Homöopaatia hirmu raviks

Enne mõtiskluse juurde minekut pean märkima, et homöopaatia näol on tegu pseudoteadusega, mille toimivus pole leidnud mingit kinnitust. Samuti kutsun ma üles mitte ostma homöopaatseid ravimeid, mis võivad sisaldada tervisele ohtlikke aineid. Tahan toonitada, et igasugune jutt homöopaatiliste ravimite "vee/suhkru mälust" on robustne pettus, sest vesi/suhkur ei jäta meelde, mis ained tal kunagi sees olid. Järgnevasse arutlusse soovitan tungivalt suhtuda põhjaliku skepsisega, kuna mul puudub meditsiinialane kompetents.

Mis on homöopaatia?

Homöopaatia on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest, et "sarnane ravib sarnast". Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. - Vikipeedia

Kas ka tänapäevane raviteadus kasutab homöopaatiat? Kõige ilmsem näide on vaktsineerimine, mis oma sisult on homöopaatia kaudne praktiseering. Vaktsiini põhimõtteks on kehasse väikese koguse mürgi sisestamine, et keha suurendaks antikehade tootmist. See tähendab seda, et vaktsineerimine harjutab keha mürgiga, et ohuolukorras ei tuleks see mürk kehale üllatusena. Nagu Kaitsevägi valvab meie rahulikku und, nii on ka vaktsiini tõttu ületoodetud antikehad valmis mürkainetega võitlusse asuma. On ka põnev juhtum, kuidas üks mees endale pisikestes kogustes mürkmadude mürke sisse süstib, saavutamaks immuunsust ja paremat elujõudu.

Ravimites rakendatavate täpsemate keemiliste protsesside uurimise jätan ma asjatundjatele, aga nii palju ma siiski aiman, et alkeemilisi imesid ei saa erinevate ainete kokkusegamisel saavutada. Igasuguste keerukate imeravimite asemel soovin siin kirjatükis eelkõige homöopaatia ja platseebo psühholoogilist poolt lahata.

Ma arvan, et kuigi homöopaatiliste ravimite teema on pettus, võib sama asja psühholoogilisel rakendamisel peituda mingisugune tõetera. Kindlasti olete kuulnud, kuidas meelerahu saavutamiseks peab oma hirmudele vastu astuma ja mugavustsoonist väljudes tegema just neid asju, mis vere tarretama panevad. Kõrguste pelgajatele soovitatakse benji-hüppeid, häbelikke suunatakse suurüritustele ja roomajakartlikke julgustatakse madusid silitama.

Ma võin pakkuda mõningaid isiklikke kogemusi, kuidas on õnnestunud tule tõrjumine tulega. Üks minu tohutu hirm on submechanophobia, mis tähendab, et vee all mõnda inimese tehtud konstruktsiooni nähes ilmneb mul kontrollimatu ärevus. Ja läbipaistmatus vees ulpides selle põhjas leiduvate kõikvõimalike koleduste peale mõtlemine sunnib mind kalda poole liikuma.

Ma võitlen aktiivselt selle hirmu vastu nii, et aeg-ajalt vahin uppunud laevade vrakipilte. Samuti hoian ma silma peal sukeldumisvarustusel, näiteks hiljuti soetasin ma nõukaaegse sukeldumismaski, mille suvel aktiivsesse kasutusse suunan. Ma võtangi südame rindu ja käin meelega vee all, et kogeda planeedi seda kummalist teispoolsust, mis mind mõtetes kummitab. Kuigi veekogu põhi on mõnevõrra hirmutav, pime ja külm, pakub see ka meelerahu, vaheldust ja kauneid looduslikke vaateid, kui vesi liiga sogane pole. Mul on meeles 2006. aastal Punases meres sukeldudes kogetud looduse hämmastav ilu, mis kogu selle õudse hirmu kõrval õnneks samuti peas vasardab.

Ja hiljuti kutsusid keskkooli-aegsed klassivennad mind istumisele. Kuna sinna pidi tulema ka üks isik, kelle tõttu keskkool mul just kõige libedamalt ei kulgenud, olin ürituse ees silmnähtavalt ärevuses. Ja muide, need, kes mind üldse kutsusid, tegid tollal selle kiusajaga kerget koostööd, nii et arvasin, et kindlasti hakatakse julmalt puid alla panema, kui keskkooli-aegne vaim taas üles äratatakse.

Aga mis juhtus? Pidin tõdema, et 10 aastat muudab inimesi küll. Saime ilusasti juttu aetud, kooliaega meenutada ja vanu pilte uudistada. Ka kiusajaga leppisin ära, sest sain teada, et minu vastu polnud tal iialgi mingit vimma olnud, vaid ta kohtles kõiki... omapäraselt. Selle kohtumisega langes mu hingelt suur kivi, kui taipasin, et tollal võtsin ise kõike liigselt südamesse. Mis mulle näis vaimse terrorina, oli tegelikult poistekollektiivi või lõvikutsikate omavaheline mäng koos õrnade hammustustega. Kuna kasvasin üles karmide meesetalonideta, oli see poistevaheline toorus tollal äärmiselt harjumatu. Asja uba peitub aga selles, et hoolimata sellest, kas mulle see meeldib või mitte, on asjadel teatud seaduspära ning mul pole mõtet nendega vastuollu minna.

Mina ei kahetse, et vahel "hirmsaid" asju teen, sest see kasvatab iseloomu. Võin öelda, et vähemalt minu peal vaimne homöopaatia töötab ning soovitan seda lugejalgi proovida. Nagu öeldakse, teras karastub tules ning sain seda omal nahal tunda.