Sõiduproov - Renault Clio

Selle auto saamislugu on proosaline - sain 2010. aastal ülikooli sisse ja mul oli tarvis mõstlikku liiklusvahendit. Vanemad panid siis käed alla ja nende diktaadil veereski õuele võimaliku Audi 100 asemel hoopis 2006. aasta Clio.

Auto on kaheukseline ja mugavusvarustusest leiduvad tal vaid elektrilised aknatõstukid. Kerget keret veab edasi iidne 1.2-liitrine bensiinimootor, mille 43 kW veenmisoskus autot kiiretele tegudele sundida on alla keskmise.

Autot puldist avades tervitab mind kurdistav PIIKS, aga mind see liigselt ei kohuta ning avan tohutult laia ukse. Interjöör tervitab sisseistujat odavailmeliste ja argiste plastmaterjalidega, värvides sisu ühetaoliseks halliks. Siiski lisavad sinna mõningat värvi ja erksust heledad iluliistud. Eriti meeldib mulle laelamp, mille lülitiks on see ise. Mulle valmistavad teistes autodes alati peavalu tibatillukesed lülitid, mida peab pimedas kompama hakkama, aga Clio on selle koha pealt kiire ja konkreetne. On pime? Äsa vastu lampi! Praegu tundub üldmulje üsna ilmetu, aga kui ma tollal esimest korda oma uude autosse istusin, oli see Mosse kõrval tohutu edasiminek. Kui kujutlete üksteise kõrval muldpõrandaga hütti ja luksusvillat, annab see mõningat aimu minu tolleaegsetest muljetest.

Hiljuti vaatas mulle maja ette jõudes
vastu ümmargune läbisõidunumber.

Lihtne võti libiseb kergelt lukuauku ja auto käivitub hetkega. Mingeid liigseid tseremooniaid pole vaja, sest tuim bensiinimootor on tööhobune, kes kannatamatult asja kallale tahab asuda. Eelmisel talvel oli käivitamisega probleeme, aga kui vahetasin origiaalaku ära, pole sellest saadik ükski külmakraad autole takistuseks olnud.

Auto liigub lihtsalt ja konkreetselt paigalt, nähtavus peeglitest on hea. Suurele teele jõudes hakkan pöördeid kasvatama. Pole eriti vahet, kas on 2000 või 3000 pööret, kulgemine on sisuliselt sama. Linnakiirusel saan südamerahuga viienda käigu sisse susata ja lasta prantslasel säästlikult kulgeda. Foori tagant saab teistele ära teha vaid kavalusega. Rohelise süttides on minu ainsaks relvaks hea reaktsioonikiirus ning hetkeks "rebin" ka ette, nii et Clio tagumik ja teise auto nina on kohakuti. Siis ärkab kõrvalrea autojuht talveunest ja tiksub vaevata oma aeglase mahtuniversaaliga Cliost ette kui Ferrari. Pole midagi teha, Clio on veidi aeglasema toimega kui teised. Maanteekiiruseni jõudes jõurab mootor juba üle 3000 pöörde juures, paludes halastust. Aga ma ütlen talle, et kahjuks kuuendat käiku pole, nii et pead vastu pidama.

Pidurdamisel peab hetke mõtlema, sest kuna puudub ABS, siis võivad rattad blokki jääda. Ükskord talvel mul niimoodi juhtuski, kui ühe teeotsa peaaegu maha magasin ja piduri põhja surusin. Kuna ta on esiveoline, siis seiskunud rattad suretasid hetkega ka mootori välja. Minu soovitus - pidurdama hakkamisel suru alati sidur enne alla.

Mõningaid probleeme on stabiilsusega. Kuna telgede vahe on minimaalne, siis talvel on mul ette tulnud mõningaid situatsioone, kus auto läheb libedaga lihtsalt käest ära. Kui see juhtub, siis enam tagasi pole seda võimalik enam saada. Õnneks kõik olukorrad lõppesid kas ohutult kraavis või risti keset teed. Elus ma igatahes veel olen.

Kui jutt juba kraavi kiskuma hakkab, siis ükskord Võrumaa kruusateedel vurades nägin, kuidas mu sõber enda autoga külg ees liikus. Ega ma kehvem polnud ning otsustasin taga istuvatele tüdrukutele veidi närvikõdi pakkuda. Tõmbasin kurvis külje ette, kuid auto läks veidi käest ära ja sööstsin otse kraavi suunas. Ma olin juba kindel, et nüüd oli mayday-moment, kui ma sinna sisse sadasin, kuid inertsiga lendasin sealt sama kiirelt välja kui KITT. Neiud käisid laes ära, tagaiste oli alkoholist märg ja mina vandusin, et säärased trikid jätan ma edaspidi kaskadööridele.

Clio auks pean aga tõdema, et kõik katsumused on ta püüdlikult üle elanud ja andestama on ta üsna helde. Ma olen tal vahetanud vaid õli ja kulujuppe ning suurem remont tuli ette alles hiljuti. Asi oli selles, et ma olnud lamavat politseinikku märganud roolis istuva elukaaslase asemel ning vedrustus sai surmahoobi. Viisin auto remonditöökotta ja ootasin hinnapakkumist. Kui helistati, siis olin juba halvimaks valmis, aga... veermiku korrastamine, esivedrude vahetamine, pukside-laagrite asendamine, pidurite tegemine ja hooldus läksid kokku maksma vaid 545 eurot! Passati puhul oleks võinud sinna vast nulli taha lisada, mistõttu olin ma enam kui lihtsalt õnnelik.

Kuludest rääkides... bensiini võtab ta ka vähe. Kuigi tänapäevased sama kubatuuriga mootorid võtavad veel vähem, on selle mootori vaieldamatu pluss selles, et katkiminevaid asju on lihtsalt nii minimaalselt, et ta jääbki kestma. Kuskilt midagi ei tilgu, kütusekulu on stabiilne ja kõik hädad saab lahendada kuluosade vahetamisega.

Auto on küll pisike ja mahub igasse parkimisprakku, aga üllataval kombel suudab ta mahutada päris palju kraami. Mäletan eredalt, et minu pere Volvo S80 sedaan oli küll tohutu suur, aga ühe mahuka kompsu transportimiseks pidime kasutama ikkagi Cliot, sest allakäivad istmed tekitavad tohutu kuubikujulise ruumi.

Teise põlve Clio kere on sama, mis esimese põlve omal, kohendatud on vaid tulesid ja muid disainielemente ning näpuotsaga on lisatud veidi turvajubinaid. 1990ndate aastate EURONCAP kokkupõrketestid on võrreldes tänapäevastega ülimalt aegunud, mistõttu pole mu enesekindlus võimaliku kokkupõrke korral just laes. Kaks turvapatja on parem kui mitte midagi, aga siiski kuuldes uute autode põlve- ja külgpatjadest, soovin, et turvavarustust võiks veidi enam olla.

Askeetlik Renault Clio ei paista pakkuvat palju, aga selle töökindlus on pannud mind Prantsuse autosid teise pilguga vaatama. Kes soovivad laiamiseks isast kaarikut, otsigu midagi Audi segmendist, aga kes hindavad vastupidavust, olematuid hoolduskulusid või kes ei viitsi autoga igapäevaselt tegeleda, neile sobib Clio.

Disain: 4/10

Dünaamika: 3/10

Praktilisus: 8/10

Kasutusmugavus: 7/10

Lisavarustus: 2/10

Turvalisus: 5/10

Üldhinne: 4.8/10

+ töökindel

+ kauba jaoks ruumikas
+ parim laelamp, mida autodes võib kohata

+ minimaalsed ülalpidamiskulud

+ ideaalne linnaauto

- aeglane

- igav

- tagaistujatel tekib klaustrofoobia

- maanteele ei sobi