Õudusjutt vol 1 - Luuraja

Ta astus kliiniliselt puhtasse korterisse ning meeldiv pesuvahendi lõhn paitas ta sõõrmeid. Tundus, et seal oli tehtud värske remont, sest kõik pinnad olid igasuguste kasutusjälgedeta. Mööblikomplekt oli minimalistlik, aga läikivate heledate pindadega ning lõhnas värske puidu järgi, nagu oleks see just eile kokku pandud. Ta võttis laial diivanil istet ning imetles 60'' televiisorit, mida ta endalegi oli ihanud.

Aga kogu see olek tundus kuidagi nagu imelik, vahest sellepärast, et seal puudus igasugune elu. Ei ühtki potitaime kapil, lemmiklooma pai nurumas ega perepilti seinal... Kui nüüd mõelda, siis riiulidki olid tühjad ning akende ees puudusid kardinad.

"Kena elamine teil," oskas külaline pomiseda, tundes teatavat kõhedust.

"Ma tänan," vastas lumivalget triiksärki ja süsimusti pükse kandev nooremapoolne härrasmees tema ja televiisori vahel seistes, "Ka teil on kena elamine."

"Eee... Tänan."

Ei ühtki vaipa neil külmadel põrandatel. Võõrustaja kummaline elutu olek tekitas judinaid ning juba hakkas ta sinna tulekut kahetsema. Eks ta vahetab küllakutsujaga paar viisakust ja leiab mõne vabanduse, et lahkuda.

"Aga kuidas te teate, milline mu elamine on?" uuris külaline vaikselt.

"Ma tean kõike, mida sa teed."

"Kuidas nii?"

Mees lülitas teleka käima ning ekraanile ilmus kaustade kogu, kust ta külalise nime välja otsis ja terve plejaadi materjali ette manas. Seal olid aastate lõikes igasugused kaustad, logid, pildid, helifailid, videod... kõik külalise enese teadmata tehtud. Ta tundis, kuidas kõhus tugevalt keerama hakkas.

"Kõik su otsingud internetis annavad sinust hea pildi. Mis on su hobid, mille üle sa muretsed, millist remonti sa teed, milliseid poliitilisi jõude sa teenid. Lisaks olen jälginud, kus sa igapäevaselt käid. Ma tean, kus sa töötad, kus sa peale tööd käid, millist poeketti sa külastad, mida sa õhtusöögiks teed. Ma tean su rahalist seisu ja mille peale su sissetulek kulub. Ma tean, kus ja millal sa reisimas käid. Ma tean, kes on su sõbrad, keda sa taga räägid, keda sa väldid, keda sa põlgad. Ma tean kõiki su jutte, mida sa oma kallimaga voodis räägid. Ma tean kõiki su salasoove ja ka patte, mida varjata püüad. Ma tean kõiki su tõdesid ja valesid."

"Ma... Ma pean nüüd minema..." tõusis külaline närviliselt püsti ja kõmpis kiirelt esikusse, et kingad jalga suruda ja esimesel võimalusel nelja tuule poole tuisata.

Mine sa tea, mida see haige inimene peas tundis. Kogu see teadmine tuli paraja šokina... Kas tõesti oli see psühhopaat teda kogu elu jälginud ja ka kõige intiimsemaid momente jõllitanud? Ta ei suutnud seal enam kauem viibida, vaid tahtis kohtumise juba unustada.

"Teate, me oleme terve aja ainult teist rääkinud," märkis viks mees häirimatult oma kohal seistes, "Te pole isegi mu nime küsinud."

"Olgu..." ähkis lahkuja viimast kinga jalga sikutades, "Mis teie nimi on?"

"Google."

"Ah, Google?" jättis kiirustaja oma tegevuse ja suunas uudishimuliku pilgu šarmantsele härrale, "Te olete see kuulus tegelane?"

"Jah, see on mu nimi."

Enne nii meeleheitlikult evakueeruv mees jäi nüüd mõttesse ning käis veel kord pilguga kogu korteri üle, avastamata ühtki tolmurulli või viga. Ikkagi väga kena elamine.

"Mu uus telekas näitab mistahes saateid," sõnas omanik lahkelt, "Võite vaadata, mida vaid soovite ja täiesti tasuta."

"Noh, sel juhul... Ma võin ka veidi kauemaks jääda."

Maria Stuart - Luuraja

Laiskus

Täna teen juttu üsna tundlikust teemast, mis kindlasti puudutab meid kõiki. See on meie elus olnud aktuaalne kas kunagi minevikus, nüüd praegu või on see seotud kellegi lähedasega. Mingi kokkupuude sellega on igaühel.

See on laiskus.

Pilt on illustratiivne. Miks peaksin ma kaasa
mängima ja ütlema, et on ikka kena elamine?
Kui see pole laiskus, siis ma ei tea, mis see on.

Vahepala mõttes pistan siia vahele, et kunagi ühes interneti arutelus sattusin kokku inimesega, kes väitis, et ma olevat liiga hukkamõistev. Ma kirjeldasin seal üht äärmiselt räpast elamist, kus mul korraks viibida õnnestus. Samuti mainisin, et sealsed inimesed pole teadaolevalt mingi haiguse küüsis, mõistus on korras ja käed-jalad kenasti küljes. Ometi polnud neil kunagi mahti tube tuulutada, limast köögilauda korrastada ja isegi lae alla painutatud ukseliiste õigesse mõõtu saagida. See meeletu higi-, peeru- ja mustuselehk tahtis mind ära tappa, kui ma kolavirnade vahel turnisin, püüdes mitte midagi puudutada.

Ma väitsin, et selle olukorra on põhjustanud laiskus. Siis järgnes meeletu emotsionaalne tiraad ja elukirjeldus, kuidas see inimene aastate eest depressiooni langes, kui naine ta maha jättis ning ta seetõttu isikliku hügieeni hülgas. Põhimõtteliselt hakati räpakaid kombeid depressiooniga õigustama ning see polevat laiskusega üldse seotud. Lisaks vihjati, et empaatilisi inimesi võiks rohkem olla.

Stopp. Härrased, lõpetagem nüüd bravuuritsemine.

Mis on laiskus? See on omadus, mis iseloomustab vaimset võimetust töötada või pingutada. Nonii. Tundub, et mul oli ikkagi õigus ning ma polegi "hukkamõistev". Tihti juhtub, et kui kipud tõtt rääkima, vihastab see mõne õrnahingelise välja, aga see on teine teema.

Arutleme nüüd laiskuse teemal edasi. Me teame enda elus neid inimesi, kes ei jõua voodist tõusta, lükkavad toimetusi edasi, ei korista oma elamist, vabandavad end järjekordse vigastusega välja, istuvad mingi sõltuvuse otsas või ei sea oma samme töö poole. Kui jätame ekstreemsed vaimsed haigused kõrvale, siis on olemas mingi raske tegur, mis takistab vajalikke asju tegemast.

Elu.

Elu on vahel ebameeldiv ja nõuab ka tüütuid korrastamisi. Alati ei saa telekat vahtida või päeva maha magada. Alati ei saa asju edasi lükata ja pidu panna. Ei saa end iga päev täis juua. Ei saa loota, et äkki selle kuu maksud võib tasumata jätta. Ei saa igaveseks teismeikka kinni jääda ja loota, et äkki keegi teine vajalikud toimetused ära teeb.

Vahel on tõesti raske ja tundub, et lootus on täiesti kustunud, aga siin ongi tegelikult asja iva. Ega ilmaasjata öelda, et igaüks on oma õnne sepp, sest igaüks vastutab oma elu ja elus toimuva eest ise. Muidugi on ka ekstreemseid juhtumeid, kui inimene sõna otseses mõttes on mingis väljapääsmatus olukorras, aga praegu keskendume tavalisele Eesti inimesele, kellel on inimõigused tagatud ja kelle õuel ei toimu aktiivset sõjategevust. Selle energia ja teotahte peab igaüks ise enda seest üles leidma, tahab ta seda või mitte, sest ainult nii on võimalik eluga edasi minna. See joomine ja lösutamine on vaid agoonia pikendamine ehk mugavustsoonis hapnemine. Võtame selle mõtte nüüd lühidalt kokku:

Keegi teine pole su hädades süüdi. Oma hädades saad süüdistada vaid iseennast.

Äärmiselt lihtne põhimõte, aga kahjuks või õnneks nii see on. Näiteks natsid said teise maailmasõja lõppedes selle õppetunni veel eriti valusalt kätte, kui kogu nende maa pihuks ja põrmuks pommitati. Süüdlaste otsimisele keskendumine on äärmiselt toksiline teguviis, mis neelab seda vajalikku energiat, mida saaks näiteks elamise koristamisele suunata. On olemas kaks mõtteviisi, mida nüüd kiirelt võrdlen.

Mõtteviis nr 1:

Raha on vähe, sest ülemus on ihnuskoi. Raha on nii vähe, et ma ei saa endale ilusaid asju lubada, parem ostan siis juba suitsu. Miks kõik teised reisimas käivad, aga mina mitte? Maja on endiselt segamini pööratud, kuna seda pahna on koristamiseks liiga palju. Joon murede leevendamiseks end täis, küll järgmine nädal tegelen selle pakilise probleemiga. Miks teised nii trimmis on ja mina ei saa aastaid oma suurest kehakaalust lahti? Miks ükski vastassugupool minu poole ei vaata? Mul on ikka nii raske elu.

Mõtteviis nr 2:

Raha on vähe, seega peaks kulutused kriitilise pilguga üle vaatama. Raha on nii vähe, et ma ei saa endale ilusaid asju lubada, aga ma panen siis kõrvale. Ma saan reisil käia, sest aasta otsa maksin ma pisut suuremaid makse, aga tuludeklaratsiooniga sain ma suure summa tagasi. Maja on juba nii räpane, et tuleb põhjalik koristamispäev. Ajan asjad kõigepealt korda, siis võin reede õhtul sõpradega alkoholi võtta. Oma suurest kehakaalust vabanemiseks teen trenni nagu kõik teised. Kuna vastassugupool minu poole veel ei vaata, pean enda kallal rohkem vaeva nägema. Kui natuke vaeva näha, pole sel elul häda midagi.

Instagram vs reaalsus. Ei mõelda sellele, et ka teistel
veab mõnikord viltu. Me kõik oleme vahel hädavaresed!

Kas märkasite erinevust? Esimene mõtteviis iseloomustab laisku inimesi, kes pole enda seest seda vajalikku impulssi avastanud. Nende vaatevinklist tulevad kõigil teistel asjad vaevata kätte, ainult neil on ebaõiglaselt raske elu ning nad süüdistavad oma muredes kõiki teisi. Süüdi on kas halb ülemus, viletsad sõbrad, haige jalg või kehv ilm. Nende põhiline veakoht seisneb selles, et kunagi ei märgata viga iseeneses, vaid ängistus suunatakse mingile välisele sihtmärgile.

Teine mõtteviis tunnistab küll vajakajäämisi enese elus, kuid võtab nende eest täieliku vastutuse ning otsib lahendusi. Sellise mõtteviisi viljelejad ei jää end haletsema ega muutu passiivseks, vaid võtavad olukorra parandamiseks midagi konkreetset ette.

Ma ise kuulusin kunagi sinna esimese mõtteviisi harrastajate hulka ning imestasin pidevalt, miks mul asjad ei edenenud. Tahtejõud ja lootus paremale elule kadusid täiesti ning minu peamiseks mureks sai kuidagi päevade õhtusse libistamine. Loomulikult olid ambitsioonide puudumine ja päev otsa lösutamine ideaalseks kasvulavaks vaimsuse mädanemisele ja igasuguste maiste pahede ligitikkumiseks. Võin väita, et sellises letargilises seisundis inimesi kimbutavad tõenäoliselt igasugused alkoholiprobleemid, uimastite tarbimine ja mängurlus, mis juhatavad teda allakäigutrepile. Sealt edasi tõmmatakse juba ka lähedased kaasa, mis on äärmiselt egotsentriline teguviis.

Nagu arvata võite, arenes mul sügav depressioon ja külastasin elu pahupoolt, mis oleks võinud ka traagiliselt lõppeda, kuni korraliku paugu kirja sain. Ma tõstsin üle pika aja pea ja vaatasin selge pilguga ringi, mida õudset ma korraldanud olin ning hakkasin enda kallal vaeva nägema, muutmaks üldist suhtumist. Ma mõistsin, et olen käinud säärastes põrgu soppides, et kõik igapäevamured tunduvad selle kõrval nüüd triviaalsed. Tänaseks on mul oskus ka võimatutes olukordades päikesekiirt märgata ja selle suunas jooksu pista, jättes enesehaletsuse tupiktee seljataha.

Ohkimine, teiste süüdistamine, sita sees elamine ja sõltuvustele andumine ei vii meid kuhugi, sest peame õppima vastutust võtma. Lõppude lõpuks elame iseenda elu ning on meie enda asi, kuidas see võimalikult heaks voolida. Eks see on ka lugeja otsustada, kuidas ta sellesse postitusse suhtuda tahab - kas võtta seda juttu mitteempaatilise solvanguna, mis depressioonis inimesi alandab või näha seda kui lahke kõrvalseisja poolt ulatatud redelit, mis august välja aitab. Kõik on suhtumise küsimus.

Impeeriumi viis faasi: ambitsioonikas tõus

Sissejuhatus

Aegade algusest on iseloomustanud meid üks seaduspära. Me kogume endale võimalikult palju asju kokku ning kui jõukus pidevalt kasvab, kipume me enda haaret laiendama, et veelgi enam juurde saada. Üks linnriik alistab naaberlinna, siis järgmise, siis võidab sõja endasuguse riigi vastu ning kosub lõpuks impeeriumiks ehk erinevatest rahvastest ja riikidest koosnevaks suuremaks konglomeraadiks. Mingil hetkel kaob aga enne nii kindlana tundunud inerts ning tohutu impeerium laguneb väiksemateks rivaalitsejateks, et siis uuesti mingite teistsuguste kombinatsioonidena taastuda.

Miks see niimoodi on? Käesolev arutlus põhineb suuresti ajaloofilosoofi Einar Laigna tähelepanekutel ja David Murrini teoreetilisel artiklil "5 Phase Life Cycle", mida ma vabavormis parafraseerides eesti keelde ümber jutustan.

(Einar Laigna - 15.02.2016 Puhastumine)

(David Murrin - 5 Phase Life Cycle)

Kiire prohvetlik vahepeatus

Enne Murrini juurde minekut aga teen silmaringi laiendamiseks ühe vahepeatuse. J. Richard Gott III avastas sudoku-laadse meetodi, kuidas ennustada mingi nähtuse elupikkust. Ta külastas 1969. aastal Berliini müüri ning väitis oma sõbrale, et see seisab vähemalt 2,67 aastat, aga mitte üle 24 aasta. Tollal tundus see sõbrale jabura väitena, aga 1990. aastal, 21 aastat hiljem, nägi mees televiisorist hämmeldusega, kuidas müürist tükke välja lõhuti. Gott pani ennustusega täppi.

0% - nähtuse algus
100% - nähtuse lõpp
Skeemi autor: William Poundstone

Sisuliselt põhines Gotti teooria (Kopernikuse meetod) selles, et ta võis külastada müüri nii selle algperioodil kui ka lõpuajal ehk siis tegelikult mingil suvalisel ajahetkel selle elukaare suhtes. Mees eeldas, et tõenäoliselt polnud ta müüri ääres mingil olulisel ajaloolisel hetkel nagu alg- või lõpu-perioodil, vaid kusagil keskel.

Kui ta asus ajateljel kusagil keskel, siis algusest ja lõpust võib teatava mööndusega 25% suurused jupid ära lõigata, mis jätab talle 50% suuruse keskmise osa, kus ta kõige tõenäolisemalt viibis. Arvutuste jaoks vaatleme 25% ja 75% asukohti, mis piiritlevad seda keskmist 50% suurust osa.

Kui Gott viibis 25% juures ehk esimese veerandi lõpus, siis tõenäoliselt tähendas see seda, et müüril oli kesta veel kolmveerand osa ehk ülejäänud 75%. Samuti kui ta viibis 75% tähise juures, siis tõenäoliselt oli müür juba oma elust kolmveerand ära elanud, mis jättis alles veel viimase veerandi. Keda matemaatiline pool ei köida, võib arvutuste osa vahele jätta.

1961 - aasta, mil Berliini müür rajati

1969 - aasta, mil Gott müüri külastas

1969 - 1961 = 8 - müüri vanus külastuse hetkel 

Ülempiir 25% tähise korral: 1 veerandi on müür kestnud ning see seisab veel 3 veerandit. 

8 on (1/4) osa; vaja on leida (3/4) osa

(1/4)*3 = (3/4)

asendame osa (1/4) arvuga 8

8*3 = 21 aastat veel maksimaalselt

Alampiir 75% tähise korral: 3 veerandit on müür kestnud ning see seisab veel 1 veerandi. 

8 on (3/4) osa; vaja on leida (1/4) osa

(3/4) : 3 = (1/4)

asendame osa (3/4) arvuga 8

8:3 = 2.67 aastat veel minimaalselt

Lühidalt öeldes tuleb nähtuse eluiga jagada kolmega ja korrutada kolmega, et saada vastav vahemik. See on lihtsalt lisateadmiseks, kui on huvi praeguste riikide eluiga arvutada. Kui see teooria tõele vastab, siis "teine" Eesti Vabariik ei pruugi enam isegi sada aastat kesta, kuigi kümme aastat veame ehk veel välja.

Impeeriumi viis etappi

Murrini teooria kohaselt koosneb impeeriumi elukaar viiest perioodist:

1. regionaliseerumine
2. impeeriumiks tõusmine
3. küpsemine
4. ülepaisumine
5. allakäik ja pärand

Sisuliselt võime kõrvale inimese elu võtta ja teatavaid sarnasusi märgata. Ka inimene sünnib, areneb ja täiustub. Lapse ja noorukina avastab inimene, kuidas maailm toimib. Keskealisena realiseeritakse oma ambitsioone, kasvatatakse vara ja tegeletakse eneseteostusega. Vananedes hakkavad aga tekkima kortsud, kehalised vaevused ja pensionimõtted. Pensioniealistel aga on oht vanadekodusse sattuda või mõne lihtsa haiguse kätte ära surra, rääkimata kesisest pensionist, millele enam juurde ei saa teenida.

Impeeriumitel on pidevalt muutuv dünaamiline tasakaal nelja põhitegevuse vahel - investeerimine, julgeolek, tarbimine ja kaitse. Esimesed kaks nähtust iseloomustavad kasvufaasi, viimased kaks aga languseperioodi. Näiteks strateegiamängudes olen tähele pannud, et kõige võimsama soorituse saavutan ma enamasti siis, kui kohe alguses oma haaret laiendan, võimalikult suure tööstuse püsti panen ja igasugustesse uuendustesse investeerin. Kui alustada mängu müüride ja vahitornide püstitamisega, siis olen märganud, et sellise strateegia viljelejad ei kesta just kaua, kuna jäävad suuremate naabrite kiusata.

The Power Curve of the Five Stages of Empire.
Skeemi autor: David Murrin

Tuleme tagasi viie etapi juurde. Kolm esimest (regionaliseerumine, impeeriumiks tõusmine, küpsemine) iseloomustavad laienemisfaasi. See on see periood, mil elanikkond usub oma tegevuse õigsusse, koos vaadatakse helgesse tulevikku ja ollakse valmis eneseohverduseks suure eesmärgi nimel. Seda faasi kirjeldab optimism, enesekindlus, riskide võtmine, tohutu isu ja ühtekuuluvustunne. Kuna süües kasvab isu, siis ajaloos pole olnud juhtumit, mil tugevaks paisunud riik poleks oma majanduslikku võimsust militariseerinud, kusjuures põhjendades seda kas kaubateede kaitsmise, territooriumi kontrollimise või võimalikult suure majandusruumi poliitilise domineerimisega.

The Five Stages of Empire and Demographics.
Skeemi autor: David Murrin

Kahte viimast etappi (ülepaisumine, allakäik) juhib allakäigu või kokkutõmbumise protsess. Seda aega iseloomustab ressursside nappimine, omakasupüüdlus, egotsentrism, igasuguste individuaalsete õiguste rõhutamine kohustuste asemel, protektsionism, võimetus näha vajadust tulevikku investeerimiseks, õnnetu olek koos eraldatuse tundega, ühiskonna killustumine, sotsiaalsed ebakõlad ja pessimism.

1. Regionaliseerumine

Kohalikus võimuvõitluses selgub kõige kangem riik, mis teisi vähehaaval õgima asub. Ka Rooma alistas kõigepealt naaberlinnad ning arenes siis edasi Apenniini poolsaare vallutamise suunas. Suurenenud riik asub siis teiste omasugustega võistlema. Peamine jõud selle taga on soov rahvastikku suurendada, suurendamaks riiklikku elujõudu. Lisarahvastik on omapärane "riskikapital", keda peab küll toitma, kuid samas mehitab ta ka sõjaväe ridu ja tsiviilsektori tööpinke.

Selleks ajaks on välja arenenud ka võimekas sõjavägi, mis küll kohalikule hegemoonile veel võrdset vastast ei kujuta, aga on kahtlemata sinnapoole teel. Kui saabub aeg, mil uustulnuka sõjaline võimsus ületab rivaalitseva hegemooni oma, on oodata ka peatset konflikti (Thucydidese lõks - kui üks jõud ähvardab teist välja süüa, on sõda vältimatu).

Mis sunnib riiki impeeriumiks saama? See juhtub siis, kui saabub moment, mil riik ei suuda enda majandust enam üleval pidada, eriti loodusvarade peatsel lõppemisel, mistõttu tuleb piiri taha vaadata. Otsustav moment saabub siis, kui on selge, et sõjaline võimsus ületab naabrite oma ning võimaliku sõjaretke õnnestumise tõenäosus on parajalt suur.

Regionalisation.
Skeemi autor: David Murrin

Rahvaarv paisub ja ka nõudlus musta töö tegijate järgi suureneb, et katta riigi majanduslikke vajadusi ja suunata rahva energiat laienemiseks. Ammusel ajal dikteeris seda tempot sõjavägi, sest paisuvasse armeesse võetud talupoegade tühjaks jäänud põldudel pidi ju keegi tööd edasi tegema. Sisuliselt käidi naabritelt orje toomas, et enda majandust ühes tükis hoida.

Regionaliseerimise etapi lõpule jõudnud tõusvaid impeeriumihakatisi kimbutavad tihti kodusõjad. Vahel võib konflikt mõjuda liitva jõuna, mis valmistab riigi ette järgmise etapi, impeeriumi, jaoks.

Impeeriumi teke sõltub regionaliseerimise etapi kulgemisest, mis omakorda on impeeriumi viie faasi fraktaal või väiksem mudel. Lihtsamalt öeldes on regionaliseerimise etapp üles ehitatud samasugustest etappidest nagu suur plaan. Regionaliseerimise küpsemisetapis paiknev käänupunkt on see saatuslik moment, kus sünnib "otsus", kas riik tõuseb impeeriumi kõrgustesse või hääbub.

The Fractal Regionalisation and the Challenge for Empire.
Skeemi autor: David Murrin

Nüüd läheb asi põnevaks. Kui demograafiline trend näitab hoogsaid kasvumärke, sunnib see ressurssidepuuduses olevat kohalikku võimu kasvama. Mida võimsam on demograafiline surve, seda tõenäolisemalt sünnib uus impeerium. Oluline on tähele panna, et sündiva impeeriumi edu sõltub suuresti kohalike naabrite seisukorrast. Kui võistlejad puuduvad, kasvab riik kahtlemata impeeriumiks. Kui aga naabruses pesitseb mõni teine impeerium, on tärkava impeeriumi ainus lootus see, et võistleja oleks juba vähemalt ülepaisumise faasis. Ajastus ehk õnn on äärmiselt oluline, sest impeerium saab tekkida vaid võimuvaakumi tingimustes.

Rivaalid aastal 1920.
Punane - Briti impeerium
Sinine - Prantsuse impeerium

Impeeriumiks pürgija ebaõnnestumine võib kajastuda nii tugevama poolt allaneelamises kui ka iseenda ülepaisumises ja allakäigus. Seejärel riik reorganiseerub, alustamaks tsüklit uuesti. Ajaloost nähtub, et Rooma tõus kohalikuks suurvõimuks põhines just Kartaago läbikukkumisel ülepaisunud küpse riigina. Samuti rajas Prantsusmaa 18. sajandil kontinentaalimpeeriumi, aga ei suutnud vastanduda Briti merepõhisele globaalimpeeriumile. Seetõttu oligi Prantsusmaa 100 aastaks kohalikuks suurvõimuks surutud. Prantsusmaa üritas mitmel korral, alguses revolutsiooniga ja hiljem impeeriumina, end brittide ees kehtestada, kuid ebaõnnestus. Brittide ees püüdis end mõlemas maailmasõjas kehtestada ka Saksamaa, aga langes hoopis rusudesse. Jaapanlased kogesid sama läbikukkumist Vaikse Ookeani piirkonnas Lääne võimude vastu. Kõigil neil juhtudel kukkusid ambitsioonikad riigid läbi ning alustasid uut regionaalset tsüklit.

2. Impeeriumiks tõusmine

Kui piirkondlik võim õgib endasse hulga sarnaseid rivaale, siis ta laieneb, suurendades ka oma võimu haaret. See protsess tähistab impeeriumiks tõusmist. Kasvu seaduspära kulgeb järgmiselt. Kui üks riik vallutab teise sarnase riigi, muutub vallutaja kaks korda tugevamaks ja pooltel juhtudel selline sõjakäik õnnestub. Kui vallutaja on söönud kolm kohalikku võimu ja ründab neljandat, kulub tal vaid veerand sellest ajast, mis läks tarvis esimese vallutuse puhul. See tähendab, et sel perioodil on kasv kõige kiirem ja jõulisem, kuna uue impeeriumi rikkus ja võim kasvavad eksponentsiaalselt. Oluline moment on see, et laienemisest saadud sissetulekud ületavad oluliselt kulusid. See on nagu ärimudel, mis hetkel äärmiselt hästi töötab, kuna on palju nõudlust ning firma saab tootmist agressiivselt laiendada.

Empire.
Skeemi autor: David Murrin

Demograafiline laienemine on baasalus, mis sunnib piirkondlikke võime enda mõju suurendama ja mujalt tooraineid sisse vedama, hoidmaks oma majandussüsteemi koos. Rahvastik on äärmiselt passionaarne, saavutustele orienteeritud ja valmis riske võtma, olles oluliseks eeliseks võitluses ülepaisunud ja kärbuvate impeeriumitega. Impeeriumiks tõusmise faasi iseloomustab selge siht, strateegiline planeerimine ja täideviimine, mida toetab äärmine enesekindlus ja usk ühisesse saatusesse.

Britid alustasid selle faasiga 16. sajandi keskel, kui neil olid suured puidu-, pronksi- ja rauavarud, mida sai laevaehituseks kasutada, kuid nende majandus polnud piisavalt arenenud. Nad pidasid plaani Hispaania kulla- ja hõbedavarude omastamiseks, kasutades erapiraate, kes Hispaania kullalaevastikke ründasid. Hübriid- ja varisõda pole mingid 1960ndate Vietnami ega 2014. aasta Ukraina kriisi aegsed leiutised. Juba tollal saadeti nn anonüümseid rohelisi mehikesi või palgasõdureid oma rivaali jalgealust õõnestama. Nagu tänaseks teame, kandis see taktika vilja, sest Hispaania impeerium kärbus ning britid rajasid varastatud rikkuste toel suurima impeeriumi maailmas. Ameeriklaste tõus impeeriumiks algas 20. sajandi alguses nafta kasutuselevõtu ja autotööstuse püstitamisega. Hiina aga alustas oma tõusu 1996. aastal äärmiselt käratult, kuid täna ulatub ta võim juba üle riigipiiride, haaramaks endale ressursse.

Tuletades meelde võistlemise seaduspära, mis määrab impeeriumi eluea, saame järeldada, et tõusja saab hegemooni välja süüa vaid siis, kui too hakkab kahanema. Tõusuperioodil paisub 30aastaste ja nooremate populatsioon, mis tähendab, et rahvast iseloomustavad noorte inimeste omadused, seega riik on laienev, riskialdis, vastupidav, paindlik ja vallutussõdadeks valmis. Niinimetatud riskile vastuvõtlikkuse faktor on eriti rõhutatud kultuurides, kus meeste arv on naiste omast üle nagu Hiinas, mis saab seda "lisariskikapitali" oma tõusufaasis ära kasutada.

Rahvaarvu kasv on vajalik, sest see toetab sõjaväe suurenemist ning täidab lihttööde kohti, mida tekitab kasvav majandus. Täna on Hiina ainus riik, mis selles faasis asub. Seoses väljakutse esitamisega praegu maailmas domineerivale USA-le saavad võimalikud tagajärjed olema tohutud.

3. Küpsemine

Kuulus ütlus:
"Rasked ajad loovad tugevad mehed,
tugevad mehed loovad head ajad,
head ajad loovad nõrgad mehed,
nõrgad mehed loovad rasked ajad."

On loomulik, et peale sõdu ja vallutusi saabuvad tasakaal ja stabiilsus, eeldusel, et uue impeeriumi piirid on selgelt paigas ja kindlalt kaitstud ning valitsussüsteem on hästi organiseeritud. See on küpsuse saavutamise märk. Ilma lisavallutusteta on nn rahavoo jätkuvuse huvides vajalik luua stabiilne majandussüsteem, hoidmaks käigus kaitsearmeed ja säilitamaks ühiskondlikku harmooniat. Aja jooksul ühtlustuvad kulude ja tulude tasemed. Keskikka jõudnud Rooma piiras oma sõjaväe 300-400 000 meheni, hoidmaks riigieelarvet kontrolli all. Jini dünastia 3. sajandi Hiinas aga saatis peale oma ülemvõimu kehtestamist üldse armee laiali. Kumbki strateegia polnud kahjuks allakäigu takistamisel edukas.

Küpsusikka saabunud impeeriumit kimbutavad enamasti igasugused ühiskondlikud muutused. Rahvastiku juurdekasv aeglustub ning noorte ja vanade suhe tasakaalustub. Soov laienemiseks kaob ning algab enneolematu külluse aeg. Rahvas muutub jõukamaks ning saavutatakse kõrge elatustase, mis aga omakorda nüristab sitkemaid omadusi, mis varasemaid põlvkondi eelmistes etappides tegutsema ajas. Eks me teame omastki käest, et lodev mugav elu tekitab passiivsust ja pärsib tegutsemistahet.

Uute sõdade korral leiab impeerium end elukutseliste sõdurite nappuse keskelt ning ainsaks lahenduseks jääb lisasõdurite värbamine tsiviilsektorist. Kui sõjad lõppevad, keelduvad sõjast naasvad sõdurid endisesse madalasse klassi laskumast ning nõuavad võrdseid kodanikuõigusi. Tuumikrahvas asub ärkava alamklassiga integreeruma, aga võim jääb veel nn härrasrahva kätte. Järgnevas (ülepaisumise) etapis aset leidvad võimuvõitlused on tihti just küpsusetapis toimunud ühiskondlike muudatuste tagajärg.

Maturity.
Skeemi autor: David Murrin

Küpsusperioodi lõppu jõudnud impeeriumite tihedaks tunnusmärgiks on kodusõja puhkemine. Kuna impeeriumi agressiivsus ei leia kadunud välisvaenlase näol enam väljundit, pöörduvad juhid üksteise kõride kallale ning algab võimuvõitlus. Ilmselgelt nõrgestavad sellised konfliktid impeeriumit üsna tõsiselt, sest võivad mõnele kohalikule võimule rünnakuks kauaoodatud võimaluse anda. Sellised kriitilised momendid võivad jäikadele riigikordadele nagu monarhia või diktatuur saatuslikuks saada. Samas võib juhtuda, et demokraatlikud impeeriumid kogevad peaaegu et märkamatuid sisevõitlusi erinevate rivaalitsevate gruppide vahel.

23.08.1991. Jeltsin (paremal) ei varja NSV Liidu
juhi Gorbatšovi (vasakul) ees oma ambitsioone.

Kui me suudame leppida, et impeeriumi tsüklid on vältimatud ehk küpsed impeeriumid kannatavad pideva sisemise võimuvõitluse all, siis demokraatlikku poliitilist süsteemi võime selle taustal näha lausa uues valguses. On võimalik, et see on rahuliku arenguperioodi pikendamise lahenduseks. Demokraatiale on omane võime "auru välja lasta", mis lubab suunda muuta ilma igasuguste revolutsioonide ja muude ekstreemsete muudatusteta, mis võiksid impeeriumi välisjõududele haavatavaks muuta. Tundub, et demokraatiad tulevad säärase pingega paremini toime, sest ebasoosingusse sattunuid on võimalik valimiste teel eemaldada, selle asemel, et neid veriselt kodusõja käigus kõrvaldada. Ükski tänane riik ei asu selles faasis.

Siia tuleb mõtisklemiseks üks väike paus vahele teha, et loetut põhjalikumalt seedida. Arutelu jätkub aga järgmises osas, kus tuleb juttu impeeriumi allakäiguspiraalist.

(Järgmine osa)

Segaseid sõnu

Vahel, kui midagi loen või kedagi kuulan, siis miski mu kõrvadevahelises hammasrattapuntras kipub kinni kiiluma. Ma jään mingi sõna või fraasi üle mõtisklema ning ülejäänud jutt ei jõua enam kõrvalestadest edasi. See juhtub siis, kui mõeldakse üht asja, aga kasutatakse teisi sõnu, mis tegelikku mõtet nii hästi edasi ei kipu andma. Järgnevat arutelu pole mõtet liiga tõsiselt võtta, sest see peegeldab vaid minu, mitte ülejäänud 99% inimkonna nägemust.

Vildakas definitsioon

"Võrreldamatu"

Kujutame ette, et näiteks Autolehe testis seisavad kõrvuti tuttuus S-klassi Mersu ja iidne Sapakas. Kõigepealt kirjeldatakse "sakslase" ruumikust, võimekust, turvalisust ja ülimugavat vaikset salongi.

Siis jõuab kord Sapaka kätte ning loeme Ukraina auto haisust, ebamugavatest kitsastest istmetest, külma ilmaga raskesti käivituvast pisimootorist ja pidevatest vigadest, mis autokese teepervele võivad jätta.

Ja siis see tuleb - selgub, et need autod on võrreldamatud. Minu jaoks on seda äärmiselt raske mõista, sest need autod ju on vägagi võrreldavad ja veel kui kontrastselt. Võrdlemine ju tähendab erinevate uuritavate objektide omaduste kõrvutamist ja neist järelduste tegemist. Võrreldamatud oleks pigem kolme Saksa esindusmargi masinad (S-klassi Mersu, 7. seeria Bemar ja A8 Audi), sest need on ju äärmiselt sarnase tunnetusega ning neid eristab peamiselt vaid välimuse järgi. Autogurmaanid leiavad muidugi ka teisi erinevusi, aga kui päris aus olla, siis kõik need omadused kipuvad üsna tasavägiseks jääma, kas pole nii? Tasavägiseks nagu... võrreldamatuks.

"Mikrobuss"

On olemas suuremad autod, mis mahutavad rohkem kui tavapärased sõiduautod. Hakkame siis suuremate juurest vaikselt liikuma (pun!). On igasuguseid busse, mida me elavalt ette kujutame - lõõtsaga linnaliinibussid, mugavate istmetega linnadevahelised bussid ja sarvedega trollibussid. Edasi tulevad veidi väiksemad bussid, mida kasutatakse näiteks marsruuttaksodena. Neid nimetame... mikrobussideks. Kas need on siis tavabussidest miljon korda väiksemad ehk (10^-6)*(tavaline buss)? Kui tavabussid on umbes 10 m pikkused, siis mikrobussid peavad olema 0,00001 m ehk 0,01 mm pikkused. No kuulge, definitsiooni kohaselt on sellised sõiduvahendid äärmiselt ebapraktilised, sest amööbidki ei mahu neisse sisse. Mis on häda sõnadel "kaubik" või "pisibuss"?

"Inimlikkus"

Oleme ikka kuulnud, et teil või mul võiks jätkuda inimlikkust või et nad võiks käituda inimlikult. Tavaliselt öeldakse seda peale mingit situatsiooni, kui ahastatakse reeglitest liiga rangelt kinnipidamise üle. Nii, aga mida see inimlikuks olemine siis tegelikult tähendab? ÕS väidab, et "inimlik" tähendab "inimesepärane", aga mis siis iseloomustab inimest?

Me oleme mõistusega olendid, kes on loonud mitmeid tsivilisatsioone, suudame mõelda abstraktselt, näha enda koduplaneedist kaugemale ja olematuid asju detailselt ette kujutada. Me toetame abivajajaid ja tegutseme ühise eesmärgi nimel, et ellu jääda ja oma elujärge parandada. Samas oleme me ka ahned, soovime enda võimu kindlustada, enda ideid levitada, paljuneda ja end mõnusalt tunda, seda pahatihti ka teiste arvelt. See tähendab, et inimlikkus on tegelikult see kõik, mida inimesed korda saadavad, olenemata tegude moraalsest suunast. Nii et kui teil palutakse inimlik olla, siis tehniliselt palutakse teil inimene olla, mida te juba olete, seega see palve on juba eos sisutühi. Palju sisukam oleks see palve pigem koerale või kassile esitada, kuigi nemad ilmselt ei mõistaks selle sisu, aga see on juba teine probleem.

Filosoofiline mitmetitõlgendamine

"Pooltäis või pooltühi tass"

Sukeldume (pun!) nüüd veidi filosoofilisemasse arutellu ja mõtiskleme tassi üle. Kujutage ette, et te kirjutate raamatut ning soovite kirjeldada tassi ja selle sees olevat vett. Kui värv ja kuju on ilusti kirjas, jõuate te asja sisuni. Kuna klaasis peituv veetase ei ulatu ääreni, vaid kuhugi keskkohani, peate te peas plaani, kuidas seda kõige graatsilisemalt kirja panna. On see pooltäis või pooltühi? Soovite te oma raamatus optimistlikku või pessimistlikku joont hoida? Kuidas te oma leeri valite?

Selle skeemi järgi olen relativist.

Mul on äärmiselt konkreetne lahendus, kuidas ma asja näen. Mina kui insener jälgin eelkõige protsesse ning kasutan fraase vastavalt oludele. Kui tass on laual selle mõttega, et januseid joota, on see pooltühi, sest vahepeal on keegi sealt mõne lonksu võtnud. Teisalt, kui see tass seisab seal läbitilkuva katuse all, on klaas pooltäis, sest veidi aja eest oli see veel tühi. Ma ise soovitaks sellises olukorras küll näiteks kaussi kasutada, aga see selleks. Kummalise vahemärkusena tooks ma ka välja, et pooltäis tassi suutsin ma siin kontekstis pessimistlikuma nähtusega seostada ning pooltühja tassi jällegi optimistlikumaga. Seega arvan, et pooltäis tassi ainult positiivsusega ja pooltühja tassi vaid negatiivsusega seostades seame endale ise mõttelisi piiranguid.

"Inimsusvastane kuritegu"

Filosofeerime veel ühe fraasi üle. Jeffrey Dahmer veristas omal ajal 17 inimest ning teda kutsume me sarimõrvariks. Nii, aga Stalin, Hitler, Mao, Pol Pot ja sõbrad hävitasid miljoneid inimhingi. Nende tegusid iseloomustame kui inimsusvastaseid kuritegusid ning ei kasuta sõna "sarimõrvar". Kus asub piir sarimõrvari ja inimsusvastase kurjami vahel? Kas Dahmer ei pannudki siis toime inimsusvastast kuritegu? Kas 17 ohvrist jääb väheseks, et seda lihtlabast massimõrvarit inimsusvastaseks kurjamiks liigitada? Minu silmis on iga räige tahtlik mõrv inimsusvastane kuritegu, sest see tegu ründab ju inimeste eksistentsi, olgu ohvreid 1, 17 või 100 miljonit. Minu jaoks pole olemas seda "maagilist" piiri, kust alates vahetub kurjami "auaste". Ma mõistan, et mõne "kontol" on suurem number, aga mõrvarid on nad ometi kõik. Kui 1+1=2, siis öelda matemaatikaeksamil vastuseks "3" on samasugune möödalask nagu pakkuda selleks "439".

Uuskeel

"Ekstraordinaarne"

Erakordne. Harukordne. Erakorraline. Ülemääraline. Tundub, et eesti keel ei päde enam, sest "ekstraordinaarne" kõlab kõigist neist sõnadest paremini ja jätab äärmiselt sujuva mulje. Lahendus? Muudame eesti keele ameerika keele allharuks (jah, mitte inglise keele), importides võõrsõnu. Tegemist on kummalise amerikanismiga, mis on meie meeltesse imbunud Hollywoodi filmide kaudu, kuna noorem põlvkond kasutab inglise keelt igapäevaselt. Ka Delfi noorajakirjanike artiklites prevaleerib säärane sõnakasutus.

Nissan GT-R vs NATS GT-K

NATS GT-K vs Nissan GT-R

Oleme me tõesti rahvana nii kehvad, et peame meeleheitlikult kõike hetkel populaarset kopeerima ja üle võtma? Kui kehtis Vene võim, imbusid meie keelde igasugused Vene laensõnad. Saksa mõisnike ajal ärandati aga saksakeelseid sõnu. Täna koogutame inglise keele ees. Kamoon, heeds app, düüds!

"Mustanahaline"

Nonii, tänane kirss tordil. Kunagi teadsime neid "neegritena", täna on see sõna käibelt kadumas ning pomisetakse häbelikult "mustanahaline". Valged on "siniverelised", asiaadid "kollapalavik", Volde... khm... Need-Keda-Ei-Tohi-Nimetada on "mustanahalised", austraallased "rohelised" ja ameeriklased "punanahad". Vahva. Leiutame veel poliitkorrektseid sõnu, et korraga kõigile meeldida ja jumala eest kedagi mitte solvata.

"Rüperaal"

Lõpetame arutelu väheke lõbusama noodiga. Ma pole veel kohanud inimest, kes sõna "rüperaal" ka päris elus tarvitaks. Lauaarvuti väiksemaid sugulasi nimetame pigem läppariteks, läpakateks või sülearvutiteks. "Rüperaal" kõlab kuidagi kohmakalt, nagu mõni algaja kirjanik oleks püüdnud meeleheitlikult "läpparile" sünonüümi leida, kuna viimased 10 lauset sisaldasid neid eelpool mainitud normaalseid sõnu. Muide, sama patu on toime pannud ka tehnikaalane sõna "sinihammas". Minu jaoks on need pastakast välja imetud uuskeelsed tehissõnad ning samahästi võiksin hakata oma sugulastega nii suhtlema:

"Kulla kaim, mida sa täna õhtul teed?" või "Tulge siiapoole, kaimud!" või "Sa oled mu lemmikkaim ja ma tahaks sulle eilse õhtu eest raha anda!" või "Minu katkises pesumasinas oma higiste sokkide ladustamine tuleb lõpetada, kulla kaim!"

"Tulge siiapoole, kaimud!"

Kas ei kõla mitte kuidagi veidralt? "Rüperaal" pole naturaalne ning tuleks ära keelata.

Mainimist väärt isendeid:

"Diskursus" - Kui soovitakse kuulajaid segadusse ajada ning nende nina all mingi kahtlase asjaga toimetada. Usutavust lisab see, kui samasse lausesse suvalisi, eriti keerulisi või lausa väljamõeldud sõnu lisada.
Näide: "Meie visiooni diskursus on kroxodüüfiliselt tõestatud ning tuleb ilma lisaauditile raha kulutamata viivitamatult käibele võtta, saavutamaks üleüldine empiiriline konsensus."
Tõlge: "Vaadake! Siga lendab!"

"Panustama" - Kui pole midagi sisukat öelda, aga minutid peab täis rääkima.
Näide: "Peame panustama Eesti arengusse ning see tähendab, et iga indiviid panustab igal järgneval aastal riigikassasse aina enam."
Tõlge: "Eee... Tõstaks makse, et meil rohkem raha oleks?"

Sel aastal ajaloos 2020

See on väike rubriik, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.

Enne aastaarvude juurde minekut teeks ka vahemärkuse kümnendivahetuse teemal. Me oleme juba valmis vana kümnendit ära saatma ja uut sisse pühitsema, kuigi... tegelikult aega veel on. Miks ei alga uus kümnend 1. jaanuaril 2020, vaid 1. jaanuaril 2021? Teadusmaailm toetub sellele, et polnud olemas aastat 0, vaid Kristuse sündi hakati märkima aastaga 1. Samas ei takista see meid kultuurilises mõttes dekaade loogilisemalt lahterdamast nagu näiteks 2010-2019. Minu meelest näeb see puhtam, korrektsem ja isegi loogilisem välja, samas teadlane minus pööritab selle peale silmi. Võta sa siis kinni, kuidas õige on, aga fakt on see, et järgnevad kümme aastat näeme aastaarvu kümneliste real number kahte.

2015 (5 aastat tagasi) - Käisin Jaapanis Nagasakis ning läksin eksist lahku; Leedu võttis kasutusele euro; islamistlik terrorilaine Prantsusmaal.

2010 (10 aastat tagasi) - Lõpetasin keskkooli ning läksin ülikooli sillaehitust õppma; avati Burj Khalifa, maailma kõrgeim ehitis; David Cameron sai UK peaministriks; Poola president hukkus Smolenski lennuõnnetuses, suri muusik Ronnie James Dio.

2005 (15 aastat tagasi) - Sündis YouTube; suri Johannes Paulus II; Airbus A380 esimene lend; välja tuli film Star Wars Episode III: Revenge of the Sith.

2000 (20 aastat tagasi) - Kolisin Muugale, kus elasin suurema osa oma elust; Y2K arvutite jama ei tulnud; lõhkes internetimull; Concorde kukkus Pariis eeslinnas alla; uppus Venemaa allveelaev Kursk; Sydney olümpiamängud; Sony lasi välja PS2 mängukonsooli; USA presidendiks sai George W. Bush; Venemaa presidendiks sai Vladimir Putin.

1995 (25 aastat tagasi) - Oklahoma pommiplahvatus USA-s; Kobe maavärin Jaapanis; närvigaasirünnak Jaapanis; 1989. aastal lendu alustanud Galileo kosmosesond jõudis Jupiteri orbiidile; kosmosesüstik Atlantis põkkus kosmosejaam Miriga; USA-s lõpetati 55 MPH kiiruspiirang; tegevust alustas Ebay; esiteti DVD-d; valmis esimene arvutiga tehtud multifilm Toy Story.

1990 (30 aastat tagasi) - Tegevust alustas Hubble kosmoseteleskoop; Saddam Hussein algatas Lahesõja; "Simpsonid" jõudis teleekraanile; Nelson Mandela pääses vanglast; kaks Saksamaad ühinesid; algas Berliini müüri ametlik lammutamine; Margaret Thatcher astus UK peaministrikohalt tagasi; Boriss Jeltsin sai Vene NFSV presidendiks.

1985 (35 aastat tagasi) - Mihhail Gorbatšov sai NSVL liidriks; ilmus esimene "Calvin and Hobbes" koomiks; kuulus Route 66 eemaldati USA maanteevõrgustikust; müügile paisati Nintendo NES; ameeriklastele tutvustati CD-d; kinodesse tuli "Back to the Future" esimene osa; Atlandi ookeani põhjast leiti Titanicu vrakk ning lõpuks oli selge, et seda on võimatu üles tõsta.

1980 (40 aastat tagasi) - Moskva olümpiamängud ja purjeregatt Tallinnas; USA-s purskas vulkaan St. Helena; eetrisse jõudis CNN; üks hull lasi maha eksbiitli John Lennoni; kinodesse jõudis kosmoseooperi teine film Star Wars Episode V: The Empire Strikes Back; mängusaalidesse jõudis Pac-Man; sündis Macaulay Culkin, "Üksinda kodus" peaosaline.

1975 (45 aastat tagasi) - Vietnami sõda sai läbi, kui ameeriklased Saigonist viimase kopteriga evakueerusid; tehnikamaailm täienes VHS-iga; suri Hispaania diktaator Franco; Sojuz ja Apollo kosmoselaevad põkkusid edukalt; kadus Jimmy Hoffa; Microsoft omandas autoriõigused; lettidele ilmusid ühekordsed pardlid; leiutati personaalarvuti, digitaalkaamera ja laserprinter.

1970 (50 aastat tagasi) - Biitlid läksid laiali; Apollo 13 avarii; maailma suurim reisilennuk Boeing 747 tegi esimese ärilise reisi; Concorde ületas esmakordselt helibarjääri; Luna 17 maandus kuul ja esimene kaugjuhitav robot Lunohod tegi ajaloolise sõidu; Venera 7 uuris Veenust; Egiptuses valmis Aswani tamm (Abu Simbeli tempel viidi kaks aastat varem uude kohta) ja suri president Abdel Nasser; 100 000 inimest protesteeris Washingtonis Vietnami sõja vastu; suri legendaarne kitarrivirtuoos Jimi Hendrix; leiutati LCD ekraan.

1965 (55 aastat tagasi) - Vahtraleht sai Kanada sümboliks ning leidis koha uuele lipule; mõrvati Malcolm X; Vietnamis viidi läbi operatsioon Rolling Thunder; tänaseks ülirikas investor Warren Buffet sai aktsiate abil firma Berkshire-Hathaway enda kontrolli alla; miniseeliku esitlemine Londonis; raamatupoodidesse ilmus ulmeklassika raskekaallane "Dune"; Aleksei Leonov väljus esimese inimesena kosmosesse; leiutati hypertext'i idee, mis vormiti hiljem netilehtedel linkideks; sündis J.K.Rowling.

1960 (60 aastat tagasi) - Naftariigid moodustasid OPEC-i; Egiptuses alustati Aswani tammi ehitust; Rooma olümpiamängud; Kennedy võitis presidendivalimised; USA saatis esimesed sõdurid Vietnami; USA luurelennuk U-2 lasti NSVL territooriumil alla; Alfred Hitchcocki film Psycho jõudis kinodesse; Fidel Castro riigistab Kuubal kõik, ka Ameerika ettevõtjate varad; USA lasi vette maailma esimese aatomijõul töötava lennukikandja USS Enterprise; käiku anti ka aatomiallveelaev USS Thresher, mis järgmisel aastal uppus; kuigi Prantsusmaa kaotas palju kolooniaid nagu Togo, Cote D'Ivoire, Kesk-Aafrika Vabariik, Benin, Tšaad, Senegal ja Mauritaania, testis Prantsusmaa Sahara kõrbes oma esimest aatompommi; USA lennutas orbiidile esimese ilmasatelliidi TIROS-1; konstrueeriti esimene laser.

1955 (65 aastat tagasi) - USA lasi käiku maailma esimese tuumajõul töötava allveelaeva USS Nautilus; NSVL ja idablokk moodustasid vastukaaluks NATO-le Varssavi pakti; Lääne-Saksamaa ühines NATO-ga; Prantsusmaal Le Mansi 24 tunni sõidul hukkus 77 inimest; ilmus Guinnessi rekorditeraamatu esimene väljalase; avati California Disneyland; USA saatis esimesed nõuandjad Lõuna-Vietnami; Rosa Parks vahistati peale seda, kui ta keeldus bussis valgele kaasmaalasele istet loovutamast; tegevust alustas esimene McDonald's restoran; suri Albert Einstein; sündisid Bill Gates ja Steve Jobs.

1950 (70 aastat tagasi) - Algas Korea sõda; Taanis leiti hästi säilinud Tollundi rabalaip; USA saatis Vietnami Prantsuse vägedele sõjaväelasi appi; loodi NATO; Hiina tungis Tiibetisse; senaator McCarthy alustas USA-s kommunistidele nõiajahti; leiutati krediitkaart; sündis Jay Leno.

1945 (75 aastat tagasi) - Teise maailmasõja lõpp; Saksamaa purustati täielikult; Jaapan alistus; surid Teljeriikide diktaatorid Hitler ja Mussolini ning Ameerika president Roosevelt; Dresdeni pommitamine; Hiroshima ja Nagasaki hävisid tuumapommide tules; Jalta konverentsil anti Balti riigid Stalinile järada; Vietnam kuulutas end Prantsusmaast iseseisvaks.

1940 (80 aastat tagasi) - Punane riigipööre Eestis ja teistes Balti riikides; Hitleri võidukad väed marssisid Pariisis, lükates Prantsusmaa sõjast välja.

1935 (85 aastat tagasi) - USA-s valmis Hooveri tamm; Roosevelt allkirjastas Social Security ehk pensioni akti; Amelia Earhart lendas üksinda üle Vaikse ookeani; Itaalia tungis Etioopiasse; Saksamaal taastati õhuvägi ehk Luftwaffe ning loodi VW Põrnikas; USA-s lendas esimene kopter; sündisid Elvis Presley, Jerry Lee Lewis ja Luciano Pavarotti.

1930 (90 aastat tagasi) - USA kannatas Suure Depressiooni kaoses; kelmikas multikategelane Betty Boop tegi oma debüüdi; avastati 9. planeet Pluuto (tänaseks on taevakeha selle staatuse kaotanud); New Yorkis avati 282-meetrine Chrysler Building, mis oli tervelt aasta aega maailma kõrgeim hoone; tuntud linn Konstantinoopol muudeti Istanbuliks; sündisid Neil Armstrong, Edwin "Buzz" Aldrin, Sean Connery ja Ray Charles.

1925 (95 aastat tagasi) - Mussolini haaras endale diktaatori võimu; esimene "raadiovisiooni" ehk televisiooni demonstratsioon.

1920 (100 aastat tagasi) - Eesti ja Nõukogude Venemaa sõlmisid Tartu rahu.

1915 (105 aastat tagasi) - Saksamaa alustas piiranguteta allveesõda; Saksa allveelaev uputas Lusitania, mis oli üks USA sõttaastumise põhjustest; Saksamaa kasutas esmakordselt massiliselt mürkgaasi teises Ypres lahingus.

1910 (110 aastat tagasi) - George V sai UK kuningaks.

1905 (115 aastat tagasi) - Revolutsioon Vene Impeeriumis.

1900 (120 aastat tagasi) - Bokserite ülestõus Hiinas, kus püüti koloniaalvõimud välja ajada.

1895 (125 aastat tagasi) - Esimene sisepõlemismootoritega autode võiduajamine.

1890 (130 aastat tagasi) - Bismarck astus tagasi.

1885 (135 aastat tagasi) - USA-s valmisid Vabadussammas ja Washingtoni monument.

1880 (140 aastat tagasi) - Rockefeller kontrollis 95% maailma naftatööstusest; vaalade küttimise tööstusharu kukkus kokku.

1875 (145 aastat tagasi) - Lõuna-Aafrikas kaevandati kõige enam teemante maailmas.

1870 (150 aastat tagasi) - Prantsuse-Preisi sõda tõstis Saksamaa suurvõimuks; sündis Vladimir Iljitš Lenin, kelle tõttu on maailm täna just selline nagu ta on.

1865 (155 aastat tagasi) - Lõppes Ameerika Kodusõda; mõrvati USA president Lincoln.