Ringvaade 2020

Mida on toonud 2020. aasta esimene kvartal?

• koroonaviirus
• paanika aktsiaturul ja maailmamajanduse vabalangus
• Venemaa ja Saudi Araabia vaheline naftasõda
• isiklikku - esimese korteri ost koos eluasemelaenu võtmisega

Mida sellest arvata?

Enne viiruse juurde minekut lähtun esialgu isiklikust perspektiivist. Korteri ost on meil igal juhul vältimatu, kuna sellega on seotud teatud asjaolud, mistõttu ei saa me seda edasi lükata. Esiteks oleme juba ammu suuremale pinnale mõelnud, teiseks oleme tahtnud oma isiklikku kohta, kolmandaks saime lõpuks ometi pangast laenu ning neljandaks tuleb elukaaslase õe pere ka kuhugi elama paigutada, mistõttu peame Jüri korteri tühjaks tegema.

On ilmselge, et kordumas on 2008. aastale sarnane olustik - üleüldine paanika, reisimaailma kaos ja turgude täielik peataolek. Kas võtsime endale suure laenukohustuse majanduskasvu viimasel laineharjal? Ilmselt küll, aga võimalik, et seda hiljem tehes oleks meil laenu ehk raskem saada. Seetõttu kipun pigem arvama, et jõudsime veel viimasele rongile hüpata, sest majanduslanguse perioodil on pangad laenu andmisel palju kitsimad, nii et ehk läks õnneks.

Koroonaviirus on täna kõige populaarsem moesõna. Nakatunute arvu kasvades suureneb ka paanika ja inimestevaheline umbusaldus. Huvitaval kombel näeme kahte erinevat suhtumist - ühed ei võta asja kuigi tõsiselt, soovitavad tavalise eluga edasi minna ning võib-olla tihedamini käsi pesta, teised jälle aga mõtlevad purgisuppide varumisele, kodukontori võimalusele ja eremiidi eluviisile.

Praegu teame, et koroonaviirus ei pruugi, aga võib olla surmav eriti vanuritele ja nõrga tervisega inimestele. On suur hulk tervenenuid, kuid nad võivad viirust ka edasi anda. Vaktsiin tänase seisuga puudub, kuigi mingid Aafrika soolapuhujad ja muud tarkpead levitavad kuuldusi oma imeravimitest, et meeleheitel inimestelt raha välja petta. Valitsused (v.a. Hiina oma) reageerivad äärmiselt suure lõtkuga, lastes haiguse kandjaid üle riigipiiride, selle asemel, et preventiivseid abinõusid rakendada ja enne nakkuse saabumist riiklik karantiin kehtestada.

Selle pandeemia otseseks tagajärjeks on paanika maailmaturul, kuna inimesed ei julge enam reisida ja massiüritustel käia. Firmade käive kukub, kuna reise ja üritusi jäetakse ära, samas tulevik on ebakindel. Aktsiate hinnad langevad, kuna maailmalõpu järgi joonduv karjaefekt võtab ilmet.

Umbes sada aastat tagasi (1918-1920) möllas maailmas Hispaania gripp, aga täna me sellest ei räägi, kuigi ohvreid oli ligikaudu 17-100 miljonit. Muide, haigusesse nakatus ca 500 miljonit inimest ehk 27% kogu maailma rahvastikust, kusjuures puutumatuks ei jäänud ka isoleeritud Okeaania ega Arktika kogukonnad. Tollal lõppes 10 miljonit inimelu nõudnud Esimene maailmasõda ning Ida-Euroopas endise Vene Impeeriumi aladel möllas kodusõda, mistõttu libiseb see haiguspuhang ajalooõpikutes meist üsna kiirelt mööda.

Vähesed kohad, kus Hispaania gripi ohvreid ei olnud, olid Gunnisoni väikelinn Colorados, kus linnaelanikud end kaheks kuuks isoleerisid ja kõik teed maakonna piiril barrikadeeriti; ja Ameerika Samoa, kus USA mereväekuberner John Martin Poyer kuulutas välja karantiini. - Vikipeedia

See tsitaat tollasest elust ilmestab ka tänast olukorda, kus Hiina ja Itaalia kui suurimad haiguskolded on osaliselt suletud. Paraku on meile nii iseloomulik, et tegutsema hakkame alles siis, kui häda juba käes ja teha pole enam midagi. Selle asemel, et kuristiku poole veereval autol pidur põhja suruda, uudistame me kuristikust avanevat suurejoonelist vaadet. Alles siis, kui on oodata äkilist maandumist, tuleb meile piduripedaal meelde.

Natuke musta huumorit.
Tõlge: "Fotograaf tegi inimestest pilte enne ja
pärast seda, kui neile ütles, et neil on koroonaviirus"
Allikas: boredpanda.com

Tulemas on kahtlemata põnevad ajad ning pole ka võimatu, et jõutasakaal lähikümnendite jooksul ümber mängitakse, arvestades viiruse hakketööd, järjekordset globaalset majanduskriisi, kristliku kultuuri vastu vaenulikult meelestatud põgenikke Euroopa piirimail, Venemaa ja OPEC-i naftahinnasõda ja Euroopa elanikkonna vältimatut vananemist.

Olen koostanud enda jaoks meelespea, kuidas praeguses ebakindlas maailmas pea selge hoida:

• Säilita rahu. Kuigi peas võivad keerelda Fallout-i mängu sarnased tulevikuvisioonid, läheb haiguspuhang tõenäoliselt üle ja elu jätkub normaalses tempos. Koroonaviirus pole maailma ajaloos midagi erakordset, nagu Hispaania grippi meenutades nentida saame.
• Hoia inimkontaktid minimaalsed. See ei tähenda seda, et peaks keldrisse kaevuma ja maailmalõppu ootama. See tähendab seda, et ära tuleks jätta igasugused reisid ning poest võiks tuua korraga mitme päeva toidukogused. Samuti võiks üksikasjalikult kangemate introvertide maailma uudistada ja end selle kogemuse võrra rikkamaks muuta.
• Hoia puhtust. Pese hoolikalt käsi ja ära aevasta inimeste suunas.
• Säilita mõistus. Corona õlu ei tekita viiruslikku haigust, kuigi selle õlle läbimüük on drastiliselt langenud. Kasutagem ajusid ikka sihtotstarbekohaselt, mitte ärge kohelgem neid kui inertset ballasti.
• Kuula uudiseid. Pole vaja iga tunni järel Delfit lapata, vaid piisab hommikusest ja õhtusest ülevaatest, et end haiguse kulgemisega kursis hoida.
• Keskendu positiivsele. Eesti on Euroopa kolkanurk, kus väga suurt liiklust ja inimmasside liikumist pole. Lääne-Euroopa on "leekides", kuna see on maailma üks kõige tihedamalt asustatud kohti, kust voorib läbi loendamatul hulgal külastajaid ning puuduvad igasugused "tuleohutuseeskirjad". Paralleelina võib välja tuua, et London põles 1666. aastal maani maha, kuna puithooned olid üksteisel halastamatult seljas. Hõredalt asustatud Eesti pole õnneks kellegi läbikäiguhoov ning eestlastena oskame ka ilma koroonaviiruseta rahu ja vaikust hinnata, vältides nagunii liigseid inimkontakte. Kui ka asi käest läheb, on Eestis palju turvalisem kui prestiižsetes ülerahvastatud "maailmapealinnades".

Homöopaatia hirmu raviks

Enne mõtiskluse juurde minekut pean märkima, et homöopaatia näol on tegu pseudoteadusega, mille toimivus pole leidnud mingit kinnitust. Samuti kutsun ma üles mitte ostma homöopaatseid ravimeid, mis võivad sisaldada tervisele ohtlikke aineid. Tahan toonitada, et igasugune jutt homöopaatiliste ravimite "vee/suhkru mälust" on robustne pettus, sest vesi/suhkur ei jäta meelde, mis ained tal kunagi sees olid. Järgnevasse arutlusse soovitan tungivalt suhtuda põhjaliku skepsisega, kuna mul puudub meditsiinialane kompetents.

Mis on homöopaatia?

Homöopaatia on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest, et "sarnane ravib sarnast". Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. - Vikipeedia

Kas ka tänapäevane raviteadus kasutab homöopaatiat? Kõige ilmsem näide on vaktsineerimine, mis oma sisult on homöopaatia kaudne praktiseering. Vaktsiini põhimõtteks on kehasse väikese koguse mürgi sisestamine, et keha suurendaks antikehade tootmist. See tähendab seda, et vaktsineerimine harjutab keha mürgiga, et ohuolukorras ei tuleks see mürk kehale üllatusena. Nagu Kaitsevägi valvab meie rahulikku und, nii on ka vaktsiini tõttu ületoodetud antikehad valmis mürkainetega võitlusse asuma. On ka põnev juhtum, kuidas üks mees endale pisikestes kogustes mürkmadude mürke sisse süstib, saavutamaks immuunsust ja paremat elujõudu.

Ravimites rakendatavate täpsemate keemiliste protsesside uurimise jätan ma asjatundjatele, aga nii palju ma siiski aiman, et alkeemilisi imesid ei saa erinevate ainete kokkusegamisel saavutada. Igasuguste keerukate imeravimite asemel soovin siin kirjatükis eelkõige homöopaatia ja platseebo psühholoogilist poolt lahata.

Ma arvan, et kuigi homöopaatiliste ravimite teema on pettus, võib sama asja psühholoogilisel rakendamisel peituda mingisugune tõetera. Kindlasti olete kuulnud, kuidas meelerahu saavutamiseks peab oma hirmudele vastu astuma ja mugavustsoonist väljudes tegema just neid asju, mis vere tarretama panevad. Kõrguste pelgajatele soovitatakse benji-hüppeid, häbelikke suunatakse suurüritustele ja roomajakartlikke julgustatakse madusid silitama.

Ma võin pakkuda mõningaid isiklikke kogemusi, kuidas on õnnestunud tule tõrjumine tulega. Üks minu tohutu hirm on submechanophobia, mis tähendab, et vee all mõnda inimese tehtud konstruktsiooni nähes ilmneb mul kontrollimatu ärevus. Ja läbipaistmatus vees ulpides selle põhjas leiduvate kõikvõimalike koleduste peale mõtlemine sunnib mind kalda poole liikuma.

Ma võitlen aktiivselt selle hirmu vastu nii, et aeg-ajalt vahin uppunud laevade vrakipilte. Samuti hoian ma silma peal sukeldumisvarustusel, näiteks hiljuti soetasin ma nõukaaegse sukeldumismaski, mille suvel aktiivsesse kasutusse suunan. Ma võtangi südame rindu ja käin meelega vee all, et kogeda planeedi seda kummalist teispoolsust, mis mind mõtetes kummitab. Kuigi veekogu põhi on mõnevõrra hirmutav, pime ja külm, pakub see ka meelerahu, vaheldust ja kauneid looduslikke vaateid, kui vesi liiga sogane pole. Mul on meeles 2006. aastal Punases meres sukeldudes kogetud looduse hämmastav ilu, mis kogu selle õudse hirmu kõrval õnneks samuti peas vasardab.

Ja hiljuti kutsusid keskkooli-aegsed klassivennad mind istumisele. Kuna sinna pidi tulema ka üks isik, kelle tõttu keskkool mul just kõige libedamalt ei kulgenud, olin ürituse ees silmnähtavalt ärevuses. Ja muide, need, kes mind üldse kutsusid, tegid tollal selle kiusajaga kerget koostööd, nii et arvasin, et kindlasti hakatakse julmalt puid alla panema, kui keskkooli-aegne vaim taas üles äratatakse.

Aga mis juhtus? Pidin tõdema, et 10 aastat muudab inimesi küll. Saime ilusasti juttu aetud, kooliaega meenutada ja vanu pilte uudistada. Ka kiusajaga leppisin ära, sest sain teada, et minu vastu polnud tal iialgi mingit vimma olnud, vaid ta kohtles kõiki... omapäraselt. Selle kohtumisega langes mu hingelt suur kivi, kui taipasin, et tollal võtsin ise kõike liigselt südamesse. Mis mulle näis vaimse terrorina, oli tegelikult poistekollektiivi või lõvikutsikate omavaheline mäng koos õrnade hammustustega. Kuna kasvasin üles karmide meesetalonideta, oli see poistevaheline toorus tollal äärmiselt harjumatu. Asja uba peitub aga selles, et hoolimata sellest, kas mulle see meeldib või mitte, on asjadel teatud seaduspära ning mul pole mõtet nendega vastuollu minna.

Mina ei kahetse, et vahel "hirmsaid" asju teen, sest see kasvatab iseloomu. Võin öelda, et vähemalt minu peal vaimne homöopaatia töötab ning soovitan seda lugejalgi proovida. Nagu öeldakse, teras karastub tules ning sain seda omal nahal tunda.