Sõiduproov - Renault Clio

Selle auto saamislugu on proosaline - sain 2010. aastal ülikooli sisse ja mul oli tarvis mõstlikku liiklusvahendit. Vanemad panid siis käed alla ja nende diktaadil veereski õuele võimaliku Audi 100 asemel hoopis 2006. aasta Clio.

Auto on kaheukseline ja mugavusvarustusest leiduvad tal vaid elektrilised aknatõstukid. Kerget keret veab edasi iidne 1.2-liitrine bensiinimootor, mille 43 kW veenmisoskus autot kiiretele tegudele sundida on alla keskmise.

Autot puldist avades tervitab mind kurdistav PIIKS, aga mind see liigselt ei kohuta ning avan tohutult laia ukse. Interjöör tervitab sisseistujat odavailmeliste ja argiste plastmaterjalidega, värvides sisu ühetaoliseks halliks. Siiski lisavad sinna mõningat värvi ja erksust heledad iluliistud. Eriti meeldib mulle laelamp, mille lülitiks on see ise. Mulle valmistavad teistes autodes alati peavalu tibatillukesed lülitid, mida peab pimedas kompama hakkama, aga Clio on selle koha pealt kiire ja konkreetne. On pime? Äsa vastu lampi! Praegu tundub üldmulje üsna ilmetu, aga kui ma tollal esimest korda oma uude autosse istusin, oli see Mosse kõrval tohutu edasiminek. Kui kujutlete üksteise kõrval muldpõrandaga hütti ja luksusvillat, annab see mõningat aimu minu tolleaegsetest muljetest.

Hiljuti vaatas mulle maja ette jõudes
vastu ümmargune läbisõidunumber.

Lihtne võti libiseb kergelt lukuauku ja auto käivitub hetkega. Mingeid liigseid tseremooniaid pole vaja, sest tuim bensiinimootor on tööhobune, kes kannatamatult asja kallale tahab asuda. Eelmisel talvel oli käivitamisega probleeme, aga kui vahetasin origiaalaku ära, pole sellest saadik ükski külmakraad autole takistuseks olnud.

Auto liigub lihtsalt ja konkreetselt paigalt, nähtavus peeglitest on hea. Suurele teele jõudes hakkan pöördeid kasvatama. Pole eriti vahet, kas on 2000 või 3000 pööret, kulgemine on sisuliselt sama. Linnakiirusel saan südamerahuga viienda käigu sisse susata ja lasta prantslasel säästlikult kulgeda. Foori tagant saab teistele ära teha vaid kavalusega. Rohelise süttides on minu ainsaks relvaks hea reaktsioonikiirus ning hetkeks "rebin" ka ette, nii et Clio tagumik ja teise auto nina on kohakuti. Siis ärkab kõrvalrea autojuht talveunest ja tiksub vaevata oma aeglase mahtuniversaaliga Cliost ette kui Ferrari. Pole midagi teha, Clio on veidi aeglasema toimega kui teised. Maanteekiiruseni jõudes jõurab mootor juba üle 3000 pöörde juures, paludes halastust. Aga ma ütlen talle, et kahjuks kuuendat käiku pole, nii et pead vastu pidama.

Pidurdamisel peab hetke mõtlema, sest kuna puudub ABS, siis võivad rattad blokki jääda. Ükskord talvel mul niimoodi juhtuski, kui ühe teeotsa peaaegu maha magasin ja piduri põhja surusin. Kuna ta on esiveoline, siis seiskunud rattad suretasid hetkega ka mootori välja. Minu soovitus - pidurdama hakkamisel suru alati sidur enne alla.

Mõningaid probleeme on stabiilsusega. Kuna telgede vahe on minimaalne, siis talvel on mul ette tulnud mõningaid situatsioone, kus auto läheb libedaga lihtsalt käest ära. Kui see juhtub, siis enam tagasi pole seda võimalik enam saada. Õnneks kõik olukorrad lõppesid kas ohutult kraavis või risti keset teed. Elus ma igatahes veel olen.

Kui jutt juba kraavi kiskuma hakkab, siis ükskord Võrumaa kruusateedel vurades nägin, kuidas mu sõber enda autoga külg ees liikus. Ega ma kehvem polnud ning otsustasin taga istuvatele tüdrukutele veidi närvikõdi pakkuda. Tõmbasin kurvis külje ette, kuid auto läks veidi käest ära ja sööstsin otse kraavi suunas. Ma olin juba kindel, et nüüd oli mayday-moment, kui ma sinna sisse sadasin, kuid inertsiga lendasin sealt sama kiirelt välja kui KITT. Neiud käisid laes ära, tagaiste oli alkoholist märg ja mina vandusin, et säärased trikid jätan ma edaspidi kaskadööridele.

Clio auks pean aga tõdema, et kõik katsumused on ta püüdlikult üle elanud ja andestama on ta üsna helde. Ma olen tal vahetanud vaid õli ja kulujuppe ning suurem remont tuli ette alles hiljuti. Asi oli selles, et ma olnud lamavat politseinikku märganud roolis istuva elukaaslase asemel ning vedrustus sai surmahoobi. Viisin auto remonditöökotta ja ootasin hinnapakkumist. Kui helistati, siis olin juba halvimaks valmis, aga... veermiku korrastamine, esivedrude vahetamine, pukside-laagrite asendamine, pidurite tegemine ja hooldus läksid kokku maksma vaid 545 eurot! Passati puhul oleks võinud sinna vast nulli taha lisada, mistõttu olin ma enam kui lihtsalt õnnelik.

Kuludest rääkides... bensiini võtab ta ka vähe. Kuigi tänapäevased sama kubatuuriga mootorid võtavad veel vähem, on selle mootori vaieldamatu pluss selles, et katkiminevaid asju on lihtsalt nii minimaalselt, et ta jääbki kestma. Kuskilt midagi ei tilgu, kütusekulu on stabiilne ja kõik hädad saab lahendada kuluosade vahetamisega.

Auto on küll pisike ja mahub igasse parkimisprakku, aga üllataval kombel suudab ta mahutada päris palju kraami. Mäletan eredalt, et minu pere Volvo S80 sedaan oli küll tohutu suur, aga ühe mahuka kompsu transportimiseks pidime kasutama ikkagi Cliot, sest allakäivad istmed tekitavad tohutu kuubikujulise ruumi.

Teise põlve Clio kere on sama, mis esimese põlve omal, kohendatud on vaid tulesid ja muid disainielemente ning näpuotsaga on lisatud veidi turvajubinaid. 1990ndate aastate EURONCAP kokkupõrketestid on võrreldes tänapäevastega ülimalt aegunud, mistõttu pole mu enesekindlus võimaliku kokkupõrke korral just laes. Kaks turvapatja on parem kui mitte midagi, aga siiski kuuldes uute autode põlve- ja külgpatjadest, soovin, et turvavarustust võiks veidi enam olla.

Askeetlik Renault Clio ei paista pakkuvat palju, aga selle töökindlus on pannud mind Prantsuse autosid teise pilguga vaatama. Kes soovivad laiamiseks isast kaarikut, otsigu midagi Audi segmendist, aga kes hindavad vastupidavust, olematuid hoolduskulusid või kes ei viitsi autoga igapäevaselt tegeleda, neile sobib Clio.

Disain: 4/10

Dünaamika: 3/10

Praktilisus: 8/10

Kasutusmugavus: 7/10

Lisavarustus: 2/10

Turvalisus: 5/10

Üldhinne: 4.8/10

+ töökindel

+ kauba jaoks ruumikas
+ parim laelamp, mida autodes võib kohata

+ minimaalsed ülalpidamiskulud

+ ideaalne linnaauto

- aeglane

- igav

- tagaistujatel tekib klaustrofoobia

- maanteele ei sobi

Liigne enesekindlus

Enesekindlus on hea ja atraktiivne omadus, eriti meeste puhul. Enesekindlus on eelduseks, et olla ühiskonnas austatud ja meeste puhul saada palju naisi. Samas ma kogesin kuu jooksul mitut juhtumit, kus enesekindlus oli... harjumuslik?

Esiteks seisime Prismas järjekorras. See oli see nn laste kassa, kus olid kõrgendused jne. Siis astus ligi kõhukas pereisa, kaasas naine ja autokujulises kärus perelisa. Ta asus vahele pressima ja ütles tohutult enesesekindla häälega, et lastega peredel on eesõigus. Eestlased nagu me oleme, vahtisime teda sõnatult. Olles inimeste osavõtmatusest kerges kibatuses, pakkus ta välja, et võiks müüja käest küsida. Lõpuks arvas naine, et saba on liiga pikk ja pere kadus kuhugi kaugemale seisma. Kui kord meieni jõudis, siis küsisingi müüjalt, et mis teema sellega on. Proua tunnistas, et kunagi oli tõesti selline kord olnud, kuid nüüd oli see ära kaotatud. Tõepoolest, sildidki olid puudu.

Teine juhtum. Maximas tekkis meil mingi jama, et kaarti ei saanud kasutada. Kuni elukaaslane automaadist raha käis toomas, seisin mina ostudega kassa ees. Müüja isegi tõmbas käru veel ligemale, et äkki pistan ma putku. Mis siis ikka, seisingi seal. Ja siis kuulen mingi järgneva ostja pominat, et kas mul on vaja siin seista. Ma vaatasin talle tühja pilguga otsa ja vastasin konkreetselt, et jah, on küll. Siis ütles tädi, et tal on laps. Palju õnne, mõnel on neid mitu. Selleks ajaks olid minu närvid juba nii pingul, et otsustasin mitte stseeni teha ja tulin talle sellega vastu, et liigutasin enda käru pisut eemale. Protsessi käigus pillasin vihase "kurat küll", mille peale mammi manitses, et ei ole vaja ropendada. Siis selgitasin, milleks ma seal seisma pidin ning peale seda oli proua vait kui nukk ja lahkus vaikides.

Kolmas juhtum. Sõitsin Sõpruse puiesteelt TTÜ suunas, ikka läbi selle paljudele tohutut peavalu tekitava ringi. Ma hoidsin paremasse ritta nagu alati ja jälgisin märke. Nool näitas, et vasakul rajal sõitja PEAB pöörama vasakule ja minu nool andis valiku mõlemale poole minekuks. Heas usus olin ringi läbimas, kui minu kõrval vasakul mingi Saab pidurdas ja mulle signaali lasi. Eks ta lootis, et saab seal sujuvalt rida vahetada ja mina päris kindlalt vasakule ei pööra. Samas vaadates pilti ja seal ilutsevaid märke, olen ma enam kui veendunud, et neid pole võimalik kuidagi mitmeti tõlgendada.

Delfi spikker: LIIKLUSÜLESANNE 2 OSA

Seega kokkuvõtteks võib öelda, et enesekindlus teeb mehest mehe. Samas kui enesekindlalt tegeldakse lollustega, kaotab ka kindral ühiskonna silmis paar pagunit.

Kaalukaotus vol 2

Jaanipäev oli raske, sõna otseses mõttes. Paar kilo kogunes nagu niuhti, aga pole hullu. Tähtis on aga see, et oleme enda elukombeid jäädavalt muutnud. Elukaaslane on näiteks võtnud endale igapäevaseks ülesandeks teha vähemalt 6000 sammu (kerkinud on see 4000 pealt), aga vägagi tihti tuleb ka 10 000 või selle ligi. Samuti käime koeraga pikematel ringidel kui varem ning õhtuti viskame talle palli. Selle tulemusena magab ära väsitatud Benno paremini ja naudib üleüldiselt oma lapsepõlve rohkem.

Samuti oleme drastiliselt vähendanud snäkkide osahulka ja asendanud toite tervislikumaga. Varem polnud mul probleemiks peale tööd pakk vorste või krõpse sisse pista, samuti külastasime tihti ka Hesburgerit. Nüüd on endine hullus asendunud banaanide, marjade, arbuuside ja porganditega. Samuti ei võta ma õhtusöögiks enam topeltprotsjone nagu varem kombeks oli. Mahlad ja mullijoogid olen peaaegu täielikult välja juurinud ja asendanud külma veega. Ma tunnen end palju paremini ja värskemalt, kuigi kilod pole veel märgatavalt kukkuma hakanud. Hea algus seegi, et praegu kaalun 111,6 kg, sest aprillis olin ma 112 kg.

Ka olen jalgratta välja otsinud ja vahelduva eduga väntamas käinud. Kuigi võiksin seda rohkem teha, on sellega vähemalt alustatud, mis on peamine. Pikkadele jalutuskäikudele on see igatahes hea lisa ja hakkan väntamisega enam-vähem ka ära harjuma. On üks kindel teeots, kuhu ma alati väntan ning varsti tasub tasapisi koormust suurendama hakata, aga pean vaatama, et end päris ära ei tapaks. Mõtlen, et peaksin end kokku võtma ja HIIT'iga alustama, sest lisaks rasvapõletusele omab see ka nn järelpõletuse efekti.

HIIT tähendab high intensity interval training ehk kõrge intensiivsusega intervalltreening. See kujutab endast seda, et umbes 10-20 sekundit tuleb kogu jõust pingutada ning seejärel kaks korda nii kaua (20-40 sek) tasases tempos puhata. Intervalle tuleb teha umbes 8 korda, aga see võtab täiesti läbi.

Iseloomult on selle idee lihtne ja sobitub minu elusse kenasti, sest ma pole kunagi olnud jõusaali- ja kulturismifänn. Eks ma hakkan varsti katsetama ja raporteerin tulemustest.