Maailmas aset leidvate muutuste ja üldise sagimise tõttu pole ma kirjutamiseks liiga palju mahti saanud. Kuigi maailm on seisma jäetud, et mõned sellelt maha saaks astuda, oleme meie vahepeal uue kodu nimel kõvasti rassinud.
Kõigepealt alustan veebruarikuu tegevustest, kajastamaks kodu ostmise protsessi. Esmalt saatsin Swedbank'i taotluse, saamaks teada umbkaudse hinnaklassi, mille põhjal juba edasi mõelda. Nagu me aimasime, öeldi meile ära, kuna järelmakse oli liiga palju. Kusjuures polnud oluline, et mõnda järelmaksu oli maksta veel ca 20 eurot, aga pankuritele tegi muret just nende hulk. Mulle jäi sisuliselt selline mulje, et parem olgu üks 1000eurone järelmaks kui näiteks viis 100eurost. Huvitav on see, et autoliising vähendab laenusummat täpselt maksmata summa võrra, aga järelmaksud mitmekordselt. Kui järelmakse on arvuliselt liiga palju, kuigi summaliselt on need kokku vaid killuke autoliisingust, siis ei saa üldse mingit laenu, nagu enne mainisin.
Õnneks öeldi, et kui meil järelmakse poleks, saaks me 10000 sissemaksu juures maksimaalselt ca 60000 laenu küll. Asusime tegutsema, et kõik järelmaksud peale autoliisingu ära maksta ning peagi saime selle küsimuse suguvõsa abil lahendatud.
Kuna siht oli silme ees, siis veebruari alguses käisime mitut korterit vaatamas. Harkus oli üks kahetoaline, mis vajas pisut tegemist ning planeering oli tobedalt läbijoostav ja kitsas. Me ei kujutanud ette, kuhu oleksime oma mööbli pannud ning vaatasime edasi. Siis käisime Keila-Joal ühte kapremonditud valget kahetoalist kaemas. Maja oma kitsaste akendega oli kuidagi raskepärane ja ümbrus tundus mulle üsna nukker, mistõttu pidime veel edasi vaatama.
Siis jõudsime Kiili lähedale kolmetoalisse ning sisse astudes teadsime mõlemad kohe, et sinna me ka sisse kolime. Korter oli pelletküttega, kapremonditud, mahuka kuuriga, majaesine oli mõeldud parkimiseks vaid selle korteri autodele ning Tallinna buss tuli põhimõtteliselt ukse ette.
Samaks päevaks olime ka Keila külje alla ühe vaatamise kokku leppinud ning viisakusest läksime kohale, kuigi teadsime, et see meid enam ei isutanud. Polnud ka ime, sest oli mitmeid faktoreid, mis meid eemale peletasid. Esiteks ei ajanud maakler pererahvast vaatamise ajaks välja, nii et me seal nagu kutsumata külalistena sisse sadasime. Teiseks polnud kuulutuses kirjas, et üle köögi põranda laiutas hiiglama suur pragu, mis vihjas maja ebakorrapärasele vajumisele. Kolmandaks turritasid seintest välja isoleerimata juhtmeotsad, oodates nagu mureenid oma järjekordset ohvrit. Lõpliku kriipsu tõmbas peale ka kehv ühendus Keila ja Tallinnaga (ümberistumine ja päevas üksikud bussid).
Otsus saigi tehtud - meid Kiili ligidal ootav kolmetoaline võlus meid lõplikult. See tähendas nüüd seda, et pidi vähemalt ühe panga ära rääkima. Kui raske see ikka olla sai? Me mõlemad teenime normaalselt, omame kindlaid töökohti, SMS-laenuga polnud kokku puutunud ning finantskohustuste tase polnud midagi enneolematut.
Palusime spetsialistidel hindamisakti koostada ja panime selleks raha valmis. Hindamisakt on kindel asi, mida iga pank nõuab, mistõttu lasime selle kohe raudpolt ära teha. Vahepeal koostasime taotlused ja saatsime need erinevatesse pankadesse laiali. Nüüd algas pingeline ootamine. Mõni pank vastas mõne päeva jooksul, mõni pisut hiljem. Saime teada, kes meiega tegemist soovisid teha ja kes mitte.
Järgmised nädalad kruvisid mul pinget, kui erinevate pankade esindajad minuga ühendust võtsid ja ma kogu jutu elukaaslasele edasi pidin leelotama. Esiteks võttis see pangatädidega jutustamine omajagu aega, teiseks hakkas tohutus infotulvas osa infot ununema ja omavahel segi minema ning kolmandaks polnud mul kõnekeskuse operaatori kogemust kusagilt võtta.
Kuna liigitusin noore spetsialisti alla, saime ka Kredexilt käendust taotleda. Kredex ei jaga tasuta rahalist toetust, vaid käendab osa laenusummast, mistõttu ei pea sissemaks 20% suurune olema. Kredex ongi sisuliselt pangale "kindlustus-tagalaks", et kui noored laenu ei suuda maksta, siis saab pank osa raha Kredexi kaudu tagasi.
Sõelale jäid eelkõige LHV, Swedbank ja Luminor. Pankadest hakkasid pudenema igasugused küsimused. Küsiti sissemaksu päritolu, töö, kohustuste, ülalpeetavate ja muude asjade kohta. Kui ühed asjad ära sai õiendatud, sadas letti kohe uus posu küsimusi, mistõttu jäi mulje, nagu me ei liigukski edasi. Eriti närvesööv oli erinevate väikepankade käest tõendite küsimine kohustuste puudumise kohta. Teame ju küll, et meilile vastatakse kolme tööpäeva jooksul, aga õnneks helistamine katalüseeris protsessi.
Tobe oli see, et kuigi näiteks mul polnud ühe väikepangaga kunagi midagi tegemist olnud, oli laenuandja välja nuhkinud, et minu arve pealt oli sinna tagasimakseid tehtud. Elukaaslane maksab minu pangaarvelt ka makse, aga pangale tundus see kahtlane. Nii oligi vaja igasuguseid tõendeid koguda ja võhivõõraste kiirele tegutsemisele loota.
Lõpuks küsimused lakkasid ja algas LHV komisjoni otsuse närvisööv ootamine. Sellega läks mingi nädalake, aga kui positiivne otsus saabus, ei suutnud ma uskuda, et see kõige jubedam jama lõpuks otsas oli. Siit võttis maakler asjaajamise üle ja võisin jalad lõpuks seinale visata, kulmudes paar traatjat halli karva juures ja Kafka "Protsess" läbi.
Lõpuks, koroonaviiruse eskaleerudes, leidsime end notari laua tagant. 12. märtsil 2020 allkirjastasime ostulepingu, millega astusime eluasemelaenu-kujulise koorma kandjate klubisse. Meil vedas nagu surnud seal, sest oleks me vaid veidi veel venitanud, oleks pank ehk karmimad tingimused ette ladunud. Koroonaviirus laiendas tollal ju oma haaret ja alustas maailmamajanduse lammutamist. Ajastu märk oli veel seegi, et büroohoone ees laiali minnes me üksteisele kätt ei ulatanud.
31. märtsil saime võtmed kätte ja hakkasime autodega kohe igasugust nodi kohale kärutama. Hetkel on vaja veel tühi mööbel kolimisbussile vinnata ja "laev maha jätta". Edaspidi saan kajastada ka köögi kerget ümberehitust, sest peame enda nõudepesumasina ja pliidi ära mahutama.
Juba kaks vana elukoha naabrit on koondatud, kuigi majas on vaid kuus korterit, seega näpud pihku ja loodame, et saame eluasemelaenu teenindamisega hakkama. Kui peaks ka halvim juhtuma, saame me alati Seati tagasi anda ja värskelt remonditud Fordi-punniga muutuvale maailmale vastu sõita.
No comments:
Post a Comment