Minu kõige kummalisemad hirmud

Normaalsed inimesed kardavad näiteks pimedust, ämblikke, koeri või verd. Samas on ka inimesi, keda need asjad täiesti külmaks jätavad, sest neid terroriseerib miski muu. Siin on ka üks inglisekeelne mittetäielik nimekiri, mis annab aimu, mida maailmas tegelikult kardetakse.

Kuidas on lood minuga ja kui normaalseks ma end üldse pidada saan? Eks lugeja otsustab, kui on lugenud mu ebaharilikest hirmudest, mille üle paljud ilmselt naerdagi suudavad. Samas minu jaoks on tegu paratamatusega, mis mingil määral ka mu elu dikteerib.

Mingil põhjusel jagunevad mu hirmud kolmeks, millest üks osa on seotud kõrgustega, teine vetesügavikega ja kolmas kosmosetulnukatega. Kuna kõrgusekartus on äärmiselt levinud hirm, siis seda ma pikemalt ei lahka, vaid peatun põhjalikumalt vähemlevinud foobiatel.

Vetesügavikud

Kõigepealt defineerin kolm keerulist sõna, mida eesti keeles ei eksisteeri:

• Thalassophobia - hirm veekogude ees
• Megalohydrothalassophobia - hirm suurte veealuste objektide ees
• Submechanophobia - hirm inimeste valmistatud veealuste esemete ees

Nüüd selgitan täpsemalt, kuidas need mind mõjutavad. Kui aus olla, siis vett olen ma alati armastanud, sest ujumine tekitab sellise vabastava tunde nagu ma lendaks vabalt. Basseinides kipun alati just sukelduma, kuna veealune rahu on võrreldes maapealsega midagi hoopis muud. Muidugi on selle eelduseks see, et vesi on läbipaistev ning ma näen kogu põhja. Teiste suplejate juuresolek lisab mulle turvatunnet ja vaimset mugavust, kuigi olen paadunud introvert ja kuival maal väldin inimeste seltsi.

Kui mingil põhjusel ma põhja ei näe, siis tekib selline naljakas kihelus. See ei takista mul järvedes ja meres ujumast, aga mingi kerge kõheda tunde jätab küll sisse. Olgu, püüan seda asjaolu ignoreerida ja ujun rõõmsalt edasi. Siis aga sügavamale jõudes hakkab mul peas midagi muud vasardama. Mu aju asub igasuguseid merekoletisi genereerima, alustades vanast tuttavast Nessiest ja Kalmaari-Kalmerist, lõpetades Cthulhuga.

Pange tähele, et ma pidin nimelt kerge huumorinoodi sisse suruma, kuna ma tunnen kõhus juba iiveldust. Nende koledate piltide jõllitamine ei aita üldse kaasa.

Huhh, lähme edasi kõige hirmsama juurde. Kui merekoletised tekitavad mulle judinaid, siis veealused laeva- või lennukivrakid panevad mind lausa vappuma. Titanicu vraki piltide nägemine lapsena tekitas minus õige kohutava vaimse trauma, mida olen püüdnud aastatega välja ravida, vaadates neid üha uuesti ja uuesti. Ma sunnin end neid jõledaid pilte järjest uuesti vahtima, et hirmu kuidagigi kontrolli all hoida, sest vrakid ja õnnetuspaigad pakuvad mulle tegelikult nii ajalooalast kui ka insenerlikku huvi. On mul alles õnnistatud hobid.

Samuti pean põnevaks suuremat veetehnikat nagu kaubalaevad ja allveelaevad. Samas kui ma mõtlen nende sõukruvide ja tüüride peale, mis sügavas peaaegu läbipaistmatus vees peatumatult minu suunas liiguvad... õhh. Ja kui ma kujutan ette, kuidas ma akvalangiga mereelu uurin ja siis järsku üks päris pirakas allveelaev minu suunas sööstab... hoidku õudust! Ütleme nii, et ma ei kadesta absoluutselt neid inimesi, kes sukeldumise ja veealuste remonttöödega endale elatist teenivad. Ega selle ameti reaalsus pole Kariibidel värvikate korallide vahel snorgeldamine ja kalakese Nemo otsimine, vaid külmas läbipaistmatus sügavikus keevitustööde tegemine, kartes mingi jõleda hiidkalmaari kombitsa sensuaalset silitust.

Kosmosetulnukad

Teine hirm, mis mind paelub, on kosmosetulnukad ja kõik nendega seonduv:

• Alienophobia - hirm kosmosetulnukate ees

Kaine mõistus küll väidab, et neid pole olemas (või vähemalt pole nende olemasolu tõestatud), kipub õud mind taas haarama, kui ma näiteks kusagil pimedas kondan. Ma ei karda vaime, jetisid või jumal teab mis folkloorseid kolle, aga mingil põhjusel kipun irratsionaalselt arvama, et väiksed rohelised mehikesed luuravad pimeduses ringi, et meid kas röövida või meie peal mingeid katseid teha.

Väiksena oli mul asi ikka päris hull, sest mõnikord ei saanud ma isegi sõba silmale, kartes, et äkki poevad "hallid" kusagilt akna või ukse vahelt sisse. Õnneks oli mul selliste sissetungide puhuks tekk, mille alla varjuda, nii et eriti hullu laastamistööd see hirm minu kallal ei teinud.

Aga ikkagi... ka täna on see foobia mingil kujul alles. Ma küll tean, et on äärmiselt rumal karta mingite kaugete olendite külaskäiku mu magamistuppa, aga mulle sügava armi jätnud film Signs (Märgid) hoiab minus seda ohtu ärkvel.

Huvitav on see, et paanikat tekitab mul pigem see "jump scare" (hüppe-ehmatuse) võimalus, kui nimelt kottpimedas toas kogemata mõne "halli" indiviidi peal komistada võin. Kui ma aga neid juba kaugel lagendikul näeks ja end ette valmistaks, siis poleks hirm nii suure kaliibriga.

Lahendus

Elu selliste hirmudega on vahel päris keerukas. Kuidas ma siis selle jura vastu võitlen? Väga lihtsalt! Nagu juba alguseski mainisin, ei jookse ma hirmutava asja eest minema, vaid teen endale teatud aja tagant "vaktsiine", mis tähendab siis kontrollitud koguses asjaga kokkupuutumist. Mõistagi pole ma profisukelduja, vaid basseini-snorgeldis, seega seda päris kokkupuudet sügavike ja mere-elustikuga ma igapäevaselt ei saa. Samas tunnen, et kohutavate veealuste piltide vaatamine aitab hirmu mõningasele leevendamisele ikkagi kaasa. Tulnukatega ma (veel) kohtunud pole, seega nende puhul saan ma loota ainult loovate inimeste poolt produtseeritud pildi- ja videomaterjalile.

Asi, mida ma filmindusest ja eluski õppinud olen, on see, et salapärased vähemtuntud asjad tunduvad hirmutavamad ja nendega kaasnevad ülehautatud mõtetes tõsisemad tagajärjed. Tegelikkus on see, et mida rohkem mingit nähtust tunned ja valdad, seda väiksem on ka hirm selle nähtuse tundmatute aspektide ees.

Ühesõnaga, kes pelgavad näiteks koeri, minge tehke varjupaigas mõnele sõbralikumale karvasele pai ja te tunnete kohe, kuidas hirm kahaneb. Haarakem elu enda kontrolli alla!

ADHD või puudujääk kasvatuses?

Mind inspireeris sõna võtma üks Delfi artikkel, kus kirjutati üha kasvavast probleemist Eesti ühiskonnas - aina rohkematel lastel diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäireid ning isegi professionaalid on käsi püsti tõstmas.

Kas tõesti on meie noori tabanud mingi nakkav "viirus", mis neid hüperaktiivseks ja kontrollimatuks nõiub? Miks on selliste häiretega lapsi rohkem kui kunagi varem? Ehk on selle taga mingid kindlad sotsiokultuurilised põhjused, mitte erakordne masshaigestumine?

Et mõista taustsüsteemi, peame vaatlema lääne ühiskonna protsesse üldisemalt. Vabakasvatus muutub üha populaarsemaks, internetisõltuvus surub peale, sotsiaalmeedia on noore inimese elus esikohal, raamatuid loetakse üha vähem, õues mängitakse vähem, sööme säilitusainetest pungil valmistoite, samas ADHD diagnooside hulk suureneb - on siin äkki seos?

Oleme sotsiaalsete muutuste keskel, mis on kujundamas ümber kogu meie elukorraldust, seega laste kummaline reaktsioon on üsna mõistetav. Konservatiivne maailmakäsitlus on asendumas liberaalsete väärtustega, kõiksugustele gruppidele jagatakse kohustuste asemel igasuguseid õigusi ja on arenemas ka nn uuskeel, kusjuures see toimub järk-järgult, nii et me ise ei saa arugi. Näiteks varem ütlesime "mustanahalise" kohta "neeger", aga tänane solvumisaldis ohvrikultuur on meie leksikoni kardinaalselt ümber vormimas. Läänes on reaalselt olemas selline kuriteo alaliik nagu "vihakuritegu" ning paljud on sööda naiivselt alla neelanud. Ma isiklikult ei mõista selle mõiste sügavamat ideed, sest kui keegi mulle näiteks kuuli keresse kihutab, ei hakka mu valutaval kehal sellest kergem, kui tegu polnud "vihakuriteoga".

Mehe ja naise vaheline dünaamika on pea peale pööratud. Kui varem olid rollid paigas ehk mees oli leiva laualetoojaks ja naine kodu korrashoidjaks, siis tänapäeval tahavad väga paljud hoogsat karjääri teha, lükates pereelu ebamäärasesse tulevikku. Praegu on moes vapra iseseisva naise arhetüüp, kes mehest ei sõltu ja teeb omal käel kõik otsused. Samal ajal soositakse roosa pehme mehekese kuvandit, kes laste olemasolul nendega koju jääb, et mitte naise karjääriredelil ees seista. Varem käis kõik risti vastupidi ja see tekitab noortes mõningat segadust - mida tähendab üldse meheks või naiseks olemine?

Internet, infosõltuvus ja kõiksugused sotsiaalmeedia mõjutused defineerivad tänapäeva noore elu. Jõulude ajal või sünnipäevadel näen isegi, kuidas vahitakse pigem oma telefoniekraani, mitte ei võeta seltskonnaelust osa. Netimaailmas toimub alati midagi põnevat ja sellest ilmajäämine võrdub sõltlasele laksust ilmajäämisega. Raamatuid peetakse liiga pikkadeks, igavateks ja staatilisteks, samal ajal kui on olemas igasugused vilkuvad nalja-GIF-id, mõnesõnalised meemid ja lihtsakoelised videod, kus keegi jälle perseli kukub, tort näos kinni. Enam ei ehitata puude otsa onne, sest äkki mingi mesilane tuleb ja nõelab meie vatitupsusid. Kõik tahetakse kohe ja praegu kätte saada, enam ei viitsita pikkadesse tekstidesse süveneda. Toimumas on terve põlvkonna mõistuse juhmistumine ning võime ju selle peale solvuda, aga kui võrdleme netieelset aega, siis nii ju paraku on.

Kogu see ühiskondlik ninnunännutamine on mõjutanud laste kasvatamise meetodeid. Koolideski ei tohi ju õpetajad oma hoolealuseid puudutada, sest siis kaebab noor pärdik kuhugi kõrgemale ära, et tegu oli ahistamisega. Võib ainult arvata, mis saab, kui lastekarja haldamisel kaob distsipliin. Jutud riigieksamite lihtsustamisest osutavad juba hoogsalt noorte mõistuse sandistumise hädale. Kui ka kodus ei tohi enam vitsa anda või tagumikule laksata, mis siis veel muud tahta, kui et laseme aga meie tulevased töölised ühe punktiga läbi ja surume diplomi kätte. Varsti jõuame läänele järgi ning hakkame juba osavõtu eest kuldmedaleid jagama.

Kõik see noore inimese välja arenemata vaimsusega nätserdamine tekitabki ärevust ja ebakindlust. Selle asemel, et käest läinud jõnglasele karmi käega distsipliini sisse suruda, liigutakse eriarsti vastuvõtule, kes kaastundliku pilguga "vaesekesele" vägevaid diagnoose välja kirjutab. ADHD, ärevushäire, autism, Aspergeri sündroom... Ampluaa on ilmatult lai!

Ma ei väida, et neid häireid ei eksisteeri. Eelnevalt loetletud häired on absoluutselt olemas ja kes vajavad nendega seoses abi, neid peab igati aitama, nõus. Lihtsalt ma kipun kangesti arvama, et väga paljudele on need diagnoosid ennatlikult ja liiga kergekäeliselt välja jagatud. Lisaks käputäiele tõelistele hädalistele on ka paljud simulandid sisse lipsanud ning naudivad seetõttu suuremat vabadust kontrollimatult ringi karelda. Kes see ikka hakkab last keelama, kui on teada, et tal on mingi vaimse haiguse diagnoos?

Karjapoiss ja hunt (The Boy Who Cried Wolf). Algul karjus
naljapärast, hiljem saabus päris hunt ning keegi ei vaevunud aitama.

Ma mingil põhjusel kipun arvama, et kui kõik vaimse häirega lapsed sundkorras kuhugi erikooli suunata, siis kaovad need hädad vähemalt pooltel. Keegi ei taha ju "hullumajja" või "internaati" maanduda ning seetõttu võetakse end tõenäoliselt käsile ja asutakse vanematega koostööle.

Ma luban endale natuke ka teravmeelset võrdluste toomist, kui meenutame Rootsi olukorda. Mingil hetkel käis üle Rootsi kohutavalt lai vägistamiste laine ning kohe otsiti seoseid immigrantidega. Siis aga selgus tõsiasi, et rootslased olid vahepeal oma õigussüsteemis vägistamise definitsiooni ära muutnud, mistõttu ka kerge käperdamine "vägiteoks" kvalifitseerus. Ma ei välistaks üldse, et Eestis ja üleüldse lääne tsivilisatsioonis haiguste diagnoosidega midagi analoogset on toimunud.

Asja juur peitubki lihtsalt kasvatuses, mitte selles, et noored oleks äkitselt mingisse kergelt levivasse vaimutõppe nakatunud. Vanakooli tutistamine ja laksamine käivad nüüd kehalise väärkohtlemise alla ning seda praktiseerivate vanemate pea kohal kõrgub reaalne oht, et lastekaitse omastab nende järelkasvu. Seda kartes ei pane me enam lastele käsi külge ja viibutame ainult pahaselt sõrme, kui laps mingi järjekordse tembuga maha saab. Lisahädasid toodab vabakasvatus, kus ebaküpseid lapsi koheldakse võrdväärsete partneritena ning võimaldatakse neil teha jumal teab mida.

Kui ma tänapäeval laps oleksin, siis diagnoos või paar oleks mul nagu naksti taskus. Lasteaias ja algklassides olin ma äärmiselt energiat täis ja otsisin mingit väljundit, kuhu seda paisata, jättes endast mulje kui kontrollimatust pärdikust. Samas tollal piisas minu koostööle sundimiseks vaid ema karmist distsipliinist ja tutistamisest, aga täna vaevleksin ma rahusteid täis topituna eriarstide hoole all. Ja uskuge või mitte, ma olen praegu äärmiselt tänulik iga pepulaksu ja tutistamise eest, mille ma tollal tatiselt ulgudes vastu pidin võtma.

Eesti koolitund ennevanasti. Pange tähele, kui rahulikult
lapsed pika säriajaga kaamera jaoks poseerivad.

Lõpetuseks soovitan, et pole tarvis igasuguse uue moega kaasa joosta, vaid hoidkem püsiväärtusi, mis on enda toimimist ajas tõestanud. Kui meie esivanemad hakkama said, miks siis järsku meie ei saa? Kui tahate, et teie lapsed ülekäte ei läheks, võtke vaevaks neid natuke kasvatada, kannatust õpetada ja ka nõudlik olla. Pidage meeles - lapsed vajavad piire, muidu nad hulluvad.

Märgatud pärlid vol 2: Juhised küünla kustutamiseks

Delfis ilmus üks artikkel, kus juhitakse tähelepanu küünla kustutamisel tekkivatele ohtlikele sädemetele, ebameeldivale lõhnale ja mustale suitsule.

Kuvatõmmis allika vahendajast. 

Olgem siis ettevaatlikud ja kasutagem lusikaid või spetsiaalseid küünlaleegi kustutajaid! See lahendab kaks probleemi - esiteks vastab küünalde põletamine euronõuetele ning teiseks toetame igasuguse kraami tootmise ja ostmisega majanduskasvu.

Ma teen siia veel omapoolse ettepaneku: euroametnikud võiks vastu võtta määruse, et kogu toit peab olema püreestatud, vähendamaks lämbumisohtu. Nagu näha, on meedia sellest juba inspiratsiooni saanud.

Allika vahendaja:

https://naistekas.delfi.ee/puhad/uudised/on-uks-suur-viga-mida-inimesed-teevad-kuunlaleegi-kustutamisel-ja-see-on-ohtlik?id=88194731