Isamaa vs emamaa

Saksamaa on "vaterland" ehk "isamaa". Venemaa on "Matuška Rossija" ("Emake Venemaa") ehk "emamaa". Eestlastel on kombeks Eestit "isamaaks" nimetada ning ma pole veel kuulnud, et keegi Eestit "emamaaks" kutsuks. Millest selline vahetegemine ja rangelt ühele poole piirjoont jäämine?

On ju tuntud seaduspära, et mõned rahvad nimetavad oma kodumaad "isamaaks", teised aga "emamaaks", aga mitte kunagi ei kasutata mõlemat nimetust korraga. See pole juhuslik keeleline iseärasus, vaid need sõnad kannavad endas teatud sügavamaid vaimseid tähendusi. On välja pakutud, et "emamaaks" kutsutakse maid, mis kunagi kolooniaid pidasid ja "isamaaks" kõiki ülejäänuid. Ma arvan, et see sõnastikus kohatäitena näiv seletus pole pädev, vaid pigem on asi selles, et mõned kultuurid näevad enda kodumaad maskuliinsena, siit ka "isamaa" kasutus, samas teised kultuurid näevad enda kodumaad pigem feminiinsena, kasutades sõna "emamaa".

Mehelikkus ja naiselikkus on kaks erinevat asja, kätkedes endas nii häid kui ka halbu omadusi. Muidugi on iga inimene (ja riik) erinev, aga mõned omadused kipuvad tihti üsna stereotüüpselt esile tulema ning need seaduspärad loovad kaks erinevat leeri.

Olen pikka aega mõlgutanud peas teooriat, mille kohaselt emotsionaalses mõttes inimene=riik ja ka vastupidi riik=inimene. Ma pole professionaalne psühholoog ning seega ootan, et keegi mu teooriat kas kinnitaks või ümber lükkaks. Kõik siin kirjutatu on ühiskonna ja ajaloo vaatluse tulemus ning tugineb ka isiklikele kogemustele.

Kirjeldame nüüd lühidalt kahte erinevat inimest - meest ja naist.

Mees

* Loogika juhib kõiki protsesse. Mees kasutab valemeid ja loodusseadusi enda hüvanguks ning teab, et igale küsimusele on vaid kaks erinevat vastust - õige ja vale. Kas on õiglane, et inimesi, kes rikkusid seadust samal viisil, koheldakse erinevalt? Kas mõned võivad olla võrdsemad kui teised?

* Pragmaatiline lähenemine elule. Silm silma, hammas hamba vastu. Kui keegi võtab mehelt midagi ära, siis mees võtab samal määral tagasi ja karistuseks veel natuke lisaks. Kes alustas, see jääb süüdi.

* Keskendumine ühele asjale korraga. See tähendab, et mees suudab efektiivselt vaid üht asja korraga teha, mis tingib vajaduse langetada otsuseid, mida koheselt teha, mida jätta tegemata ja mis järjekorras teha. Oluline on, et kui midagi teha, siis keskenduda ainult sellele ja teha seda korralikult.

* Füüsiline agressiivsus vaenlase suhtes. Kui sõnad enam ei aita, siis keretäis aitab sõnumil kindlasti kohale jõuda. Samas see ei kanna endas enamasti vihkamist, vaid pigem soovi sõnadele kaalu anda. Reeglina peale kaklust mees rahuneb ja unustab vahejuhtumi, eriti kui asi sai lahendatud. Mees võib unustada, aga ei andesta iial.

* Enda tahtmist kehtestab füüsilise jõuga (kelle jõud, selle õigus). See tähendab, et kui mees midagi tahab ja mingeid takistusi pole, siis ta läheb ja võtab selle endale, hoolimata teiste arvamusest.

* Mees kaitseb naist. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et mehe kui tugevama osapoole rolliks on jäänud kanda naise ja pere kaitsja roll. Mees ei leia endale naist, kui ta teda kaitsta ei suuda.

* Mees valitseb väljaspool kodu. Mees otsib seiklusi, teeb karjääri ja võtab riske, et võimalikult palju rikkust koju tuua. Rikkus pole igal korral garanteeritud, aga õnnestumise korral võib see pirakas olla.

* Seksuaalpartnerite tihe vahetus on soositud. Mida rohkem mees oma seemet levitab, seda rohkem võimalikke järeltulijaid. Mehelt nõuab see minimaalset vaeva ning pakub palju lõbu.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on võime näha kaugelt suurt tervikut ja maailma ruumiliselt tajuda. Just meestel on suurimad eeldused filosoofideks ja insenerideks saada, vastutades ühiskondliku ja tehnoloogilise progressi eest (teen endale kohe hästi pika pai).

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne egoism ja ahnusest tulenev agressioon, mis on pea kõikide sõdade algpõhjuseks. Mehel on äärmiselt keeruline näha asja oponendi mätta otsast ning tema motiivi mõista, mistõttu on arusaamatused ja verised kokkupõrked kiired tekkima (see pikk pai oli vist ennatlik).

Naine

* Emotsioon juhib kõiki protsesse. Naine kasutab elus navigeerimiseks intuitsiooni ning mõistab, et ükski asi pole mustvalge, vaid peidab endas erinevaid nüansse. Kas seaduserikkuja on alati väärt maksimaalset karistust või on tema teguviis mõnel juhul põhjendatud? Kas motiiv suudab muuta kaasuse sisu?

* Empaatiline lähenemine elule. Igal teol on mingi põhjus. Varas võttis toitu selleks, et end ja enda peret elus hoida, mitte sooviga võõrastele kurja teha. Tema karistamise asemel peaks pigem tema sundolukorra ära lahendama.

* Pendeldamine mitme erineva asja vahel. Naise aju suudab korraga mitme asjaga kursis olla, mistõttu näeme nende puhul otsustamatust ja soovi kõike korraga teha ja kogeda. Ainult ühe asjaga tegelemine tundub neile ebaefektiivse aja kasutamisena, kui samal ajal saab mitut protsessi töös hoida.

* Vaimne agressiivsus vaenlase suhtes. Naine pole füüsiliselt kuigi tugev, mistõttu on ta sunnitud kavalust kasutama. Manipulatsioon ja pettused on kõige kindlamad võtted, kuidas füüsiliselt tugevamat vastast üle kavaldada. Kuna valedele ehitatud võrgustikku peab meeles hoidma, ei saa naine lubada endale vaimsete konfliktide unustamist. Naine võib andestada, aga ta ei unusta iial.

* Enda tahtmist kehtestab manipulatsiooniga (nn pehme jõuga). See tähendab, et kui naine midagi soovib, siis püüab ta ääri-veeri vihjata, et see talle antaks. Naine ei taha paista ahnena ning ta peab kaitsma enda empaatilist imagot. Pealegi, kui tal puudub füüsiline üleolek, siis on kavalam tekitada rivaalis soov asi vabatahtlikult naisele anda.

* Naine otsib mehelt kaitset. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et naine kannab last ning pühendab talle palju tähelepanu, mistõttu on naisel vaja jõulist kaitsjat. Naine otsib endale mehe, kes tagab talle turvalisuse.

* Naine valitseb kodus. Naine ei riski, vaid läheb kindla peale välja. Ta küll ei too väljastpoolt suuri rikkusi, aga ta tagab kodus stabiilsuse ja igapäevase toimimise.

* Seksuaalpartneri valik on äärmiselt suur otsus. Naine kannab last 9 kuud ning kasvatab teda täiealiseks saamiseni, mistõttu on ta enda väljavalitu ja lapsega aastaid seotud. Lisaks muudab sünnitus naise keha (armid, ülekaal) ning see on ka riskantne tegevus, mis võib lõppeda surmaga.

* Suurimaks vaimseks eeliseks on loomisvõime. Just naiste seast on sirgunud kõige hämmastavamad kunstnikud ja disainerid, kes märkamatuks jäävaid nüansse silmavad ja need kavalalt oma loomesse inkorporeerivad. Sellele aitab kaasa ka loomulik anne teisi inimesi vaevata lugeda.

* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne emotsionaalsus, mis varjutab kainet mõtlemist, turgutades illusioone ja vahel ka destruktiivset käitumist. Otsustamatus ja sellega kiirelt kaasnev paanika võivad kriitilises olukorras saatuslikuks saada. Lahenduste otsimise asemel langetakse solvumise nõiaringi, mis muudab asja lahendamise kõikide osapoolte jaoks aina ebameeldivamaks ja keerulisemaks.

Kui inimene=riik

On selge, et kui mees ja naine kokku panna, saame tervikliku tasakaalustatud inimese. Inimeste puhul on see üsna kergelt teostatav, aga riikide puhul võib tekkida parajaid tõrkeid. Kui inimene=riik, siis peame arvestama ka rahvaarvu, mida võime võrrelda näiteks kehakaaluga. Kui hüpoteetiliselt oleks olemas 1 kg kaaluv mehike, kes läheb paari 1000 kg kaaluva naisega, siis on selge, et ega sellel pisikesel mehikesel palju sõnaõigust pole. Kui osapooled on võrdelised (sarnane kaal või kehamassiindeks, sarnasel tasemel väärikus, intelligents jne), siis on hoopis teine asi.

Siinkohal teen kiire vahemärkuse, miks kasutasin "võrdne" asemel "võrdeline". Kuna mees ja naine on nagunii mingil määral erinevad, siis võiks analoogiana kasutada valemi kuju y=ax, kus a on võrdetegur. Ehk siis kuigi mehel on näiteks a võrra suuremad musklid, siis mehe ja naise vahel võrdusmärk säilib. Jah, kuigi siin peitub teatav vastuolu (1 kg ja 1000 kg on ka võrdelised, kui korrektne a väärtus valida), siis a kui võrdetegur ei tohi liiga suureks paisuda, sest see on ühe osapoole liigne subsideerimine ehk sel juhul mõlema osapoole võrdne (või võrdeline) kohtlemine puudub. Selleks ongi näiteks spordis loodud vanuse- ja kaaluklassid, et erinevate osapoolte võrdetegurit a võimalikult madalana hoida.

See kuulus pilt demonstreerib võrdetegurit a kastide kujul. Miks need inimesed mängu üle aia vaatavad, mitte ei osta piletit, jääb seekord küll vastuseta.

Aga naaseme nüüd peamise teema juurde.

Kui me arvestame, et inimene=riik, hakkame ühtäkki mõistma riikidevahelist dünaamikat. Ameerika domineerib maailmalaval ja kihutab ühest sõjast teise. Venemaa teeb sapiseid märkusi Balti riikide suunal. Asjalik Saksamaa on avatud igasugustele läbirääkimistele ja lahendab Euroopa Liidu probleeme.

Naiselikumad riigid lahendavad asju nagu naised, samuti näevad nad maailma nagu naised. Venemaa ei otsi tõde, vaid head emotsiooni ja turvatunnet. Miks ta seda teeb, näitab Venemaa haavatav geograafia ja Venemaale kallale tungimiste ajalugu (Tšingis-Khaan, Napoleon, Hitler). Olen sellest varem põhjalikult kirjutanud, mistõttu ma Venemaa teemat pikemalt lahkama ei hakka.

Mehelikud riigid demonstreerivad jällegi meestele omaseid jooni. Kui Ameerikal midagi vaja, siis läheb võtab ta selle jõuga mõnelt nõrgemalt. Eestlane maailmaareenil väga ei kobise, vaid teeb rasket tööd, et peret elus hoida.

On huvitav seaduspära, et lõunamaad on emotsionaalsemad ehk naiselikumad ning põhjamaad pigem asjalikumad ehk mehelikumad, samas androgüünsed idamaad omavad tunnuseid mõlemalt poolelt. Olen kirjutanud kultuuride kolmnurgast, mis asetab taas ühe pusletüki oma kohale.

Kokku kolimine

Mis saaks siis, kui mitu erinevat riiki kokku panna? Tulemuseks oleks Austria-Ungari impeeriumi või NSVL sarnane segapuder. Neid riike iseloomustas kaos ja ebaefektiivsus asjaajamises, samuti tundus, et igapäevaselt longati mõlemat jalga. Austria-Ungari puhul olid rahvad "enam-vähem" võrreldavas suurusjärgus, aga austrialased kui suurim rahvusrühm oli juhi rollis. Et juhid ei näinud väiksemaid keeli saksa keelega võrdsetena, süvenes teiste rahvaste seas alaväärsuskompleks, mis viis lõpuks ka impeeriumi lagunemiseni peale esimest ilmasõda.

Vaadakem Austria-Ungari impeeriumi religiooset kaarti. Pindalalt polnudki riik teab kui suur, aga selle piiridesse mahtusid mitu suurt, aga äärmiselt erinevat religiooni. On selge, miks see piirkond nii ebastabiilne oli - korraga taheti olla nii imetaja, roomaja, kahepaikne, kala kui ka lind.

NSVL haaras endale vägivaldselt erinevad maad ja rahvad ning asus venestamispoliitikat ellu viima. Üldiseks eesmärgiks seati nõukogude inimese ehk homo soveticuse väljaarendamine. See tähendas, et ideaalne inimene pidi päevasel ajal olema tugev tööhobune põllul, õhtul aga väljapeetud kultuuriasjatundja, kes teatritükkide vahel seltsimeestega leninismi filosoofilisi põhialuseid arutaks. Selge see, et robustne ja vastuoludest kubisev "kultuuriline ülekirjutamine" väikerahvastele ei istunud ning NSVL ainsaks saatuseks saigi olla kärisemine.

On selge, et fundamentaalselt erinevaid rahvaid ei saa kokku panna, eriti veel siis, kui üksteist nähakse rivaalidena. Samas, kas oleks võimalik erinevate filosoofiate vahel koostööd arendada?

Aga mõtleme korraks selle asja üle. Lugeja kindlasti teab, et elamist ei ole võimalik jagada inimesega, kelle arusaamad elukorraldusest on täiesti erinevad. On äärmiselt ebameeldiv, kui arusaamad aktsepteeritavast puhtuse tasemest lähevad lahku, rääkimata muusikavalikust ja selle helitasemest. Aga samas tunnistagem, et meil kõigil on vähemalt see üks sõber, kes on argises mõttes parajalt segane, aga kellega jutt voolab ojadena ning kellega kokkusaamist ootame alati tohutu innuga. Samas temaga koos elamisele ei soovi me mõeldagi, sest piisab täiesti õhtul kokku saamisest ning peale seda koju minekust.

Riikidega on samamoodi. Mõnede riikide vahel on see "keemia", mistõttu sujub nendevaheline suhtlus kui vanade semude vahel ning ei peeta paljuks üksteist abistada. Aga mõte ühinemisest tundub jällegi kohutavalt võõristav.

Aga Euroopa Liit? Positiivne on see, et EL pole loodud vallutuste ja anastamiste teel, vaid liikmed on astunud sinna oma vabal tahtel. Negatiivne on aga see, et EL pole enam see, mis aastaid tagasi, sest kunagine vabakaubandusliit on muteerunud föderaalseks riigiks, mis igast küljest Austria-Ungarit meenutab. Häda on selles, et EL projekti viiakse ellu liiga kiirelt, sest selle liikmed ei jõua olustikuga harjuda. Alles oli tegu kaubandusliku koostööprojektiga, aga täna saabuvad Brüsselist juba tungivad põhiseaduse-ülesed soovitused. Nii tundubki see monstrum väga võõristav, eriti eestlase jaoks, kellel võõrvõimudega kokkupuude liigagi tuttav.

Aga öelge endale nüüd ausalt, kumma lipu te suurema innuga maast korjate ja ettevaatlikult ära pühite - kas EL lipu või enda rahvuslipu? Kumb on kallim ja esindab vahetuid väärtusi, mis teid lapsest saadik saatnud on?

Kaldusin peateemast juba päris kaugele, aga hakkame nagunii kohe lõpetama. Inimesed on erinevad. Rahvad on erinevad. Riigid on erinevad. Sellepärast eksisteerivadki riigipiirid, et peale ühist ajaveetmist igaüks oma koju jõuaks. On hea, kui saad kodus kollasele taksikoera kujule austust avaldada ning tead, et su ümber teevad teisedki seda. Oma tuttaval külas viibides oled näinud, kuidas too sinisele lillepotile sügavaid kummardusi teeb ning mõttes oled tänulik olnud, et sind ootab koju armas kollane kujuke, mitte mingi ebajumal.

Kui soovite sinise lillepoti maa elanikega hakkama saada, siis peate mõistma nende käitumise põhialuseid, nende sihte, soove, aga ka hirme ja vastuseise. Kui te tulete kõige loogilisema ja õigema arusaamaga, kollase taksikoeraga, teistele midagi selgeks tegema, peate arvestama teatava vastupanuga. Kollane taksikoer ei anna teistele samal määral energiat kui teile, nemad ammutavad seda pigem sinisest lillepotist.

Teise poole motiivi sisuline mõistmine on see vundament, millest kogu ehitus alguse saab. See ongi normaalsete suhete aluseks ja alles sellele saab rajada midagi muud suuremat nagu isamaade ja emamaade vahelised rahvusvahelised liidud ja impeeriumid. Abielul on ka mõte ainult siis, kui üksteises parimaid jooni välja tuues koos ka ühe katuse all elada tahetakse ja suudetakse.

Arvestagem, et suvalisel kokku kuhjamisel ja sümbioosil on tohutu vahe.

Vene ultimaatum 2022. aasta alguses

Euroopa julgeoleku olukord on 2022. aasta alguses äärmiselt pingeliseks muutunud. Vene väed kogunevad Ukraina piiri taha ning NATO luure väidab, et venelased võivad Ukrainat peagi rünnata. Venemaa on esitanud NATO-le lepingu projekti (sisuliselt ultimaatumi või nõude), kus tahetakse kirjalikku garantiid keelata igaveseks Ukrainal NATO-ga liituda ning Ida-Euroopas NATO ründerelvade vähendamist. Spetsialistid ennustavad juba sõja algust.

Tuginedes isiklikule teooriale, mille kohaselt riigid on emotsionaalses mõttes nagu inimesed, olen varem kirjutanud, et Venemaad saab iseloomustada kui stereotüüpset naist. Selles kirjutises soovitasin suhete parandamise nimel Eestil kui stereotüüpsel mehel astuda esimene samm ja Putin sõbralikult külla kutsuda. Rõhutan, et mulle ei meeldi Venemaa tegevus ning ma ei poolda seda, aga ma püüan seda mõista, et leida kaineid võimalusi rahu tagamiseks.

Ennustamine on äärmiselt tänamatu tegevus, aga ma paneks oma panused pigem sinnakanti, kus seisab ülespuhutud bluff, mitte eskaleeruv sõjategevus. Miks ma väga ei muretse? Asi on selles, et Venemaa käitumismaneerid sarnanevad emotsionaalselt ülesköetud naise omadele. Siin pole tegu seksistliku halvustamisega, vaid nendin fakti, et meeste ja naiste käitumismudelid on erinevad.

Olen isegi paarisuhtes lahvatanud kodusõdades kogenud, et naine ähvardab oma asjad pakkida ja mu juurest igaveseks lahkuda, teinekord on soovitatud mul endal ära minna. Kuigi neil hetkedel on tunne, et nüüd ongi see lõplik otsus, siis peale pikka vastastikust mossitamist ütleb naine, et küll mehed on ikka rumalad. Rumalad seetõttu, et tüli ei lõpeta ja juba varakult naise rahustamiseks midagi ette ei võta, lastes asjal eskaleeruda. Kuna ma pole psühhopaat, siis tunded takistavad neid lepitavaid samme tüli algfaasis astumast. Kui olen maha rahunenud, siis tekib küll plaan lepitusega tegeleda, aga selleks ajaks on naine juba 10 korda hullemate emotsioonide virvarrist läbi käinud ja omadega läbi. Eluliste näidete põhjal saabki väita, et mida varem tüli klaarima hakata ja naist rahustama asuda, seda vähem asi eskaleerub ja rutem lõppeb. Samuti on bluff väga tavaline võte, et veenda teist poolt olukorra tõsiduses. Lõpuks veel see, et mees peab astuma esimese sammu, aga mitte alandlikult halastust anudes, vaid väärikalt tülile punkti pannes, unustamata seejuures hellust pakkuda.

Vene perspektiiv

Vaatame nüüd Venemaa nõudmisi venelaste enda vaatevinklist: Ukraina ei tohi NATO-ga ühineda; NATO ründerelvad tuleb Vene piiri lähistel koomale tõmmata. On selge, et vinduv konflikt Ukrainaga võib tolle NATO-sse saamise tagajärjel väga kuumaks kiskuda, kui kõik liitlased oma väed Venemaa vastu saadavad. NATO väed ja õppused Euroopa idatiival võivad kergelt rünnakuks üle minna. Ajalugu on näidanud, kuidas Napoleon, Hitler ja teisedki üsna lihtsa vaevaga sügavale Venemaale on tunginud, verelombid ja põlevad külad järgi. Hitler lubas alguses koostööd teha, aga tõi venelaste õuele holokausti. Äkki NATO murrab samuti sõna?

Venemaa lääneosa laiub Põhja-Euroopa lagendikul, mis on kui avatud tee Uuraliteni välja. Lagendikul pole mingeid märkimisväärseid looduslikke takistusi, mis võimaldab vaenuvägedel lihtsa vaevaga Moskva suunas rühkida. Kuidas sood ja mudamülkad edukalt läbida, on vaid tehniline küsimus, mille saab õige varustuse ja logistikaga ära lahendada. Sakslased uskusid 1941. aasta suvel, et Barbarossa saab sügiseks läbi, mistõttu ei arvestatud talvise sõjapidamise vajadustega. Ainult katkendliku logistika ja nappide kütusevarude tõttu pidid vallutajad taanduma. Muide, lagendiku kuju kattub paljuski natside okupeeritud alaga, mis Vene kindralitele ja Putinile kahtlemata palju mõtteainet on andnud. Aga mis juhtuks siis, kui järjekordne vaenlane varub seekord talviseks sõjaks piisavalt moona? NATO-l on globaalne haare, vägev logistiline võimekus ja strateegilised varud olemas.

Venelaste silmis on NATO agressiivselt Venemaa suunas laienenud ja vaikselt vägesid juurde veeretanud, potentsiaalselt ohustades pikka kaitsetut piiri keset lagendikku. Samuti on venelastel meeles, mis on juhtunud diktatuurirežiimidega Lähis-Idas, kus oli samuti USA ja NATO tegevust tunda. Ukrainas kukkus 2014. aastal venesõbralik valitsus ning asendus rahvuslikuga, mis suuna Läände võttis. Teades, et Venemaa on autoritaarne riik, kardavad venelased, et võimaluse avanedes saab Venemaast järgmine ohver, kus tulevikus demokraatlikku riigipööret üritatakse.

Et eelnevat paremini mõista, lisandub siia kompotti ka Putini sundseis, kuna võimu loovutamine tähendaks ta füüsilist hukku. Võimu üleandmine väljavalitud järglasele ja erruminek kuhugi rahulikku eraldatud häärberisse ei tule kõne allagi, kuna ta on endale elu jooksul äärmiselt palju vaenlasi leidnud. Kui ta mõjuvõim pensionil olles mingil määral säiliks, siis läheks julgemaks muutuvad rivaalid ta kõri kallale. Kui ta kaotaks pensionil olles oma mõjuvõimu, kustutaks kahtlemata keegi ta eluküünla, kasvõi kättemaksuks. Putin on võtnud sihi aktiivselt valitseda kuni surmani ning kõik, mis seda väljavaadet kõigutada võiks, tuleb ta silmis likvideerida. Sõnavabadus, vabad valimised ja riigipöördekatse tõmbaks ta plaanidele koheselt vee peale.

Järeldus

Nii, mida me siit järeldame? Venemaa kardab välismaailma, mis võiks status quo't kõigutada. Venemaa pelgab, et NATO ärkab uinakust ja tormab kallale. Venemaa kardab, et välisriigid kui eraklubi on pununud Venemaa vastu vandenõu, mida sobival hetkel käiku lasta (sanktsioonid on juba realiseerunud). Venemaa kardab ajaloo ehk tapatalgute kordumist emamaa pinnal.

Et ligidale kippuvaid ohte eemale peletada, näitab Venemaa oma füüsilist jõudu, tuletades maailmale meelde, et tegu on ikkagi suure militaarriigiga, kellel on tuumarelvad. Ukraina ja Venemaa vahel on endiselt sõjaline konflikt, ometi pole Venemaa väiksemat Ukrainat ära vallutanud.

Jätkem meelde, et bluff ja "lahkuminekuga" ähvardamine on nurka aetud naise manipulatsioonivahendid, keda mees pole rahustama asunud. Venemaa ei taha "lahku minna", vaid hüüab juba aastaid, kui rumalad need mehed ikka on.

Kaardimäng suletud süsteemis

Mind inspireeris kirjutama üks väga eluline juhtum, kus puutusid kokku kaardimäng, punktisummad ja üleolev enesekindlus. Ma ei soovi midagi halba öelda, küll aga pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et tähelepanematus segatuna liigse enesekindlusega võivad märkamatult eksiteele viia. Seltskond, kus antud vahejuhtum aset leidis, oli tore ning ühine ajaveetmine sujus kenasti, lihtsalt konkreetne juhtum pani mõtlema.

Olukord oli selline, et istusime laua taga, rüüpasime õlut ja mängisime neljakesi kaarte. Mäng käis mänguraha peale ning alustasime igaüks 100 ühikuga. Kaaslane T märkis punktisummasid papptaldrikule.

Nii me mängisime, kuni juhtus selline lugu, et üks meist nulli jäi. Polnud häda, kõige "rahakam" tegi talle laenu ja mäng võis jätkuda. Nii tegime üksteisele mitmeid kordi laenu ja panime selle ilusti kirja. Vahepeal jõudsin ka T märkmeid parandada, kuna õlu saboteeris tal liitmist ja lahutamist. Õhtu kulges blackjacki ja pokkeri vaimus, kuni mõtlesime kaardid kokku panna. Loomulikult vaatasime, kellele jäi suurim summa ning võitja, vaikne P, oligi selgunud. Ma sportlikust huvist liitsin summad kokku ja... lõppjäägiks jäi 420, kuigi alustasime 400ga.

Ma küsisin, kuidas suletud süsteemis saab raha niisama juurde tekkida. T võttis järgmise papptaldriku ja vehkis umbmääraselt mingi näite valmis, seletades stiilis "näe, nii". See ei rahuldanud mind, sest laenu andsime üksteisele ju intressita ning kõikide mängijate lõppjääkide summa peaks ju samaks jääma. T kõrval elavnes ka M ning nüüd vehkisid nad mõlemad mulle arve kokku.

Ma ütlesin, et kuulge mehed, summa ei saa ju niisama kasvada. Kes laenab, sellele jääb vähem, ja see, kes saab laenu, sellel on rohkem. Võlanõue on ju meeles seisev arv, mitte reaalne rahaühik. Nii me vaidlesime ja T ütles isegi, et kuidas sa siis aru ei saa, ise oled ju insener. Mõlemad naersid mu mõistmatuse üle, karsklane P vaikis kogu aja mõtlikult.

Hommikul jäin P-ga laua taha hommikusööki tegema ning võtsin eelmise õhtu punktisumma teema üles. P ütles numbreid vaadates, et seal olid arvutusvead sees ja ta ei saanud poolsuvaliste numbrite loogikast seetõttu väga aru. Jõudsime mõlemad järeldusele, et suletud süsteemis ei saa üldsumma muutuda, vaid raha käib käest kätte ning võlg sünnitab võlakirju, mitte rahatähti. On võimalik, et ringluses olev summa on konstantselt 400, aga kellelgi on võlgu näiteks 1000 eest, mis ei tähenda, et raha on 1400. Muide, ma hiljem kodus taaselustasin need arvutused Exceli abil, et välistada igasugune õlle mõju. Võin öelda, et Excel ei valeta, vaid lööb kõik arvud kiretult, kuid pedantse täpsusega kokku.

See juhtum näitab ilmekalt, et on väga lihtne massiga kaasa joosta ja vastupunnijate üle irvitada. Näib, et kambavaim, asja sisu poolik mõistmine, arvutusvead ja õllest tekkinud meeltesegadus võivad valedele üllatavalt toekad jalad anda. Üldse olen igal pool täheldanud, et tõerääkijate üle kiputakse naerma või püütakse neid lausa vaigistada.

Nii et kui te teate, et te kindlalt räägite tõtt ning ka loogika on teie poolel, võib väga vabalt juhtuda, et satute naeruvääristamise ohvriks, kuna sootsium on võtnud pähe midagi niisugust, millest ei taheta loobuda. Püüdkem korraks hoogu maha tõmmata, suu kinni hoida ja asja üle järgi mõelda. Olgem alandlikud ja arvestagem, et me kõik võime eksida. Kui me enda vaatenurka hoogsalt reklaamime, peame olema valmis ka sama häälekalt oma eksimusi tunnistama.

Tõde pole muutuv suurus, tõde lihtsalt on, meeldigu see või mitte.

Kultuuride kolmnurk

Käesolevas arutluses üritan lahti mõtestada, miks tekib kaugemale välismaale reisides kultuurišokk. Teame ju, et kui kodus tehakse mingeid asju just teatud viisil, siis mitu tuhat kilomeetrit eemal peetakse seda õige imelikuks. Erinevate kultuuride hingeelu kirjeldamiseks on olemas selline asi nagu Lewise mudel, mille kohaselt eksisteerib kolm põhilist psühholoogilist suunda.

Lineaar-aktiivne

Seda gruppi iseloomustab kaine mõtlemine, loogika, otsusekindel planeerimine, konkreetsus ja jahedus. Esialgu mõeldakse asi läbi, tehakse igasugused uuringud, arvutused ja joonised ning lõpuks pannakse asi efektiivselt kokku. Maailmaasjadele lähenetakse eelkõige pedantselt ja teaduslikult ning kehtib arusaam, et 9 korda mõõda, 1 kord lõika. Ollakse äärmiselt territoriaalsed ja välditakse liigset kehalist kontakti. Vaste üksikisiku tasandil on introvertsus.

Tugevused: kõrgtehnoloogiline võimekus, leidlikkus, taiplikkus, efektiivsus

Nõrkused: egotsentrism, materialism, tuimus, igavus, depressioon

Näited: Läänemaailm, Kesk-Euroopa, Saksamaa, Šveits, USA

Multi-aktiivne

Seda suunda saab kirjeldada kui emotsionaalset, impulsiivset, jutukat ja sooja. Palju peetakse lugu inimsuhetest, sõbralikust kehalisest kontaktist ning ideede edastamiseks kasutatakse rohkelt kehakeelt. Tutvused, sõbrad ja kohalik külaelu on äärmiselt olulised, sest elatakse väljapoole ning tahetakse ka teiste elust osa saada. Suhtlusest tuntakse siirast rõõmu ning on loomulik, et ka võõrastega jäädakse jutustama. Mehaaniliste asjade korrasolekule ei pöörata erilist tähelepanu ning toimetused tehakse ära pigem kiirustades, et suhtlusest rohkem rõõmu tunda. Vaste üksikisiku tasandil on ekstravertsus.

Tugevused: positiivne ellusuhtumine, suhtlemisoskus, tutvuste abivõrgustik

Nõrkused: kehv tootmiskvaliteet, lohakas töökultuur, probleemide korral emotsionaalne ülereageerimine, mõttetu vaidlemine

Näited: Lähis-Ida, Ladina-Ameerika, Hispaania, Itaalia, Mehhiko

Reaktiivne

See suund esindab eelkõige viisakust, sõbralikkust, vastutulelikkust ja head kuulamisoskust. Teised kuulatakse vahele segamata ära ning enda seisukohti avaldatakse pigem vihjetena. Detailide asemel nähakse suurt pilti, mistõttu mõjub see kuulsa "idamaise tarkusena". Autunnet ja mainet peetakse äärmiselt oluliseks ning nende päästmise nimel on kombeks veidi luisata. Isepäise tegutsemise asemel reageeritakse teise tegevusele ja minnakse kaasa, mistõttu lokkab innovatsiooni asemel kopeerimine.

Tugevused: maailma nägemine unikaalse nurga alt, info kogumise ja selle kasutamise oskus

Nõrkused: passiivsus, argus, saboteeriv aukoodeks, oma tahet ei suudeta maksma panna

Näited: Kaug-Ida, Hiina, Jaapan, Vietnam

Nagu näeme, on rahvad ja riigid vägagi erinevad, kui asi puudutab ellusuhtumist ja prioriteetide seadmist. Mis ühele on pea eluliselt oluline, mõjub teisele pärssivalt. Selles pole midagi üllatavat, kuna riik on sisuliselt suurte mõõtmetega inimene, kelle iseloom võrdub riigis elavate inimeste iseloomudega. Erinev ajalugu, erinev kliima ja erinevad katsumused on evolutsiooniliselt välja valinud just selliste omadustega inimesed, kuna nad jäid oma piirkondades aastatuhandete jooksul ellu. Tänane globariseerumise segapuder on vaikselt asunud varjutama aastatuhandete tööd, mida me kahjuks või õnneks veel igapäevaselt kogeda saame.

Siit juba koidab, miks eestlased ja venelased külg külje kõrval eriti hästi hakkama ei saa.

Eestlased on rahulikud, külmad, kalkuleerivad ja väga pikaldased. See on tingitud sellest, et meil on alati ressursse vähe olnud ning me pole saanud endale lubada nende arutut raiskamist. Nii me mõõdame, planeerime ja mõtleme üle, enne kui tegutseme. Mitte midagi ei tohi raisku minna, sest äkki ei leia me asendust. Ka see, et sattusime elama mitme suure tsivilisatsiooni vahele, on mõjutanud meie elu, sest rahuliku arengu asemel oleme pidanud tagasi lööma ülekaalukate vaenlaste rünnakuid. Pole ime, miks eestlane kedagi usaldama ei kipu ning pigem omaette nohiseb.

Venelased on elanud avaruse keskel, ressurssidest pole puudust olnud ning rahvaarv on saanud turvalises tagalas "peaaegu" segamatult kasvada. Eksistentsi ohustavate vaenlaste järjekindlad sõjakäigud on venelastest voolinud vastupidava ja kohanemisvõimelise rahva, keda ei murra Kuldhord ega pakane. Erinevalt eestlastest on venelastel jätkunud alati vahendeid välisvaenlase vastu võitlemiseks, mistõttu on mitmed olulised võidud kujundanud neis erilise eneseuhkuse ja riikliku tunnetuse. Kui venelasel midagi puudu jääb, siis ta ei küsi luba, vaid võtab sealt, kust saab.

Eestlased ja venelased on erinevad, sest nende saamislood on erinevad. Eestlane kui introvert imestab, et kuidas võib mõni inimene nii palju käratseda ja laiutada. Venelane kui ekstravert jälle ei mõista, miks keegi vabatahtlikult end aiaga ümbritseb, sealt kunagi ei välju ning tuimalt omaette nukrutseb.

Piltlikult öeldes on erinevatel kultuurkondadel tehete järjekord erinev ning on selge, et siis tulevad ka erinevad vastused. Aga et kultuurid ei joondu range matemaatika järgi, on täiesti võimalik, et on olemas mitu erinevat õiget vastust. Iga kultuurkond kohastus kõige paremini oma kohalike oludega, aga kui rahvad rohkem liikuma hakkasid, tulid ka konfliktid.

Asi on selles, et inimkonnale meeldib maitse üle vaielda.

Homöopaatia hirmu raviks

Enne mõtiskluse juurde minekut pean märkima, et homöopaatia näol on tegu pseudoteadusega, mille toimivus pole leidnud mingit kinnitust. Samuti kutsun ma üles mitte ostma homöopaatseid ravimeid, mis võivad sisaldada tervisele ohtlikke aineid. Tahan toonitada, et igasugune jutt homöopaatiliste ravimite "vee/suhkru mälust" on robustne pettus, sest vesi/suhkur ei jäta meelde, mis ained tal kunagi sees olid. Järgnevasse arutlusse soovitan tungivalt suhtuda põhjaliku skepsisega, kuna mul puudub meditsiinialane kompetents.

Mis on homöopaatia?

Homöopaatia on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest, et "sarnane ravib sarnast". Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. - Vikipeedia

Kas ka tänapäevane raviteadus kasutab homöopaatiat? Kõige ilmsem näide on vaktsineerimine, mis oma sisult on homöopaatia kaudne praktiseering. Vaktsiini põhimõtteks on kehasse väikese koguse mürgi sisestamine, et keha suurendaks antikehade tootmist. See tähendab seda, et vaktsineerimine harjutab keha mürgiga, et ohuolukorras ei tuleks see mürk kehale üllatusena. Nagu Kaitsevägi valvab meie rahulikku und, nii on ka vaktsiini tõttu ületoodetud antikehad valmis mürkainetega võitlusse asuma. On ka põnev juhtum, kuidas üks mees endale pisikestes kogustes mürkmadude mürke sisse süstib, saavutamaks immuunsust ja paremat elujõudu.

Ravimites rakendatavate täpsemate keemiliste protsesside uurimise jätan ma asjatundjatele, aga nii palju ma siiski aiman, et alkeemilisi imesid ei saa erinevate ainete kokkusegamisel saavutada. Igasuguste keerukate imeravimite asemel soovin siin kirjatükis eelkõige homöopaatia ja platseebo psühholoogilist poolt lahata.

Ma arvan, et kuigi homöopaatiliste ravimite teema on pettus, võib sama asja psühholoogilisel rakendamisel peituda mingisugune tõetera. Kindlasti olete kuulnud, kuidas meelerahu saavutamiseks peab oma hirmudele vastu astuma ja mugavustsoonist väljudes tegema just neid asju, mis vere tarretama panevad. Kõrguste pelgajatele soovitatakse benji-hüppeid, häbelikke suunatakse suurüritustele ja roomajakartlikke julgustatakse madusid silitama.

Ma võin pakkuda mõningaid isiklikke kogemusi, kuidas on õnnestunud tule tõrjumine tulega. Üks minu tohutu hirm on submechanophobia, mis tähendab, et vee all mõnda inimese tehtud konstruktsiooni nähes ilmneb mul kontrollimatu ärevus. Ja läbipaistmatus vees ulpides selle põhjas leiduvate kõikvõimalike koleduste peale mõtlemine sunnib mind kalda poole liikuma.

Ma võitlen aktiivselt selle hirmu vastu nii, et aeg-ajalt vahin uppunud laevade vrakipilte. Samuti hoian ma silma peal sukeldumisvarustusel, näiteks hiljuti soetasin ma nõukaaegse sukeldumismaski, mille suvel aktiivsesse kasutusse suunan. Ma võtangi südame rindu ja käin meelega vee all, et kogeda planeedi seda kummalist teispoolsust, mis mind mõtetes kummitab. Kuigi veekogu põhi on mõnevõrra hirmutav, pime ja külm, pakub see ka meelerahu, vaheldust ja kauneid looduslikke vaateid, kui vesi liiga sogane pole. Mul on meeles 2006. aastal Punases meres sukeldudes kogetud looduse hämmastav ilu, mis kogu selle õudse hirmu kõrval õnneks samuti peas vasardab.

Ja hiljuti kutsusid keskkooli-aegsed klassivennad mind istumisele. Kuna sinna pidi tulema ka üks isik, kelle tõttu keskkool mul just kõige libedamalt ei kulgenud, olin ürituse ees silmnähtavalt ärevuses. Ja muide, need, kes mind üldse kutsusid, tegid tollal selle kiusajaga kerget koostööd, nii et arvasin, et kindlasti hakatakse julmalt puid alla panema, kui keskkooli-aegne vaim taas üles äratatakse.

Aga mis juhtus? Pidin tõdema, et 10 aastat muudab inimesi küll. Saime ilusasti juttu aetud, kooliaega meenutada ja vanu pilte uudistada. Ka kiusajaga leppisin ära, sest sain teada, et minu vastu polnud tal iialgi mingit vimma olnud, vaid ta kohtles kõiki... omapäraselt. Selle kohtumisega langes mu hingelt suur kivi, kui taipasin, et tollal võtsin ise kõike liigselt südamesse. Mis mulle näis vaimse terrorina, oli tegelikult poistekollektiivi või lõvikutsikate omavaheline mäng koos õrnade hammustustega. Kuna kasvasin üles karmide meesetalonideta, oli see poistevaheline toorus tollal äärmiselt harjumatu. Asja uba peitub aga selles, et hoolimata sellest, kas mulle see meeldib või mitte, on asjadel teatud seaduspära ning mul pole mõtet nendega vastuollu minna.

Mina ei kahetse, et vahel "hirmsaid" asju teen, sest see kasvatab iseloomu. Võin öelda, et vähemalt minu peal vaimne homöopaatia töötab ning soovitan seda lugejalgi proovida. Nagu öeldakse, teras karastub tules ning sain seda omal nahal tunda.

Tribalism ja sõbrad

Sõbrapäeva puhul teen juttu sõpradest, aga ma hoiatan, selle alatoon pole nii roosiline nagu arvata võiks. Ma ei taha kellegi ilusat päeva ära lörtsida, vaid soovin, et võetaks arvesse kõiki tahke, mis sõprade teemaga haakuvad ning loodetavasti huvipakkuvat vaatenurka esitleda. See pole jutt sellest, et me ei peaks sõpru otsima, vaid jutt sellest, keda sõpradeks valida. Sel keerukal teekonnal tuleb paratamatult mängu tribalism.

Nii, aga mida tähendab tribalism? Kas psühholoogias on üldse selline asi olemas? Selle idee tarvitamisel ühes arutluskäigus on mind süüdistatud selles, et ma ei teadvat inimpsühholoogiast midagi. Tean või mitte, aga seaduspärad jäävad ikka endisteks, ükskõik kui palju me neid ka üritame ignoreerida.

Mis on minu arusaam tribalismist? Ma mõistan seda nii, et kui mingi inimgrupp on koos üles kasvanud, siis sealsetel inimestel on ühised mälestused, sarnased huvid ja teatav ühtekuuluvustunne. Nad on kommuun, küla, grupp, klass või mõttekaaslased, kes üksteist väliste tegurite eest kaitsevad, andmaks ühisele eesmärgile õitsenguks paremad tingimused. Kui on valida "oma" või "teise" vahel, siis eelistatakse igal juhul "oma".

Sellist gruppi võib vabalt iseloomustada ka ülim kinnisus. Pealtnäha suheldakse uustulnukatega viisakalt, kuid neid ei lasta sinna niinimetatud rituaalse keskpaja ligi. Uued võivad seda eemalt vaadata, aga püha paja sisse nad oma käsi pista ei või, samas kui grupp selle ümber ringis mediteerib. Seda on tunda nii eestlaste kui ka näiteks soomlaste ja jaapanlaste puhul.

Kui piisavalt kaua grupiga aega veeta ja ühiste huvide edendamiseks enda poolt midagi anda, on lootust ka ise selle liikmeks saada. Kõik oleneb grupi dümnaamikast ja sellest, kui tugevad on sidemed vanade olijate vahel. Kui sidemed on võimsad ning elatakse grupi mõttes pigem sissepoole, pole uutel tulijatel ühinemiseks sisuliselt lootustki.

Sekka ka üks näide. Ma juhtusin aastaid tagasi suhtlema ühe huvitava noortegrupiga, kellel oli põnev kunstiline hobi - näitlemine. Kuigi ma ise nende erialast ei huvitunud, oli näitlemise iseloom mingis mõttes sarnane minu enda loometegevusega, milleks on kirjutamine. Tundsin täiel rinnal, et olime kõik kunstilised inimesed, sest armastasime uusi asju luua ja kultuuri edendamiseks oma panuse anda. Seetõttu tundsingi, et selline vaimurikas seltskond võis mulle hästi sobida, kuna ma pole kunagi "hollikates" kolav pidutseja olnud.

Me saime alati hästi läbi ning ka elufilosoofia ja naljasoon olid ühised. Küll käisime autodega sõitmas, suviti Lõuna-Eestis, öösiti väljas looduses ja pealinna lemmikrestoranis söömas. Tinglikult võib öelda, et sellest restoranist kasvas välja meie kamba peakorter, kuhu me tihti maandusime ja siis päevakajalistel teemadel pläkutasime. Tundsin, et peale pikki aastaid on see nohik endale lõpuks selle õige grupi leidnud.

Saabus ühe grupiliikme sünnipäev, kuhu me kõik kambakesi läksime. See polnud lihtsalt igav istumine ja joomine, vaid õhtu oli sisustatud rollimänguga. Noh, mida me näitlejatelt ikka muud ootame, eks ole? Väga vahva, ma polnud sellist elamust varem kogenud, mistõttu tõotas tulla vägev õhtu.

Näidend "And Then There Were None". Pilt on illustratiivne.

Agathachristieliku mängu idee seisnes selles, et iga mängija sai endale mingi rolli ning üks neist pidi olema mõrvar. Kes oli mõrvar, seda ei teadnud keegi ning detektiivimängu mõte oligi ta välja selgitada. Nii, mäng algas ja mina olin esimene ohver. Kõik me naersime ning mäng läks edasi. Mõrvari väljaselgitamisele kulus umbes pool tundi ning võis alata uus ring.

Mind tapeti uuesti.

Okei, tunnistan, see huumoriefekt oli sel hetkel päris naljakas ning naersin kaasa. Mõtlesin küll veidi pettunult, et olgu, küll järgmisel korral saan ka päriselt mängu proovida. Järgmine pool tundi sai läbi ja saime uued rollid.

Ja jälle olin ma esimene ohver.

Kõik naersid oma helisevat intelligentide naeru, kui ma juba piiritusse segadusse sattusin. Mu süda hakkas midagi kummalist tunnetama, aga mõistus püüdis asja ratsionaalselt lahti selgitada. Ehk keerati asi lihtsalt kunstilises mõttes üle võlli? Nad kõik olid ju seal parajad eksperimenteerijad ja loomeinimesed. Hästi, annan veel viimase võimaluse.

Ja ma surin taas.

Seekord juhtus see viimast korda, sest ma eemaldusin vaikides grupist ning leidsin oma põneva telefoni üles. Vahepeal vaatasin neid naeru käes rõkkavaid eneseimetlejaid, kes minust sugugi puudust ei tundnud ning tegin juba plaane kojusõiduks.

Kui algas järgmine ring, tulin ma kõigile äkki meelde ja mind kutsuti joviaalselt mängima. Keeldusin viisakalt, sest mind kui kasulikku ballasti oli tarvis vaid käivituseks, mitte sisuliseks rõõmupakkuvaks näitemänguks. Ma lahkusin hoopis teises meeleolus, kui olin saabunud. Miski mu sees oli purunenud, kuna pealtnäha nii sõbralikud ja toredad inimesed viskasid mind silmagi pilgutamata üle parda.

Mis oleks minuga üksikul saarel tehtud?

"Lord of the Flies"

Ma ei julge sellele isegi mõelda ning tagantjärele tunnen ülimat kergendust, et suhtlus viimaks ära vajus. Mu elus pole ruumi võltsidele inimestele, kes peavad oma isiksusi väljamõeldud tegelastelt laenama. Ma olen küll üksihoidev, umbusklik ning saamatu suhtleja, aga aus. Oi, kui kuradima aus. Seesama asjaolu ja tribalism tingisidki selle, et ma poleks sinna ka kõige korrektsema pingutuse najal sobitunud. Neil olid olemas koos veedetud lapsepõlveaastad, aga mina mõjusin nagu mingi ajutine võõrkeha. Nad hõljusid pidevalt oma väljamõeldud maailmades, aga mina püsisin pärast kirjutamise lõpetamist kahe jalaga maa peal.

See jutt võib mõnevõrra tunduda kibestunud inimese vaimusünnitisena, aga säärased elukogemused õpetavad inimpsühholoogiast nii mõndagi, palju rohkem kui mõned spetsialistid raamatutest kokku oskavad veerida. Me võime asju nimetada nagu tahame - väiklasi inimesi võime kutsuda sõpradeks või võime väita, et too tegelane ei tea psühholoogiast üldse mitte midagi. Me võime kehtestada veele uue keemistemperatuuri ja seadusega gravitatsiooni mõju vähendada. Me võime luua valede maailma, kus kõiki aina tapetakse.

Aga tõde ei sure. Ei täna, homme ega tol mängudeõhtul.

Lumehelbekeste mäss

Selle postituse eesmärgiks on tutvustada internetiavarustest välja tiritud veidrusi, mis ühel kaugel maal ka tegelikult sünnivad. Et mõista, miks kogu see krempel üldse olemas on, püüan anda selle kohta ka mingisuguse kommentaari. Tuleb meeles pidada, et mida ma kirjeldama hakkan, ei kehti kogu lääne ühiskonna kohta, vaid märgib selle radikaalset vähemust, kes kõige valjemat häält teevad ja oma aktivismiga reaalseid muudatusi taga ajavad.

Viimaste kümnenditega on lääne ühiskond järjekindlalt liberaalsuse suunas liikunud. Mis enne keelatud või vähemalt kulmu kergitama sundis, on tänaseks päevaks enamasti juba uus normaalsus. 1960ndatel algas seksuaalrevolutsioon, mil seksuaalvähemused, naised ja rassivähemused jalad kindlamini maha surusid ja ka endaga arvestama sundisid. Ma arvan, et on mõistlik, kui kohtleme kõiki inimesi inimväärselt, kas pole? Asjal oli täitsa point olemas ning edaspidi polnud näiteks homoseksuaalne suhe midagi kohutavat ja põlastusväärset. Minu seisukoht on see, et tegele oma kodus, millega tahes, kui sa mind sellesse ei kaasa. Whatever floats your boat (mis iganes su paati vee peal hoiab).

Aga häda seisneb selles, et ega sellega ei piirdutud. Iga nurga pealt vooris juurde aina uusi "vähemusi" ja "erilisi" inimesi, kes leidsid, et nende õigusi endiselt piiratakse. Kadedus tervete inimeste väiksema stressi üle ja sügavale hinge peitunud alaväärsuskompleks omaenda ebanormaalsuse pärast tingisid vajaduse patuoina leidmiseks. Kuna kõige edukam, ilusam, targem ja õigem ajas muutumatu inimmudel on meil viimasel ajal olnud valge kristlasest heteroseksuaalne mees, siis valatakse kogu viha ja äng just selle ühiskonnaosa peale.

Sellise dünaamika tõttu on teisel pool kallast isegi liikumine, mis nõuab kõikidelt valgetelt neegerorjade järeltulijate ees lömitamist ja nende esiisade kannatuste eest kompensatsiooni maksmist. Ka mitmed lääne naised on pea uhkusest püsti ajanud ja tõrjuvad valgete meeste tutvumiskatseid või isegi tagamõtteta vestlusi, nimetades neid "patriarhaadi vägistamiskatseteks". Ma pole isegi veel selliseid inimesi maininud, kes vägistamislugusid välja mõtlevad ja süütuid ohvreid trellide taha saadavad.

Lombi taga valitseb ka selline nähtus nagu PC-kultuur, mis teiste sõnadega on poliitilise korrektsuse snobism. Sisuliselt tähendab see seda, et kuigi seal valitseb sõna- ja arvamusvabadus, siis teatud sõnu "ei kõlba" öelda, kuna keegi kusagil võib äkki solvuda. Kes julgeb N-sõna ("neeger") välja öelda, sellele joostakse tormi nagu keskaegsel nõiajahil ning põletatakse koos kõige naha ja karvadega meediatuleriidal. Kusjuures tänapäeval tähendab meedia lisaks uudistekanalitele ka kuulsamaid Twitteri kontosid ja muid internetilehti, mistõttu ükski "patt" varjatuks ei jää.

NAGGERS. Mida te siis arvasite?

Need värviliste poisipeadega naiivsed neiukesed kipuvad ülikoolides "soouuringuid" õppima, kusjuures see ei tähenda looduses esinevate vesiste maa-alade geoloogilist uuringut, vaid linnalegendil põhinevat "teooriat", mille kohaselt on peale mehe ja naise veel muidki sugusid, mida mõned kameeleonid lausa vastavalt tujule vahetavad.

Noorukeste filosoofidena asuvad nad endile kõrgepalgalisi töökohti otsima ning eks lugejagi juba mõistab, et kuna valged firmaomanikud tänapäeval "soouuringute" doktoreid tikutulega taga ei aja, on tegu kõige ilmsema "patriarhaadi vägistamiskatsega" ning rassi- ja soovihaga. Nii need kirjud siis kusagile kiirtoiduputkasse potsatavad või löövad laineid sügavamõttelise LGBTBBQ-kunstiga internetis. Aktiivsemad aga lähevad kuhugi Huffington Post'i "ajakirjanikuna" valgeid mehi materdama ja palgalõhest kiunuma.

Tänane läänemaailma vaatepilt läbi väga kummalise prisma on selline - neegrid on süütud ohvrid, naised on allasurutud vägistatud ohvrid, valged mehed on natsid, vägistajad ja orjapidajad. Kõik valgete meeste teod olevat võikad - mansplaining (naistele keeruka tehnilise jutu natuke liiga lihtsaks mälumine), manspreading (munandeid säästev laialt istumine) ja isegi mehelikkus (mehelikud käitumisjooned nagu näiteks jõulisus, domineerimine ja konkreetsus).

Mida peaksid asjast arvama noored mehehakatised, kellel puudub maskuliinne eeskuju nagu nägime näiteks vanades vesternides eesotsas Clint Eastwoodiga? Selle asemel näevad nad, kuidas järjekindlalt korratakse mantrat "tugev naine" ning ringlevad kangelaslood, kuidas mõni naine mingile pahale mehele tuule alla tegi ja end maksma pani. Boonuspunktid, kui kangelanna oli vaesest perest neeger ja mees elitaarne rikas valge. Selliste kättemaksufantaasiate keskel sirguvad arglikud ajupestud poisikesed, kes kardavad "vähemuste" viha alla sattuda ning just see ongi eesmärk. Vaesed poisikesed pelgavad tüdrukuid juba varakult ning asetavad nad kõrgele poodiumile, kuna ei oska nendega suhelda ning ei soovi neid ärritada. See pagas kandub sujuvalt üle teismeikka ning ka mõned noored täiskasvanudki kohtlevad naisi kui ihaldusväärseid, aga veidi ohtlikke tulnukaid.

Sääraseid allaheitlikke ussikesi on mitmeid eri tüüpi ning järgnevalt asungi lahkama nende alatüüpe ja peamisi iseloomuomadusi, reastades nad "ohtlikkuse" järgi ninnunännudest päris vägivaldseteni. Kogu kontseptsioon on internetis laialt levinud ja kannab üldnimetust cringe ehk piinlikkus. Nimetus tuleneb nende selgrootute inimvarede veidratest käitumismustritest, mis kõrvaltvaatajale kohe silma torkavad.

Igaks juhuks mainin, et järgnev häiriva iseloomuga loetelu pole mõeldud nende inimeste üle ilkumiseks, vaid see täidab tõsimeelse hoiatuse rolli. Nagu koolis tehakse reklaami, et narkootikumid on pahad, teevad tarvitaja ebalahedaks ning tirivad ta lõpuks põhja, siis selles vaimus sündis minugi nimistu, mis juhtub siis, kui kaotada oma väärikus, enesekindlus, mehelikkus või naiselikkus.

Brony

Säilita endas laps! Kas see ongi õnneliku elu saladus?

See inimene vaimustub lasteaiatüdrukutele mõeldud multikast "My Little Pony", kuna see aitab tal teraapiliselt turvalises muinasjutumaailmas kujutletavate sõpradega aega veeta. Selle asemel, et päris elus midagi mõistlikku ette võtta, enda probleemidega tegeleda ja tõdedele näkku vaadata, regresseerutakse lapse tasemele ning eraldatakse end välisilmast kaitsva roosa mulliga. Tõsi, nad liiguvad ka keldrist välja, kui toimub järjekordne kohalik Bronycon üritus, mis kujutab endast roosadeks ponideks riietunud teismeliste limonaadiläbu. Brony keeldub suureks kasvamast ning ei loobu iial oma mänguponide kollektsioonist. Kummaline poliitiline joon kumab läbi iga brony kommuuni puhul - alati määratletakse end kaugete vasakpoolsetena, ülistades sotsialismi, kommunismi või anarhiat. Tea, kas sel on mingi seos nende olematu konkurentsivõimega?

Furry

Heil canis lupus! Kui oled vähemus,
võid karistamatult ka natsi mängida.

Võiks arvata, et mõne jaoks Halloween ei lõppegi, kuna võimalusel kantakse oma rebase- või hundikostüüme ka tänaval. Furry on brony'le sarnane indiviid, aga ponide multikas elutsevate parimate sõprade asemel on ta pähe võtnud, et ta sündis hundina inimese kehas. Miks ma seda asja vaimuhaiguseks või tähelepanu saamise viisiks liigitan? Katsuge "lahedate" loomade nagu huntide, koerte või rebaste vahel mõnda "ebalahedat" looma nagu tigu või paljastuhnurit kohata. Ma võin vihjata, et tõenäoliselt jäätegi lootusrikkalt otsima.

Fedora

Fedora kui silmatorkav intelligent kannab alati oma kaabut (fedora või trilby) ka siseruumides. Tihti viskab ta enda higisele t-särgile ka mingi nahkse maani ulatuva mantli peale, rõhutamaks oma erilist seisust. Oma ettekujutuses on ta nagu need ilusad pintsakuga meesmodellid, kuid hõre neckbeard (kaelahabe), omavahel sobimatud riideesemed, särgi alt rippuv kõht, pikad rasvased juuksed ja küsitav hügieen rikuvad kõrvaltvaataja silmis illusiooni üsna kiirelt. Internetis rõhutab ta väsimatult oma haritust, intelligentsust ning kuidas ta end kurvalt tunneb, kui vaatab teisi inimesi kui lolli lambakarja.

Ideaal vs tegelikkus.

See alaliik on äärmiselt põnev, kuna alguses etendatakse oma rüütellikku ideaali, aga kui närv piisavalt mustaks läheb, siis ladestub ohvri ette isiku tõeline mina. Skeem on lihtne - kõigepealt otsitakse üles klassi või Facebooki kõige kaunim neid. Seejärel kergitatakse kaabut, teretatakse viisakalt ("m'lady" või "mu leedi") ning tehakse kompliment tüdruku välimuse kohta. Alguses jahub ta väga sügavatel ja intelligentsetel teemadel, nii et tüdruk parajasse segadusse satub. Varsti aga läheb jutt sellele, kuidas klammerduv fedora-mees seda tüdrukut hoidma hakkaks ja kuidas ta neiu jaoks kõik ohverdaks. Siis saabub pööre, sest tüdruk ütleb viisakalt, et tal poiss-sõber juba olemas või pole lihtsalt huvitatud. Endine ülikombekas härrasmees moondub tigedaks sõimajaks, kes viskab enne põgenemist veel viimase väite: "Nagunii oled sa kole ja ma ei taha sind!". Natuke rahunenud, alustab ta tsüklit kusagil mujal uuesti, katsetades samu vanu nippe.

White knight

Lihtsalt vastupandamatu täkk.
Vaadake, kuidas ta naiste
kuhja all ägab.

See tuhvlialune vend on valmis täiesti häbematult oma suguvendadele noa selga lööma, kui kusagilt terendab kasvõi õrn vihje seksi võimalikkusele. Valgel rüütlil puudub mehelikkus, enesekindlus ja autunne, samas vajadus naisi sebida on tal intensiivne, varjutades kõik muud mõtted. See ussike on valmis geiparaadidel oma parima sõbranna kõrval mehi halvustavaid loosungeid kandma, silmist loetud käsu peale jookseb ta naistele käekotte tooma ja värvib oma südamedaami ning tolle sõbrantside varbaküüsi. Internetis karjub ta kõigi peale, kes mõne neiuga natukenegi "lugupidamatult" käituvad, püüdes niimoodi oma südamedaami silmis plusspunkte teenida.

Kahjuks ei taipa need beetad, et sellise käitumisega teevad nad end naisterahva silmis täiesti maatasa ning seksist võivad nad vaid fantaseerida. Valge rüütli alaliigid on beeta-isane ja incel. Muide, "incel" tähendab involuntary celibate ehk tahtmatult tsölibaatne, aga sellised on naiste suhtes põhimõtteliselt alla andnud ja fantaseerivad sügava metsa sisse meeste kommuuni rajamisest. Incel ei pruugi olla valge rüütel, aga tõenäoliselt, kui kõik õigesti kulgeb, ta kuninganna teda mingil hetkel rüütliks ka lööb.

Edgelord

Tema fooruminimetuses või kohtingulehe iseloomustuses sisaldub alati sõna "dark" (pime) või "evil" (halb). Kuna tüdrukud on teda kogu elu tõrjunud, on ta "kättemaksuks" enda Mr. Hyde identiteedi täiesti omaks võtnud. Vahepeal katsetavad mõned ka Jokkeri imagoga ja postitavad oma veidralt itsitavaid videosid Youtube'i, lootes Heath Ledgerit üle mängida. Tihti väidavad sellised, et päeval on nad "head kutid", aga öösel, kui keegi ei näe, aga "pahad poisid". Vabal ajal vehitakse kaamera ees oma nüri ninja-mõõga koopiaga ning võitlusliigutused on saanud selget inspiratsiooni animest. Eks nad on mingil eluperioodil sotsiaalselt haiget saanud ning ei oska oma kurbust või pettumist kuhugi mujale kanaliseerida, mistõttu on nad valinud kättemaksu tee, lootes, et keegi neid sellepeale mõistab ja lohutab.

Social Justice Warrior (SJW)

SJW (sotsiaalse õigluse sõdalane) pole küll kellegi allaheitlik ussike, demonstreerides igapäevaselt tugeva selgroo olemasolu, aga arutluse alla tuleb võtta temagi, kuna ta on eelnevate tegelaste üheks sünnitajaks.

Iga argument kõlab veenvamalt, kui seda röökida!

Tegu on noore naise või mehega, kes juhindub vasakpoolsetest teostamatutest ekstreemsetest ideaalidest, tegutsedes palehigis selle nimel, et neid vaateid ümbritsevatele inimestele peale suruda. Ära tunneb neid lihtsalt - naised meenutavad mehi ja vastupidi. Lisaks kantakse tavaliselt ka terava paksu raamiga prille ja ekstravagantseid värvilisi lühikesi soenguid, mõnel on ka veerand pead kiilaks aetud.

Tema nüansse eitav maailm on rangelt must ja valge, kus valged on loomulikult represseeriva ülemvõimu esindajad. Ta näeb ebaõiglust kõikjal ning liigitab rassismiks ka seda, kui neeger on tabatud poest varguselt ning ta politseisse viiakse. Plakatitega seismine, solvumine, enese hingetuks röökimine ja üksteise järel teostatavad kättemaksufantaasiad on tema igapäevaelu. Valge privileegi ja tuuleveskite vastu on ta juba väga palju piike murdnud ning lõppu pole näha.

Kahetsusväärsel kombel on nad suutnud ülikoolid enda tahte alla painutada, luues "turvatsoonides" uusi omasuguseid. Muide, "turvatsoon" (safe space) on mõtteline ala, kus on keelatud teiste solvamine ja "vihakõned", välja arvatud nende täiskasvanute kehas elutsevate tittede endi röökimised.

Antifa

Kodukootud anarhistid.

Nii, nüüd läheb asi natuke tõsisemaks. Kui eelnevad tegelased tekitasid lihtsalt judinaid, siis meie viimane kangelane Antifa tegutseb selle nimel, et teistele füüsiliselt haiget teha. Tegu on SJW'de nn paramilitaarse tiivaga, mis enda väitel fašismi vastu sõdib. Loomulikult ei näe nad kõrvalt, kuidas nad täiesti ilmsüütuid prügikaste põlema pistavad, neutraalseid aknaid sisse viskavad ja politsei ning tavaliste jalutajate vastu vägivalda tarvitavad.

Hämmastaval kombel on nad omaenda loodud illusioone nii sügavalt uskuma jäänud, et on suutnud päris kõrgel tasemel organiseeruda ja ka ühist eraldusmärkidega varustust väljastada (nagu ka pruunsärklased ammusel ajal maailmasõdade vahel). Nad teavad, et nende meetodid on karmid, mistõttu ei julge nad ka miitingutel enda nägu näidata, varjates seda kas musta rätiku või gaasimaski taha. Muidugi on sel ka praktilisem põhjus pisargaasi eest kaitse pakkumise näol, aga isegi rahulikel momentidel pelgavad nad oma identiteeti avalikustada. Vastutagu ja kahjud lappigu alati teised, kuni nemad pööraste vasikatena aiast välja pääsenult kepsutavad.

Lõppsõna

Igaks juhuks mainin korraks veel, et tegu polnud mingi meelelahutusliku nimistuga, vaid ma soovisin näidata, mis käärivad protsessid läänes täna toimuvad ja kuidas mehed ning naised omavahel rolle on vahetamas. Kardetavasti on saabumas kulminatsioon, mil hädavaresed, kes elus kuidagi läbi ei löö, oma trotsi maailma peale välja valavad ja seda oma nišifantaasiate järgi vormida tahavad.

Selle asemel, et lugeda, tarkust koguda, eelnevate põlvede kogemustest õppida ja uut infot rahulikult analüüsida, tormatakse tänavaile mingeid "õigusi" nõudma. Alati on kõigil mingitest õigustest puudu, aga kohustustest ei taheta iial kuulda. Kas nad üldse teavad, et antiikmaailmas polnud orjadel ei erilisi õigusi ega ka kohustusi. Muidugi, nad pidid täitma oma masendavat kodumasina rolli, aga kõiksugused sõjaväevarustused ja ühiskondlikud hüved panid lauale ikka rikkad kodanikud, sest privileegidega kaasnesid ka suuremad kohustused. Sõja korral pidid rikkad oma kukrut kergendama, mitte ei lamasklenud osavõtmatult edasi. Kui need tänased nutupaunikud endale nii palju eelisõigusi tahavad, siis peavad nad arvestama sellega, et ka nende kohustuste hulk peab võrdeliselt suurenema. Tänu nendele kurjadele valgetele rikastele meestele on neil üldse töökohad ja ulualused, kas nad sellele ei mõtlegi? Kuidas kujutavad nad ette maailma, mida nemad uue korra järgi juhivad? Kas meil hakkaks ühe tõsise töölise kohta 10 siidinäpust ülemust olema?

Selle asemel, et tööd teha ja vaeva näha, tahetakse kõike kohe ja ootamata saada. Praegu on ju näiteks nii, et rannavormi on raske saavutada, kuna suhkrurikkad toidud pesitsevad kõikjal. Mis on lahendus? Kas trenni tegemine ja oma menüü üle vaatamine? Kaugel sellest - lihtsam on standardeid kohendada, mistõttu tehakse praegu meeleheitlikku lobitööd selle nimel, et rasva alla uppunud keha kauniks peetaks. See enesekesksuse mentaliteet mürgitab noored lääne inimesed tuumani ära, kahandades nende kvaliteeti, nii vaimset kui ka füüsilist. On meil tõesti vaja järjekordset suurt vapustust, et me end taas kokku võtaks?

Kasutagem ajusid ja talupojamõistust. Ei ole vaja mõtlematult kaasa minna igasuguse lollusega, kuna see on praegu "popp". Ei ole vaja laamendada ja lõhkuda seda, mille nimel meie eelkäijad vere ninast välja rassisid ja palju aega kulutasid. Kust kandist see nüüd järsku õige on, et soorollid ära võiks vahetada? Miks peab noori poisse juba noorest peast maha tegema, saavutamaks "toksilise mehelikkuse" hääbumist? Kellele on vaja, et hävitataks kõik need omadused, mida me pikki sajandeid nii väga ihalenud oleme?

Kunstniku nägemus kadunud ajast, kui mehed olid mehed ja naised olid naised.

Miks ei võiks me rahulikult maha istuda ja mõtiskleda kaine mõistusega oma saatuse üle? Kui kõik sind ümbritsevad inimesed on nii õudsed represseerijad ja fašistid, kas probleem pole siis järsku sinus endas?

See on raske, aga tulgem mullist välja, sest on aeg lõpuks täiskasvanuks saada.

Tohutu ego

Selle mõtiskluse inspireeris lugu Tarandi togijate vabandamisest kohtusaalis (link). Tarandi kohta olen ma siin blogis enda arvamuse juba avaldanud ning eurosaadiku skandaali ma praegu rohkem pikemalt ei käsitle. Pigem kangastusid mulle seda artiklit lugedes iseenda kogemused teatud sorti inimestega.

Ei ole tarvis karta, et kogu jutt mingis masendavas toonis kulgeb, sest tegu on lihtsalt aruteluga minu jaoks üsna intrigeerival teemal. Pealegi lõpetan ma mõtiskluse vägagi positiivses võtmes.

Tema portree

Alustame siis selle mõttega, et kõik me oleme kokku puutunud selle inimtüübiga. Ükskõik, mida teed või ei tee, siis see inimene ei suuda iialgi asja humoorikat külge näha, rääkimata enda võimalikust eksimusest. Lugejagi kindlasti mäletab, kuidas see inimene midagi väga hinge võttis ja kivinäoga midagi "tabavat" vastu tulistas, tekitades järjekordse sajandi tüli.

See inimene peab loomulikuks, et tema on alati esimene ning kui aega ja huvi üle jääb, siis järgnevad alles teised. See inimene tuiskab oma musta maasturiga sind ja su ees olevat autot lahutavasse kitsasse vahesse, kuigi tagapool jätkub ruumi enam kui küll.

Ja kui ta imekombel seltskonnas mingi väga kehva naljaga lagedale tuleb, siis ootab ta teiste tormilist heakskiitu, kuna on sellega juba harjunud. Ta ei aimagi, et naer kaasneb enamasti vaid sel põhjusel, et keegi ei kannata tema tusatsemist. Lihtsam on jätta mulje, et nali meeldis ning eluga kiirelt edasi minna, selle asemel, et kurja inimesega veel vaidlusse laskuda.

Väga tuttav on tema viis solvudes kõva häält teha ning elutark välja paista. Isegi kui püüad talle endapoolset nägemust selgitada ja näidata olukorra tõsidusastme väiksust, jäädakse ikka kinni sellesse pisikesse asja, mis solvujat ennist nii ärritas. Olenevalt isiksusest võib järgneda kas tüütu manitsev jorin, kõrgema hääletooni katsetamine või mõlemad korraga.

Robert De Niro filmis Meet the Parents kehastab
üsna täpselt seda inimtüüpi, keda ma mõtlen.

Näiteks kui ta palub sul paberirullist üks ruuduke ulatada ja see sul kogemata kombel veidi rebeneb, siis algavad tõelised teatritükid. Kõigepealt tehakse märkus lohakuse kohta. Kui talle sõbralikult selgitada, et ka rebenenud paber kuivatab vett sama tõhusalt, siis tõstetakse see demonstatiivselt prügikasti ja palutakse vaidlemist mitte kannataval häälel uus ja korralik rebida. Kuna ta on majapidamise peremees, siis ei oska sa ka kuidagi teisiti reageerida ning ulatadki skeptilise ilmega uue terve paberijupi. Siis võetakse see kuninglikult vastu, pühitakse väike veeplekk ära ja algab pikk joru teemal, et kui midagi teha, siis teha korralikult. Ma isegi ei naljata, selline kogemus on mul täiesti reaalselt olemas. Kui mina püüdsin juhinduda pragmaatilisusest ja paberit kokku hoida, siis tema nägi minu toimingus ülimat au haavamist.

Juhtub ka seda, et kui keegi mingist teemast sama palju ei jaga kui tema, siis valgub selle inimese näole üleolev irve ning järgneb läbi lillede oponendi mõistuse mahategemine. Irve asemel võib ilutseda ka üliasjalik nägu, kirglik pahameel ja kõrgem hääletoon. Ta teeb ekstravagantselt maha sinu tööd, loomingut, arvamust ja üleüldse kõike, mida sa just hetke eest talle pakkusid. Kusjuures taktitunde asemel loobitakse ülivõrdelisi omadussõnu ja jäetakse tõsimeeli mulje, nagu oleksid häbitult selle planeedi hirmsaima käkiga hakkama saanud.

Me teame seda inimest.

Diiva.

Tema ja maailm. Tema ongi maailm. Päikesekuningas "Luii". Ta ei mõista, et on olemas ka teised inimesed, elud, arvamused, tõekspidamised; teised teosed ja teised peategelased seiklustes, millest tal aimugi pole (sonder). Kui tema on midagi pähe võtnud, et nii on, siis teised eksivad, alati.

Miks ta selline on?

Miks see inimene nii hullult solvub? Miks see inimene alati viimase sõna peab saama? Miks see inimene teiste üle nalja teeb, aga enda kulul seda silmaotsaski ei luba?

Fantastiline näitleja.

Tegu on teatud inimtüübiga, kes polegi võimeline enese üle naerma või enda tehtud vigu tunnistama. Ta kardab. Ta kardab, et kui ta seda teeb, siis õõnestab ta omaenda jalgealust, andes teistele justkui loa tema alandamiseks. Ta kardab nn lumepalli- või doominoefekti, seetõttu ongi ta sunnitud endast ideaalset kuvandit hoidma nagu Potjomkini küla või Põhja-Korea. Ta teeb seda tohutust hirmust, sest tema ego, kuvand, stiil või maine defineerivad teda kui isiksust. Aga kes on valmis oma isiksust lammutama? Ainult väga vähesed vaprad.

Nagu ka kõigi teistegi puhul, on selle inimtüübi areng alguse saanud juba lapsepõlvest. Võib arvata, et erinevatel põhjustel vormisid teda erinevad alandused, teiste pilked, madal enesehinnang ja sellest alguse saanud keerukas alaväärsuskompleks. Ka mina ise olen selle tee läbi käinud, mistõttu ma mingit täiesti tundmatut juttu ei puhu. Erinevus on selles, et ma olen end jõuliselt ja täiesti teadlikult teise suunda sundinud. Mingil hetkel hakkas mul endal lihtsalt nii kohutavalt piinlik, et asusin enda iseloomu paremuse poole painutama. Ma leidsin endale positiivseid eeskujusid ja harjutasin nende alateadlikku jäljendamist. Õnneks see töötas ning omade keskel viskan ma siiani totrat nalja ja põhjustan kummalisi olukordi, mis naerupahvakuga lõppevad.

Muide, alles ma lugesin kuskilt, et enese üle naljatamine on üks lõige lollikindlamaid vahendeid rahvahulga poolehoiu võitmiseks ning seda taktikat kasutavad ka manipuleerivad psühhopaadid. Jah, kuulsite õigesti - enda nn mahategemist kasutavad väga agaralt ka manipuleerijad. See tähedab, et tegu pole mingi õnnetu ummikteega, mis võiks inimese väärtust teiste silmis langetada, pigem vastupidi. Ainult et siin käsitletav inimtüüp ei suuda seda hirmuäratavat sammu astuda. Nagu esimene suudlus. Nagu esimest korda kõrgelt vette hüppmine. Nagu esimest korda autokooli autoga avalikule tänavale sõitmine.

Hirm pidurdab

See hirm, see tohutu hirm peatab nad juba eos. Kui on loodud endast mulje kui eksperdist, elutargast ning austusväärsest inimesest, kelles on sisemine laps ammu kaduma läinud, siis pole ime, et see nii keerulisena näib. Mida küll teised ütlevad? Kas teda ei võeta enam tõsiselt?

Teate, mida mina nüüd ütlen? Kui see kramplik inimtüüp endale natuke lõdvestust lubaks ning elu veidi mängulisemalt võtaks, siis laheneks päris paljud pinged. Kujutage ette, kui see tige inimene, kelle läheduses kardate valesti astudagi, ühel päeval leebuks. Kujutage ette, kuidas te ääri-veeri temaga lõpuks "sina" peale üle läheks ja viimaks ka koos naerda saaks. Mõelge, kuidas see inimene enda kavalust ja vahedat mõistust rõõmu ja huumori valmistamiseks kasutaks.

Kumb inimene teile enam meeldib? Kas see jäik ja eneses kinni olev kuju, keda mingi hinna eest häirida ei tohi või pigem Jim Carrey jäljendaja? Kas te tõesti mõtlesite, et see on juhus, et näiteks naiste jaoks on mehe huumorimeel üks kõige olulisemaid näitajaid?

Aga ego jääb kahjuks piirina ette. Ego ei luba enda õrnemat mängulisemat poolt näidata, järele anda, teistega arvestada või jätta kasutamata see hiilgav võimalus elegantse sapise kommentaari loopimiseks. Hirm kaotada kontroll enda maine üle tagab tohutu ego lahustumatuse, mis teda võimaliku välisilma kriitika eest kaitseb.

Õpetuseks

Nüüd on minul kui "edulool" aeg särada. Muidugi pole ma mingi ideaalne guru või suhteekspert, aga allpool toodu on mulle aastate jooksul heaks positiivse energia allikaks olnud. Mida peab meeles pidama, et end meeldivamaks inimeseks vormida?

Jim Carrey filmis Mask. Ma hängiks
peale tööd just sellise tegelasega.

• Ole tänulik kõige üle, mis sul on. Mõnel on elu palju sitem.
• Proovi enda üle naerda. Mitte tülgastusega, vaid huumoriga. Jah, sa kõndisid vastu posti ja kukkusid lillepeenrasse. Teised näevad naerdes, et oled samasugune ekslik inimene nagu nemadki ning sind võetakse palju paremini vastu.
• Säilita enda väärikus. Seda saad sa teha ka siis, kui enda üle naerad.
• Arvesta sellega, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Sa ei saa kedagi omada ega enda soovide põhjal ümber muuta.
• Sa ei pea alati kindlalt "ei" ütlema. Või "jah". Alati saad sa nende vahel valida.
• Leia vahvad eeskujud. On selleks su isa või ema? Või tead sa mõnda sarmikat näitlejat?

Harrison Ford filmis Return of the Jedi.
Aga temaga käiksin ka luurel.

• Naerata. Tee peegli ees nägusid. Aja end naerma. Siis oskad ka teisi lõbustada.
• Ütle mõni hea sõna või kompliment. See ei tee sind vaesemaks ega nõrgemaks.
• Ära võta asju südamesse. On päris suur võimalus, et sind solvanud inimene ei teinud seda tahtlikult ega isegi ei märganud seda.
• Mõtle väga sügavalt selle vanasõna üle - kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Et keegi sind kunagi haavas, ei põhjenda asjaga mitte seotud inimeste haavamist.
• Ära kuluta energiat kättemaksule, sest nagunii karma is a bitch.
• Leia endale väljund, hobi, kirg või mõni lõõgastusviis. Tegele asjadega, mis sulle rõõmu valmistavad.
• Ära muretse asjade pärast, mida sa nagunii kontrollida ei saa. Kui keegi su üle kangesti nalja soovib heita, siis ei pidurda teda ükski sinu tegu ega sõna. Me elame demokraatias, lase tal oma sõnavabadust praktiseerida.
• Austust ei saa jõuga, see tuleb ära teenida.
• Lõpetuseks väga hea elutarkus minu klienditeenindajast elukaaslaselt, kes pole suu peale kukkunud - kui tahad, et sind kuningana koheldaks, käitu vastavalt.