Geopoliitiline seis (veebruar 2025) - USA eri

See ajajoon, kus me elame, on võtnud õige kummalise pöörde, sest USA president on asunud ähvardama omaenda liitlasi ning asendama võimuladviku liikmeid lojalistidega.

Kuna Trumpil on elus sisuliselt kõik saavutatud, saab ta keskenduda ajaloolise pärandi jätmisele. Ilmselt seetõttu kohtlebki USA president talle usaldatud võimsaimat riiki kui arvutimängu, kus enne surma natuke naljaviluks eksperimenteerida. Ta on olnud alati suur riskide võtja ja näinud ka omaenda firmade pankrotte. Kui suur eksperiment luhtub ja USA järjekordsesse depressiooni langeb, pole Trumpi vaatevinklist hullu midagi - vähemalt sai suures liigas igavuse peletamiseks mõjukaid asju katsetada ning tema kui Päikesekuningas nagunii enam kaua ei ela ja tagajärgedega tegelema ei pea. Ta teab ka seda, et ta järeltulijatel on piisavalt suur varandus, et kindlustada mugav elu ka turbulentsel post-Trumpi ajastul. Kui aga eksperiment õnnestub, siis saab mees surra naeratus näol, teades, et järgnevad põlved teda veel pikalt mäletavad ja ülistavad. Trumpi silmis igal juhul win-win olukord.

Gröönimaa kriis - Trump on varem pakkunud välja idee Gröönimaa ostmiseks, aga see naerdi välja kui absurdne nali. USA president pole aga ideest loobunud ning on mõtte juba tungivamal toonil välja käinud. Euroopa Liit on võtnud ühise seisukoha, et lähtutakse territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtetest ning Taanit kaitstakse igal juhul.

Kanada saamine USA 51. osariigiks - Trump jutustab naiivselt, et USA ekspordib Kanadasse väga suure summa eest kaupu ja see raha jääks ühisesse süsteemi, kui Kanada kuuluks USA alla. Selle loogika vastu ei saa vaielda (Kuidas üldse lollidega vaielda?).

Gaza ülevõtmise idee - Trump käis välja idee, et Gaza sektor tõmmataks nulliks, see tähendab, et olemasolevad hoonelobudikud lammutataks maha ja elanikud küüditataks naaberriikidesse. Kui see tehtud, siis rajataks sinna glamuurne Lähis-Ida Riviera, mis kuuluks loomulikult USA-le.

Panama kanali ülevõtmise idee - Trump on maininud, et lähtuvalt majanduslikest huvidest sooviks ta Panama kanali USA kontrolli alla võtta ning ta ei välistanud ka sõjalise jõu kasutamist.

Elon Musk - USA poliitikasse maandus ootamatult tuntud tööstur, kes Trumpi nõunikuna esinedes võimu mõjutama hakkas. Presidendi jahikoerana tuuseldab ta koos oma Doge tiimiga läbi erinevaid USA riigiameteid, leidmaks eelarve väärkasutust ja rahalist pettust. Praktikas aga vallandatakse näiteks FBI ja muude ametkondade töötajaid ning nad asendatakse lojalistidega. Muret valmistab see, et maailma rikkaima mehe mask langes lõplikult, kui ta rahva ees kaks korda natsitervitust tegi. Peame ka meeles, et teda üldse ei valitudki, ometi saab mees Trumpi selja taga segamatult võimutseda. Selle kummalise kaksikvõimu taga võib peituda ka selline tõsiasi, et kohe, kui Musk Trumpile ligi sai, hakkas ta presidendile radikaalseid makromajanduslikke mõtteid kõrva sosistama. Sellepärast võibki tunduda kummaline, et Trump õppis kuskilt ära sõna "tariif" ja korrutab seda pea igas lauses nagu vaimustuses lasteaialaps.

Tariifid ehk kaubandussõja algus - Trump hädaldas, et ekspordi kaudu liigub raha riigist välja ning et suunata rahvast tarbima kodumaist kaupa, tuleks kehtestada kõrged tollimaksud. Kanada ja Mehhiko pidid saama 25% ja Hiina 10% tariifid. Lisaks lubas ta, et kui välismaised firmad kolivad tootmise USA-sse ja seal töökohti tekitavad, siis saavad nad soodustusi. Tariifide teema on USA naabreid ja Hiinat ärritanud ning need riigid lubasid, et tariifide kehtestamise korral kehtestatakse USA-le vastutariifid. Euroopa kohta pole konkreetset infot, aga Trump on öelnud, et varsti on tariife ka Euroopale oodata.

Läänemere kaablid - Läti ja Rootsi vaheline kaabel sai kahjustada. Kuigi uurimise ja kahtlusaluse laeva läbiotsimise käigus ei tuvastatud sabotaaži, kõlab see pigem nii, et ei taheta vaenlast liiga palju ärritada. Kaablite kahjustamine on Läänemeres kuidagi väga tihedaks on muutunud ja raske on uskuda, et tegu pole tahtliku teoga. Et asi veelgi segasem tunduks, sai aasta lõpus ka üks Vene kaabel kahjustada.

Mida sellest kõigest arvata? Väikeriikidel ja NATO liikmetel on olukord hapuks muutunud, kuna maailma juhtriigis USA-s toimub faktiliselt fašistlik riigipööre. USA välispoliitika on muutunud erakordselt agressiivseks ning ähvardama on hakatud ka sõpru ja liitlasi. Eesti tulevik tundub tume, kuna me ei saa vähemalt neli aastat sajaprotsendiliselt oma suurimale liitlasele toetuda. Ja kes teab, mis poliitilisi muudatusi Trumpi režiim veel ellu viib, äkki kaks ametiaega polegi varsti piir?

Geopoliitiline seis (juuni 2023) - Venemaa eri

2023. aasta jaanipäev võttis uskumatu pöörde, kui Prigožin pööras relvad Moskva suunas ja asus Wagneri grupeeringuga sinnapoole teele. Põhimaantee blokeeriti mitmes kohas, jättes teele ette liivakoormatega veoautosid ning kaevates maantee juppe üles. Mässajad lasid mitu õhusõidukit alla ning vallutatud linnades võeti Wagnerit vastu kui kangelasi, rahvas juubeldas ja skandeeris "Wagner! Wagner!". Venemaa valmistus võimalikuks kodusõjaks, lääneriigid muretsesid tuumarelvade saatuse pärast ning paljud hellitasid lootust Vene impeeriumi peatse võimaliku lagunemise üle.

Vahepeal jõuti juba ca 200 km kaugusele Moskvast ning algasid läbirääkimised Venemaa tähtsate tegelastega ja Valgevene isehakanud presidendi Lukašenkoga. Kõigi üllatuseks otsustas Prigožin äkki taanduda, kui mäss oli kestnud vaevalt ööpäeva. Vastavalt kokkuleppele lõpetati kriminaalasi ning Prigožin taandus väidetavasti Valgevenesse.

Kummaline on see, et oma esimeses mässuteemalises kõnes ütles Putin, et mässajad saavad karistatud, kuigi Wagneri sõdalased said amnestia, Prigožin jäeti rahule ning hävitatud Vene relvajõudude õhusõidukid kedagi väga ei heidutanud.

Mida tähendab see suures pildis?

1. On selge, et Putin ei suuda raudse haardega kõike kontrollida. Venemaa sõjaline jõud on fragmenteerunud mitmete erinevate ringkondade ja erasõjafirmade vahel. Putini võimutsemine põhineb blufil, mida ta on suutnud kaks aastakümmet ajada.

2. Vene rahvas või vähemalt arvestatav osa sellest julges tänavatel mässulisi tervitada. Rahvas on Putinist väsinud ja soovib võimule kedagi teist. Karistuste hirmus hoitakse üldiselt pea maas, aga kui keegi vapper tegudele asub, siis julgetakse kaasa hõisata.

3. Vene relvajõud ei suuda oma territooriumi kaitsta. Mässulised jõudsid Musta mere äärest pea Moskvani välja ning keegi ei suutnud neid füüsiliselt peatada.

4. Sõjapealiku väljakutse purustas kuvandi Putinist kui tugevast riigiisast, kes oma rahvast kaitseb. Putin pole üldse tugev ning Putin ei kaitse enam ammu enda rahvast.

5. Kremlis valitseb segadus ja otsustusvõimetus. Sõnades lubati reetureid karistada, aga tegudes lubati neil rahus ära minna.

6. Seadustel puudub igasugune legitiimsus, sest neid on võimalik "sisse ja välja lülitada". Mäletatavasti võeti sõja alguses vastu mitmed drakoonilised seadused sõnavabaduse piiramiseks (keelati "sõja" mõiste kasutamine "sõjalise erioperatsiooni" asemel; Kremli propagandale mittealluvaid ajakirjanikke karistati suurte trahvide ja pikkade vanglakaristustega ning suleti meediaväljaandeid). Kui mõni grupeering hävitab miljonite dollarite väärtuses õhusõidukeid, tappes selle käigus ka nende meeskonnad, siis lõpetatakse kriminaalmenetlus.

Mida võime oodata?

Peab arvestama, et Venemaa puhul on tegu maffia juhitud riigiga, kus maksab jõud ja hirmutamine. Maffia/KGB/FSB on end sügavale riigiaparaati sisse söönud, mistõttu on seda keeruline kukutada. On tõsiasi, et venelased ihkavad karmi käega juhti, kes korra majja lööks, isegi kui puid raiudes laaste lendab. Seega on tõenäoline, et FSB otsib kehvale Putinile asendajat, kes ebaõnnestunud sõja lõpetaks, riigi kriisist välja tõmbaks ja kogu süü Putinile veeretaks.

Tsükkel algab uuesti:

* Uus juht tegeleb probleemse pärandiga, reformib riigiaparaati ja relvajõude ning hakkab varusid koguma. Eelkäijat süüdistatakse kõikides hädades.

* Võib juhtuda, et mingil määral riik killustub. Suurt vahet pole, kas juhtub see autonoomsete vabariikide, uute parteide või isepäiste sõjapealike kujul.

* Uus juht asub killustunud võimu konsolideerima, kõrvaldades poliitilisi rivaale. Lõpuks kindlustab ta enda ainuvõimu "demokraatlikes" tingimustes. Juhi nimetus võib varieeruda "presidendist" "partei peasekretärini", aga ta on faktiliselt tsaar, kes omab tervet Venemaad.

* Venemaa on kosunud, elatustase on hakanud tõusma ja nafta hind on maailmaturul tõusmas. Juht tunneb end tähtsana ja hakkab looma romantilis-nostalgilist ürgvene kuvandit, valmistades alamaid ette vallutussõdadeks. Valesid ja väljamõeldisi kasutades püütakse massidele imperialistlikku šovinismi sisendada ja otsitakse põhjendusi, miks naaberrahvaste maad peavad Venemaa koosseisu kuuluma.

* Umbes 20-30 aastat pärast segaduste aega algab mingi uus sõjaline konflikt. Nafta hind viiakse alla, Vene riigieelarve kannatab puudujäägi all ning sõda imeb viimasedki ressursid ära. Lisaks selgub, et korruptsioon polegi välja juuritud ning peaaegu maailma võimsaima armee sõdurid kannavad hilpe ja lasevad roostes relvadest.

* Algab segaduste aeg, mille käigus võib toimuda revolutsioon, riigipööre ja/või impeeriumi lagunemine. Tavaline venelane kannatab puudust ja tundub, et elu ei saa enam kunagi paremaks minna.

2010ndad - karu on ähvardav

2020ndad - karu kukub pikali

2030ndad - karu tõuseb üles ja hakkab haavu lakkuma

2040ndad - karu sätib end paremini paika, silmates juba ka saakloomi

2050ndad - karu on ähvardav

Jne.

Elu pärast Ukraina sõda

Putini avantüür oli juba eos läbi kukkunud, aga Vene diktaator üritas vältimatut kaotust meeleheitlikult edasi lükata. Nii nagu Hitler saatis II MS lõpukuudel lahingutesse napi väljaõppega lapsi ja vanureid, nii püüdis 2022. aasta septembris ka Vene Hitler oma "osalise" mobilisatsiooniga kõiki vähegi omal jõul püsti seisvaid mehi kahurilihaks heita.

Rahvas tõusis tagajalgadele ja nõudis juba valjuhäälselt sõja lõpetamist, kutsealused põgenesid pikkades autokolonnides piiri taha. Mobilisatsioonipunkte süüdati põlema ja tänavatelt kahuriliha otsivatele politseinikele hakati jõuliselt vastu. Oli selge, et internetti vältiv ja enda fantaasiamaailmas elav Putin oli teinud meeletu valearvestuse, kui arvas, et rahvas vastu vaidlemata tapamajja voorib.

Vene rahva (ära teenitud?) tragöödiat süvendas ka asjaolu, et Vene riigi demograafiline seis oli juba II MS ajast tugevalt räsitud ja ebaühtlane. Kuna tollal kaotas üks põlvkond suure osa meestest, on rahvastikupüramiid lainetava kujuga. Rahvas sai sõjas hukkunud inimeste sündimata laste võrra vähem järeltulijaid ning üle põlvkonna nähtavad laineharjad ilmestavad seda eriti selgelt.

Samuti on naisi märkimisväärselt vähem kui mehi. Et aeg on nii palju edasi läinud, siis II MS põlvkonna sõjaohvrid meeste ja naiste jaotuse erinevuses enam nii suurt rolli ei mängi. Küll aga harvendab meeste ridu nii epideemiline alkoholism, "kõva mehe" kuvandi kaitsmisel ette võetud riskantsed vägitükid kui ka viimaste kümnendite sõjad. Ka hoolimatusest ja "kõvatamisest" ajendatud ohtlik liiklus on "alfaisaste" hukkumisele kaasa aidanud.

Venelaste tulevik saab olema üsna tume. Olenevalt sellest, mis peale Ukraina sõda Vene riigiaparatuurist saab, võib sanktsioonide ja rahvusvahelise isolatsiooni mõju kesta teadmata kaua, ka peale sanktsioonide leevendamist. Vene majandus taandareneb, elatustase kukub, üldine lootusetus süveneb ja ollakse taas esimesel ruudul nagu peale NSVL lagunemist. Venelastel jääb ülejäänud maailmaga alles peamiselt üks eluliin - Hiina.

Hiinlased on juba kaua aega oodanud võimalust, et osa Venemaast endale haarata. Neid ajendab nii kunagiste Hiina alade tagasivõtmine kui ka Venemaa põhjatud toorainete ressursid. Nende jaoks ei piirdu eesmärgi realiseerimine vaid sõjaliste meetmetega, vaid nad kasutavad ka majanduslikke ja demograafilisi hoobasid, mis saavutavad oma mõju alles pika aja jooksul. Hiinlaste kunagise ühe lapse poliitika ja kultuurilisest eripärast tingitud suurem poisslaste sündivus on viinud hiina rahva hoopis kummalisse olukorda. Vastupidiselt Vene rahvale on hiinlastel hoopis noorte meeste ülejääk. Graafikul protsente vaadates ei tundu vanusegrupis erinevus kuni pool protsenti midagi hullu, aga arvestame seda, et tegu on Hiinaga, kus elab pea 1,5 miljardit inimest. See pool protsenti vanusegrupis tähendab seega ca 5 miljonit erinevust.

Kas te kujutate ette sellist elu, kus te ei leia endale elukaaslast, kuna kõik naised on juba ära võetud? Kas kujutate ette seda lootusetuse tunnet, kui teate, et teil pole piisavalt vara, et potentsiaalset kaaslast isegi kohtingule meelitada? Kas kujutate ette seda tohutut konkurentsi, kus ühe vaba ja vallalise naisega püüavad tutvuda korraga mitu miljonit inimest? Hiina rahval on seetõttu incel-stress (incel ehk involuntary celibate - tahtmatu tsölibaat), mis noori parimas eas mehi seest sööb. "40aastane neitsi" on humoorikas Ameerika komöödia, sest ükski "normaalne" inimene ju nii lootusetult hilja oma süütust ei kaota, aga miljonite hiinlaste jaoks on see igapäevane valus tõsiasi. Kui sellistes tingimustes on soov leida elukaaslane ja luua pere, siis kuhu võiks pöörduda?

Aga miks mitte kõikide võimaluste maale Venemaale, mis on komplitseeritud rahvusvahelise poliitilise olukorra tõttu Hiinast aina enam sõltuvuses, kus perspektiivitud mehed joovad end surnuks ning kus on juhuslikult (keskealiste ja vanemate) valgete naiste ülejääk? Lisaks on Venemaal põhjatud võimalused Hiina suurfirmade laienemiseks, mida toidavad 19. sajandis elavate maainimeste iha moodsa tehnika vastu, meeleheitlik soov mingisugusegi palganumbri järgi, olematud keskkonnanõuded ja võimalus altkäemaksude abil veelgi kasumlikumat äri üles ehitada.

Kui hiinlased saavad Venemaa avarustes enda tingimusi dikteerida, siis kahtlemata algab ka hiinlaste jõulisem sissetung Siberisse. Aastakümneid hiljem hakkavad juba viienda kolonnina toimivad Hiina juurtega pered kohalikku poliitikat dikteerima. Võib arvata, et Venemaa närbuv identiteet loovutab seejärel oma koha Hiina rahvuslusele. Samal ajal on kogu Siber Hiina ärimeeste poolt kokku ostetud ja põlised venelased kas sulaste staatuses või lääne poole migreerunud. Teame ju ka impeeriumimeelsete venelaste üleolevat suhtumist endast erinevatesse inimestesse ("tšurka", "tšuhnaa" jne), mistõttu võib ennustada, et konfliktid hiinlastega tekivad päris kindlasti.

Lisaks hiinlastele on Venemaal ka mitmeid teisi tulipunkte, mida keskvõim on alati julmalt alla surudes kustutanud. On selge, et vähemusrahvad on rahulolematud sellega, et Ukraina sõtta paisati esmajoones just neid, mitte nn Moskoovia alamaid (Moskva, Peterburi ja teised venelaste enamusega linnad ja piirkonnad). Ka pole äärealade elanikud rahul sellega, et nende rikkus ja ressursid toimetatakse Moskvasse, jättes neile lagunevad barakid, reostuse, aherainemäed, tühjad karjäärid ja vaesusest tingitud probleemid. Süstemaatilist ja sajandeid kestnud venestamist pole vist mõtet mainidagi.

Seetõttu on realistlik, et Putini režiimi langedes või moondudes, aga igal juhul keskvõimu nõrgenedes võivad äärealadel tekkida iseseisvuspüüdlused. Kommunismijuurtega režiimi robustsed meetodid, üldine ebakompetentsus, valedel baseeruv süsteem, riiklik korruptsioon ja režiimi käsilaste ülim õelus tagavad, et tänavail hakkab jooksma veri.

Elukorraldus pärast sõda

See oli nägemus sellest, mis võib Venemaa rahvastikuga juhtuda pärast seda, kui Venemaa on üle elanud mingisuguse olulise pöörde. Nüüd teeme mõtteharjutuse olukorras, kui pärast hüpoteetilist sõja eskaleerumist seisavad NATO väed lõpuks Moskva varemetel ja koostatakse kava Venemaa poliitilise kaose lahendamiseks.

Morgenthau plaan.
Kaart kujutab alternatiivreaalsust
ja on illustreeriva loomuga.

NB! Järgnev kirjutis on fantaasia valdkonda kuuluv üllitis, mille eesmärgiks on kompida varjatud mõtteurgudes tekkivaid võimalusi. Kirjutise eesmärgiks pole külvata viha ega solvangut, tegemist on mõttemänguga, mille ülesandeks on simuleerida Ukraina sõja üht võimalikku tagajärge, mis on Vene rahvale maksimaalselt ebasoodne. Reaalses elus ei saa seda suure tõenäosusega juhtuda, aga läbi võib asja ikka mõelda.

Järgnev kirjatükk on inspireeritud Morgenthau plaanist, mis pakuti välja Natsi-Saksamaa alistamise järel. Ajalugu läks teisiti, sest meie ja nende endi õnneks on sakslased ikkagi kultuurrahvas, kellest natsism ja sõjardlus välja juuriti, mistõttu niivõrd radikaalne plaan käiku ei läinud. Aga kuidas pärast sõda kasvatada venelast, kes julgustab teisi omasuguseid vastase tsiviilisikuid vägistama? Isiklikult kardan, et Morgenthau plaani sarnane lahendus on üks vähestest abinõudest, mis Vene ohu lõplikult neutraliseeriksid. Nüüd algab umbluu.

Taust

Ukraina sõda muutus äärmiselt tuliseks, kui Vene väed sõjasegaduses poolkogemata NATO piiri ületasid. Konventsionaalsete sõjameetoditega suruti Vene väed paari nädalaga Ukrainast välja, aga et Vene pool kasutas mitmes kohas taktikalist tuumapommi, algas NATO massiline pealetung. Pärast mitmeid tuumalööke ja miljoneid ohvreid jõudis liitlaste vägi Moskva alla ning kurnatud Vene sõjavägi pani relvad maha. Pärast sõja lõppu istuvad Vene sõjakurjategijad Nürnbergi kohuse sarnaselt Moskva tribunalil, aga Venemaa tulevik ei peaks piirduma vaid juhtkonna ja roimarite üle kohtumõistmisega, ka riik ise peab põhjaliku uuenduskuuri läbima.

NATO vägede ülemjuhataja välja pakutavad punktid Vene Föderatsioonist lähtuva ohu neutraliseerimiseks

* Vene Föderatsiooni desarmeerimine

• relvajõudude laialisaatmine
• kogu relvastuse loovutamine NATO vägedele
• otse NATOle alluva limiteeritud omakaitsejõu formeerimine ja ÜRO rahuvalvejõudude sisseviimine

* Vene Föderatsiooni denukleariseerimine

• kõikide tuumalõhkepeade loovutamine NATO vägedele
• kõikide tuumajaamade likvideerimine

* Vene Föderatsiooni laialisaatmine ja ümberformeerimine

• NSVL endise juhtkonna ja oligarhide sugemetega valitsuse kuulutamine kuritegelikuks ja mittelegitiimseks
• Vene Föderatsiooni laialisaatmine koos selle väljaheitmisega ÜRO julgeolekunõukogust
• endise Vene Föderatsiooni detsentraliseerimine ja selle alade jaotamine iseseisvateks demokraatlikeks vabariikideks, lähtudes vähemusrahvaste asualadest
• piirivaidluste lõplik lahendamine, loovutades naaberriikidele vaidlusalused maatükid
• poliitilise mehhanismi loomine, mis muudaks endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide ühinemise võimatuks, sealhulgas välistaks viienda kolonni kasutamise naaberriikide territoriaalse terviklikkuse murendamiseks
• poliitilise mehhanismi loomine, mis välistaks autokraatia, totalitarismi ja oligarhia tekke
• endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide sidumine kohustuslike lepetega, mis väldiks agressiivse käitumise, imperialismi ja irredentistliku poliitika teket ja välistaks ÜRO julgeolekunõukogu liikmeteks saamise
• püsivate NATO baaside rajamine endise Vene Föderatsiooni territooriumile, tagamaks NATO riikide julgeolek ja kohalik korrakaitse

* Reparatsioonimaksed ja majanduslikud ümberkorraldused

• Ukraina purustuste täielik hüvitamine ja hukkunud kodanike peredele hüvitiste maksmine
• liitlasvägedele tekitatud purustuste täielik hüvitamine
• Venemaa maavarade kasutamine reparatsioonimaksete tasumiseks
• sanktsioonide järk-järguline vähendamine iga järgneva reparatsioonimakse tasumisel

* Vene rahva denatsifitseerimine ja derašifitseerimine

• fašistlike ideoloogiate nagu natsism ja rašism (suurvene šovinism) ning kommunismi väljajuurimine, samuti vastava sümboolika keelustamine
• Ukraina purustuste ja massihaudade sundkorras näitamine Vene rahvale
• Vene rahva ümberkasvatamise programm (nagu sakslastel peale II MS)

Geopoliitiline seis (september 2022)

Ukraina sõda

Ukraina sõda on kestnud üle poole aasta (üle 200 päeva) ning Vene relvajõudude inerts on otsa saanud. Ukraina väed on alustanud ulatuslikku pealetungi ning on septembri algusest saadik vabastanud 6000 m2 maad. Vene poolehoidjad on paanikas ja tunglevad Vene piiril, kust neid läbi ei lasta. Vene väed ei suuda rinnet hoida, sõjaväelased jätavad põgenedes soomustehnikat ja muud relvastust maha. Venelased on vahepeal Iraanilt droone ostnud, kuid need osutusid sisuliselt prügiks. Vene juhtkond pole julgenud üldmobilisatsiooni välja kuulutada, sest sõjaline ebaedu on ka rahva nurisema ajanud. Käärimisest annab märku ka see, et Moskva ametnikud esitasid avaliku pöördumise, milles nõudsid Putini tagasiastumist, sest "kõik on valesti läinud". Kui Putin midagi drastilist ette ei võta, võidavad ukrainlased sõja ning Putinist saab läbikukkunud tsaar, kes Vene riigi viimaste kümnendite arengu edusammud ära nullis ja sõjalise võimekuse suures osas neutraliseeris. Oodata võib kõike, alustades Vene riigi lagunemisest kuni meeleheitliku tuumalöögini.

Interaktiivne kaart: liveuamap.com

[Addendum 27.09.2022 - Putin kuulutas 21. septembril välja osalise mobilisatsiooni, mistõttu venelased põgenevad riigist. Venemaad on haaranud võrdlemisi vaoshoitud rahutused.]

Aserbaidžaani-Armeenia konflikt

Aserbaidžaan ründas Armeeniat, viimane palus venelastelt abi. Nende rahvaste vaheline konflikt on kestnud sadu aastaid, nii et sõjategevuses pole midagi üllatavat. Murelikuks teeb pigem see, et sealt võib asi millekski suuremaks eskaleeruda, eriti kui venelased sinna piirkonda oma vägesid lisada võivad. Õnneks sõlmiti kiirelt vaherahu ning potentsiaalne "vulkaanipurse" jäi tulemata.

NATO sisetülid

Ka NATOs toimub pahaendeline käärimine, sest Türgi ähvardab Kreekat jõu kasutamisega. Nende riikide vahelised pinged ulatuvad paljude aastate taha ning sääraseid ähvardusi on varemgi ette tulnud. Siiski lööks nende riikide vaheline sõjaline konflikt NATO lõunapoolse formeeringu segi. Esiteks ei tea keegi, kuidas NATO sel juhul reageeriks ning pole ka täit ettekujutust, kuidas NATO-sisene sõda välja näeks, eriti paralleelselt Ukraina sõjaga. Tõenäoliselt alustaks sõjalist konflikti autoritaarne Türgi ning vastavalt NATO artikkel 5-le tambitaks Türgi maatasa nagu kunagine Jugoslaavia; Erdogan leiaks sarnase lõpu nagu endine Liibüa diktaator Gaddafi.

Liibüa

Kadunud Gaddafi pärand elab edasi, sest Liibüas lahvatas taas relvakonflikt. Peale Gaddafi kukutamist 2011. aastal on riik endiselt ebastabiilne, sest rivaalitsevad grupeeringud avavad aeg-ajalt üksteise pihta tuld. Võib juhtuda, et kodusõda lahvatab uuesti täies mahus.

Euroopa Liit

Euroopa Liit ägab kõrgete energiakandjate hindade all ning valmistub raskeks talveks. Saksamaa otsustas keset energiakriisi oma viimased tuumajaamad sulgeda. See oli küll osa 10-aastasest kavast, aga selle otsuse ajastus on äärmiselt ebaõnnestunud. Kõigest hoolimata jätkatakse Ukraina abistamist, kuigi vahest ehk mitte nii tohutus mahus nagu sõja alguses.

UK

Vaid mõnepäevase vahega vahetus Briti peaminister ning suri pikaaegne valitseja kuninganna Elizabeth II. Saab näha, mis sorti valitseja saab ebapopulaarsest Charles III-st, kes tunneb survet end kuulsusrikka ema tuules tõestama hakata. Loodetavasti ei mõjuta riiklik siseturbulents brittide lubadust Soome ja Rootsi julgeolekugarantii asjus.

Soome ja Rootsi

Rääkides Soomest ja Rootsist, siis nad on kutsutud NATOga ühinema, kuid riikide liikmekssaamine venib endiselt. Asi on selles, et iga liige peab nende ühinemise heaks kiitma ning erinevate riikide ratifitseerimisprotsessid võtavad aega. Sanktsioneeritud Türgi kasutab olukorda ära, et endale paremaid tingimusi välja kaubelda ning ei kiirusta nõustumisega.

Septembri keskpaiga seisuga olid venitajateks või liidu "mädamunadeks" järgmised riigid: Kreeka, Ungari, Portugal, Slovakkia, Hispaania, Türgi. [Addendum 19.09.2022 - Kreeka ja Portugal andsid rohelise tule, aga see ei muuda fakti, et nad venitasid asjaga septembri keskpaigani.]

Finland-NATO relations

Sweden-NATO relations

Hiina

Hiina on püsinud rahulik, aga vahel on oma õppustega Taiwani hirmutanud. Hiina soetab odavaid Vene energiakandjaid, aga ei kiirusta venelasi muul moel abistama. Hiina mängib väga pikka mängu ning keerab nõrgenevat Venemaad aina enam oma sõrme ümber. Hiina andis ka mõista, et seisab Kasahstani territoriaalse terviklikkuse eest, mis nullis "Vene Hitleri" ambitsioonid Kasahstani võimalikus liitmises Venemaaga. Tõenäoliselt kannustab hiinlasi lootus Venemaast tulevikus tükke haugata, kui viimane lagunema peaks. Samal ajal on Hiinas toimumas ka huvitav protsess, mille käigus suunatakse välismaalasi riigist välja ning kinnisvara on väärtust kaotamas, mistõttu kunagi nii jõuline ehitussektor on põhimõtteliselt peatunud.

9. mai võiduparaad kui Vene identiteedi nurgakivi

8. mail 1945 lõppes teine ilmasõda Euroopas, kui Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerus. Moskvas näitas kell selleks ajaks üle kesköö ja kuupäev oli vahetunud 9ndaks. Sel päeval peeti Punasel väljakul suursugune sõjaväeparaad. 20 aastat hiljem tähistati kahe aastakümne möödumist suurest võidust ning traditsioon oligi sündinud.

Kui 8. mail tähistatakse Euroopas vaikselt Euroopa päeva, siis Moskvas peetakse 9. mai pidustusi õige suurejooneliselt. Juba nädal-paar varem ilmuvad Pobeda-teemalised ("võit" vene k.) propagandapostrid ning sõjaväelased hakkavad rivisammu harjutama. Tegemist on suurima rahvusliku pühaga, mille käigus avaldatakse austust nii sõjas hukkunutele kui ka veteranidele ning tehnikat näidates demonstreeritakse rahvale sõjaväe jõulist potentsiaali. Sõjaväeparaadid pole mujal maailmas midagi erakordset, aga Venemaal korraldatavate ürituste mastaap on võrreldav vaid Põhja-Korea ja Hiina paraadidega.

Hiina kui üks maailmamajanduse juhtriike korraldab paraade oma kompartei aastapäevade puhul ning demonstreerib nii kodupublikule kui ka maailmale moodsat sõjatehnikat. Tänapäevane Hiina pole osalenud üheski mastaapses sõjas, kui Korea sõjas põhjakorealaste toetamine välja jätta. Hiina paraadid ongi peamiseks viisiks oma uue tehnika näitamiseks, et potentsiaalsed vaenlased enne rünnakut mitu korda ümber mõtleks.

Põhja-Korea on läbi teinud faktiliselt iseseisvussõja (olles ise küll agressori rollis), sest NATO väed olid kogu poolsaare üle täielikku kontrolli saavutamas, aga hiinlaste massi abiga suudeti ameeriklased tagasi lüüa. Kuigi pisike agraarriik on praegu üks viletsamaid, kus elada, tuntakse seal uhkust supervõimu tagasi löömise üle. Sõjaväeparaad teenib seal nostalgia ja heidutuse eesmärke.

Venemaa paraad kopeerib 1945. aasta paraadi, sest T-34 tankid ja punalipud on seal aukohal. Nostalgia, venelaste vereohver ja suurejooneline võit Saksa fašistide üle on peamiseks narratiiviks. On unustatud, et võit saabus ameeriklaste annetatud sõjatehnika ja Normandia dessandi abil. Nõukogude propaganda käes moondus see ainuüksi venelaste võiduks, kus teised liitlased niisama kõrvalt vahtisid, kuidas venelased Euroopa tuleviku nimel oma parimaid poegi ohverdasid.

Juba 1939. aastal peeti Poolas üks võiduparaad. Koos natsidega.

Ütle, kes on su sõber ja
ma ütlen, kes sa ise oled.

Nõukogude propaganda jättis targu mainimata, et inimkonna senise suurima sõja algatajaks oldi ise, kui koos natsidega iseseisvale Poolale kahelt poolt kallale tungiti. Või kuidas punahord sõja lõpul Euroopas märatses ja miljoneid Saksa naisi ja lapsi vägistas. Samuti maskeeriti küüditamised evakueerimisteks ning iseseisvate vabariikide likvideerimised nõukogude vabariikide taastamiseks. Ühest küljest mälestatakse paraadidel hukkunud lähedasi, aga teisest küljest antakse toonastele vägistajatele medaleid juurde.

Teine maailmasõda, venelaste jaoks Suur Isamaasõda, on muudetud müütiliseks esiisade ajaks, kes oma kangelaslikkuse ja eneseohverduslikkusega uutele põlvedele eeskujuks on. Seda aega on idealiseeritud sellises vaimus, et täiuslikult head nõukogulased võitlesid igikurjade fašistide vastu, päästes niimoodi Euroopa koonduslaagrite käest. Nõukogulaste endi kuriteod ja gulagi võrgustik kadusid lunastusliku võitluse käigus, tõstes veteranid pooljumalate staatusesse, keda hiljem Nõukogude ajal vorstisabast väljaspool teenindati.

Kangelaslikud Nõukogude sõdurid
relvitut sakslannat ahistamas.

Venemaa pole midagi paljutähenduslikku saavutanud, mistõttu on paraad üheks väheseks tsirkuseetenduseks aastas, kus vaesuses virelev rahvas end korraks härradena võib tunda. Punasel väljakul veerevad tankid ja raketid aitavad unustada madalat elatustaset, kogu ühiskonda rappivat korruptsiooni, tehnikaalast mahajäämust ja ääremaade püsimist sajandite kauguses minevikus. Suur kallis juht mõtleb tribüünil välja erinevaid vabandusi, miks ülejäänud maailma vastu kuri peab olema ja kiidab kahuriliha mõttetuid ohvreid agressioonisõja heaks.

Samuti harrastab suur juht vastuolusid, vastandudes teise maailmasõja fašistidele (mõeldes siinkohal natse), rakendades samal ajal oma vaenlaste filosoofiaid ja väljanägemist. Natside lebensraumi (eluruumi), aaria rassi ja holokausti projektd on üsna sarnased rašistide erioperatsiooniga Ukraina rahva ja riigi likvideerimise püüdel. Samuti on juba lihtne segi ajada propagandaminister Goebbelsi ja suurimate Vene kõnetorude (Peskov, Lavrov, Zahharova) ebaloogilisi väiteid ja räigeid valesid.

Rašistid marssimas

9. mai võiduparaad on ainus paraad või püha maailmas, kus tähistatakse teiste riikide anastamist, kuigi ükski ideoloogia või filosoofia ei jää kestma, mis baseerub millegi või kellegi vastu olemisele. Venemaa on otsustanud, et ta on eraldi tsivilisatsioon, mille äriplaaniks on läänele vastandumine ja pidev laienemine, mitte riigi arendamine.

Rašistid marssimas

Venemaal pole peale sõdimise ja vallutamise midagi muud sisukat teha, sest väsinud hallid inimesed pole motiveeritud pingutama ja loominguliselt probleeme lahendama. Kõik teavad, et korruptsioon sööb ära kõik pingutuste viljad, mistõttu on raske töö tegemise asemel palju lihtsam end täis juua ja keskpärasuse piirist allpool vireleda. Kõikide sajandite jooksul, mil Venemaa on laiutanud suurel maa-alal koos tohutute ressurssidega, pole ometi suudetud üles ehitada riiki, kus oleks hea elada ning tehnika oleks sama kõrgelt arenenud kui rivaalidel. Mugavustsoonis vedelemise viljad on näha - kõik teised on Venemaa hädades süüdi, rahvas vaevleb alkoholi küüsis ja palju lihtsam on nässu läinud maatüki korrastamise asemel kõrvalt uus plats võtta.

Ukraina, Baltimaad, Lääne-Euroopa riigid ja USA on heal elujärjel, õitsvad, demokraatlikud ja oma rahvast väärtustavad riigid, kus sõnavabadus, kaupade küllus, kodumasinad, internet, elekter ja jooksev vesi on osa igapäevaelu reaalsusest. Venemaalasele on see šokk, et rivaalid neist palju paremini elavad ning selles ehmatuses kiilub mõistuses midagi kokku, mistõttu joostakse oma ohvreid vägistama ja nende vara röövima.

Ühes intervjuus väitis põgenenud ukrainlane, et Vene sõdurid olid hakanud temaga jooma ning lõpuks nuteti silmad peast, et nende elu on ikka nii raske, et kuskil lahingus saadi lüüa, koju ei saanud minna ning rindel on rasked olud. Eriti groteskne on see, et need samad piripillid pommitavad Ukraina linnu, vägistavad Ukraina naisi ja saadavad Ukraina kodudest leitud pesumasinaid endale Venemaale koju.

Ukraina sõdurid leidsid venelaste kaevikust pesumasina.

See mannetu enesehaletsus koos destruktiivse agressiivsusega ja muu kummaline käitumine on ajendatud venemaalaste patuelust:

1. Uhkus - Venemaalased süstivad 9. mai paraadidega endale uhkustunnet, et kunagi suudeti suur vaenlane alistada. Et see on üleüldse üks väheseid suuri saavutusi ning midagi muud pole eriti ette näidata, närib tegelikult alateadvuses hinge.

2. Ahnus - Suurtest maa-aladest ja ressurssidest ei piisa. Ollakse harjutud, et omatakse kõige suuremat maalahmakat, seega kusagilt saab ikka juurde näpata.

3. Iha - Kusagilt kolkakülast pärit tšurkad pole elu jooksul ilusat naist näinudki ning sõjasegaduses avaneb võimalus oma ihasid rahuldada. Ei tulda selle peale, et naiste huvipuudus tuleneb iseenese luuserlikkusest ja perspektiivitusest.

4. Kadedus - Naabritel läheb paremini, seega on vaja neilt kõik hea endale võtta. Kui see ei õnnestu, siis vähemalt tuleb hea ära hävitada, et naabrid enda tasemele tõmmata.

5. Aplus - Alkohol mürgitab noorte tööealiste meeste tervist ja idioodistab neid. Neil puudub piisav tahtejõud, et end sellest välja tõmmata ja oma eluga midagi sisukamat ette võtta.

6. Viha - Propaganda on teinud nii palju kahju, et venemaalased vihkavad oma naabreid. "Baltimaa" on põhimõtteliselt sõimusõna, kuna baltlased pole tänulikud ja teenivad lääne ja USA huve.

7. Laiskus - Venemaalane ei viitsi oma tööd korralikult teha ning päev otsa mõeldakse sellest, et saaks juba varem õhtule. "Djadja ušla" mentaliteet tekitab käsuahelas katkeid. See tähendab seda, et kui kellelgi on käsk toimetada ümbrik mingi bossini, aga kui boss juhtub näiteks lõunal olema, siis teist korda ei proovita ja ümbrik rändab suure tõenäosusega kuhugi kadunud kirjade virna.

Siit koorubki välja, miks läheb venemaalastel nii kehvasti. Esiteks on ellusuhtumine kehv ja teiseks harrastatakse igasuguseid patte, mis elukvaliteeti halvendavad. Neil on vaja enda minaga maha istuda, üks tõsine vestlus maha pidada ja sisemine tasakaal leida. Aga kuni neil lastakse väikeste lastena ohtlike täiskasvanute mänguasjadega märatseda, ei ole lootust, et nende vaimne seisund paraneb. Kuni nad ei hakka sügavalt karmaseaduste ja zeni peale mõtlema, vinguvadki nad naaberrahvaste laste mõrvamise ajal ebaõiglaselt raske elu üle. Õnneks 9. mai paraad aitab rasket elu ja ebaõiglust unustada.

Blogi diktaatori kõne Vene agressiooni teemal

Oli aeg, mil Venemaad nähti pisut tusase ja liigemotsionaalse riigina, millega oli võimalik kasumlikku äri ajada. Venemaad nähti riigina, kus elasid intellektuaalselt võimekad ja igakülgselt vastupidavad inimesed, kes seisid konservatiivsete väärtuste ja perekonna eest. Ka mina lootsin suhete paranemisele ja optimistlikule tulevikule, mida pidi iseloomustama suurem koostöö ja usaldus. Lootsin, et Venemaa lõpuks mõistab, et NATO ei soovi teda rünnata, vaid istub omal kohal kaitses, keeldudes esimest hoopi andmast. Lootsin, et Kremli režiim ajaga leebub ja rahvast suurema vabadusega harjutab. Olin juba aktsepteerinud kõva käega autokraatia vältimatust, kui asi puudutas Venemaa poliitilist arhitektuuri, sest see on tolle rahva eripära.

Venemaa on alati end jõulise tegijana etendanud ja armeele palju rõhku pannud, mistõttu ei uskunud ma 2022. aasta alguses, et massiivsed sõjaväelised õppused endast midagi muud kui rutiinset harjutamist kujutaks. Mina ja paljud teised inimesed eksisid, kui saabus Eesti 104. sünnipäev, sest sel päeval otsustas Venemaa oma naaberriigile Ukrainale kallale tungida. Kõik siirad soovid normaalseid naabersuhteid üles ehitada lendasid varahommikuste raketilöökidega puruks.

Maailm on jäädavalt muutunud, sest muidu nii otsustusvõimetu ja vastuoluline Venemaa on lõpuks välja kujundanud visiooni, milline riik ta olla soovib. Kunagine tsaaririik ei pidanud esimesele ilmasõjale vastu ja kääritas end punaseks terrorirežiimiks, mis omakorda niivõrd reaalsusest irdus, et kukkudes lausa kildudeks prahvatas. Suurematest kildudest koostati moodne demokraatlik föderatsioon, mis otsekohe korruptsiooni ja ahnuse toel autokraatiaks ümber formeeriti. Vene rahvas jäeti ilma nii rikkustest, väärikusest kui ka vabast tahtest.

Venemaa on viimaks oma lõpliku kuju võtnud. See pole mingi unistuste heaoluriik ega perekondlike väärtuste kindlus, kus tõde ja ühiskondlikku arengut väärtustatakse. Ei, selle kuju moodustavad argiselt mossis näod, tööalane lohakus, riiklik rašism, robustne valelik propaganda, ohvrimentaliteet, naaberrahvaste vastu suunatud ekspansiivne agressiivsus, naabrite maa-alade krabamise fetiš ja sügavale juurdunud rahvuslik alaväärsuskompleks. Tänane Venemaa koondab endas fašistlikke jooni, sarnanedes üha enam Kolmanda Riigiga. Moodne Venemaa on kummaline kompott valedest, vaesusest, fašismist, hirmust, ebakindlusest, Potjomkini külast, Vene Impeeriumist, Nõukogude Liidust ja päris õige identiteedi puudumisest. Venemaa soovib impeeriumiks tõustes maailma vallutada, kuid tal puuduvad selleks nii rahalised vahendid, kompetentne sõjavägi, moodne tehnoloogia kui ka präänik, millega võimalikke uusasunikke ahvatleda. Ta on nagu poole sajandi vanuse renoveerimata paneelmaja korteris elav vaesema taustaga noorpere, kelle kogu sissetulek kulub maja ees seisva vana Saksa luksusauto elus hoidmiseks. Saab justkui ära elatud, aga paremat elukohta ja selle renoveerimist lubada ei saa.

Kadedus naabrite kasvava jõukuse pärast ei lase aru saada, et see kõik on tegelikult pikaaegse raske töö vili, mitte mingi lääne vandenõu. See kadedus viib hirmuni, et enda mahajäämus suureneb niivõrd märgatava piirini, et ka Potjomkini küla võttega ei suudeta seda enam varjata. Nii on surmapatte viljelevast Venemaast saanud täiskohaga kiskja, kes naabritelt kõike vajaminevat kokku röövib, leides oma tegude õigustamiseks äärmiselt lolle vabandusi, mida keegi ei usu. Vaprad Vene soldatid aitavad Ukrainat natsismist vabastada ja abistavad Ukraina rahvast, tassides kodudest arvuteid, pesumasinaid ja telereid minema ning vahepeal oma lõbuks kohalikke naisi ja lapsi vägistades.

Alaväärsuskompleks omaenese viletsuse üle, valedega pommitav riiklik propaganda ja Vene emade läbi kukkunud kasvatustöö on loonud ilma moraalse kompassita jõhkardid, kes Ida-Euroopas ringi märatsevad. Vene sõdur on Vene riigi visiitkaart - kehva riietusega, infovaeguses ja toidupuuduses hoitud ebakompetentne koletis saadetakse kahurilihana täiesti mõttetusse sõtta, millest keegi midagi ei võida, aga kus tiritakse lõhki miljonite perede elud mõlemal pool rindejoont.

On selge, et Venemaa ja läänemaailma eluväärtused on kardinaalselt erinevad. Humanitaarabi saatmine linnade pommitamise näol ja Ukraina rahva abistamine nende mõrvamise, vägistamise ja küüditamise näol on Venemaa ettekujutus kõigest heast, mida nad suuremeelselt oma piiride taha ekspordivad. Tsaari kuulus fraas "kannata ära, kaunikene" kõlab avalikuks tulnud sõjaroimade taustal eriti võikalt. Küünilisust lisab seegi, et tsaar ja ta kaaskondlased teavad ise ka, millega nad tegelevad, aga peavad end ikkagi headeks. Sellisele vihkajalikule suhtumisele ja valelikule arusaamale tuleb öelda kindel ei.

Üks isik, tsaar, tahtis sõda ja kõik jooksid tema tahte järgi otse tulle. Mõned vaprad indiviidid hakkasid ka proteste korraldama, aga nad taltusid peagi pikaaegsete vanglakaristuste ees. Orjamentaliteet lööb lainetena Vene rahva pea kohal kokku, sest organiseeritud vastupanu neid endid surma saatvate deemonite vastu sisuliselt puudub. Tsaari lähikond on aastate jooksul kogunenud assortii selgrootutest, saamameestest ja tallalakkujatest, kes tsaari käpa all värisevad.

Glamuurne ettekujutus ristiisast kinoekraanil.
Maitsekus, kombed, rahulikkus, autunne.

Venemaa on liiga suureks paisunud Moskoovia maffia, keda juhib ristiisa. See maffiapere võimutseb suure feodaalse maalapi üle, olles orjastanud sealse rahva, keda kasutatakse organiseeritud rahvusvaheliste kuritegude toimepanemiseks. See maffia mängib riiki, olles kaaperdanud endale riiklikud sümbolid, jätmaks endast legitiimset muljet. Seetõttu ei saa rahu ega normaalseid suhteid taastada enne, kui kuritegelik režiim likvideerub.

"Ma täitsin vaid käsku," ütlesid natsid peale teise ilmasõja lõppu liitlasvägede kätte vangi langedes. Seda ütles nii reasõdur, kindral, Gestapo kõrilõikaja kui ka koonduslaagri valvur, aga füürer pages vastutuse eest põrgusse. Kui kunagi saabub päev, mil saame Vene rahva tema kuritegude eest vastutusele võtta, siis me ei tohi unustada küüditatuid, mõrvatuid ja vägistatuid läbi aegade. Euroopa vastu suunatud sajandite pikkuseks venitatud holokaust ei anna mingit moraalset võimalust käsutäitjate vabastamiseks õigluse eest. Tõsi, on ka palju häid venelasi, kes tsaari ja sõja vastu on, aga nende tänane passiivsus süvendab saabuvat krahhi. Iga päevaga kasvab Vene rahva kollektiivne süü, mida rohkem lastakse ristiisal nii enda rahva kui ka naaberrahvaste kallal toorutseda.

Tegelik ristiisa on siin pildil nagu pahur vanamutt, kes peab
publiku valvsa pilgu all vastu tahtmist lastele naeratama.
Oma mõtteis aga kujutab ta ette, kuidas ta lapsed maha notib.

Meenutagem vägeva vähi ja ahne naise muinasjuttu, kus peremehe püütud maagiline vähk asus ellu jätmise eest täitma perenaise soove. Ainult et tänamatu perenaise ahnus oli niivõrd piiritu, et vähk võttis lõpuks kõik antu tagasi ja kupatas kehvikud tagasi hurtsikusse.

Kurjusele ja hirmule rajatud ühiskonnad lagunevad peagi, erandiks pole ka lühinägeliku Kremli režiimi käsutatav Vene Föderatsioon. Kõik puruks lastud Ukraina koolid, teatrid ja elumajad tuleb Vene rahval kollektiivselt hüvitada ja üles ehitada. Samuti võib aja peatumatu kulg jõuda sellise peatükini, kus Venemaa tagastab kokku varastatud territooriumid nende õigetele omanikele, aga suures narkootilises sõjajoovastuses seda veel ei tajuta. Ka tulega mänginud füürer uskus endiselt suurde võitu, kui Berliin juba leekides oli, aga temal puudus enda soovi jõustamiseks isegi tuumarelv. Hitler kaotas kõik - Saksa impeeriumi, aaria rassi projekti ja ka omaenda elu.

Vene rahvas vajab kainenemist, enne kui hilja. Vene rahval on vaja korruptiivne režiim välja juurida ja puhtalt lehelt alustada, enne kui midagi veel õudsemat juhtub. Kahjuks tundub, et positiivsete muutuste ellukutsumiseks vajab Vene rahvas suurejoonelist kaotust ja säärast häbi, mida ei pese maha ka tuhande aastaga.

NATO küsimus kui Damoklese mõõk Soome kohal

7.04.2022 saabus tõeline pommuudis - Soome esitab aprilli lõpus (teise info kohaselt mai alguses) taotluse NATO-sse astumiseks (Iltalehti link, Delfi link). Mida see praktikas tähendab?

Vaatame asja Venemaa perspektiivist. Venemaa on ähvarduste abil palju vaeva näinud, et ta naabrid NATO-st eemale peletada, see oli ka Ukraina sõja üks ajendeid. Nüüd on siis aastakümneid leplikku joont ajanud ja finlandiseerumise mõistele aluse pannud riik ajaloolist sammu tegemas, mida Kremli režiim üle kõige kardab.

Kuidas saaks Kreml seda sammu kiiremas korras saboteerida? On teada, et sõjas olevaid riike NATO põhikiri liikmeks võtta ei luba, mistõttu saab järeldada vaid üht - et NATO ei saaks Venemaa vahetus naabruses laieneda, tuleb kandidaatriik sõtta tõmmata. Jah, ütleme selle õudse mõtte otse välja - oma välispoliitiliste ambitsioonide kaitsmiseks ei jää Venemaal muud üle, kui Soomele kallale tungida.

Kui Venemaa midagi ette ei võta, läheb Soome puhvertsoonina jäädavalt "kaotsi" ning vaevalt Kreml sellega lepib. Samas on Vene sõjavägi Ukrainas ränki purustusi kandnud, mistõttu oleme jõudnud ajaloolise pöördepunktini nagu oli näiteks Nõukogude Liidu lagunemine. Ühest küljest pole Ukraina sõjaga hõivatud Venemaal jõudu uue rinde avamiseks, teisalt on NATO kohe lähemal kui ei iial varem, aga otsus tuleb teha kiiremas korras.

Kahtlemata on saabunud põnevad ajad ning loodetavasti on soomlased kõige halvemaks valmis.

Kas Venemaa on fašistlik?

Aeg ja Ukraina sõda on näidanud, et Venemaa süüdistab teisi oma pattudes ja käitub risti vastupidiselt oma sõnadele. Vene režiim on juba Nõukogude ajast saadik lääneriike fašismis süüdistanud ning pole juhus, et Ukraina sõja üks ajendeid oli läänemeelse Ukraina "denatsifitseerimise" vajadus.

Muide, siin on tegu veneliku sõnamänguga, sest tegelikult mõeldakse "fašismi" all "natsismi". See tulenes sellest, et tollal ei tahetud natse kui oma surmavaenlasi sotsialistideks kutsuda, sest sotsialistid olid nad ise. Kuidas saab siis omasuguseid nottima minna, kas pole? Mõeldes "vennasrahva" ukrainlaste õuele veeretatud sõjale, siis iroonia missugune. Nii kasutatigi sõna "nats" või "natsionaalsotsialist" asemel "fašist", mis ka vene keele foneetika kontekstis mugavamalt kõlab.

Aga et mõisteid selgitada, defineerime mõlemad ära (otsetõlke allikas: merriam-webster.com).

Natsism - poliitiliste ja majanduslike doktriinide kogumik, mida praktiseerisid natsid Saksamaal aastatel 1933-1945, mis sisaldab ühtlasi ka valitsuse totalitaarprintsiipi, germaanlaste rassilist üleolekut ja füüreri ülimuslikkust.

Fašism - poliitiline filosoofia, liikumine või režiim, mis asetab rahva ja tihti rassi indiviidist kõrgemale ning mis taotleb tsentraliseeritud autokraatlikku valitsust (mida juhib diktaator), majanduslikku ja ühiskondlikku distsipliini ning opositsiooni allasurumist.

Natsismi põhiprintsiip on germaani/aaria rassi "puhtus" ja üleolek, mis kajastus juutide tagakiusamises ja Nürnbergi seadustes, kulmineerudes lõpuks holokaustiga. Fašismi põhiprintsiip on "ühtsuses peitub jõud", mida sümboliseerib ka peentest pulkadest põimitud kirves. Fašism on üldine termin, mille alla kuulub kitsam natsismi termin. Täpsemalt öeldes omab natsism "stardipaketina" kõiki fašismi tunnuseid, aga lisab sinna ka enda erijooned. 

Umberto Eco on koostanud lihtsa 14 punktist koosneva nimekirja, mis iseloomustab fašistlikke ühiskondi.

1. Tugev rahvustunne.
2. Patriotism keerleb ühise vaenlase alistamise või ühise eesmärgi nimel.
3. Inimõigused ei vääri tähelepanu ega austust.
4. Valitsus kontrollib massimeediat.
5. Sõjaväe ülistamine ja ülemvõim.
6. Rahvusliku julgeoleku kinnisidee.
7. Korporatsioonide võim on hoitud ja kaitstud.
8. Ametiühingute mõju on kärbitud.
9. Ulatuslik seksism.
10. Kuritöö ja karistuse kinnisidee.
11. Põlgus teaduste ja kunstide vastu.
12. Valitsus ja religioon on tugevalt ühendatud.
13. Laiaulatuslik korruptsioon.
14. Võltsitud valimised.

Siin on nüüd küll mõttekoht. Kui me seda nimekirja vaatame, siis on tegemist ju Venemaa üldise iseloomustusega. Saab loogiliselt järeldada, et Venemaa näol, eriti pärast Ukraina sõja algust, on tegu fašistliku riigiga. Kuna vene fašism muutub aina päevakajalisemaks, kannab see ka lausa eraldi terminit - rašism.

Venemaa on muutunud iroonilisel kombel iseenda ideaali antipoodiks ehk vihavaenlase tegelikuks kehastajaks. Võideldakse fašismi/natsismi vastu, aga ise käitutakse samamoodi nagu need, kelle vastu väidetavalt sõditakse. Putini käe all on see riik vormunud eriti vastuoluliseks nähtuseks, kus sõnad ja tegelikkus ei lähe kokku ning kõik mõisted on täiesti vastupidised nagu raamatus "1984" kirjeldatud uuskeeles. Tegelikult on moodsa Venemaa näol tegu 20. sajandi fašistliku režiimiga, mis oma õitsemisega lootusetult hiljaks jäi, tungides aegunud arusaamadega tundmatuseni muutunud 21. sajandisse, kus sellise korralduse jaoks välisilmal huvi pole.

Geopoliitiline seis (märts 2022)

Venemaa tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainale kallale ning maailm vaatas hämmastunult pealt, kuidas üle pika aja Euroopas taas mürsud lendasid. Kui algselt kardeti, et Ukraina alistub nädala jooksul, siis venelaste pealetung on takerdunud ning kantakse suuri kaotusi. Ukraina ei lase ülekaalukal vaenlasel edasi tungida ja on sooritanud isegi vasturünnakuid. Populaarne Ukraina saab läänelt suuri abisaadetisi, samas kui üleöö paariaks muutunud Venemaa habras majandus väsimuse märke näitab.

Ukraina konfliktis on nii sõdivad osapooled kui ka suuremad tegijad, kes kummalegi poolele pöialt hoiavad. Konfliktis mitteosalevad tegijad on huvitatud sellest, et sõda nende õuele ei tuleks ning ühtlasi kaitstakse enda riiklikke huve. Saab täheldada, et Venemaast on saanud ülemaailmne paaria, kellega väga asju ei taheta ajada. Sanktsioonide kartuses ei kiirusta Venemaad sümpaatseks pidavad riigid teda toetama.

Ukraina - Lääne suunas vaatav riik, millele Venemaa kõigepealt 2014. aastal ja siis 2022. aastal teist korda kallale tungis. Ukraina purustused on rängad, miljonid inimesed lahkuvad riigist ning osa territooriumist on okupeeritud. Samas saab Ukraina lääneriikidelt igasugust abi, näiteks relvastust ja humanitaarabi. Ukrainlased võitlevad ellujäämise nimel ning moraal on äärmiselt kõrge, mistõttu sissetungijale tekitatakse suuri kaotusi.

Venemaa - Agressor, kes tungis väiksemale naabrile kallale eesmärgiga tolle iseseisvus likvideerida. Ajendiks oli Ukraina liigne sõbrustamine läänega ja võimalik astumine NATO-sse, mis oleks Venemaad sõjaliselt ohustanud. Sõja algatas ainuisikuliselt sõjakurjategija ja lastetapja Vladimir Putin, kes ähvardas kõiki vahelesegajaid tuumasõjaga. Suur osa Vene rahvast on sõja vastu, aga kõik protestid ja väljaastumised surutakse julmalt maha ning osalejaid karistatakse pikaaegse vangistusega. Vene narratiiv koosneb valedest ning tõe varjamiseks on kehtestatud üldine tsensuur. Vene sõjavägi kannab suuri kaotusi ning jääb pidevalt toppama, kuna eeldati, et sõjakäik möödub kiirelt. Lisaks tekitavad probleeme puudulik logistika, infosulg, hooldamata ja lagunev sõjatehnika ning oskamatute ajateenijate ootamatu sõtta paiskamine. Vene majandus sai ränga hoobi, kui läänemaailm karmid sanktsioonid kehtestas ja suured välisfirmad Vene turul tegevuse lõpetasid. Külmutatud varade ja kukkuva rubla all ägav Venemaa otsib toetust Valgevenelt ja Hiinalt.

Valgevene - Venemaa lähedane partner, kes agressorit toetab. Valgevene territooriumilt on Ukraina suunas lastud rakette ning seal peatuvad ka Vene väed. Samas ei kiirusta Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka sõtta astuma, kuigi ta sügavaim soov on taastada NSVL. Sõjast hoidumise põhjuseks võib olla see, et rahvas ja sõjaväelased on konflikti vastu ning sõtta astumise korral võivad lahvatada üleriigilised rahutused. Seda hirmu kinnitab 2020. aastal aset leidnud revolutsioon, mis tollal küll maha suruti. Samuti võib põhjuseks olla ka see, et Lukašenka näeb, kui kehvalt edeneb palju võimsama Venemaa sõjaline avantüür ja kui valusa mõjuga on sanktsioonid.

USA (NATO liige) - Ukrainat toetav ja pooldav riik. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi relvajõud konflikti ei sekku. USA domineerib maailma kultuuriliselt ning omab globaalset haaret ja sõjalise jõu esindatust igal kontinendil. USA omab suurimaid majandussidemeid Hiinaga, samas EL-iga on need märksa väiksemad. Venemaaga on kaubavahetus tühine, samas USA-s toodetud kõrgtehnoloogia ekspordikeeld Venemaale pitsitab viimast tugevasti. Seoses Venemaa tegevusega saadab USA Euroopasse sõdureid vaikselt juurde.

Euroopa Liit (enamus NATO liikmed) - Ukrainat toetav ja pooldav liit. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi liikmesriikide relvajõud konflikti ei sekku. EL võtab vastu kõik Ukraina sõjapõgenikud ja hajutab nad liikmesriikidesse laiali. EL omab tugevaid majandussidemeid nii USA kui ka Hiinaga ning lõviosa liikmesriikidest on ka NATO liikmed. EL on Venemaast nii sõjaliselt kui ka majanduslikult kõvasti võimsam, aga kuna ei soovita sõda eskaleerida, siis sõtta ei sekkuta, vaid rakendatakse majanduslikke sanktsioone. EL pelgas konflikti alguses energiaga seotud santsioone kehtestada, aga tegi selle lõpuks ära (peatades isegi Nord Stream 2) ning liit otsib aktiivselt võimalusi Vene energia asendamist alternatiivsete allikatega. Tõusvad kütusehinnad mõjutavad EL kodanike elu, aga see on hind, mida ollakse nõus Venemaa ohu lokaliseerimise eest maksma. EL üritab kõigest väest sõjategevust peatada, rakendades Venemaale erinevaid sanktsioone, mille hulka kuuluvad nii lennukeeluala kehtestamine Vene lennukitele kui ka Vene oligarhide varade külmutamine. Soome kaalub tõsiselt NATO-sse astumist, mis oleks Venemaale tõeliseks õudusunenäoks.

Hiina - Neutraalne riik, mis on Venemaaga tihedates kaubandussuhetes. Hiina rõhutab, et konfliktile peab leiduma diplomaatiline lahendus, samas soositakse vaikselt Vene sõjakäiku. Pragmaatiline Hiina on äraootaval seisukohal, et konfliktist võimalikult palju kasu lõigata. Ühest küljest nähakse läänemaailmas ideoloogilist rivaali, teisalt kujutab ta endast ka tohutut turgu, kus lähevad müügiks nii odavad "Made in China" nipsasjakesed kui ka korralik kõrgtehnoloogia. Autoritaarne Venemaa on ideoloogiliselt lähedane ning pakub ka odavat energiat, samas pelgab Hiina, et Venemaa võib ta lääne sanktsioonidega põhja tirida. Samas on võimalus, et Venemaa nõrgenemisel võib Hiina oma sõbrale Kaug-Idas noa selga lüüa, kuna Vladivostok oli kunagi sajandeid Hiina linn, kuni ta selle 1860ndatel aastatel Venemaale kaotas. Hiinal on ambitsioonid nii Lõuna-Hiina merel kui ka Taiwani osas, mis on takistuseks suhete soojendamisel USA-ga.

India - Neutraalne riik, mis pole Venemaa tegevust hukka mõistnud. Peale sanktsioonide kehtestamist on India suurendanud energiatarneid Venemaalt, kuna viimane pakub neid suure allahindlusega. Kuigi India on maailma suurim demokraatia, tunneb riik, et Euroopas toimuv asub kaugel. India muretseb pigem islamistliku Pakistani pärast ning ka Hiinal hoitakse silma peal, kuna vaidlusalune Kashmiri piirkond on potentsiaalse sõja sütik. Tasub meeles pidada, et mainitud kolm tuumariiki on piirkonnas ka omavahel piirikonfliktides verd valanud. Võimaliku maailmasõja puhkemisel võib India seetõttu Venemaaga kui odava energia pakkujaga koostööd süvendada.

Järeldus

Üldiselt võib öelda, et luksusega harjunud Euroopa on mugavustsoonist väljumas, ühendades end Vene energiast lahti ja suurendades kaitsekulutusi. Kui aastakümneid peeti Baltimaade hoiatusi Vene ohu aadressil perifeeriamaade ülepaisutatud hirmujutuks, siis nüüd nähakse, mida rahumeelne Vene karu endast tegelikult kujutab, kui keset Ida-Euroopat haiglaid pommitab.

Ukraina on piltlikult öeldes maailmakaardile ilmunud ning selle president Volodõmõr Zelenskõi supleb rambivalguses, kehastades demokraatliku Euroopa vabadusvõitluse juhi ideaali. Läänemaailm hoiab Ukrainale pöialt ja toetab teda kõigega, millega saab, et sõja eskaleerumist ära hoida.

Käputäis riike, mis Venemaale toetust avaldavad, on ammu NATO-le ja USA-le vastandunud, mistõttu näevad nad Venemaas lääne juhitud maailmakorrale vastuhakkajat. Üldiselt suhtutakse Venemaasse kui katkuhaigesse, kellelt võib saada paariatõve, mistõttu kiputakse temaga distantsi hoidma.

Venemaa tegevust toetavad riigid (viide):

• Armeenia
• Hiina (kahevahel)
• Iraan
• Kasahstan
• Kuuba
• Kõrgõzstan
• Nicaragua
• Põhja-Korea
• Süüria
• Tadžikistan
• Valgevene
• Venezuela

Võimaliku sõjalise eskalatsiooni tagajärjel tekkivat agooniat võib pikendada India, kes januneb odava Venemaa energia järgi, rahastades nii Vene sõjamasinat. Kui Hiina otsustab Venemaast distantseeruda, saab Indiast Venemaa peamine kaubanduspartner.

Kõige suuremat pinget hoiab paisu all hoopiski Hiina, kes tõenäoliselt valib inimkonna tulevikusuuna. Tuumariik, millel on tohutu sõjavägi ja USA-ga võrreldav majandusvõimsus, pole veel ametlikult poolt valinud, kuigi ta kaldub kergelt Venemaa suunas. Kui Hiina otsustaks Venemaaga paati jagada, oleks sel maailmamajandusele rängad tagajärjed, sest USA ja Hiina vahelised mahukad ärisuhted paiskuks laiali ja tekitaks Läänes metsiku hinnatõusu ning kahandaks Hiina sissetulekuid. Lisaks on Hiina öelnud, et kui ta peaks sanktsioonidega või nende mõjuga pihta saama, siis reageerivad nad otsustavalt. See ongi retsept kolmanda maailmasõja valmistamiseks.

Kui vahepeal midagi ootamatut ei juhtu ja sõda endiselt venib, siis Venemaa jookseb verest tühjaks ning Hiinal tekib tõenäoliselt soov pigem rikka läänemaailmaga koos laua taga istuda ja sureva Venemaa korjuse kallal maiustada, mitte hädaldava Venemaa kõrval paarispaariatena maailma piiramisrõngas kükitada. Kui edasi mõelda, siis peale võimalikku Venemaa purunemist pole välistatud ka järgmine külm sõda Hiina ja lääne vahel.

Ajalugu armastab end ju korrata.

Mida õppida Vene Föderatsiooni sõjapraktikast?

Kui kunagi peaks juhtuma kõige hullem ehk kui Eesti tiritakse sõtta Venemaaga, siis peab meeles pidama mitmeid asju, mis stressiolukorras kergesti ununeda võivad. On loomulik, et sõjaolukorras on palju teadmatust ja soovmõtlemist. Näiteks soovime me kõik, et Venemaa peaks kinni Genfi konventsioonist, et alistumisest ei saaks kõige hirmsam kogemus, aga elu on näidanud, et Venemaa ei järgi mingeid rahvusvahelisi reegleid ning enda edu saavutamise nimel ollakse valmis kõigeks.

Enne olgu öeldud, et iga venelane pole automaatselt vaenlane. On palju venelasi, kes on Kremli režiimi vastu ja põgenevad ka ise selle eest. Siin välja toodud punktid kehtivad Kremli režiimile pimesi alluvate ning Kremli käske täitvate üksuste ja indiviidide kohta. Hoiame õhtumaade lippu kõrgel, hindame inimesi nende tegude, mitte kuuluvuse järgi.

Järgnevad teadmised Venemaa sõjapraktika kohta võivad päästa palju elusid:

1. Venemaa kasutab desinformatsiooni taktikat ehk maakeeli öeldes valetab sihilikult. Rusikareegli kohaselt tasub ükskõik missuguste Vene väidete põhjal oodata 180 kraadi võrra erinevat käitumist. Näiteks kui Venemaa väidab, et naaberriigis mingit sõda pole, vaid käib väike erioperatsioon, siis on ilmne, et Venemaa möllab seal keset täiemahulist sõda. Kordan, et Venemaa sõnad ja teod lähevad reeglina lahku!

2. Vene relvajõudude diversandid kasutavad rünnatava riigi korravalvejõudude vorme ning masinaid. Ukraina sõjas riietusid Vene ründajad Ukraina politseinikeks ning sõideti ka punase ristiga tähistatud kiirabiautodega. Nad ei taju sõjakuritegude toimepanekut samamoodi nagu läänemaailm, sest nad pole kogenud Nürnbergi protsessi ja denatsifitseerimist (dekommuniseerimist). Nad arvavad, et keegi ei saa neid nagunii reaalselt vastutusele võtta, kuna neil on tuumapommid.

3. Vene relvajõud kasutavad kohaliku elanikkonna moraali hävitamiseks terrorit. Kortermajade, haiglate ja koolide pommitamine ning laste, vanurite ja rasedate naiste mõrvamine on tavaline praktika.

4. Vene relvajõud tulistavad tsiviilelanikke ja nende evakueeritavaid konvoisid. Tavaline praktika on selline, et lahkelt luuakse evakuatsioonikoridor, mõni masin lastakse läbi ja ülejäänud satuvad tule alla.

5. Venemaa ei hooli ka omaenda sõduritest ning neid kasutatakse kahurilihana. Sõdureid ei informeerita sündmuste käigust ning neid ei varustata toidu ja laskemoonaga. Seetõttu antakse neile ka luba röövimiseks ja marodööritsemiseks, mistõttu selline reeglite puudumine viib alati ka vägistamisteni. NB! Vägistatakse nii imikuid, lapsi, noori, keskealisi kui ka vanureid. Tihti lõppeb vägistamise akt külmaverelise mõrvaga.

6. Vene relvajõud mõtlevad vaid taktikaliselt, mitte strateegiliselt. See kombineerituna üldise lohakuse, hoolimatuse, kehva mälu ja teadmatusega on viinud ka olukorrani, kus on kõhklematult rünnatud tuumaelektrijaamu. Ka Tšernobõli tuumajaam polnud püha ning nägi lahinguid, kuna 1986. aasta tuumakatastroofi tagajärjed on Vene sõduritel tänaseks juba unustatud.

7. Vene relvajõud üritavad vallutatud aladel kiirelt "referendume" korraldada, et need "rahvavabariikidena" rünnatavast riigist eraldada ja hiljem Venemaale annekteerida.

8. Vene relvajõud kasutavad "küsija suu pihta ei lööda" taktikat, kutsudes relvi maha panema ja alistuma. On selge, et see ei rahusta okupante, vaid teeb nende töö oluliselt lihtsamaks, kiirendades "referendumite" toimepanekut ja hävitamiste lainet.

9. Vene relvajõud küüditavad tsiviilelanikke kuhugi Siberi pärapõrgusse kõige vaesematesse asulatesse. Küüditatud lapsi üritatakse venelasteks kasvatada, mille eesmärgiks on kompenseerida oma räsitud rahvastikupüramiidi ja täiendada genofondi.

Järeldus

Alistumine ei tule kõne allagi, sest Genfi konventsioonile vilistavate Vene relvajõudude siht on külvata hävingut, kasutades ebahumaanseid meetodeid. Kui ka teoreetiliselt saabuks meile kibe lõpp, siis tuleb okupandi kaotused võimalikult suureks ajada, et nad tajuksid natuke ka enda nahal seda, mida nad teistele põhjustanud on. Pealegi on teada, et Vene võimu all elamine tähendab kannatusi, repressioone, elustandardi järsku langust ja tsensuuri.

Kiusajale tuleb alati vastu nina virutada ja ta koheselt paika panna, sest kiusaja teist keelt ei mõista. Pealegi pole meil mõtet karta, sest meie selja taga on NATO ja terve läänemaailm, mis Venemaa kuritööd peatada soovivad.

Venemaa valetamise taktika

Kuulus ennustaja Vanga ennustas 2022. aastaks tulnukate invasiooni. Ilmselt päris tulnukaid ei tule, aga seda ennustust saaks pigem tõlgendada kui teiselt planeedilt pärit roheliste mehikeste invasiooni Ukrainasse.

Miks teiselt planeedilt? Asi on selles, et Kreml on võtnud süstemaatilise valetamise taktika, jättes mulje, nagu asuks Venemaa kusagil paralleeluniversumis, kus natsid Ukrainat enda kontrolli all hoiavad. Samuti pole seal alternatiivreaalsuses mingit sõda, rääkimata Ukraina elamukvartalite pommitamisest. Seetõttu saabki öelda, et Ukrainat ründasid tulnukad teisest reaalsusest ning asusid kuu pealt saabunud natsidega võitlema.

Jätame nüüd halvasti varjatud sarkasmi ja vaatleme Kremli strateegiat. Oleme kõik tähele pannud, kuidas iga Kremli poolt lenduv väide on lausvale, nii et isegi Prantsuse president Macron ütles Putinile otse, et Vene president valetab iseendale. See kohmakas ja kergesti läbinähtav luiskamine jätab mulje, nagu poleks Venemaa presidendil ülevaadet, mis toimub nii Ukrainas kui ka omaenda väeosades.

See on mu isiklik hüpotees, mistõttu ootan kinnitamist või ümberlükkamist, aga arvan, et tegemist on mingit laadi sihiteadliku KGB manipuleerimistehnikaga. Külma sõja ajal tegeleti mõlemal pool raudset eesriiet erinevate psühholoogiliste eksperimentidega (näiteks CIA narkootikumidel põhinev projekt MKUltra), püüdes vastaspoole ees mingitki eelist saada. Olen arvamusel, et KGB (tänane FSB) on enda eksperimentidega jooksvalt jätkanud ning täna näeme selle vaeva vilju.

Putini kamba taktika näeb välja nii, et kui Ukraina sõjas midagi toimub, siis väidetakse täpselt vastupidist. Näiteks lubas Vene pool konkreetsel ajavahemikul relvarahu, et tsiviilisikud ümberpiiratud linnast evakueerida, samas jätkati pommitamist. Kui Ukraina pool raporteeris tuhandetest Vene hukkunutest, siis Kreml väitis tükk aega, et nende poolel hukkunuid polnud. Kui Ukraina poolt välja hõigatud numbrid juba sinna 6000 juurde jõudsid, siis tunnistas Kreml ligi 500 sõduri surma. Sõda nimetatakse tuima näoga sõjaliseks erioperatsiooniks. Balti riikides olevat täheldatud venelaste vastu russofoobia suurenemist. On selge, et venelased ei pretendeerigi tõele, vaid väljastavad vastase häirimiseks valeinfot.

Psühholoogiliselt ei suuda harilik inimene leppida faktiga, et ta on aastaid eksinud ja valet asja teinud. Seetõttu ongi Putini imetlejatel võimatu tunnistada, et nende puuslik valetab ja kasutab neid vaid kahurilihana. Kuidas saaks suure tuumariigi juht järsku sääraseid lausvalesid loopima hakata? Ta alamad järeldavadki, et see poleks loogiline ning et tegu on vaid ameeriklaste operatsiooniga Venemaa positsiooni nõrgestamiseks. Nad mõtlevad, et Putin poleks nii loll, et kasutaks ilmselgeid valesid, mida on imelihtne ümber lükata.

Nii ongi pall veerema lükatud.

On selge, et venelased on natsidelt palju õppinud ja kasutusse võtnud, sest näiteks Kolmanda Riigi propagandaminister Goebbels on öelnud, et "valeta suurelt, tee seda lihtsalt, korruta seda ning lõpuks jäävad kõik seda uskuma". Kui Wernher von Braun aitas ameeriklased kuu peale, siis Joseph Goebbels aitas venelastel ühiskonna üle totaalse kontrolli kehtestada.

Arvestades seda tausta, peaksime venelaste ütlustesse teisiti suhtuma. Pole mõtet automaatselt reageerida stiilis, et üks laps ütleb teisele loll ning teine vastab, et hoopis see esimene on loll. KGB/FSB sogastab vett ning lisaks etendusele kodupubliku ees on selle ülesandeks, et läänemaailm raiskaks jõudu ja aega idiootsete väidete ümber lükkamiseks. Sel juhul jääb läänele vähem energiat sisuliste probleemidega tegelemiseks. Ütlus "üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata" ilmestab praegust infosõda ehk kõike piltlikumalt.

Ärme ürita kotiga tuult püüda ehk pole mõtet venelaste väiteid ümber lükata, vaid muudame taktikat. Trollidele vastamiseks on erinevaid viise, näiteks ignoreerimine või sarkasm. Nad ootavadki, et me nende rumalusi tõsiselt võtaks, aga läheks õige nende mänguga kaasa ning tunnistaks natside baasi olemasolu kuu peal?