kultuuriline ülekirjutamine" väikerahvastele ei istunud ning NSVL ainsaks saatuseks saigi olla kärisemine.

On selge, et fundamentaalselt erinevaid rahvaid ei saa kokku panna, eriti veel siis, kui üksteist nähakse rivaalidena. Samas, kas oleks võimalik erinevate filosoofiate vahel koostööd arendada?

Aga mõtleme korraks selle asja üle. Lugeja kindlasti teab, et elamist ei ole võimalik jagada inimesega, kelle arusaamad elukorraldusest on täiesti erinevad. On äärmiselt ebameeldiv, kui arusaamad aktsepteeritavast puhtuse tasemest lähevad lahku, rääkimata muusikavalikust ja selle helitasemest. Aga samas tunnistagem, et meil kõigil on vähemalt see üks sõber, kes on argises mõttes parajalt segane, aga kellega jutt voolab ojadena ning kellega kokkusaamist ootame alati tohutu innuga. Samas temaga koos elamisele ei soovi me mõeldagi, sest piisab täiesti õhtul kokku saamisest ning peale seda koju minekust.

Riikidega on samamoodi. Mõnede riikide vahel on see "keemia", mistõttu sujub nendevaheline suhtlus kui vanade semude vahel ning ei peeta paljuks üksteist abistada. Aga mõte ühinemisest tundub jällegi kohutavalt võõristav.

Aga Euroopa Liit? Positiivne on see, et EL pole loodud vallutuste ja anastamiste teel, vaid liikmed on astunud sinna oma vabal tahtel. Negatiivne on aga see, et EL pole enam see, mis aastaid tagasi, sest kunagine vabakaubandusliit on muteerunud föderaalseks riigiks, mis igast küljest Austria-Ungarit meenutab. Häda on selles, et EL projekti viiakse ellu liiga kiirelt, sest selle liikmed ei jõua olustikuga harjuda. Alles oli tegu kaubandusliku koostööprojektiga, aga täna saabuvad Brüsselist juba tungivad põhiseaduse-ülesed soovitused. Nii tundubki see monstrum väga võõristav, eriti eestlase jaoks, kellel võõrvõimudega kokkupuude liigagi tuttav.

Aga öelge endale nüüd ausalt, kumma lipu te suurema innuga maast korjate ja ettevaatlikult ära pühite - kas EL lipu või enda rahvuslipu? Kumb on kallim ja esindab vahetuid väärtusi, mis teid lapsest saadik saatnud on?

Kaldusin peateemast juba päris kaugele, aga hakkame nagunii kohe lõpetama. Inimesed on erinevad. Rahvad on erinevad. Riigid on erinevad. Sellepärast eksisteerivadki riigipiirid, et peale ühist ajaveetmist igaüks oma koju jõuaks. On hea, kui saad kodus kollasele taksikoera kujule austust avaldada ning tead, et su ümber teevad teisedki seda. Oma tuttaval külas viibides oled näinud, kuidas too sinisele lillepotile sügavaid kummardusi teeb ning mõttes oled tänulik olnud, et sind ootab koju armas kollane kujuke, mitte mingi ebajumal.

Kui soovite sinise lillepoti maa elanikega hakkama saada, siis peate mõistma nende käitumise põhialuseid, nende sihte, soove, aga ka hirme ja vastuseise. Kui te tulete kõige loogilisema ja õigema arusaamaga, kollase taksikoeraga, teistele midagi selgeks tegema, peate arvestama teatava vastupanuga. Kollane taksikoer ei anna teistele samal määral energiat kui teile, nemad ammutavad seda pigem sinisest lillepotist.

Teise poole motiivi sisuline mõistmine on see vundament, millest kogu ehitus alguse saab. See ongi normaalsete suhete aluseks ja alles sellele saab rajada midagi muud suuremat nagu isamaade ja emamaade vahelised rahvusvahelised liidud ja impeeriumid. Abielul on ka mõte ainult siis, kui üksteises parimaid jooni välja tuues koos ka ühe katuse all elada tahetakse ja suudetakse.

Arvestagem, et suvalisel kokku kuhjamisel ja sümbioosil on tohutu vahe.

Vene ultimaatum 2022. aasta alguses

Euroopa julgeoleku olukord on 2022. aasta alguses äärmiselt pingeliseks muutunud. Vene väed kogunevad Ukraina piiri taha ning NATO luure väidab, et venelased võivad Ukrainat peagi rünnata. Venemaa on esitanud NATO-le lepingu projekti (sisuliselt ultimaatumi või nõude), kus tahetakse kirjalikku garantiid keelata igaveseks Ukrainal NATO-ga liituda ning Ida-Euroopas NATO ründerelvade vähendamist. Spetsialistid ennustavad juba sõja algust.

Tuginedes isiklikule teooriale, mille kohaselt riigid on emotsionaalses mõttes nagu inimesed, olen varem kirjutanud, et Venemaad saab iseloomustada kui stereotüüpset naist. Selles kirjutises soovitasin suhete parandamise nimel Eestil kui stereotüüpsel mehel astuda esimene samm ja Putin sõbralikult külla kutsuda. Rõhutan, et mulle ei meeldi Venemaa tegevus ning ma ei poolda seda, aga ma püüan seda mõista, et leida kaineid võimalusi rahu tagamiseks.

Ennustamine on äärmiselt tänamatu tegevus, aga ma paneks oma panused pigem sinnakanti, kus seisab ülespuhutud bluff, mitte eskaleeruv sõjategevus. Miks ma väga ei muretse? Asi on selles, et Venemaa käitumismaneerid sarnanevad emotsionaalselt ülesköetud naise omadele. Siin pole tegu seksistliku halvustamisega, vaid nendin fakti, et meeste ja naiste käitumismudelid on erinevad.

Olen isegi paarisuhtes lahvatanud kodusõdades kogenud, et naine ähvardab oma asjad pakkida ja mu juurest igaveseks lahkuda, teinekord on soovitatud mul endal ära minna. Kuigi neil hetkedel on tunne, et nüüd ongi see lõplik otsus, siis peale pikka vastastikust mossitamist ütleb naine, et küll mehed on ikka rumalad. Rumalad seetõttu, et tüli ei lõpeta ja juba varakult naise rahustamiseks midagi ette ei võta, lastes asjal eskaleeruda. Kuna ma pole psühhopaat, siis tunded takistavad neid lepitavaid samme tüli algfaasis astumast. Kui olen maha rahunenud, siis tekib küll plaan lepitusega tegeleda, aga selleks ajaks on naine juba 10 korda hullemate emotsioonide virvarrist läbi käinud ja omadega läbi. Eluliste näidete põhjal saabki väita, et mida varem tüli klaarima hakata ja naist rahustama asuda, seda vähem asi eskaleerub ja rutem lõppeb. Samuti on bluff väga tavaline võte, et veenda teist poolt olukorra tõsiduses. Lõpuks veel see, et mees peab astuma esimese sammu, aga mitte alandlikult halastust anudes, vaid väärikalt tülile punkti pannes, unustamata seejuures hellust pakkuda.

Vene perspektiiv

Vaatame nüüd Venemaa nõudmisi venelaste enda vaatevinklist: Ukraina ei tohi NATO-ga ühineda; NATO ründerelvad tuleb Vene piiri lähistel koomale tõmmata. On selge, et vinduv konflikt Ukrainaga võib tolle NATO-sse saamise tagajärjel väga kuumaks kiskuda, kui kõik liitlased oma väed Venemaa vastu saadavad. NATO väed ja õppused Euroopa idatiival võivad kergelt rünnakuks üle minna. Ajalugu on näidanud, kuidas Napoleon, Hitler ja teisedki üsna lihtsa vaevaga sügavale Venemaale on tunginud, verelombid ja põlevad külad järgi. Hitler lubas alguses koostööd teha, aga tõi venelaste õuele holokausti. Äkki NATO murrab samuti sõna?

Venemaa lääneosa laiub Põhja-Euroopa lagendikul, mis on kui avatud tee Uuraliteni välja. Lagendikul pole mingeid märkimisväärseid looduslikke takistusi, mis võimaldab vaenuvägedel lihtsa vaevaga Moskva suunas rühkida. Kuidas sood ja mudamülkad edukalt läbida, on vaid tehniline küsimus, mille saab õige varustuse ja logistikaga ära lahendada. Sakslased uskusid 1941. aasta suvel, et Barbarossa saab sügiseks läbi, mistõttu ei arvestatud talvise sõjapidamise vajadustega. Ainult katkendliku logistika ja nappide kütusevarude tõttu pidid vallutajad taanduma. Muide, lagendiku kuju kattub paljuski natside okupeeritud alaga, mis Vene kindralitele ja Putinile kahtlemata palju mõtteainet on andnud. Aga mis juhtuks siis, kui järjekordne vaenlane varub seekord talviseks sõjaks piisavalt moona? NATO-l on globaalne haare, vägev logistiline võimekus ja strateegilised varud olemas.

Venelaste silmis on NATO agressiivselt Venemaa suunas laienenud ja vaikselt vägesid juurde veeretanud, potentsiaalselt ohustades pikka kaitsetut piiri keset lagendikku. Samuti on venelastel meeles, mis on juhtunud diktatuurirežiimidega Lähis-Idas, kus oli samuti USA ja NATO tegevust tunda. Ukrainas kukkus 2014. aastal venesõbralik valitsus ning asendus rahvuslikuga, mis suuna Läände võttis. Teades, et Venemaa on autoritaarne riik, kardavad venelased, et võimaluse avanedes saab Venemaast järgmine ohver, kus tulevikus demokraatlikku riigipööret üritatakse.

Et eelnevat paremini mõista, lisandub siia kompotti ka Putini sundseis, kuna võimu loovutamine tähendaks ta füüsilist hukku. Võimu üleandmine väljavalitud järglasele ja erruminek kuhugi rahulikku eraldatud häärberisse ei tule kõne allagi, kuna ta on endale elu jooksul äärmiselt palju vaenlasi leidnud. Kui ta mõjuvõim pensionil olles mingil määral säiliks, siis läheks julgemaks muutuvad rivaalid ta kõri kallale. Kui ta kaotaks pensionil olles oma mõjuvõimu, kustutaks kahtlemata keegi ta eluküünla, kasvõi kättemaksuks. Putin on võtnud sihi aktiivselt valitseda kuni surmani ning kõik, mis seda väljavaadet kõigutada võiks, tuleb ta silmis likvideerida. Sõnavabadus, vabad valimised ja riigipöördekatse tõmbaks ta plaanidele koheselt vee peale.

Järeldus

Nii, mida me siit järeldame? Venemaa kardab välismaailma, mis võiks status quo't kõigutada. Venemaa pelgab, et NATO ärkab uinakust ja tormab kallale. Venemaa kardab, et välisriigid kui eraklubi on pununud Venemaa vastu vandenõu, mida sobival hetkel käiku lasta (sanktsioonid on juba realiseerunud). Venemaa kardab ajaloo ehk tapatalgute kordumist emamaa pinnal.

Et ligidale kippuvaid ohte eemale peletada, näitab Venemaa oma füüsilist jõudu, tuletades maailmale meelde, et tegu on ikkagi suure militaarriigiga, kellel on tuumarelvad. Ukraina ja Venemaa vahel on endiselt sõjaline konflikt, ometi pole Venemaa väiksemat Ukrainat ära vallutanud.

Jätkem meelde, et bluff ja "lahkuminekuga" ähvardamine on nurka aetud naise manipulatsioonivahendid, keda mees pole rahustama asunud. Venemaa ei taha "lahku minna", vaid hüüab juba aastaid, kui rumalad need mehed ikka on.

Sel aastal ajaloos 2022

See on väike rubriik, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.

2017 (5 aastat tagasi) - Alustasin ülikoolis viimast õppeaastat; kolisin elukaaslasega kokku; USA president Donald Trump vannutati ametisse.

2012 (10 aastat tagasi) - Isiklik raskeim aasta, lapsepõlv sai läbi; inkade ennustatud maailmalõpp jäi saabumata; Londoni olümpiamängud; kruiisilaev Costa Concordia sõitis madalikule.

2007 (15 aastat tagasi) - Läksin keskkooli ja autokooli; USA kinnisvaramulli lõhkemisel algas ülemaailmne majanduskriis.

2002 (20 aastat tagasi) - Veetsin suve lapsepõlve kõige ägedamas suvelaagris; läksin põhikooli; poelettidele ilmus kultusmäng GTA: Vice City; Euroopa Liidus tuli kasutusele euro; ajaloo suurim NATO laienemine (kaasa arvatud Eesti).

1997 (25 aastat tagasi) - Alustasin viimast aastat lasteaias; kinodesse jõudis suur film "Titanic"; sündis esimene kloonitud loom lammas Dolly; Inglismaal avaldati "Harry Potter ja tarkade kivi"; ülemaailmne majanduskrahh.

1992 (30 aastat tagasi) - Meeletu mäss Los Angeleses; Barcelona olümpiamängud; Bill Clinton sai USA presidendiks; aparteidi lõpp Lõuna-Aafrikas.

1987 (35 aastat tagasi) - Mathias Rust lendas väikelennuk Cessnaga takistamatult Punasele väljakule; maailma rahvaarv ületas 5 miljardi piiri.

1982 (40 aastat tagasi) - Michael Jacksoni album "Thriller" saavutas enneolematu menu; Argentiina ja brittide vahel lahvatas Falklandi sõda; suri NSVL liider Leonid Brežnev.

1977 (45 aastat tagasi) - Star Wars tuli kinodesse; New Yorki elektrikatkestus; suri Elvis Presley; Enterprise'i proovilend juhatas sisse kosmosesüstikute ajastu 4 aastat hiljem.

1972 (50 aastat tagasi) - Müncheni olümpiamängud ja sealne pantvangidraama; Watergate'i skandaal, mis viis hiljem Richard Nixoni tagasiastumiseni.

1967 (55 aastat tagasi) - Kuuepäevane sõda Iisraelis; NTSB (National Transportation Safety Board) loomine USA-s, mis muutis autod turvalisemaks; esimene südamesiirdamine Lõuna-Aafrikas; Torrey Canyoni naftareostus Inglismaa rannikul; summer of love (armastuse suvi) San Franciscos ehk hipiliikumine sai täieliku hoo sisse.

1962 (60 aastat tagasi) - Kuuba raketikriis, mis viis peaaegu tuumasõjani; suri Marilyn Monroe.

1957 (65 aastat tagasi) - Sputniku lennuga algas kosmoseajastu; Toyota alustas USA-s automüüki.

1952 (70 aastat tagasi) - Elizabeth II asus pärast isa surma Inglismaa troonile; esimese vesinikupommi katsetus USA-s; Puerto Rico sai USA territooriumiks või alaks (commonwealth).

1947 (75 aastat tagasi) - Roswelli UFO- või õhupalli-intsident USA-s; transistori leiutamine USA-s, mis tegi võimalikuks tänapäevased arvutid; Ferrari alustas sportautode tootmist.

1942 (80 aastat tagasi) - Midway lahing Vaiksel ookeanil; kuulsa filmi "Casablanca" esilinastus.

1937 (85 aastat tagasi) - Õhulaev Hindenburg hävis leekides; George VI sai Inglismaa kuningaks; lendur Amelia Earhart kadus Vaikse ookeani kohal.

1932 (90 aastat tagasi) - Amelia Earhart sai esimeseks naislenduriks, kes üksinda üle Atlandi Ookeani lendas; Al Capone mõisteti maksupettuses süüdi; Franklin Delano Roosevelt sai USA presidendiks.

1927 (95 aastat tagasi) - Charles Lindbergh lendas esimese inimesena üksi üle Atlandi ookeani.

1922 (100 aastat tagasi) - NSVL loomine; BBC loomine.

1917 (105 aastat tagasi) - Oktoobrirevolutsioon Venemaal; USA astus I maailmasõtta.

1912 (110 aastat tagasi) - Esimesel reisil uppus kuulus reisilaev Titanic; viimane Hiina imperaator loobus võimust.

1907 (115 aastat tagasi) - Suri Hitleri ema Klara; sündis Stalini poeg Jakov; Oklahoma sai 46ndaks USA osariigiks.

1902 (120 aastat tagasi) - Sündis Charles Lindbergh.

1897 (125 aastat tagasi) - Avaldati "Dracula".

1892 (130 aastat tagasi) - Avaldati "Sherlock Holmes'i seiklused".

Tükk maad tühjust...

1632 (390 aastat tagasi) - Tartu Ülikooli asutamine.