Kaalukaotus vol 1

Olen kaalukaotuse veteran, kes on läbi teinud muutuse 117 kg pealt 80 kg peale. Hetkel ma muidugi 80 ei kaalu, aga sellest räägin pisut hiljem.

Olen 180 cm pikk ning 117 kg oli minu elu kõige hirmsam mõõt. 2013 alguses tulin ajateenistusega seoses just arstlikust komisjonist ja minu mure oli tohutu. Kuidas suudaksin sellise pekimassiga teistega sammu pidada? Pealegi oli perearst öelnud, et mu veresooned on kolesterooli täis ja et olukord on ohtlik. Mis siis ikka, kohe lume sulades hakkasin kevadel tempokalt rattaga sõitma. Kui algas ajateenistus, mõõdeti mind saabudes ära. 107 kg!

11 kuud hiljem saabusin koju ning kaal üllatas mind kõige meeldivamal kombel - see näitas 92! Ma polnud aastaid... aastaid... aastaid alla 100 kg olnud. Siis kohtusin ma oma esimese tüdruksõbraga ning hakkasin endale Selverist iga päev rasvast kana tooma. Jõuludeks 2014 olin 100 kg poiss valmis. Siis aga tuli endisel kallimal üks hea mõte...

Regasime mõlemad end sellisesse kohta nagu MyFitnessPal ja tegin endale toitude kalorisisaldused selgeks. Näljutamisel ja kalorite lugemisel on oluline vahe, sest me võisime süüa mida tahes, ainult et söökide summaarne kalorisisaldus pidi jääma alla teatud arvu, et keha hakkaks pekki vähendama. Esimestel päevadel oli langus meeletu, sest eks seedetrakt tühjenes ja vähem toitu tuli peale. Aga tõsiasi oli see, et iga nädal oli umbes poole kilo lahustumine garanteeritud. Me sõime kõike, mis maitses, aga iga rasvase asja arvelt saime lihtsalt vähem ampse.

Siis läks tüdruksõber vahetusse ja jätkasin veidi aega üksinda, kuni uue kallimaga teise asja peale tulime. Me loobusime kalorite loendamisest ja tellisime Erik Orgu toitumiskava. Toidud olid maitsvad ja kaal läks kenasti alla, kuni saavutasin oma ideaalkaalulähedase numbri 80 kg.

Ainult üks häda oli. Iga toit oli hoolikalt valmistatav ning meiesugused laisad inimesed liiga palju korralikust igapäevasest kokkamisest ei hooli. Vahel juhtus ka nii, et  valmistasime ühel õhtul nädala kõik ülejäänud road. Muidugi muutus säärase strateegia tagajärjel kurk ja muu roheline nädala lõpuks üsna maitsetuks.

Nii me alla andsimegi, sest see kokkamine ja karpidega majandamine võttis meilt nii palju energiat. Mõtlesime alguses nädalase pausi teha, aga see on kestnud vähemalt aasta... See, et alla andsin, oli mu enda süü, sest ma olin selleks ajaks kaaluteemaga juba tükk aega tegelenud ning tahtsin end korrakski lõdvaks lasta. Samas kui asi korralikult kätte võtta, töötab Orgu kava küll, seega võin seda julgelt soovitada. Saates "Kaalust alla" nägin ka ise endasarnaseid inimesi, kes ühel hetkel loobusid. Nagu iga asi siin elus, nõuab see vaeva ja pühendumust, kuid see toimib.

Praegu olen umbes 112 kg paks, seega mõlgutan päris tõsiselt mõtteid end taas kätte võtta. Kuna praegu toimub elus korraga palju asju, siis see lisastressiallikas ei tuleks praegu küll kasuks. Kui saabub suvi ja koolivärk on kaelast, saan sellele tõsisemalt mõelda.

Mida olen kõigest sellest õppinud:

• Vaid õige toitumisega ilma trenni abita on võimalik alla võtta, aga trenni võiks ka ikkagi juurde teha. Kasvõi selle nimel, et saad päevas endale mõne lisamaiuspala lubada.
• Õige toitumine peab saama harjumuseks ehk elustiiliks, muidu naaseb vana kaal õige kiirelt.
• Mõttekas on teha maksimaalselt paari päeva söök ette. Kui teha rohkem, muutub toit maitsetuks ja minetab oma värskuse.
• Varu kokkamiseks aega, sest kaalulangetamisel hakkab see olema suur osa su elust.
• Söö päevas pigem mitmeid väiksemaid portsjone kui paar suurt. Nii täidad pidevalt oma kõhtu, nii et nälg ei jõu täismahus ligi hiilida. Lisaks tuleb kõht väiksemate koguste seedimisega paremini toime.
• Kuluta rohkem energiat, kui enda kehasse sisse paned. Lihtne põhimõte, aga raske järgida.
• Kas näksimiseks sööd ühe sardelli või selle asemel täidad kõhu suure pajatäie salatiga, on sinu otsustada.
• Joo külma vett. Palju.
• Kord nädalas võiks olla patupäev, muidu vallanduvad allasurutud isud ja sööd üle.
• Peab olema järjekindel. Peale esimest nädalat pead tegema ka teise nädala otsa. Ja siis järgmise. Jne.
• Kergem olek on kõike seda vaeva ja piitsutamist väärt. Olen valmis selle nimel veel kannatama, naeratus näol.

Nojah, siinkohal võiksin ma mingi lubaduse õhku visata. Kui kool läbi saab, ei takista mind miski, et see vaevarikas asi taas ette võtta. Ehk aitaks blogi mind vee peal hoida, sest oma arengutest (või taandarengutest) peab kuhugi aru andma ja kui ma enda lubadust ei täida, siis saaks lugejaskond mulle näpuga näidata.

Kuramus küll. Luban, et peale kooli lõppu võtan enda kaalu käsile. Tunnistan, et nädalane paus on üsna pikaks veninud.