Valentinipäeva eri: Kuidas suhelda Venemaaga?

[Addendum 24.02.2022. Putin ründas Eesti iseseisvuspäeval Ukrainat! Nüüdseks on täiesti selge, et Kremli režiim rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid, valetab ning pole diplomaatilisest lahendusest huvitatud. Kuni Kremli režiim ei kao, on suhete soojendamine välistatud. Suuremahuline sõda on taas Euroopas, maailm on muutunud ning Putin on sõjakurjategija, kes tuleb sõjatribunali alla anda ja hukata. NB! See postitus on aegunud!]

Inspireerituna ühest "tülist" elukaaslasega lõi mulle pähe üks mõte. Järgnev arutelu põhineb suuresti stereotüüpidel ning ma olen teadlik, et tegelik elu on palju keerukam ning musttuhat erandit kinnitavad reeglit jne. Olgu nii, alustame.

Naised ja mehed on ikka fundamentaalselt erinevad, sest eksisteerivad ju säärased anekdoodid:

Mees ostab 2 euro eest ka 1 euro maksva asja, kui tal seda hädasti tarvis on. Naine ostab 1 euro maksva asja lihtsalt sellepärast, et tavaliselt 2 eurot maksvat asja pakutakse nii soodsalt.

Mees ja naine mõtlevad erinevalt ning stereotüüpselt saame liigitada, et mees on see loogiline ning naine see emotsionaalne osapool. Mees tegutseb praktilisest vaatevinklist lähtudes, pannes naist mehe maitselageduse üle imestama, samas naine suudab oma mõtlemises leiutada mehe jaoks väga veidraid piiranguid, millel pole vähimatki teaduslikku alust.

Nüüd jõuame järgmise ideeni. Olen alati öelnud, et riigid on nagu inimesed, õigemini nende kodanike käitumismaneeride summa. Kui mingit riiki näiteks solvata, siis selle asemel, et kriitikat analüüsida, lajatab solvatu sama vintskelt vastu. Emotsionaalselt nagu... naine?

Nüüd vaatleme Eestit, Venemaad ning nende kodanikke. Eestlasena tean hästi, millised oleme - stoiliselt rahulikud, vaiksed, kohati raskepärased, endassesulgunud ning märkame esimese asjana pigem negatiivset. Teisalt, venelased on jällegi erksamad, külalislahkemad, emotsionaalsemad, häälekamad ja kipuvad tunnetetulvas mõeldamatuid asju ütlema.

Miks kutsutakse Eestit isamaaks ja Venemaad emamaaks (rodina)? Minu teooria kohaselt just seetõttu nagu enne kirjeldasin - Eesti meenutab stereotüüpset meest ning Venemaa stereotüüpset naist. Eesti kõigepealt kaalutleb, mõõdab ja analüüsib, alles seejärel hakkab vaikselt, kuid korralikult vundamenti valama. Selleks ajaks on energilisel Venemaal juba mingi improviseeritud katus pea kohal ning soojendab enne külaliste tulekut samovari. Kuigi paduvihmaga kipub Vene ulualuse alla varjujatel pea niiskeks tõmbuma ning muldpõrandast pressib vihmausse, rassib lõdisev eestlane endiselt palehigis külma ja märja käes, vaevatud silmis uhke häärber.

Ma ei väida eelmise näitega, et küll see venelane on laisk ja teeb viletsaid asju ning võiks korralikust eestlasest õppust võtta stiilis "tee tööd ja siis tuleb ka armastus". Ei, ma väidan seda, et on olemas ka olukordi, kus kiire ja lohvakas (ehk teistsugune) tegutsemine võib näiteks mingi jama ära hoida. Kes seal näites kuivemaks jäi?

Alati ei pruugi ühel osapoolel 100% õigus olla. Muidugi on sisuliselt mõttekam pruunid paksud kardinad osta, sest oma ülesandega, päikese varjamisega, saavad need palju paremini hakkama kui õhulised roosimustriga läbipaistvad punased siidkardinad, mille naine välja valis. Samas siidkardinad tekitavad palju mõnusama ja hubasema meeleolu, edendades ka mehe ja naise vahelist suhet. Pealegi on alati olemas rulood, mille võib vajadusel alla tõmmata. Mehe ja naise suhe põhineb kompromissidel, mitte ühe poole diktaadil.

Mulle seostus sellega koheselt
ulmefilm District 9, kus tulnukaid
nagu kariloomi tarandiku taga hoiti.

See ongi mu jutu iva. Selle asemel, et enda seisukohta peale pressida, võiks koos hakkama saada ja teine osapool ära kuulata. Meie nimetame venelasi Putini pooldajateks, kommunismi tagasi soovijateks, viiendaks kolonniks ja mida kõike veel. Samas, kas nad peaksidki hakkama Eesti patriootideks, kui mitmetel neist on välismaalase passid? Kui neid ei soovita kodanikeks ning peale NSVL-i kokkukukkumist hakati neilt järsku eesti keelt nõudma? Kui mõistame hukka absoluutselt kõik, mida Venemaa teeb või mis seal toimub? Sellises valguses on venelastel küllaltki lihtne eestlasi fašistideks hüüda.

Ei, ma pole Putini kaasajooksik, kuigi mu jutust võib nii tunduda. Vastupidi, sest minu konkreetne soov on Venemaaga hästi läbi saada. Pole mõtet vihaselt sisiseda ning mõistlikum on kriitika ära kuulata ja sellest omad järeldused teha. Venelastel on juba pikki sajandeid oma riik olnud, sekka mõni impeeriumgi ära peetud, mistõttu võiksime neilt asja-paar kõrva taha panna. Meie, eestlased, alles harjume riigi kui sellisega, sest peale muinasaega on meil võrdluseks kõrvale panna kõige pikem vaba periood alles 1991. aastast kuni tänaseni.

Selle asemel, et kriitikale ("Vene propaganda", kas koos või ilma Dr. Evil sõrmedega) vihaselt vastu lajatada, võiksime öeldut kuulda võtta, selle läbi seedida ja ennast seeläbi täiendada. Venelastel on pikaaegne riigi omamise kogemus, küllap teavad nad, mida teevad. Muidugi, mitmed aspektid meile, kultuuriliselt lääneeurooplastele, ei istu, aga peab tunnistama, et venelased on kõige kiuste päris hästi hakkama saanud. Kuigi neil on rahvaarvu mõistes haldamiseks liiga pirakas maalahmakas, NATO sitsib kohe ukse taga, rahvusvahelised sanktsioonid pitsitavad viimastel aastatel pidevalt ning Ukraina ja muud naabrid piiluvad Lääne suunas, siis sellest hoolimata pole venelased iialgi kellegi ees lömitama hakanud ning käivad oma rada.

Kuigi ma ei nõustu mitmete Venemaa seisukohtadega, tekitab isepäisus paratamatult austust. Samas Eesti lömitab Euroopa Liidu direktiivide ees, kaugenedes aina enam põhiseadusest ja värisedes Brüsseli trahvide kartuses. Kas tõesti peaks Venemaa sellist Eestit austama? Kui me vaatame varasemat paralleeli mehe ja naise suhte vahel, siis iga mees ju teab, et peab olema otsustusvõimeline ja enesekindel, muidu kaob naisel tema vastu atraktsioon ja austus.

Eestil on aeg meheks hakata, isegi kui see tähendab jonnival naisel ümbert kinni võtmist ja tema rahustamist. Pidagem meeles, mees on alati esimese sammu tegijaks. Kusjuures ma ei mõtle siin mingit alandlikku lömitamist, vaid rahulikku asjade selgeks rääkimist.

Kui tahame Venemaaga suhteid parandada, kutsume näiteks Putini või tema välisministri siia teed jooma. Jah, me oleme demokraatia ning kuulume NATO-sse ja Euroopa Liitu. Jah, Venemaa on midagi muud kui demokraatia ning kuulub SRÜ-sse. Me peaksime aktsepteerima üksteise erinevusi, seisukohti ja väärtusi, samas peame näitama, et Venemaal pole mõtet meid kui NATO sabarakukest karta. See tähendab seda, et kui soovime, et Venemaa aktsepteeriks meie Lääne suundumust, peame meie Putinit ja Vene kultuuriruumi mittedemokraatlikku pärandit aktsepteerima. Samuti ei teeks paha kuulata ära Vene poole arusaam Gruusia sõjast ja Ukraina konfliktist. Kas tuleb tuttav ette, kui mees kuulab ja naine puistab südant? Või on teil ette tulnud sõbraga ära leppimisi ning auru all olete mõlemad oma eksimusi tunnistanud?

Oleme sõbralikud, kutsume nad endale külla ja las näevad ära, et pole me siin mingid fašistid. Näitame neile, et Eesti 200 apartheidi vaimus reklaam ei kriipinud ainult venelaste hinge, vaid solvas kogu elanikkonda. Näitaks õige venelastele tegudega, et nad on meile päris tähtsad naabrid, mitte lihtsalt tühi koht?

Head valentinipäeva, Venemaa! Meil on aeg tülid ära klaarida!