Köögiremont ja töökoha vahetus

Vahepeal on palju toimunud - esiteks tegin köögis pisikese remondi ning pidin ebakindlast töökohast tingituna äärepealt ka majandusraskustesse sattuma.

Alustame kõigepealt korterist. Uue korteri köök näis küll kena ja tore, aga meil oli siiski nõudepesumasina ja pliidi jaoks ruumi vaja. Ühel nädalavahetusel kangutasimegi ühe köögitehnikust sõbraga olemasolevad seadmed lahti ja heitsime pilgu "köögipoolele" (Dad joke!).

Olemasolev pliit ja ahi olid küll töökorras, aga meie jaoks aegunud. Üks pliidinupp puudus ning teiste numbrid olid juba maha hõõrdunud. Köögitasapinnast pool pidi ära minema, tegemaks ruumi uutele tulijatele.

Kapi nihutasime ca 20 cm paremale, õnneks see tehnoruumi uksele ette ei jäänud. Algse plaani kohaselt kaalusin ka kapi lühendamist veerandi võrra, aga kuna kõik nii hästi ära mahtus, polnud seda vaja.

Nõudepesumasinale oli kraan juba olemas, mistõttu ainsad asjad, mida ma töödeks varusin, olid pikem kanalisatsioonitoru ja painduva veetoru pikendus. Üks neist, kas sooja või külma vee toru, oli juba piisavalt pikk, nii et see tegi asja veelgi lihtsamaks.

Algne olukord.

Pliidil oli faasidega mingi teema. Jüri korteris kasutasime nõukogudeaegset pistikut, siin läks tarvis juba uut tavalist otsa. Et kolm faasi kätte saada, lisas sõber kontaktidele "sillad" ja kõik plaadid hakkasidki tööle.

Pliidi tagumine osa oli natuke rumala ja "paksema" kujuga, mistõttu ei saanud pioneerpliidi torude tõttu seda vastu seina lükata. Nõudepesumasina sättisime pliidiga tasaseks, et mitte üldmuljet rikkuda. Nüüd on küll köögitehnika ja seina vahel ca 5 cm vahe, aga saame vast hakkama, sest enam ei pea me nii palju ruumi pärast muretsema, kui eelmises köögis.

Majanduskrahh jõudis ka tööle

Räägiks natuke ka kriisiaegsest töövahetusest. Firma, kus ma peaaegu neli aastat töötanud olen, sattus koroonaviiruse tõttu majandusraskustesse. Alguses kõlas jutt, et küll me kuidagi hakkama saame ning et pole tarvis kõige mustematele stsenaariumitele mõelda. Rõhutati veel, et töötajad on firma tähtsaim vara ning kriisist võiks võimalikult väheste inimkadudega välja tulla.

Järgmiseks koosolekuks retoorika muutus, sest koosolekul räägiti juba, et peame hakkama töötunde vähendama ja palga säilitamiseks puhkusepäevi välja võtma. Õli lisas tulle palganumbrite ülevaatamise idee, mis motivatsiooni veelgi alla tiris. Viimaseks tilgaks mu kannatuste karikasse oli vaid nädalake hiljem kuuldud tõdemus, et kui töö ja puhkusepäevad otsa saavad, peab firma varsti koondama hakkama.

Otsustasin mitte lambana tapamajja voorida, vaid hiilisin rivist välja, helistasin oma otsesele ülemusele ja uurisin, kuidas mina sealsesse valemisse mahutun. Selgus, et ka minu osakond oli tule all. Edasise puurimise peale tunnistas ülemus, et peale kahte "liigset" projektijuhti vaadati suurema tõenäosusega minu suunas, mistõttu läks lahti palavikuline tööotsimine.

Kiire oli sellepärast, et aprillikuuks määrati ca 110 töötundi, järgmiseks kuuks 40 ja sealt edasi vaid 20. Eelmisest aastast jäi mulle 9 puhkusepäeva ning mai alguseks oleks ma kogunud neid veel 7. Kiire kalkulatsioon näitas, et selline skeem polnud minu finantskohustuste teenindamiseks piisavalt jätkusuutlik ning oli selge, et järgmiseks või hiljemalt ülejärgmiseks kuuks pidin uue töökoha leidma.

Saatsin CV-sid erinevatele elualadele - laotöötaja, tootmistööline, mööblipaigaldaja, veoautojuht, teede projekteerija. Ma ei hellitanud lootust, et sellisel keerulisel ajal oma erialase töö leian, mistõttu olin valmis ka väiksema palgaga raskemaid töid vastu võtma. Vastuseid ei tulnud mitu päeva ning stress paisus kui mäest allaveerev lumepall talvisel aprillikuu päeval. Ainult ühest laotöötaja kohast tuli emotsioonitu copy-paste tagasiside, kus öeldi, et valituks osutus teine kandidaat. Mis mul siis ometi häda oli? Kahetsesin, et PhD tegemata jätsin.

Siis tuli lootuskiir - kahest teede projekteerija kohast kutsuti töövestlusele. Vahepeal kutsuti ka veoauto peale ning läksin rääkisin seal esimesel intervjuul oma ootustest. Jäi kokkulepe, et kui ma oma eriala peale ikkagi ei saa, siis lähen Euroopasse koormaid laiali tassima.

Samal päeval toimus vestlus ka projekteerimisfirmaga. Minuga jäädi rahule, palganumber paisus pisut suuremaks kui vanas kohas ning järgmisel päeval lubati lõplik vastus anda. Saabuski järgmine hommik ning öeldi, et nad on nõus mind võtma. Teisele projekteerimisfirmale ütlesin vestluse ära ning sealt paluti teavitada, kui minu tutvusringkonnas keegi teedeinsener tööd otsib. Hämmastav, aga nii lihtne see oligi. Loo moraal - lapsed, ärge koolist poppi tehke (ajastuvaimus nali).

Kriisiaeg on ränk ning krahh ei jätnud mindki puutumata, aga kuidagi suutsin asja enda kasuks pöörata. Soovin lugejalegi edukat tööotsingut, kui see parasjagu käsil.

Tsensuur ja autoriõigused

Aprillikuu keskel lennati mu 2007. aastal ilmavalgust näinud Youtube'i kontole peale ning igivanadest videotest leiti palju kurja.

Esimene juhtum puudutas ajaloolist heliklippi ühest Woodstocki intsidendist. Kõik oli justkui hästi, aga Pete Townshendi jutu vahele paigutus ka üks lühiajaline The Who muusikapala                        , mis 'meeriklaste muusikafirmal harja punaseks ajas.

Siis ärkas ka Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon, mis blokeeris kaks Võsapetsi klippi. Strike one kirjas. Läbisin alandava Youtube'i autoriõiguste "kooli" ja arvasin, et asi sellega piirdub. Muide, ma sain teada, et kui su koduvideole jääb kogemata sekundi jagu mingit muusikat ja selle kuhugi postitad, on tegu autoriõiguste rikkumisega.

Järgmisel õhtul magama keerates saabus meilile järjekordne hoiatuskiri, sest järgmine Võsapetsi video oli tsensoritele hambu jäänud. Miks kolme videot korraga ei võetud, jääb küll vastuseta.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                               

Ma õigustan enda teguviisi, kaasates natuke filosoofiat. Ma pole enda kontoga selle 13 aasta jooksul sentigi teeninud, seega pole ka autoritelt mingit kasu ära lõiganud. Vastupidi, ma olen maailma populaarseimal videolehel neile tasuta reklaami teinud. Ja pealegi, kui keegi vilistab mingit tuttavat viisijuppi, siis kas peaksime talle kallale minema, kui ta pole autoritelt selleks luba küsinud? Mida autor sellisest juhtumist ise arvaks? Ma isiklikult oleks väga meelitatud, kui keegi kusagil minu loomingut tsiteeriks, ka kriitilises valguses, aga me kaldume juba kergelt eemale.

Võsapetsi/Reporteri videoklippide omanikul/loojal Kanal 2 oli juriidiliselt õigus mu videod maha võtta, seda ma ei salga. Jätame nüüd Kanal 2 rahule ja arendame seda teemat veidi teisest küljest, sest südamel on see endal juba tükk aega. Juristid laseks mind ilmselt hobustel neljaks käristada, kui järgnevat kuulevad, aga minu mõttemaailmas on autoriõigused fundamentaalselt võõrandamatud.

Näiteks Star Wars on ikkagi George Lucase looming, kuigi Disney ostis kalli raha eest selle autoriõigused ja nüüd canonitootjat mängib. Meeldib see meile või mitte, Disney jääb Star Warsi teemal alati fänniloomingu tegijaks, kuigi omab autoriõigusi. Lucas on frantsiisi looja ning seda tiitlit ei saa temalt ükski tehing ega usurpaator päriselt ära võtta.

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              

Mida siis tähendab minu jaoks autoriõigustega hangeldamine? Mitte kui midagi. Looming on looja oma, vähemalt selle hetkeni, kuni ta seda maailmaga jagab. Aga originaalne autor saab olla vaid looja ise. Kunst pole mingi firma, mis saab loojat ja omanikku vahetada. Kunst kui kultuurikiht on nagu osake loodust, mida ühel hetkel eksistentsiga õnnistatakse. Kõik huvilised saavad seda kogeda ja autor vaid ühe korra luua. Mis kord loodud, seda ei saa uuesti luua ehk autorid ei vahetu.

Aga autoriõigused? See mõiste on loodud selleks, et ka liiv ja tähed rahaks teisendada. Fänniloomingu tegijate püha graal on legitiimsus ning autoriõiguste ostuvõimalus on kapitalistlikus ühiskonnas lihtlabaseim indulgents, et end tõsiseltvõetavaks muuta.

Ei saa omada kellegi teise loomingut. Jah, füüsilisel kujul saab, sest on olemas vinüülplaadid, marmorkujud, maalid ja muud kunstiväärtused. Puhtkontseptuaalselt aga mitte, sest avaldatud teos kuulub tervele tsivilisatsioonile. Mul võib olla Harry Potteri raamatute kollektsioon, aga ma ei oma seda loomingut sisulisel tasandil, sest see idee sündis Rowlingu peas ning jõudis paisuva pahvakana miljonite fännide peadesse, mitte vaid minu omasse.

Mis te arvate, kui tõsiselt mind võetaks, kui ma ostaks Harry Potteri autoriõigused ja asuks uut                  materjali tootma? Ehk oleks fännidel seda tore lugeda, aga mind ei peetaks siiski täieõiguslikuks autoriks, pigem ülipööraseks fännilugude loojaks. Aga kui ma looks suurkorporatsiooni ja ostaksin autoriõigused selle alla, kas siis oleks asi usutavam?

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                   

Mida ma kogu selle tiraadiga öelda soovin? Kui te pole mingit teost ise loonud, siis pole teil mingit moraalset õigust sellega raha teenida ega selle käekäiku kamandada, isegi kui olete lunastanud "legitiimsust" tõestava indulgentsi. Selles mõttes on plaadifirmad ja kirjastused ainult puhas õhk, millel pole loomingu sisulise poolega mingit pistmist. Need spekulandid vahetavad noote ja sõnasid sendikeste vastu, olemata loomingu tegelikud autorid.                                                                                        Kohatult umbmäärane võrdlus, aga nad on nagu narkodiilerid, kes puhast kama mingi sodiga risustavad, võttes "farmerilt" ära osa teenistusest.

Lõpuks koorubki välja maailmavaateline erinevus - mõned loovad kunsti raha nimel, teised kunsti enda nimel. Mõnele on oluline suur number pangaarvel, mõnele enda nimi kunstiajaloos. Me muide teame, kumma grupi loomingus ka hing peidus on (Seal, kuhu kuulun mina, duh!).

Uue maakodu saamise protsess

Maailmas aset leidvate muutuste ja üldise sagimise tõttu pole ma kirjutamiseks liiga palju mahti saanud. Kuigi maailm on seisma jäetud, et mõned sellelt maha saaks astuda, oleme meie vahepeal uue kodu nimel kõvasti rassinud.

Kõigepealt alustan veebruarikuu tegevustest, kajastamaks kodu ostmise protsessi. Esmalt saatsin Swedbank'i taotluse, saamaks teada umbkaudse hinnaklassi, mille põhjal juba edasi mõelda. Nagu me aimasime, öeldi meile ära, kuna järelmakse oli liiga palju. Kusjuures polnud oluline, et mõnda järelmaksu oli maksta veel ca 20 eurot, aga pankuritele tegi muret just nende hulk. Mulle jäi sisuliselt selline mulje, et parem olgu üks 1000eurone järelmaks kui näiteks viis 100eurost. Huvitav on see, et autoliising vähendab laenusummat täpselt maksmata summa võrra, aga järelmaksud mitmekordselt. Kui järelmakse on arvuliselt liiga palju, kuigi summaliselt on need kokku vaid killuke autoliisingust, siis ei saa üldse mingit laenu, nagu enne mainisin.

Õnneks öeldi, et kui meil järelmakse poleks, saaks me 10000 sissemaksu juures maksimaalselt ca 60000 laenu küll. Asusime tegutsema, et kõik järelmaksud peale autoliisingu ära maksta ning peagi saime selle küsimuse suguvõsa abil lahendatud.

Kuna siht oli silme ees, siis veebruari alguses käisime mitut korterit vaatamas. Harkus oli üks kahetoaline, mis vajas pisut tegemist ning planeering oli tobedalt läbijoostav ja kitsas. Me ei kujutanud ette, kuhu oleksime oma mööbli pannud ning vaatasime edasi. Siis käisime Keila-Joal ühte kapremonditud valget kahetoalist kaemas. Maja oma kitsaste akendega oli kuidagi raskepärane ja ümbrus tundus mulle üsna nukker, mistõttu pidime veel edasi vaatama.

Siis jõudsime Kiili lähedale kolmetoalisse ning sisse astudes teadsime mõlemad kohe, et sinna me ka sisse kolime. Korter oli pelletküttega, kapremonditud, mahuka kuuriga, majaesine oli mõeldud parkimiseks vaid selle korteri autodele ning Tallinna buss tuli põhimõtteliselt ukse ette.

Samaks päevaks olime ka Keila külje alla ühe vaatamise kokku leppinud ning viisakusest läksime kohale, kuigi teadsime, et see meid enam ei isutanud. Polnud ka ime, sest oli mitmeid faktoreid, mis meid eemale peletasid. Esiteks ei ajanud maakler pererahvast vaatamise ajaks välja, nii et me seal nagu kutsumata külalistena sisse sadasime. Teiseks polnud kuulutuses kirjas, et üle köögi põranda laiutas hiiglama suur pragu, mis vihjas maja ebakorrapärasele vajumisele. Kolmandaks turritasid seintest välja isoleerimata juhtmeotsad, oodates nagu mureenid oma järjekordset ohvrit. Lõpliku kriipsu tõmbas peale ka kehv ühendus Keila ja Tallinnaga (ümberistumine ja päevas üksikud bussid).

Otsus saigi tehtud - meid Kiili ligidal ootav kolmetoaline võlus meid lõplikult. See tähendas nüüd seda, et pidi vähemalt ühe panga ära rääkima. Kui raske see ikka olla sai? Me mõlemad teenime normaalselt, omame kindlaid töökohti, SMS-laenuga polnud kokku puutunud ning finantskohustuste tase polnud midagi enneolematut.

Palusime spetsialistidel hindamisakti koostada ja panime selleks raha valmis. Hindamisakt on kindel asi, mida iga pank nõuab, mistõttu lasime selle kohe raudpolt ära teha. Vahepeal koostasime taotlused ja saatsime need erinevatesse pankadesse laiali. Nüüd algas pingeline ootamine. Mõni pank vastas mõne päeva jooksul, mõni pisut hiljem. Saime teada, kes meiega tegemist soovisid teha ja kes mitte.

Järgmised nädalad kruvisid mul pinget, kui erinevate pankade esindajad minuga ühendust võtsid ja ma kogu jutu elukaaslasele edasi pidin leelotama. Esiteks võttis see pangatädidega jutustamine omajagu aega, teiseks hakkas tohutus infotulvas osa infot ununema ja omavahel segi minema ning kolmandaks polnud mul kõnekeskuse operaatori kogemust kusagilt võtta.

Kuna liigitusin noore spetsialisti alla, saime ka Kredexilt käendust taotleda. Kredex ei jaga tasuta rahalist toetust, vaid käendab osa laenusummast, mistõttu ei pea sissemaks 20% suurune olema. Kredex ongi sisuliselt pangale "kindlustus-tagalaks", et kui noored laenu ei suuda maksta, siis saab pank osa raha Kredexi kaudu tagasi.

Sõelale jäid eelkõige LHV, Swedbank ja Luminor. Pankadest hakkasid pudenema igasugused küsimused. Küsiti sissemaksu päritolu, töö, kohustuste, ülalpeetavate ja muude asjade kohta. Kui ühed asjad ära sai õiendatud, sadas letti kohe uus posu küsimusi, mistõttu jäi mulje, nagu me ei liigukski edasi. Eriti närvesööv oli erinevate väikepankade käest tõendite küsimine kohustuste puudumise kohta. Teame ju küll, et meilile vastatakse kolme tööpäeva jooksul, aga õnneks helistamine katalüseeris protsessi.

Tobe oli see, et kuigi näiteks mul polnud ühe väikepangaga kunagi midagi tegemist olnud, oli laenuandja välja nuhkinud, et minu arve pealt oli sinna tagasimakseid tehtud. Elukaaslane maksab minu pangaarvelt ka makse, aga pangale tundus see kahtlane. Nii oligi vaja igasuguseid tõendeid koguda ja võhivõõraste kiirele tegutsemisele loota.

Lõpuks küsimused lakkasid ja algas LHV komisjoni otsuse närvisööv ootamine. Sellega läks mingi nädalake, aga kui positiivne otsus saabus, ei suutnud ma uskuda, et see kõige jubedam jama lõpuks otsas oli. Siit võttis maakler asjaajamise üle ja võisin jalad lõpuks seinale visata, kulmudes paar traatjat halli karva juures ja Kafka "Protsess" läbi.

Lõpuks, koroonaviiruse eskaleerudes, leidsime end notari laua tagant. 12. märtsil 2020 allkirjastasime ostulepingu, millega astusime eluasemelaenu-kujulise koorma kandjate klubisse. Meil vedas nagu surnud seal, sest oleks me vaid veidi veel venitanud, oleks pank ehk karmimad tingimused ette ladunud. Koroonaviirus laiendas tollal ju oma haaret ja alustas maailmamajanduse lammutamist. Ajastu märk oli veel seegi, et büroohoone ees laiali minnes me üksteisele kätt ei ulatanud.

31. märtsil saime võtmed kätte ja hakkasime autodega kohe igasugust nodi kohale kärutama. Hetkel on vaja veel tühi mööbel kolimisbussile vinnata ja "laev maha jätta". Edaspidi saan kajastada ka köögi kerget ümberehitust, sest peame enda nõudepesumasina ja pliidi ära mahutama.

Juba kaks vana elukoha naabrit on koondatud, kuigi majas on vaid kuus korterit, seega näpud pihku ja loodame, et saame eluasemelaenu teenindamisega hakkama. Kui peaks ka halvim juhtuma, saame me alati Seati tagasi anda ja värskelt remonditud Fordi-punniga muutuvale maailmale vastu sõita.