Vene ultimaatum 2022. aasta alguses

Euroopa julgeoleku olukord on 2022. aasta alguses äärmiselt pingeliseks muutunud. Vene väed kogunevad Ukraina piiri taha ning NATO luure väidab, et venelased võivad Ukrainat peagi rünnata. Venemaa on esitanud NATO-le lepingu projekti (sisuliselt ultimaatumi või nõude), kus tahetakse kirjalikku garantiid keelata igaveseks Ukrainal NATO-ga liituda ning Ida-Euroopas NATO ründerelvade vähendamist. Spetsialistid ennustavad juba sõja algust.

Tuginedes isiklikule teooriale, mille kohaselt riigid on emotsionaalses mõttes nagu inimesed, olen varem kirjutanud, et Venemaad saab iseloomustada kui stereotüüpset naist. Selles kirjutises soovitasin suhete parandamise nimel Eestil kui stereotüüpsel mehel astuda esimene samm ja Putin sõbralikult külla kutsuda. Rõhutan, et mulle ei meeldi Venemaa tegevus ning ma ei poolda seda, aga ma püüan seda mõista, et leida kaineid võimalusi rahu tagamiseks.

Ennustamine on äärmiselt tänamatu tegevus, aga ma paneks oma panused pigem sinnakanti, kus seisab ülespuhutud bluff, mitte eskaleeruv sõjategevus. Miks ma väga ei muretse? Asi on selles, et Venemaa käitumismaneerid sarnanevad emotsionaalselt ülesköetud naise omadele. Siin pole tegu seksistliku halvustamisega, vaid nendin fakti, et meeste ja naiste käitumismudelid on erinevad.

Olen isegi paarisuhtes lahvatanud kodusõdades kogenud, et naine ähvardab oma asjad pakkida ja mu juurest igaveseks lahkuda, teinekord on soovitatud mul endal ära minna. Kuigi neil hetkedel on tunne, et nüüd ongi see lõplik otsus, siis peale pikka vastastikust mossitamist ütleb naine, et küll mehed on ikka rumalad. Rumalad seetõttu, et tüli ei lõpeta ja juba varakult naise rahustamiseks midagi ette ei võta, lastes asjal eskaleeruda. Kuna ma pole psühhopaat, siis tunded takistavad neid lepitavaid samme tüli algfaasis astumast. Kui olen maha rahunenud, siis tekib küll plaan lepitusega tegeleda, aga selleks ajaks on naine juba 10 korda hullemate emotsioonide virvarrist läbi käinud ja omadega läbi. Eluliste näidete põhjal saabki väita, et mida varem tüli klaarima hakata ja naist rahustama asuda, seda vähem asi eskaleerub ja rutem lõppeb. Samuti on bluff väga tavaline võte, et veenda teist poolt olukorra tõsiduses. Lõpuks veel see, et mees peab astuma esimese sammu, aga mitte alandlikult halastust anudes, vaid väärikalt tülile punkti pannes, unustamata seejuures hellust pakkuda.

Vene perspektiiv

Vaatame nüüd Venemaa nõudmisi venelaste enda vaatevinklist: Ukraina ei tohi NATO-ga ühineda; NATO ründerelvad tuleb Vene piiri lähistel koomale tõmmata. On selge, et vinduv konflikt Ukrainaga võib tolle NATO-sse saamise tagajärjel väga kuumaks kiskuda, kui kõik liitlased oma väed Venemaa vastu saadavad. NATO väed ja õppused Euroopa idatiival võivad kergelt rünnakuks üle minna. Ajalugu on näidanud, kuidas Napoleon, Hitler ja teisedki üsna lihtsa vaevaga sügavale Venemaale on tunginud, verelombid ja põlevad külad järgi. Hitler lubas alguses koostööd teha, aga tõi venelaste õuele holokausti. Äkki NATO murrab samuti sõna?

Venemaa lääneosa laiub Põhja-Euroopa lagendikul, mis on kui avatud tee Uuraliteni välja. Lagendikul pole mingeid märkimisväärseid looduslikke takistusi, mis võimaldab vaenuvägedel lihtsa vaevaga Moskva suunas rühkida. Kuidas sood ja mudamülkad edukalt läbida, on vaid tehniline küsimus, mille saab õige varustuse ja logistikaga ära lahendada. Sakslased uskusid 1941. aasta suvel, et Barbarossa saab sügiseks läbi, mistõttu ei arvestatud talvise sõjapidamise vajadustega. Ainult katkendliku logistika ja nappide kütusevarude tõttu pidid vallutajad taanduma. Muide, lagendiku kuju kattub paljuski natside okupeeritud alaga, mis Vene kindralitele ja Putinile kahtlemata palju mõtteainet on andnud. Aga mis juhtuks siis, kui järjekordne vaenlane varub seekord talviseks sõjaks piisavalt moona? NATO-l on globaalne haare, vägev logistiline võimekus ja strateegilised varud olemas.

Venelaste silmis on NATO agressiivselt Venemaa suunas laienenud ja vaikselt vägesid juurde veeretanud, potentsiaalselt ohustades pikka kaitsetut piiri keset lagendikku. Samuti on venelastel meeles, mis on juhtunud diktatuurirežiimidega Lähis-Idas, kus oli samuti USA ja NATO tegevust tunda. Ukrainas kukkus 2014. aastal venesõbralik valitsus ning asendus rahvuslikuga, mis suuna Läände võttis. Teades, et Venemaa on autoritaarne riik, kardavad venelased, et võimaluse avanedes saab Venemaast järgmine ohver, kus tulevikus demokraatlikku riigipööret üritatakse.

Et eelnevat paremini mõista, lisandub siia kompotti ka Putini sundseis, kuna võimu loovutamine tähendaks ta füüsilist hukku. Võimu üleandmine väljavalitud järglasele ja erruminek kuhugi rahulikku eraldatud häärberisse ei tule kõne allagi, kuna ta on endale elu jooksul äärmiselt palju vaenlasi leidnud. Kui ta mõjuvõim pensionil olles mingil määral säiliks, siis läheks julgemaks muutuvad rivaalid ta kõri kallale. Kui ta kaotaks pensionil olles oma mõjuvõimu, kustutaks kahtlemata keegi ta eluküünla, kasvõi kättemaksuks. Putin on võtnud sihi aktiivselt valitseda kuni surmani ning kõik, mis seda väljavaadet kõigutada võiks, tuleb ta silmis likvideerida. Sõnavabadus, vabad valimised ja riigipöördekatse tõmbaks ta plaanidele koheselt vee peale.

Järeldus

Nii, mida me siit järeldame? Venemaa kardab välismaailma, mis võiks status quo't kõigutada. Venemaa pelgab, et NATO ärkab uinakust ja tormab kallale. Venemaa kardab, et välisriigid kui eraklubi on pununud Venemaa vastu vandenõu, mida sobival hetkel käiku lasta (sanktsioonid on juba realiseerunud). Venemaa kardab ajaloo ehk tapatalgute kordumist emamaa pinnal.

Et ligidale kippuvaid ohte eemale peletada, näitab Venemaa oma füüsilist jõudu, tuletades maailmale meelde, et tegu on ikkagi suure militaarriigiga, kellel on tuumarelvad. Ukraina ja Venemaa vahel on endiselt sõjaline konflikt, ometi pole Venemaa väiksemat Ukrainat ära vallutanud.

Jätkem meelde, et bluff ja "lahkuminekuga" ähvardamine on nurka aetud naise manipulatsioonivahendid, keda mees pole rahustama asunud. Venemaa ei taha "lahku minna", vaid hüüab juba aastaid, kui rumalad need mehed ikka on.