Ühel nädalavahetusel läks ämm ära Soome ja lubasime elukaaslasega koera toitmas käia. Algul plaanisime vana taksikoera enda juurde võtta, kuid see muutus iga järgneva tunniga aina problemaatilisemaks, sest kass Jasper kippus machot mängima. Vähemalt niipalju kui sisisemine ja jalgel ussi mängimine macho olekut meenutab.
Vaene koer vihast torkimist ei talunud ja vaatas meile kurvalt otsa. Nii me ta omaenda koju tagasi viisime. See toobki meid meie juhtumini, sest kord koera söötma ja pissitama tulles märkis elukaaslane, et maja oli päris külmaks läinud.
Ta võttis kõne emale, et uurida, kuidas kütet sisse panna. Ja sealt see algas, sest telefon usaldati mulle, kellel elektri-teema ikka kõige paremini välja kukub. See, et mu vanaisa elektrikupabereid omab, et tee veel minust asjatundjat, aga see selleks. Pealegi, ega järgnev tegevus mingit lõikumist ja ühendamist ei nõudnudki, nii et asusin enesekindlalt asja kallale.
Leidsin juhatuse teel plekist karbikese ja kükitasin maha, et otse loomulikult reguleerimisnupp ja karbi korpus ära tõmmata. Oi, kuidas mulle ikka meeldivad ebatraditsioonilised ja mõtlemist nõudvad lahendused! Pidi siis nii olema, et sisselülitamiseks pidi suruma mingit kangelt käivat nuppu. Ma surusin, aga oma asendit see ei muutnud. Minuga on alati nii, et kui pisut rohkem njuutoneid rakendan, puruneb asi mu käte all, olgu tegu plastiku või rattavõtmega. Loomulikult otsustasin sõrmed toeks panna ja niimoodi nuppu pigistada, et konsoolne julla ära ei murduks. See oli viga, sest järgmisel hetkel röökisin juba täiest kõrist ämmale telefonitorusse.
Mul on elektriga nii vähe kogemusi, et ma ei tea isegi, kas tegu oli niisama sutsakaga või pääsesin ma napilt eluga. Aga ma usun, et nagu Murphy seadustele kohane, kirjeldan ma ilmselt olukorda nagu räsitud sõjaveteran, samas kui päris elektrikud praegu omal tilgad püksi naeravad.
No comments:
Post a Comment