Kaalulangetamise süstid vol 3

Oktoobri lõpuks jätsin kuuri pooleli. Miks?

Ei juhtunud midagi dramaatilist, aga kuna kaalunumber seisis juba nädalaid platool, otsustasin väikse pausi teha.

Miks kaal seisma jäi? Arvan, et põhjuseid on mitmeid:

1. üleliigne vesi väljus alguses kiirelt
2. kergesti "realiseeritav" rasvamass on vähenenud
3. keha harjumine väiksema toidukogusega ja muud iseärasused
4. keha on 0,5 mg kogusega harjunud, aga perearst ei kiirustanud 1 mg välja kirjutamisega
5. ebaregulaarne spordirežiim

Lõplik kaal on 108 kg, mis tähendab, et olen kaotanud kokku 13,5 kg.

Minu kaotatud kilode number ei pruugi kõlada nüüd väga ägedalt, aga samas ämm on juba kiitnud, et olen väiksemaks jäänud, samuti tõmbasin selga ühe vana jope, mis nüüd lotendab kui kartulikott. Ka kevadel Türgist ostetud vööle pidin ühe augu juurde puurima, et püksid rebadele ei langeks.

Võrdluseks - mulle ravikuuri tutvustanud sõber kaalus enne üle 120 kg, nüüdseks on ta 95 kg ümber. Muide, temagi tegi vahepeal ravikuuri sisse pikema pausi nagu mina praegu, ometi ma näen oma silmaga, et ta on juba peenike poiss.

Motivatsioon on alles, aga on aeg lasta oma kerel veidi puhata, et uuel aastal uue hooga jätkata.

Kaalulangetamise süstid vol 2

Olen kuu aega asjaga tegelenud, tulemused on rõõmustavad ning enesetunne on hea. Alustasin 0,25 mg süstidega, vastunäidustusi ei tekkinud ning perearst suurendas doose 0,5 mg peale.

Kui 14. augustil tegin esimese süsti, siis kaalusin 121,5 kg (arsti kaal 125,8 kg). Septembri teises pooles kaalusin 112 kg ehk umbes kuu ajaga olen kaotanud ca 10 kg. Mainin ära, et kodus olev kaal ja arsti taadeldud kaal näitavad erinevaid numbreid, aga oluline info seisneb selles, kui palju kilosid vähemaks jääb. Tegelik kaalunumber on ca 4 kg suurem, aga nagu mainitud, ei mängi see minu jaoks nii suurt rolli.

Alustades kukkus kaal paari nädala jooksul äärmiselt kiirelt, aga siis saabus niinimetatud platoo, mis kestis samuti paar nädalat. kuna olin sellest fenomenist teadlik, siis ei pööranud ma sellele kuigi palju tähelepanu ja lasin kehal asjaga harjuda. Peale seda hakkas kaal taas harjumuspäraselt langema ja motivatsioon tugevnes veelgi.

Pean märkima, et 0,25 mg doosidega hakkasin vaikselt harjuma, mistõttu 0,5 mg peale tõstmine oli igati vajalik. Söögiisu on tugevalt pidurdunud ning suuremate probleemideta olen võimeline kogu päeva tühja kõhuga olema. Muidugi pole ma end näljutanud, millest toibumine oleks veel omaette kadalipp. Mu kindel reegel on see, et päevas on kolm kindlat söögiaega, on mul isu või mitte. Toidukogused on drastiliselt vähenenud, mida ilmestab ka see, et tööle toon kaasa vaid poole karbini täidetud lõunaid, varem olid karbid pea ääreni täis.

Koeraga olen hakanud jalutama pikemaid ringe ning motivatsiooni hoiab laes ka see, et naine on hakanud minuga õhtuseid ringe koos jalutama. Alkoholist pole ma 100% loobunud, aga olen koguseid kõvasti alla tõmmanud. Kui varem oli nii, et pea igal reedel või laupäeval tarbisin õlut ja viina, siis nüüd olen üle paari nädala vaid mõned õllekesed võtnud.

Enesetunne on värskem, voodist on kergem tõusta, treppidest lendan väiksema vaevaga üles ning kannan varem kitsaks jäänud riideid. Juba on ka öeldud, et olen veidi kokku kuivanud. Samuti ma ei taju, et ma kallitele süstidele rahaliselt nii tohutult palju panustaks, kuna väiksemad söögikogused on ka poearveid vähendanud.

Ainus kahetsus on see, et ma asjaga varem ei alustanud. Samas saan ma enda kaitseks öelda, et ma polnud enne selleks vaimselt valmis ning asi oleks ilmselt kiirelt aia taha läinud. Tegelikult on "kõik planeedid korrektselt asetunud" ning ajastus on hämmastavalt õige; parem hilja kui mitte kunagi.

Jätkan suure optimismiga tervise turgutamist.

Kaalulangetamise süstid

Olen terve elu liigse kehakaaluga maadelnud. Olen proovinud nii trenni teha, toitumiskavasid järgida, dieete pidada kui ka kaloreid lugeda. Mingil määral need asjad toimivad, aga need vajavad erilist motivatsiooni, ränka tööd, järjekindlust ning lõpuks peale kurnatust tulevad kilod ikkagi tagasi.

Aga on üks põnev asi, mida hakkasin enda peal katsetama. Olen selle tulemusi juba hea sõbra peal ka näinud, kes üsna lühikese ajaga üle 10 kg maha on võtnud. See pole mingi imeravim, mis kogunenud rasva põletab, tegemist on insuliinipõhise süstiga, mis võtab hoopis söögiisu ära. Ehk sisuliselt on see paastumistööriist.

Toimimise põhimõte on lihtne, sest suure kehakaalu tegelikuks põhjuseks on see, et sisse söödud kalorite hulk ületab ära kulutatud kalorite hulka.

söödud kalorid - kulutatud kalorid > 0, kehakaal tõuseb

söödud kalorid - kulutatud kalorid < 0, kehakaal langeb

Süst tekitab täiskõhutunde, mistõttu ei teki vajadust üle õgida, rääkimata kontrollimatust näksimisest. Nii saab magu rahulikult tagasi normaalsesse mõõtu venida, nii et peale ravikuuri lõppu saabub täiskõhutunne juba siis, kui on ära söödud normaalne portsjon. Kui magu on välja veninud, siis on paratamatu, et suhu rändavad lisaampsud, mis ületavad keha vajadusi ning need talletuvad liigsete kilodena.

Mida süstimine endast kujutab?

Tegu pole klassikalise süstlaga, mille otsas on ähvardav 5 cm pikkune piik. Pakend ja süstlake on väheke glamuursemad kui süstiva narkomaani varustus. Voolujooneline süstal peidab endas 4 individuaalset doosi. Iga korra jaoks tuleb otsa keerata ka umbes paarisentimeetrine peenike nõel. Süstimise alustamiseks tuleb süst rullikust üles keerata, kuni aknasse saabub doosi suurus. Naba ümber asuv pekimass peenikest nõela tegelikult pea üldse ei tunnegi, rääkimata mingist valuaistingust. Protsess on mugav, valutu ja kiire.

Kust süste leida?

Süstid pole Eestis otseselt keelatud, aga neid väga ei reklaamita ka. Ma ei mäleta täpselt, mida arst selle kohta rääkis, aga see oli seotud mingite puuduvate Euroliidu sertifikaatide ja heakskiitudega. USA-s pidi see samas populaarne ja tavaline ravim olema, nii et päris voodoo kama see vast pole.

Tegemist on retseptiravimiga, mistõttu niisama apteeki marssides neid ei kätte anta. Kõigepealt peab perearsti jutul käima, oma söömisharjumustest pajatama ning lõpuks ka vere- ja uriiniproovid andma. Alles siis, kui suguvõsas ja loomulikult endal pole suhkruhaigust ning muid vastunäidustusi, kirjutatakse ravimi katsepartii välja, minu puhul 0,25 mg doosid.

Pärast kuu aega kestvat kuuri peab uued analüüsid andma ning kui kõik kombes, siis saab suuremad 0,5 mg doosid ja hiljem juba 1 mg. Muidugi lähenetakse igale inimesele individuaalselt ning numbrid ja tingimused võivad varieeruda.

On siin ka mingi aga?

Ilmselt üks põhjus, miks selle kasutamine Eestis väga massiline pole, on see, et ravimite ostuga ei kaasne mingit toetust. Kirjutamise hetkel oli ühe kuu pikkuse kuuri täishind 88 eurot kopikatega.

Samuti ei anta mingit garantiid - kaal võib langeda äärmiselt aeglaselt või üldse mitte. Peab arvestama, et iga inimese keha reageerib ravimile ja paastule erinevalt.

Ometi tunnen ma massiivset optimismi, sest eespool nimetatud kalorite saldo põhimõtte järgimine on mulle minevikus päris häid tulemusi andnud. Tookord pidin ma end jõuga maitsvatest toitudest eemale rebima ja suurt nälga kustutasin minu jaoks mitte nii hea maitsega salatite sisse vohmimisega. Lõpuks oli mul salatitest nii kopp ees ning tahtsin taas kogeda maitseelamusi, millest nii kaua eemal olin viibinud. Muidugi hakkas ka kaal taastuma.

Kuna seekord ei teki mul ilmajäämise tunnet ja haiglast iha keelatud roogade vastu, siis on suurem lootus tervislikumale ja jätkusuutlikumale kaalule. On ikka tohutu vahe, kas toit on keelatud või pole see lihtsalt enam ihaldusväärne.

Tagasi Orgu kava juures vol 6

Aeg jälle väikeseks vahekokkuvõtteks. Eelmisel korral kaalusin kuskil 108 kg, tänaseks olen ma olenevalt päevast kas 106 või 107 kg. Toitumiskava on sisuliselt kõrvale lennanud, aga salatit panen tihti pearoale juurde ning suudan ka koguseid paremini kontrolli all hoida.

Hommikuti alustan päeva helvestega, käin koeraga jalutamas ning tööle jõudes võtan tassikese külma vett. Lõunasöögiks võtan ma tavaliselt kodus valmistatud praadi kaasa, mis koosneb lihast, lisast (tatar või riis) ja salatist. Õhtul koju jõudes olen viimasel ajal pelmeene keetnud, kuigi prae olemasolu korral olen hoopis seda võtnud.

Peamine muudatus on see, et kui kunagi sõin ma mõnetunnise vahega kaks täismõõdus õhtusööki, siis nüüdseks on teine õhtusöök asendunud kerge vahepalaga. Enne limonaadi joomist võtan ma suured sõõmud vett, et janu kustutada, et siis lõpetuseks maitse mõttes paar tilka karastusjooki mekkida.

Loomulikult käin ka jõusaalis, vahel elukaaslasega, vahel sõbraga. Muide, kord õnnestus mul Argo Aderiga kokku sattuda, kes minu liigutusi märkas parandada. Tervitan Eesti üht esiatleeti ja tänan veelkord abi eest.

Nii, aga ühel istumisel tekkis meil sõbraga jõusaali teemal üsna tuline vaidlus. Sõber kurtis, et ma tegevat trenni valesti, kuna ma pidavat kaootiliselt ringi liikuma, selle asemel, et pühenduda ühel päeval kindlale lihasgrupile. Ma siis natuke harisin end ning selgus, et meil mõlemal oli omamoodi õigus. Las ma selgitan täpsemalt.

Sõbra nõuande järgi peaks ühel päeval kindlale lihasgrupile keskenduma, et maksimeerida tõstmisest saadavat kasu. Põhjus, miks oleme kuulnud jala- ja ülakehapäevadest, on selles, et selline treenimisviis sobib eelkõige neile, kes järgivad kindlat kava oma lihaste ülesehitamiseks.

Mina lähenesin asjale teisiti, jaotades koormust kogu kehale. Kardioharjutused, igasugused kõndimised ja hüpped on mõeldud neile, kes soovivad rasva põletada. Mul on oma paraneva jala tõttu selline treeningkava praegu veidi komplitseeritud, aga suurte raskuste tõstmisega saan ma ka hea koormuse kätte, sest ka see põletab rasva. Mõne kuu pärast riskin ma esimest korda jookusamme teha ning liigun vaikselt edasi tõeliste kardioharjutuste peale. Esimeste ilusate kevadilmadega leian loomulikult ka jalgratta üles.

Tagasi Orgu kava juures vol 5

Viimati kirjutasin oma kaalunumbrist augustis ning sellest ajast saadik on palju juhtunud. Esiteks lõhkusin ma kohe peale viimast postitust oma jala, mistõttu kadus mõneks ajaks igasugune võimalus füüsilist koormust saada. Kuna ma ei saanud isegi koera pissitamas käia, kippus see asjaolu kohe kontoriroti kaalunumbrit kergitama.

Teiseks käisin ma septembris Türgis reisil, kus ma söömise ja joomisega eriti piiri ei pidanud. Kummalisel kombel aitas see pigem kaalu langetada, aga eks see oli põrgupalavuse, ujumise ja vaevalise karkudega ringi lonkamise teene.

Kolmandaks järgisin ma mingil hetkel Orgu kava reaalselt ligi paar nädalat. Peale seda perioodi ma kava enam ei järgi, aga toitumine on suhteliselt paigas, sest Orgu tasakaalustatud menüüd inspireerivad mind ikka. Ma saan kõik vajalikud ained kätte, sest kui mul tuleb näiteks magusaisu, siis piisab reeglina vaid paarist kommist. Kui teen söögiks mingit liha, siis on seal kõrval alati ka midagi muud, kaasa arvatud rohelist, eriti kurki. Kurk on minu jaoks selline põhiline "filler", mida tükeldan pea iga soolase roa kõrvale ning mis peamine - see aitab portsjonit suurendada, tõmmates samal ajal kaloraaži alla. Peamiseks hüveks pean ma kodutoitude söömisel head enesetunnet, kuna ma ei tarbi rämpstoitu ja muud ületöödeldud prahti.

Ja lõpuks tõin ma majja kolmanda kaalu, kuna kaks eelmist viskasid järjest juba täiesti suvalisi numbreid ette. Uut kaalu eristab tema arhailisem tehnoloogia, põhinedes vaid mehaanikal, mitte elektrilistel komponentidel.

Tükk aega sitsisin ma seal 110 kg ümber, aga nüüdseks kaalun ma 108 kg. See pole küll teab mis suur areng, aga arvestades kehalise koormuse pikaajalist puudumist ja toitumiskavast eemalepõiklemist, olen ma selle numbriga rahul.

Äkki järgmise aasta jooksul hakkan lähenema 100 kg piirile? 

Tagasi Orgu kava juures vol 4

Viimastel nädalatel olen püsinud seal 110 kg piirimail. Olgem ausad, ega ma kava 100% ei jälgi, samas toitumisharjumused peegeldavad tervislikumat mõtlemist küll. Kõik need näksimised ja mõistuseta õgimised on loodetavasti minevikku jäänud, sest hea külm sidrunivesi ja põdravorsti snäkid suudavad mulle pakkuda samaväärset maitseelamust ja enamgi. Las ma selgitan. Põdravorst on selline asi, mis on natuke ekslusiivsem kui tavaline suitsuvorst, samas on see ka kergelt jerky'm. See tähendab seda, et ma võin vorsti veidi aega rahus närida, enne kui see otsa lõppeb. Väiksem kogus, aga sama nauding. Muide, olen täheldanud, et ühest pakist jätkub mulle vähemalt kaheks päevaks.

Laulasmaa Spa.

Täna hommikul kaalusin ma 109,4 kg. Eks eilne ujumine (pigem hulpimine) aitas ka natuke kaasa, kuigi üle pika aja lubasin endale eelmisel õhtul peale märjaks kastmist Türgi restoranis piraka kanafilee.

Järeldus: kuigi ma kava 100% ei järgi ning kaal on püsinud tükk aega stabiilsena, on tervislikum Orgu kavast inspireeritud menüü siiski kaalunumbrit veidi allapoole meelitanud. Parim on see, et mingit heast söögist ilmajäämise tunnet mul tekkinud pole.

Tagasi Orgu kava juures vol 3

Vahepeal elasin üle kaalumaailma katsumuse - jaanipäeva. See on tõesti nagu jõuluaja ekvivalent suvel, mil süüakse ja juuakse rohkem kui tavaliselt. Kuna elukaaslasega vahetasime külmikus sügavkülmavarud marjade vastu välja, sain veelgi lisakaloreid. Saab öelda, et jaanipäevast kasvas välja lausa kolmepäevane libisemine jääl, millele õnneks punkt õnnestus suruda.

Ma hommikul meelega ei kaalunud, kuna tavalisele numbrile võib ilmselt paarsada kilo lisada, mis enesetundele just kasuks ei tule. Muide, enne jaanipäeva õgimist ja joomistuuri kaalusin ma 110,2 kg. Eks ma ootan mõne päeva, enne kui kaalu välja lohistan.

Tegelikult ei tasu üldse iga päev kaaluda, sest kaal kõigub 1000 põhjuse pärast (häda tegemata, joodud klaasitäis vett, söödud kurki, veidi vähem higistatud jne). Kui vaatad, et kaal on kilokese tõusnud, siis löök meeleolule on tohutu, kuigi tegelikult tead, et see pole mingi pekk, vaid näiteks seedimata kurk. Just seetõttu lasengi kehal pärast pidutsemist "maha jahtuda" ja end õigesse mõõtu seada.

Üldiselt ei ole hullu, jätkame ikkagi positiivsel lainel, sest kurss on õige!

Tagasi Orgu kava juures vol 2

Toitumiskava eksperiment on väldanud nüüdseks kaks nädalat, mille hulka on mahtunud üks patupäev, kaks joomist ja paar vabakavalist einet (pakuti suitsukala), sekka olen tükeldanud arbuusi. Nüüdseks olen režiimiga harjunud ja kõht on alati täis. Kuna toidud on maitsvad ja mitmekülgsed, siis pole mul ka ebatervisliku prahi vastu igatsust tekkinud.

Mingit süstemaatilist trenni ma ei tee, aga vahel sõidan rattaga või ujun, kusjuures viimase all pean ma silmas pigem sihitut hulpimist ja lõbusat plätserdamist.

Täna hommikul astusin kaalule ja nägin sellist numbrit: 111,7 kg. Meeldetuletuseks - mai viimast nädalat alustasin ma 116 kiloga, mis tähendab, et olen kahanenud 4,3 kg, millest suurema osa moodustab küll vesi, mitte polster.

Vähemalt minu puhul on kaalulangetamisel raskeimaks osaks realistlikuks jäämine. Peab endale ikka ja jälle teadvustama, et see algne suur kukkumine tähendab vee välja kandumist ning reaalne tervislik rasva kadu nädalas peab jääma kõigest 0,5-1,0 kg kanti.

Lisaks pean rõhutama fakti, et rasv kaalub vähem kui lihased, mistõttu ei tasu ainult numbrisse kinni jääda. Oleme kõik näinud trimmis kehaga atleete ajakirjade lehtedel või Instagramis, aga võite üllatuda, kui kuulete nende kaalunumbritest. Kui otsustada mehaaniliselt BMI järgi, siis päris paljud regulaarsed treenijad on kindlalt ülekaalus, kuigi nende reljeefsed musklid vaidlevad sellele südikalt vastu.

Kaalunumber on lihtsalt indikaatoriks, kas liigute vajalikus suunas. Kui näit päris "õigena" ei paista, ärge heitke meelt, sest enesetunne kaalub ükskõik millise kaalunumbri üles.

Tagasi Orgu kava juures vol 1

Teen kerge ülevaate enda kaalumaailmast. Jõusaalis käisin ma viimati jaanuaris, kuid üheks kuuks see jäigi, kuna ma ei suutnud seda monotoonset rapsimist endale sisse harjutada. Kahjuks selline inimtüüp ma juba olen, et süstemaatiline treenimine mind lõpuks lihtsalt ära tüütab, aga ega see ei välista tulevikus taas jõusaali külastamist.

Lihtsalt mu enesehinnang on aastatega kenasti ära paranenud, mistõttu pole ma end nii hirmsasti piitsutanud, olles lubanud endale ka head-paremat.

Muidugi suurenesid niimoodi rasvase toidu kogused ning kõht oma mõõtmetega mulle ei halastanud, aga et mulle saabus ühel põhjusel motivatsioon, asusin taaskord enda vormi lappima. Nii olengi alates mai viimasest nädalast Erik Orgu toitumiskava järginud ning juba on näha ka muutusi. Peamine pluss, mida armastan, on see, et kõhu saab endiselt täis, mitte ei pea nälga kannatama. Peamine miinus seisneb aga selles, et kraanikauss ja nõudepesumasin täituvad kärmelt rokaste pottide-pannidega.

Kui alustasin, siis kaalusin 116 kg, hetkel näitab kaal 113 kg kanti ehk kunagisest vaata et täiuslikust 80 kilost olen veel valgusaastate kaugusel. Olgem realistid, eks see kaalukadu on tulnud süsteemi puhastumisest - sooled alles vabanevad vorstikestest ja magusavarust. Teaduslikumalt väljendudes on glükogeenivarud vett kinni hoidnud ning neid kasutusele võttes vabaneb ka vesi, mis eritudes häid kaalunumbreid tekitab. Ise loodan, et edaspidi hakkan kaotama 0,5-1,0 kg nädalas, mis on tervislik kogus.

Kummalisel kombel ei tunne ma end üldse säärase nartsuna nagu enne Kaitseväe kutse saamist 2012. aastal, mil olin ca 117 kg. Huvitav, et tollal meenutasin ma kui kohe lõhkevat õhupalli või Michelini-meest, aga täna tunnen end üsna tugevalt. Eks lihasmass võib hetkel kaalu anda, sest enne Kaitseväge olin ma konkreetselt aastaid trennita molutanud, aga praegu olen ma jõusaalist umbes pool aastat poppi teinud, kuid samas harjutan end rattaga sõitma. Kui varem olid mul päris pirakas kõht, voldid ja keskmist mõõtu meestissid, siis praegu on mul peamiselt kõht, kuhu nõelaga augu sisse lõin.

Igatahes tunne on parem ning toitki mõjub palju täisväärtuslikumalt. See igaõhtune sardellide ja mikrouunivõikude õgimine polnud just teab kui mõnus, sest igast asjast tuleb küllastus, kui seda liiga tihti teha. Loodan ainult, et toitumiskavaga pikema perioodi välja vean ja lõpuks ka mõne normaalsema numbri kaalule kuvan. Soovime mulle edu ja loodame, et menüüst taaskord sõnu ei leia.

Tagasi jõusaalis

Sõbranna mees hakkas jõusaalis käima, rääkis mulle kord mu elukaaslane. Ta soovitas mulgi see tee ette võtta, sest seltsis ikka segasem, kuigi rõhutas, et mingit sundi pole. See juhtus kusagil novembrikuu keskel või lõpus, mistõttu vaba raha polnud kusagilt võtta. Tuletagem meelde, see oli just peale Soome avantüüri, mil "uue" vana töökoha palk oli veel saabumata.

Suhteliselt poolkogemata sattusin detsembrikuu alguses siiski jõmmi, sest mul endalgi olid mõtted kehalise koormuse kasvatamise suunas liikunud. Kuna kahekesi käimist pean sisukamaks, olengi nüüd mitu nädalat täitsa vabatahtlikult jõusaalimaailmas viibinud. Ma alguses arvasin, et korra käin moepärast ära ja jätkan siis kodus logelemist, aga olen siiamaani ülepäeviti käinud kui kellavärk. Vägev on see, et töökoht pakub kvartaalselt ka teatud summa ulatuses sporditoetust, mistõttu enam ei saa ma rahalisi raskusi kuigi veenva argumendina kasutada.

Viimati külastasin jõusaali umbes 6-7 aastat tagasi TTÜ-s, ca 10 aastat tagasi vehkisin keskkoolis lõdvalt 70-80 kg rinnalt suruda. Täna on aru saada, et peab veel paraja tee käima, sest sellised raskused panevad mul käed värisema ja korraga tõstan alla 10 korra (Protip: Kerge vingedamine aitab korduste arvu tõsta!).

Tunne on hea, sest esiteks olen iseenda aja peremees. Kunagi väiksena ma lausa jälestasin karates käimist, sest alati pidin peale kooli kõigepealt vanavanemate igavas korteris passima ja õhtul teatud ajaks trenni ilmuma. Ma käisin seal vastumeelselt, sest karate polnud absoluutselt minu teema ning see teatud kellaajaks kohale loivamine tüütas ikka surmani ära.

Kuna olen õhtuinimene, siis kõigepealt teen koju saabudes kõik vajalikud toimetused, söön ja punkan, enne kui trenni suunas liigun. Mulle meeldib suhteline privaatsus, mida pakub õhtune päris vähene inimeste hulk ja nende eestlaslik omaette hoidmine, lisaks klapivad minu ja mu uue trennikaaslase kohalolekuajad.

Teiseks saan ma nüüd vajaliku päevase meheliku energia doosi. Ma kohe tunnen, et enam pole ma nii lõtv, väsinud ja laisk kui varem. Meeste seltskond ja meesteteemad on asjad, millest õhtuti alateadlikult puudust olen tundnud.

Kolmandaks ei vahi ma neurootiliselt oma kaalunumbrit, pigem kiikan peeglisse. Ka elukaaslane on juba märkuse teinud, et mida ma enda pekkidest vahin, parem tulgu ma voodisse ära.😅 Aga logiraamatu mõttes mainin ma selle siiski ära - 111,5 kg.

Kaalukaotus vol 2

Jaanipäev oli raske, sõna otseses mõttes. Paar kilo kogunes nagu niuhti, aga pole hullu. Tähtis on aga see, et oleme enda elukombeid jäädavalt muutnud. Elukaaslane on näiteks võtnud endale igapäevaseks ülesandeks teha vähemalt 6000 sammu (kerkinud on see 4000 pealt), aga vägagi tihti tuleb ka 10 000 või selle ligi. Samuti käime koeraga pikematel ringidel kui varem ning õhtuti viskame talle palli. Selle tulemusena magab ära väsitatud Benno paremini ja naudib üleüldiselt oma lapsepõlve rohkem.

Samuti oleme drastiliselt vähendanud snäkkide osahulka ja asendanud toite tervislikumaga. Varem polnud mul probleemiks peale tööd pakk vorste või krõpse sisse pista, samuti külastasime tihti ka Hesburgerit. Nüüd on endine hullus asendunud banaanide, marjade, arbuuside ja porganditega. Samuti ei võta ma õhtusöögiks enam topeltprotsjone nagu varem kombeks oli. Mahlad ja mullijoogid olen peaaegu täielikult välja juurinud ja asendanud külma veega. Ma tunnen end palju paremini ja värskemalt, kuigi kilod pole veel märgatavalt kukkuma hakanud. Hea algus seegi, et praegu kaalun 111,6 kg, sest aprillis olin ma 112 kg.

Ka olen jalgratta välja otsinud ja vahelduva eduga väntamas käinud. Kuigi võiksin seda rohkem teha, on sellega vähemalt alustatud, mis on peamine. Pikkadele jalutuskäikudele on see igatahes hea lisa ja hakkan väntamisega enam-vähem ka ära harjuma. On üks kindel teeots, kuhu ma alati väntan ning varsti tasub tasapisi koormust suurendama hakata, aga pean vaatama, et end päris ära ei tapaks. Mõtlen, et peaksin end kokku võtma ja HIIT'iga alustama, sest lisaks rasvapõletusele omab see ka nn järelpõletuse efekti.

HIIT tähendab high intensity interval training ehk kõrge intensiivsusega intervalltreening. See kujutab endast seda, et umbes 10-20 sekundit tuleb kogu jõust pingutada ning seejärel kaks korda nii kaua (20-40 sek) tasases tempos puhata. Intervalle tuleb teha umbes 8 korda, aga see võtab täiesti läbi.

Iseloomult on selle idee lihtne ja sobitub minu elusse kenasti, sest ma pole kunagi olnud jõusaali- ja kulturismifänn. Eks ma hakkan varsti katsetama ja raporteerin tulemustest.

Insenerikraad

Kätte on jõudnud oodatud aeg. Peale pikki aastaid sain lõpuks kooliga ühele poole ja kaitsesin lõputöö ära. Nüüdsest on minu puhul tegu diplomeeritud teedeinseneriga, erialaks sillaehitus. Siinkohal on paslik teha väike tagasivaade möödunud aastatele ning ehk annab see mõnele lugejale motivatsiooni, kes samal eluteel. Ma pole geenius, vaid keskmise IQ-ga inimene, kes tulemuste nägemiseks pisut vaeva pidi nägema. Õppimine läks küll üle nominaalaja, aga tehtud see sai, mis on peamine.

2010/2011

Sain tasuta õppekoha sillaehituse erialal. Tegu oli integreeritud õppega, mis vältas 5 aastat. See tähendas, et kui ma vahepeal katkestaks, siis mingit bakalaureuse kraadi ma vahepeatusena ei saaks. Esimesed semestrid pingutasin hoolega, et täita baaskriteeriume ja tasuta kohal püsida.

2011/2012

Jõledad või keerukad õppeained nagu matemaatiline analüüs ja kujutav geomeetria ajasid mul pea sassi ja tõmbasid motivatsiooni alla. Ma mõtlesin õudusega, et mis veel hiljem saada võib, kui juba baasained nii keerulised on.

2012/2013

Võtsin akadeemilise puhkuse, sest oli tarvis mõningaid eksamitulemusi parandada. Üldiselt päris kehv õppeedukus, sest lisaks rasketele õppeainetele oli mu elus ka muid madalseise, mis õppimisele üldse kasuks ei tulnud.

2013/2014

Ajateenistus pakkus vaheldust täiesti teises keskkonnas ja tänu sellele suutsin ma endas mõningat iseloomu kasvatada.

2014/2015

Õppeedukus kasvas hüppeliselt, sest esiteks hakkasin asjale süstemaatiliselt lähenema ja teiseks leidsin endale kallima. Kohtasin esimesi erialaaineid. Viimaks sain tehnilise mehaanika I tehtud, mis avas mulle tee põhiliste erialaainete juurde. Lisaks sain ära tehtud mõned läbikukutud ained nagu näiteks diferentsiaalvõrrandid. Kui vahetasin õppejõudu, läks asi kohe palju lihtsamaks, sest auditooriumi õhustik ja õppejõu õpetamisviis mõjutab väga palju.

2015/2016

Läksin kallimast lahku ja see mõjus rängalt minu moraalile. Ma kaotasin sihi ja langesin eksistentsiaalsesse kriisi. Kusjuures ma reaalselt mõtlesin, et kas ma ikka tahan kunagi enda erialal töötada ja hakkasin juba muid asju vaatama. Õnneks kohtasin õige pea enda praegust elukaaslast ja suutsin tuurid taas üles võtta. Võib öelda, et nüüdseks olid baasained lõppenud ja alles olid vaid erialaained, mistõttu olid õpingud palju põnevama ilme omandanud. Sain lõpuks tehtud tehnilise mehaanika II, mis jäi mu viimaseks ebaõnnestunud aineks. See väike märgiviga, mis mind eelmisel aastal läbi kukutas, jääb eluks ajaks meelde.

2016/2017

Jäin praktika kohta tööle ja see motiveeris mind paremini õppima. Unistuste BMW kergitas motivatsiooni veelgi, kuigi see õppeaasta lõpuks puruks sõideti. Elukaaslase toel suutsin õppeedukuse kvaliteeti endiselt kõrgel hoida.

2017/2018

Ained olid huvitavad ja neid polnud kuigi valulik õppida. Kuigi eestpoolt blokist pärineva füüsika II võtsin esimest korda, sain sellega hakkama. Elukaaslase survel jõudsin kõik asjad tähtajaks tehtud ning ühe eksami oleksin ma ilma tema näägutamiseta peaaegu maha maganud. Lõputöö tegemine läks ludinal ja mu juhendaja jäi sellega rahule. Ka hindamiskomisjonile sobis mu töö, sest nüüdsest on kutsekojas minu nime all ka erialane märge.

Nüüdsest on jäänud mu ainsaks vaevaks tseremoniaalselt diplom vastu võtta, mis tähendab seda, et üks stressiallikas on nüüdsest kadunud. Mis edasi saab?

Kaalulangetamine, nagu ma ühes eelnevas postituses suure suuga lubada jõudsin. Oleme elukaaslasega toidulaua muutuse osas juba algust teinud, aga ikka tasa ja targu.

Minna on tohutu tee, aga nagu see kehakaalu graafik näitab, siis kõik on võimalik.

Kaalukaotus vol 1

Olen kaalukaotuse veteran, kes on läbi teinud muutuse 117 kg pealt 80 kg peale. Hetkel ma muidugi 80 ei kaalu, aga sellest räägin pisut hiljem.

Olen 180 cm pikk ning 117 kg oli minu elu kõige hirmsam mõõt. 2013 alguses tulin ajateenistusega seoses just arstlikust komisjonist ja minu mure oli tohutu. Kuidas suudaksin sellise pekimassiga teistega sammu pidada? Pealegi oli perearst öelnud, et mu veresooned on kolesterooli täis ja et olukord on ohtlik. Mis siis ikka, kohe lume sulades hakkasin kevadel tempokalt rattaga sõitma. Kui algas ajateenistus, mõõdeti mind saabudes ära. 107 kg!

11 kuud hiljem saabusin koju ning kaal üllatas mind kõige meeldivamal kombel - see näitas 92! Ma polnud aastaid... aastaid... aastaid alla 100 kg olnud. Siis kohtusin ma oma esimese tüdruksõbraga ning hakkasin endale Selverist iga päev rasvast kana tooma. Jõuludeks 2014 olin 100 kg poiss valmis. Siis aga tuli endisel kallimal üks hea mõte...

Regasime mõlemad end sellisesse kohta nagu MyFitnessPal ja tegin endale toitude kalorisisaldused selgeks. Näljutamisel ja kalorite lugemisel on oluline vahe, sest me võisime süüa mida tahes, ainult et söökide summaarne kalorisisaldus pidi jääma alla teatud arvu, et keha hakkaks pekki vähendama. Esimestel päevadel oli langus meeletu, sest eks seedetrakt tühjenes ja vähem toitu tuli peale. Aga tõsiasi oli see, et iga nädal oli umbes poole kilo lahustumine garanteeritud. Me sõime kõike, mis maitses, aga iga rasvase asja arvelt saime lihtsalt vähem ampse.

Siis läks tüdruksõber vahetusse ja jätkasin veidi aega üksinda, kuni uue kallimaga teise asja peale tulime. Me loobusime kalorite loendamisest ja tellisime Erik Orgu toitumiskava. Toidud olid maitsvad ja kaal läks kenasti alla, kuni saavutasin oma ideaalkaalulähedase numbri 80 kg.

Ainult üks häda oli. Iga toit oli hoolikalt valmistatav ning meiesugused laisad inimesed liiga palju korralikust igapäevasest kokkamisest ei hooli. Vahel juhtus ka nii, et  valmistasime ühel õhtul nädala kõik ülejäänud road. Muidugi muutus säärase strateegia tagajärjel kurk ja muu roheline nädala lõpuks üsna maitsetuks.

Nii me alla andsimegi, sest see kokkamine ja karpidega majandamine võttis meilt nii palju energiat. Mõtlesime alguses nädalase pausi teha, aga see on kestnud vähemalt aasta... See, et alla andsin, oli mu enda süü, sest ma olin selleks ajaks kaaluteemaga juba tükk aega tegelenud ning tahtsin end korrakski lõdvaks lasta. Samas kui asi korralikult kätte võtta, töötab Orgu kava küll, seega võin seda julgelt soovitada. Saates "Kaalust alla" nägin ka ise endasarnaseid inimesi, kes ühel hetkel loobusid. Nagu iga asi siin elus, nõuab see vaeva ja pühendumust, kuid see toimib.

Praegu olen umbes 112 kg paks, seega mõlgutan päris tõsiselt mõtteid end taas kätte võtta. Kuna praegu toimub elus korraga palju asju, siis see lisastressiallikas ei tuleks praegu küll kasuks. Kui saabub suvi ja koolivärk on kaelast, saan sellele tõsisemalt mõelda.

Mida olen kõigest sellest õppinud:

• Vaid õige toitumisega ilma trenni abita on võimalik alla võtta, aga trenni võiks ka ikkagi juurde teha. Kasvõi selle nimel, et saad päevas endale mõne lisamaiuspala lubada.
• Õige toitumine peab saama harjumuseks ehk elustiiliks, muidu naaseb vana kaal õige kiirelt.
• Mõttekas on teha maksimaalselt paari päeva söök ette. Kui teha rohkem, muutub toit maitsetuks ja minetab oma värskuse.
• Varu kokkamiseks aega, sest kaalulangetamisel hakkab see olema suur osa su elust.
• Söö päevas pigem mitmeid väiksemaid portsjone kui paar suurt. Nii täidad pidevalt oma kõhtu, nii et nälg ei jõu täismahus ligi hiilida. Lisaks tuleb kõht väiksemate koguste seedimisega paremini toime.
• Kuluta rohkem energiat, kui enda kehasse sisse paned. Lihtne põhimõte, aga raske järgida.
• Kas näksimiseks sööd ühe sardelli või selle asemel täidad kõhu suure pajatäie salatiga, on sinu otsustada.
• Joo külma vett. Palju.
• Kord nädalas võiks olla patupäev, muidu vallanduvad allasurutud isud ja sööd üle.
• Peab olema järjekindel. Peale esimest nädalat pead tegema ka teise nädala otsa. Ja siis järgmise. Jne.
• Kergem olek on kõike seda vaeva ja piitsutamist väärt. Olen valmis selle nimel veel kannatama, naeratus näol.

Nojah, siinkohal võiksin ma mingi lubaduse õhku visata. Kui kool läbi saab, ei takista mind miski, et see vaevarikas asi taas ette võtta. Ehk aitaks blogi mind vee peal hoida, sest oma arengutest (või taandarengutest) peab kuhugi aru andma ja kui ma enda lubadust ei täida, siis saaks lugejaskond mulle näpuga näidata.

Kuramus küll. Luban, et peale kooli lõppu võtan enda kaalu käsile. Tunnistan, et nädalane paus on üsna pikaks veninud.