Saturday 28 April 2018

Kaalukaotus vol 1

Olen kaalukaotuse veteran, kes on läbi teinud muutuse 117 kg pealt 80 kg peale. Hetkel ma muidugi 80 ei kaalu, aga sellest räägin pisut hiljem.

Olen 180 cm pikk ning 117 kg oli minu elu kõige hirmsam mõõt. 2013 alguses tulin ajateenistusega seoses just arstlikust komisjonist ja minu mure oli tohutu. Kuidas suudaksin sellise pekimassiga teistega sammu pidada? Pealegi oli perearst öelnud, et mu veresooned on kolesterooli täis ja et olukord on ohtlik. Mis siis ikka, kohe lume sulades hakkasin kevadel tempokalt rattaga sõitma. Kui algas ajateenistus, mõõdeti mind saabudes ära. 107 kg!

11 kuud hiljem saabusin koju ning kaal üllatas mind kõige meeldivamal kombel - see näitas 92! Ma polnud aastaid... aastaid... aastaid alla 100 kg olnud. Siis kohtusin ma oma esimese tüdruksõbraga ning hakkasin endale Selverist iga päev rasvast kana tooma. Jõuludeks 2014 olin 100 kg poiss valmis. Siis aga tuli endisel kallimal üks hea mõte...

Regasime mõlemad end sellisesse kohta nagu MyFitnessPal ja tegin endale toitude kalorisisaldused selgeks. Näljutamisel ja kalorite lugemisel on oluline vahe, sest me võisime süüa mida tahes, ainult et söökide summaarne kalorisisaldus pidi jääma alla teatud arvu, et keha hakkaks pekki vähendama. Esimestel päevadel oli langus meeletu, sest eks seedetrakt tühjenes ja vähem toitu tuli peale. Aga tõsiasi oli see, et iga nädal oli umbes poole kilo lahustumine garanteeritud. Me sõime kõike, mis maitses, aga iga rasvase asja arvelt saime lihtsalt vähem ampse.

Siis läks tüdruksõber vahetusse ja jätkasin veidi aega üksinda, kuni uue kallimaga teise asja peale tulime. Me loobusime kalorite loendamisest ja tellisime Erik Orgu toitumiskava. Toidud olid maitsvad ja kaal läks kenasti alla, kuni saavutasin oma ideaalkaalulähedase numbri 80 kg.
Ainult üks häda oli. Iga toit oli hoolikalt valmistatav ning meiesugused laisad inimesed liiga palju korralikust igapäevasest kokkamisest ei hooli. Vahel juhtus ka nii, et  valmistasime ühel õhtul nädala kõik ülejäänud road. Muidugi muutus säärase strateegia tagajärjel kurk ja muu roheline nädala lõpuks üsna maitsetuks.

Nii me alla andsimegi, sest see kokkamine ja karpidega majandamine võttis meilt nii palju energiat. Mõtlesime alguses nädalase pausi teha, aga see on kestnud vähemalt aasta... See, et alla andsin, oli mu enda süü, sest ma olin selleks ajaks kaaluteemaga juba tükk aega tegelenud ning tahtsin end korrakski lõdvaks lasta. Samas kui asi korralikult kätte võtta, töötab Orgu kava küll, seega võin seda julgelt soovitada. Saates "Kaalust alla" nägin ka ise endasarnaseid inimesi, kes ühel hetkel loobusid. Nagu iga asi siin elus, nõuab see vaeva ja pühendumust, kuid see toimib.

Praegu olen umbes 112 kg paks, seega mõlgutan päris tõsiselt mõtteid end taas kätte võtta. Kuna praegu toimub elus korraga palju asju, siis see lisastressiallikas ei tuleks praegu küll kasuks. Kui saabub suvi ja koolivärk on kaelast, saan sellele tõsisemalt mõelda.

Mida olen kõigest sellest õppinud:

  • Vaid õige toitumisega ilma trenni abita on võimalik alla võtta, aga trenni võiks ka ikkagi juurde teha. Kasvõi selle nimel, et saad päevas endale mõne lisamaiuspala lubada.
  • Õige toitumine peab saama harjumuseks ehk elustiiliks, muidu naaseb vana kaal õige kiirelt.
  • Mõttekas on teha maksimaalselt paari päeva söök ette. Kui teha rohkem, muutub toit maitsetuks ja minetab oma värskuse.
  • Varu kokkamiseks aega, sest kaalulangetamisel hakkab see olema suur osa su elust.
  • Söö päevas pigem mitmeid väiksemaid portsjone kui paar suurt. Nii täidad pidevalt oma kõhtu, nii et nälg ei jõu täismahus ligi hiilida. Lisaks tuleb kõht väiksemate koguste seedimisega paremini toime.
  • Kuluta rohkem energiat, kui enda kehasse sisse paned. Lihtne põhimõte, aga raske järgida.
  • Kas näksimiseks sööd ühe sardelli või selle asemel täidad kõhu suure pajatäie salatiga, on sinu otsustada.
  • Joo külma vett. Palju.
  • Kord nädalas võiks olla patupäev, muidu vallanduvad allasurutud isud ja sööd üle.
  • Peab olema järjekindel. Peale esimest nädalat pead tegema ka teise nädala otsa. Ja siis järgmise. Jne.
  • Kergem olek on kõike seda vaeva ja piitsutamist väärt. Olen valmis selle nimel veel kannatama, naeratus näol.
Nojah, siinkohal võiksin ma mingi lubaduse õhku visata. Kui kool läbi saab, ei takista mind miski, et see vaevarikas asi taas ette võtta. Ehk aitaks blogi mind vee peal hoida, sest oma arengutest (või taandarengutest) peab kuhugi aru andma ja kui ma enda lubadust ei täida, siis saaks lugejaskond mulle näpuga näidata.

Kuramus küll. Luban, et peale kooli lõppu võtan enda kaalu käsile. Tunnistan, et nädalane paus on üsna pikaks veninud.

Thursday 19 April 2018

Kolm elumuutust

Läinud nädal oli meie elus erakordne, sest aset leidis lausa kolm tohutut muutust.

Esiteks võtsime kutsika. Heledakarvaline labrador Benno on sõbralik väikseke, kes meie elusse kenasti sisse sukeldus. Kass Jasper küll sisises ja võõrustas teda paaril esimesel päeval, kuid nüüd on need kaks lahutamatud ja ajavad teineteist pidevalt taga. Peale jalutuskäike on kass juba koridoris vastas, et veenduda, kas sõber ikka tagasi tuuakse.

Elukaaslase vanematel on vana taksikoer, nii et tal on kogemused koertega olemas. Minu peres on ainult kass olnud, seega saan ma koerapidamisel palju uusi asju õppida (peale põrandalt tohutute koguste uriini ja sõnniku kogumise). Kuna poiss on pisike, siis peab temaga tegelikult iga tunni tagant väljas käima, aga praegu käivad kiirkursused kassi liivakasti kasutamisel.


Teiseks saabus meie kauaoodatud Seat, kuigi eeldasime seda alles mai lõpuks. Kraapisin mõned investeeringud lagedale ja laenasin vanaisalt lisa, et sissemaks ära tasuda. Pean tunnistama, et Seat on sama nobe kui bemar, kuigi peale vaadates tundub, et tegu on tavalise universaaliga, millel lihtsalt käredamad 18'' veljed all. Esimese paagitäie oleme juba maha sõitnud ja reaalseks kuluks tuli 8,7 l sajale. Arvestades seda, et me pole eriti vanainimeste moodi sõitnud, on tulemus enam kui meeldivalt üllatav. Autost kirjutan mõnel teisel korral veidi pikemalt.

Ja siis juhtus veel selline asi, et käisin tellisin ühe sõrmuse, millele lasin ka olulise graveeringu teha. Seejärel läksime Jägala joale koeraga jalutama, et saaksin üllatuse üle anda. Kui elukaaslane enam oodata ei suutnud, siis palusin teda endale naiseks. Nagu arvata võib, oleme nüüdsest kihlatud. 😊

Põnev on see, et need asjad juhtusid kohe üksteise järel ühe nädala sees. See on küll üks ülierutav kogemus, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Esimene koeravõtt, esimene liisinguauto ja (loodetavasti) elu ainus abieluettepanek - kõik tihedalt kokku pakitud.

Monday 16 April 2018

Üks ajastu on lõppenud

Pealkiri on üsna dramaatiline, kuid tegelikult pole midagi katki. Olgu, tegelikult on küll.

See lugu algab aastaga 2010. See oli aeg, kui sain endale Clio ja aitasin ka ühel diskorist sõbral Tondi peomajas mingit pidu korraldada. Tõotas tulla põnev õhtu, sest ma pidin olema turvamees/korrahoidja, mis oli mu jaoks täiesti uus kogemus.

Ainult häda oli selles, et ma hakkasin koos külastajatega jooma, sest mulle pakuti igasuguseid viinakokse. Lõpuks olin ma lootusetult juua täis ning hakkasin mingi kurvastava tüübiga juttu ajama. Ma ei mäleta, millest ma temaga seal rääkisin, aga ta vihastas nii hullult, et tiris mu õue ja alustas kaklusega.

Mingil hetkel lendasid mu ustavad prillid eest ja keegi neid ei leidnudki. Hommikul pakkusin ma nende eest ka vaevatasu, aga ka see ei aidanud leidmisele sugugi kaasa. Hiljem selgus, et need olevat ilmselt tänase päevani mingi kiilaka venna öökapi peal.

Pidingi siis emale helistama, et ta tuleks ja oma pimeda poja auto rooli istuks. Piinlik juhtum. Aga jah, otseselt tänu sellele läksimegi kiiremas korras prillipoodi ja sain kaks paari prille, millest ühte paari kandsin kuni lähipäevini.

See ebavajalik proloog oli tarvilik selleks, et lugeja hoomaks minu asju puudutavat ajalugu.

Nüüd siis viimaks asja juurde. Üle-eelmisel nädalavahetusel läksin esmalt sõpradega sauna, kus muljetasime niisama elust ja imestasime selle üle, et Rootsis kui vabas ühiskonnas võib mõne ebamugava nalja eest seadusega pahuksusse minna.

Ei tea, kas oli see prilliraami väsimus või mingi karma, aga kui saunaruumist naastes prille ette proovisin, kukkus klaas eest. Leppisin saatusega ja hiljem koju jõudes otsisin paksema raamiga asendusprillid lagedale.
Aga siis pidime kasuisale järgi minema, sest tema polnud ainus, kellel oli vähe lõbusam õhtu. Kohale jõudes sain sealse peni käest hammustada, sest high-tech aed avanes mitmeid kordi, kuigi varem plnud seda iial juhtunud. Nii võiski lõvi Lõrr haukudes auto ümber hulkuda ja võimaluse avanedes mu perset haugata.

Nii. Aga ka see pole veel kõik. Jõudnud vanematekodu ukse ette, ei lubanud Clio tagaistujat enam välja, sest istme kallutamise hoob polnud enam töökorras. Huvitav jah, et nüüd, kui oleme valjul häälel auto müümise mõtteid mõlgutanud, asus prantslanna oma pahameelt väljendama.

Pikaajalised prillid on hävinenud. Sain elus esimest korda peni käest hammustada samal ajal, kui tegelesin ka ise koeravõtuga. Clio parempoolne iste hakkas enne pensionile jäämist puhkust välja võtma. Üks ajastu on lõppenud.

Sunday 8 April 2018

Elu naabritega vol 2

See juhtus kell 1:15 öösel, kui ma silmad lahti lõin. Nagu lugeja ilmselt aimab, läks käima Meie Mehe diskoõhtu. Ei jäänud muud üle kui pidin uniselt mingid ürbid selga ajama ja suuna koridorile võtma. Lõpuks jõudsin ööklubi ukse taha ja kloppisin. Ei toimunud midagi, seega kloppisin veel.

Minu üllatus oli suur, kui uks äkki lahti lendas ja naabritädi pikali maha vajus. Proua oli nii silmini täis, et polnud võimeline mulle isegi otsa vaatama. Õnneks tuli üks tema kompanjon ja küsisin temalt, et kas nad naabritel magada ka lubavad. Imestati, et kas tõesti oli nii vali ning lubati asi ära korraldada.

Alla koju jõudes oli õnneks muusika kinni keeratud ning võisin lõpuks edasi magada. Ainult et und ei tulnud ja raiskasin vähemalt hea tunnikese telefonis istudes.

Aga saaga jätkus ühel teisel päeval, kui keset päeva hakkas taas tuttavat lärmi kostma. Mu tigenenud elukaaslane kihutas üles ja ütles neile, et järgmisel korral tuleb juba politsei. Joodikud imestasid seal veel, et miks ta keset päeva neid keelama tuli. Asi on selles, et rahurikkumine on rahurikkumine, hoolimata kellaajast. See teadmine on neid nüüd veidi ohjes hoidnud, aga kes teab, kui kauaks.

Ehk peakski järgmisel korral politseile avalduse kirjutama? Iseasi, kui palju sellest kasu oleks, sest naabrid õppust ei võta. 

Sunday 1 April 2018

Kuidas ma särtsu sain

Ühel nädalavahetusel läks ämm ära Soome ja lubasime elukaaslasega koera toitmas käia. Algul plaanisime vana taksikoera enda juurde võtta, kuid see muutus iga järgneva tunniga aina problemaatilisemaks, sest kass Jasper kippus machot mängima. Vähemalt niipalju kui sisisemine ja jalgel ussi mängimine macho olekut meenutab.

Vaene koer vihast torkimist ei talunud ja vaatas meile kurvalt otsa. Nii me ta omaenda koju tagasi viisime. See toobki meid meie juhtumini, sest kord koera söötma ja pissitama tulles märkis elukaaslane, et maja oli päris külmaks läinud.

Ta võttis kõne emale, et uurida, kuidas kütet sisse panna. Ja sealt see algas, sest telefon usaldati mulle, kellel elektri-teema ikka kõige paremini välja kukub. See, et mu vanaisa elektrikupabereid omab, et tee veel minust asjatundjat, aga see selleks. Pealegi, ega järgnev tegevus mingit lõikumist ja ühendamist ei nõudnudki, nii et asusin enesekindlalt asja kallale.

Leidsin juhatuse teel plekist karbikese ja kükitasin maha, et otse loomulikult reguleerimisnupp ja karbi korpus ära tõmmata. Oi, kuidas mulle ikka meeldivad ebatraditsioonilised ja mõtlemist nõudvad lahendused! Pidi siis nii olema, et sisselülitamiseks pidi suruma mingit kangelt käivat nuppu. Ma surusin, aga oma asendit see ei muutnud. Minuga on alati nii, et kui pisut rohkem njuutoneid rakendan, puruneb asi mu käte all, olgu tegu plastiku või rattavõtmega. Loomulikult otsustasin sõrmed toeks panna ja niimoodi nuppu pigistada, et konsoolne julla ära ei murduks. See oli viga, sest järgmisel hetkel röökisin juba täiest kõrist ämmale telefonitorusse.

Ma ei tea, kui palju volte mu käest läbi jooksis, aga ma kinnitan, et see oli üks ütlemata ebameeldiv tunne. Kõige edukamalt saab seda vast nii ette kujutada, et mu käsivarre naha all jooksid kõdi tekitades kibekiirelt mingid putukad. See polnudki valus, vaid meenutas pigem nagu peatumismärguannet eirava kõdistaja tegu. Igatahes kindel on see, et tükk aega oli käsi pisut jõuetu.

Mul on elektriga nii vähe kogemusi, et ma ei tea isegi, kas tegu oli niisama sutsakaga või pääsesin ma napilt eluga. Aga ma usun, et nagu Murphy seadustele kohane, kirjeldan ma ilmselt olukorda nagu räsitud sõjaveteran, samas kui päris elektrikud praegu omal tilgad püksi naeravad.