Laiskus

Täna teen juttu üsna tundlikust teemast, mis kindlasti puudutab meid kõiki. See on meie elus olnud aktuaalne kas kunagi minevikus, nüüd praegu või on see seotud kellegi lähedasega. Mingi kokkupuude sellega on igaühel.

See on laiskus.

Pilt on illustratiivne. Miks peaksin ma kaasa
mängima ja ütlema, et on ikka kena elamine?
Kui see pole laiskus, siis ma ei tea, mis see on.

Vahepala mõttes pistan siia vahele, et kunagi ühes interneti arutelus sattusin kokku inimesega, kes väitis, et ma olevat liiga hukkamõistev. Ma kirjeldasin seal üht äärmiselt räpast elamist, kus mul korraks viibida õnnestus. Samuti mainisin, et sealsed inimesed pole teadaolevalt mingi haiguse küüsis, mõistus on korras ja käed-jalad kenasti küljes. Ometi polnud neil kunagi mahti tube tuulutada, limast köögilauda korrastada ja isegi lae alla painutatud ukseliiste õigesse mõõtu saagida. See meeletu higi-, peeru- ja mustuselehk tahtis mind ära tappa, kui ma kolavirnade vahel turnisin, püüdes mitte midagi puudutada.

Ma väitsin, et selle olukorra on põhjustanud laiskus. Siis järgnes meeletu emotsionaalne tiraad ja elukirjeldus, kuidas see inimene aastate eest depressiooni langes, kui naine ta maha jättis ning ta seetõttu isikliku hügieeni hülgas. Põhimõtteliselt hakati räpakaid kombeid depressiooniga õigustama ning see polevat laiskusega üldse seotud. Lisaks vihjati, et empaatilisi inimesi võiks rohkem olla.

Stopp. Härrased, lõpetagem nüüd bravuuritsemine.

Mis on laiskus? See on omadus, mis iseloomustab vaimset võimetust töötada või pingutada. Nonii. Tundub, et mul oli ikkagi õigus ning ma polegi "hukkamõistev". Tihti juhtub, et kui kipud tõtt rääkima, vihastab see mõne õrnahingelise välja, aga see on teine teema.

Arutleme nüüd laiskuse teemal edasi. Me teame enda elus neid inimesi, kes ei jõua voodist tõusta, lükkavad toimetusi edasi, ei korista oma elamist, vabandavad end järjekordse vigastusega välja, istuvad mingi sõltuvuse otsas või ei sea oma samme töö poole. Kui jätame ekstreemsed vaimsed haigused kõrvale, siis on olemas mingi raske tegur, mis takistab vajalikke asju tegemast.

Elu.

Elu on vahel ebameeldiv ja nõuab ka tüütuid korrastamisi. Alati ei saa telekat vahtida või päeva maha magada. Alati ei saa asju edasi lükata ja pidu panna. Ei saa end iga päev täis juua. Ei saa loota, et äkki selle kuu maksud võib tasumata jätta. Ei saa igaveseks teismeikka kinni jääda ja loota, et äkki keegi teine vajalikud toimetused ära teeb.

Vahel on tõesti raske ja tundub, et lootus on täiesti kustunud, aga siin ongi tegelikult asja iva. Ega ilmaasjata öelda, et igaüks on oma õnne sepp, sest igaüks vastutab oma elu ja elus toimuva eest ise. Muidugi on ka ekstreemseid juhtumeid, kui inimene sõna otseses mõttes on mingis väljapääsmatus olukorras, aga praegu keskendume tavalisele Eesti inimesele, kellel on inimõigused tagatud ja kelle õuel ei toimu aktiivset sõjategevust. Selle energia ja teotahte peab igaüks ise enda seest üles leidma, tahab ta seda või mitte, sest ainult nii on võimalik eluga edasi minna. See joomine ja lösutamine on vaid agoonia pikendamine ehk mugavustsoonis hapnemine. Võtame selle mõtte nüüd lühidalt kokku:

Keegi teine pole su hädades süüdi. Oma hädades saad süüdistada vaid iseennast.

Äärmiselt lihtne põhimõte, aga kahjuks või õnneks nii see on. Näiteks natsid said teise maailmasõja lõppedes selle õppetunni veel eriti valusalt kätte, kui kogu nende maa pihuks ja põrmuks pommitati. Süüdlaste otsimisele keskendumine on äärmiselt toksiline teguviis, mis neelab seda vajalikku energiat, mida saaks näiteks elamise koristamisele suunata. On olemas kaks mõtteviisi, mida nüüd kiirelt võrdlen.

Mõtteviis nr 1:

Raha on vähe, sest ülemus on ihnuskoi. Raha on nii vähe, et ma ei saa endale ilusaid asju lubada, parem ostan siis juba suitsu. Miks kõik teised reisimas käivad, aga mina mitte? Maja on endiselt segamini pööratud, kuna seda pahna on koristamiseks liiga palju. Joon murede leevendamiseks end täis, küll järgmine nädal tegelen selle pakilise probleemiga. Miks teised nii trimmis on ja mina ei saa aastaid oma suurest kehakaalust lahti? Miks ükski vastassugupool minu poole ei vaata? Mul on ikka nii raske elu.

Mõtteviis nr 2:

Raha on vähe, seega peaks kulutused kriitilise pilguga üle vaatama. Raha on nii vähe, et ma ei saa endale ilusaid asju lubada, aga ma panen siis kõrvale. Ma saan reisil käia, sest aasta otsa maksin ma pisut suuremaid makse, aga tuludeklaratsiooniga sain ma suure summa tagasi. Maja on juba nii räpane, et tuleb põhjalik koristamispäev. Ajan asjad kõigepealt korda, siis võin reede õhtul sõpradega alkoholi võtta. Oma suurest kehakaalust vabanemiseks teen trenni nagu kõik teised. Kuna vastassugupool minu poole veel ei vaata, pean enda kallal rohkem vaeva nägema. Kui natuke vaeva näha, pole sel elul häda midagi.

Instagram vs reaalsus. Ei mõelda sellele, et ka teistel
veab mõnikord viltu. Me kõik oleme vahel hädavaresed!

Kas märkasite erinevust? Esimene mõtteviis iseloomustab laisku inimesi, kes pole enda seest seda vajalikku impulssi avastanud. Nende vaatevinklist tulevad kõigil teistel asjad vaevata kätte, ainult neil on ebaõiglaselt raske elu ning nad süüdistavad oma muredes kõiki teisi. Süüdi on kas halb ülemus, viletsad sõbrad, haige jalg või kehv ilm. Nende põhiline veakoht seisneb selles, et kunagi ei märgata viga iseeneses, vaid ängistus suunatakse mingile välisele sihtmärgile.

Teine mõtteviis tunnistab küll vajakajäämisi enese elus, kuid võtab nende eest täieliku vastutuse ning otsib lahendusi. Sellise mõtteviisi viljelejad ei jää end haletsema ega muutu passiivseks, vaid võtavad olukorra parandamiseks midagi konkreetset ette.

Ma ise kuulusin kunagi sinna esimese mõtteviisi harrastajate hulka ning imestasin pidevalt, miks mul asjad ei edenenud. Tahtejõud ja lootus paremale elule kadusid täiesti ning minu peamiseks mureks sai kuidagi päevade õhtusse libistamine. Loomulikult olid ambitsioonide puudumine ja päev otsa lösutamine ideaalseks kasvulavaks vaimsuse mädanemisele ja igasuguste maiste pahede ligitikkumiseks. Võin väita, et sellises letargilises seisundis inimesi kimbutavad tõenäoliselt igasugused alkoholiprobleemid, uimastite tarbimine ja mängurlus, mis juhatavad teda allakäigutrepile. Sealt edasi tõmmatakse juba ka lähedased kaasa, mis on äärmiselt egotsentriline teguviis.

Nagu arvata võite, arenes mul sügav depressioon ja külastasin elu pahupoolt, mis oleks võinud ka traagiliselt lõppeda, kuni korraliku paugu kirja sain. Ma tõstsin üle pika aja pea ja vaatasin selge pilguga ringi, mida õudset ma korraldanud olin ning hakkasin enda kallal vaeva nägema, muutmaks üldist suhtumist. Ma mõistsin, et olen käinud säärastes põrgu soppides, et kõik igapäevamured tunduvad selle kõrval nüüd triviaalsed. Tänaseks on mul oskus ka võimatutes olukordades päikesekiirt märgata ja selle suunas jooksu pista, jättes enesehaletsuse tupiktee seljataha.

Ohkimine, teiste süüdistamine, sita sees elamine ja sõltuvustele andumine ei vii meid kuhugi, sest peame õppima vastutust võtma. Lõppude lõpuks elame iseenda elu ning on meie enda asi, kuidas see võimalikult heaks voolida. Eks see on ka lugeja otsustada, kuidas ta sellesse postitusse suhtuda tahab - kas võtta seda juttu mitteempaatilise solvanguna, mis depressioonis inimesi alandab või näha seda kui lahke kõrvalseisja poolt ulatatud redelit, mis august välja aitab. Kõik on suhtumise küsimus.