2001. aastal marssisid USA väed ebamäärastel põhjustel Afganistani. 9/11 korraldaja Bin Ladeni püüdmiseks tungiti väevõimuga riiki, mis end maailma võimsaima sõjaväe eest kaitsta ei suutnud ning sooritati demokraatlik riigipööre. 20 aastat hiljem pakitakse asjad kokku ning võim antakse valitsusvägedele. Aga juba enne ameeriklaste lahkumist väljus Taliban oma koobastest ja vallutas pealinna Kabuli ilma mingi vastupanuta. Mis ometi juhtus, et 20 aastat verd ja mürske niimoodi asjatult raisku läksid?
Kabuli langemise aegu ilmus palju juhtkirju ja arvamusartikleid, kus laideti afgaanide nõrkust ja tahtmatust võidelda. Eeldati, et demokraatia-paradiisi eest ollakse viimse veretilgani ohvreid tooma ja Talibani nähakse kui kurjuse kehastust. Asi on tegelikult palju lihtsam kui afgaanide väidetav allaandmismeeleolu ja valitsusvägede suutmatus metslastega toime tulla.
Kujutame ette EKRE võimule saamise aega. Ma ei pane võrdusmärki EKRE ja Talibani vahele, sest üks on konservatiivne partei ja teine on terroriorganisatsioon, aga emotsionaalses mõttes saame niimoodi kõige tabavama võrdluse, sest mõlemad esindavad äärmuslikku maailmavaadet. Kujutame ette, kuidas hääletustulemused saavad avalikuks ja võim liigub EKRE kätte. Helmed hakkavad lubatud ümberkorraldusi tegema, sest see on rahva tahe.
Ja siis kuulutab suurriik X sõja rahvusluse vastu ning peagi veerevad meie linnade tänavail võõrad soomukid. Toompeal tõmmatakse masti uus lipp ja meile kingitakse värskendatud põhiseadus. Inkvisiitorid püüavad tänavatel rahvuslasi ja mõistavad neile eluaegseid vangistusi või lausa surmanuhtlusi. Sinimustvalge sümboliseerib uue režiimi jaoks globalismivastasust ja rassismi, mistõttu lihtrahvas peidab kabuhirmus kõik vanad lipud. Julgemad taanduvad metsavendadena Eesti looduse rüppe. Lõpuks kuulutatakse Eesti "nazifrei"-ks ning rahvas on näiliselt uue olukorraga leppinud.
Kuna riik X peab ka mujal rahvusluskoldeid kustutama ja riigikaitse-eelarve kriitilise pilguga üle vaatama, viiakse väed 20 aasta pärast välja. Juba enne, kui võõrriigi sõdurid oma asjad kokku jõuavad pakkida, tabab Eestit sinimustvalge laine. Küla küla järel, linn linna järel langevad võitluseta metsavendade kätte, kes nagu maa alt välja hüppavad. Valitsusväed ei tõsta nende vastu relva, vaid avavad väravaid ja tulevad tee pealt eest, samas kui uus lipp maha kistakse ja rahvuslik trikoloor masti tõmmatakse. EKRE kehtestab oma võimu kogu Eestimaa üle, kui veel viimased riigi X helikopterid saatkonna töötajaid evakueerivad. Mis ometi juhtus, et 20 aastat verd ja mürske niimoodi asjatult raisku läksid?
Ei pea olema meeletult elukogenud ja läbinägelik, et mõista Afganistani olukorda. Asi on selles, et võõrväed tulid sisse, pommitasid kõik puruks, sundisid rahvast oma laulu järgi tantsima ja siis lahkudes imestasid, kui kohalikud vanade rahvalaulude viisid üles võtsid. Saagem aru, et afgaanid ei soovi paljukiidetud demokraatiat, mis nende jaoks tähendab suitsevaid hooneid ja humanitaarkriisi. Nad soovivad oma traditsioone, karme kombeid ja islamit, mida pakub neile Taliban. See, et meile Taliban ei meeldi, et tähenda, et see afgaanidele vastumeelt on. Mõnele kohalikule see kindlasti ei istu, aga ometi kehtestab organisatsioon end enamuse vaikival nõusolekul, mis iroonilisel kombel ongi demokraatia iva.
Kes oleme meie, et läheme võõrasse kultuuriruumi oma kombeid viima? Kes oleme meie, et ütleme, kuidas täiesti teistsuguse kultuuriga rahvas elama peab? Kust võtame me selle naiivsuse ja kõrkuse, et imestame nende isemääramise soovi ja eelistuste üle?
Afgaani rahvas tõrjus demokraatia. Afgaani rahvas valis Talibani.
Kui me suudame mõista, et inimesed, rahvad ja rassid on erinevad, siis suudame ka aru saada, miks on olemas piirid ning iga katse ülemaailmset utoopiat luua on ebaõnnestunud. Kuni me seda ei tunnista, siis senikaua teemegi pähe suured silmad, kui näeme, kuidas allasurutud inimesed võimaluse avanedes oma tõelisi eelistusi julgevad näidata.
Kui hoiate kedagi kirbul, siis ta pole teie sõber. Ta soovib sõbralikkusega vaid oma elu päästa.
