Enesekindlus on hea ja atraktiivne omadus, eriti meeste puhul. Enesekindlus on eelduseks, et olla ühiskonnas austatud ja meeste puhul saada palju naisi. Samas ma kogesin kuu jooksul mitut juhtumit, kus enesekindlus oli... harjumuslik?
Esiteks seisime Prismas järjekorras. See oli see nn laste kassa, kus olid kõrgendused jne. Siis astus ligi kõhukas pereisa, kaasas naine ja autokujulises kärus perelisa. Ta asus vahele pressima ja ütles tohutult enesesekindla häälega, et lastega peredel on eesõigus. Eestlased nagu me oleme, vahtisime teda sõnatult. Olles inimeste osavõtmatusest kerges kibatuses, pakkus ta välja, et võiks müüja käest küsida. Lõpuks arvas naine, et saba on liiga pikk ja pere kadus kuhugi kaugemale seisma. Kui kord meieni jõudis, siis küsisingi müüjalt, et mis teema sellega on. Proua tunnistas, et kunagi oli tõesti selline kord olnud, kuid nüüd oli see ära kaotatud. Tõepoolest, sildidki olid puudu.
Teine juhtum. Maximas tekkis meil mingi jama, et kaarti ei saanud kasutada. Kuni elukaaslane automaadist raha käis toomas, seisin mina ostudega kassa ees. Müüja isegi tõmbas käru veel ligemale, et äkki pistan ma putku. Mis siis ikka, seisingi seal. Ja siis kuulen mingi järgneva ostja pominat, et kas mul on vaja siin seista. Ma vaatasin talle tühja pilguga otsa ja vastasin konkreetselt, et jah, on küll. Siis ütles tädi, et tal on laps. Palju õnne, mõnel on neid mitu. Selleks ajaks olid minu närvid juba nii pingul, et otsustasin mitte stseeni teha ja tulin talle sellega vastu, et liigutasin enda käru pisut eemale. Protsessi käigus pillasin vihase "kurat küll", mille peale mammi manitses, et ei ole vaja ropendada. Siis selgitasin, milleks ma seal seisma pidin ning peale seda oli proua vait kui nukk ja lahkus vaikides.
Teine juhtum. Maximas tekkis meil mingi jama, et kaarti ei saanud kasutada. Kuni elukaaslane automaadist raha käis toomas, seisin mina ostudega kassa ees. Müüja isegi tõmbas käru veel ligemale, et äkki pistan ma putku. Mis siis ikka, seisingi seal. Ja siis kuulen mingi järgneva ostja pominat, et kas mul on vaja siin seista. Ma vaatasin talle tühja pilguga otsa ja vastasin konkreetselt, et jah, on küll. Siis ütles tädi, et tal on laps. Palju õnne, mõnel on neid mitu. Selleks ajaks olid minu närvid juba nii pingul, et otsustasin mitte stseeni teha ja tulin talle sellega vastu, et liigutasin enda käru pisut eemale. Protsessi käigus pillasin vihase "kurat küll", mille peale mammi manitses, et ei ole vaja ropendada. Siis selgitasin, milleks ma seal seisma pidin ning peale seda oli proua vait kui nukk ja lahkus vaikides.
Kolmas juhtum. Sõitsin Sõpruse puiesteelt TTÜ suunas, ikka läbi selle paljudele tohutut peavalu tekitava ringi. Ma hoidsin paremasse ritta nagu alati ja jälgisin märke. Nool näitas, et vasakul rajal sõitja PEAB pöörama vasakule ja minu nool andis valiku mõlemale poole minekuks. Heas usus olin ringi läbimas, kui minu kõrval vasakul mingi Saab pidurdas ja mulle signaali lasi. Eks ta lootis, et saab seal sujuvalt rida vahetada ja mina päris kindlalt vasakule ei pööra. Samas vaadates pilti ja seal ilutsevaid märke, olen ma enam kui veendunud, et neid pole võimalik kuidagi mitmeti tõlgendada.
Delfi spikker: LIIKLUSÜLESANNE 2 OSA
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et enesekindlus teeb mehest mehe. Samas kui enesekindlalt tegeldakse lollustega, kaotab ka kindral ühiskonna silmis paar pagunit.
No comments:
Post a Comment