Jagan siin ka üht veidi lustakat kogemust, mida mul enne juhtunud pole. Teisipäeval läks elukaaslane oma sõbrannaga kuhugi poodlema ning mina viisin ühel hetkel koera jalutama. Jõuame tavalise pargiringiga poole peale, kui vastu jalutavad kaks noort meest ning ma hakkan koera ära tõmbama, et ta neid surnuks ei lakuks.
"Tervist!" hüüti mulle.
"Tervist," vastasin ka mina.
"Sa oled ju see [mu elukaaslase nimi] mees?"
Ma mõtlesin, et kust ta küll seda teadis, aga siis mulle koitis. Korra olin ma teda enne näinud, sest mees oli elukaaslase sõbranna vend K.
"Tahad sa äkki meiega veidi viina võtta?"
"Hmm, siis peab poes käima," vastasin talle kaalutlevalt, "Või teil on midagi kaasas?"
Mees avas seljakoti ja tõi lagedale kaks viinapudelit koos pealekaga. Ma mõtlesin, et mis siis ikka ja ühinesin olenguga, mille tekitasime kohe kõrval ootavale pingile. Varsti sidusin ka koera puu külge ja nii me seal rüüpasime ja elust muljetasime. Teine mees oli K sõber F, kellega saime päris hästi jutule, kuna ajateenistuse kogemus on alati paljusid noori mehi liitnud.
Mingil hetkel, kui juba auru all olin, helises K telefon ja tüüp tunnistas, et joodab [mu elukaaslase nimi] meest täis. Kuna helistaja oli ta õde, siis sai kohe ka mu kallim teada, millega ma tegelesin ning ega ei läinudki kuigi palju aega, kui nägin tuttavat Seati pargi poole keeramas. Ma sain ka teada, et elukaaslane oli mulle ka helistanud, aga ma polnud vastanud, kuna telefoni ma nendele lühikestele ringidele kunagi kaasa ei tassi. Nii see teisipäeva õhtu möödus - pargitulede ja viinahaisu all.
Järgmisel päeval töö juures mõtlesin, et ma lihtsalt ei jõua midagi teha... 😅
