Wednesday 26 February 2020

Hingelt maainimene

Sõpruse puiestee, 1996.
Kuni kolmanda klassini elasin ma Mustamäel paneelikas. Mäletan selgelt, et ema ei lasknud mul neil kuumadel 90ndatel väga õues käia, nii et linnaelu kogemus piirdub mul suuresti nelja seina vahtimisega ja maja taha kooli marssimisega. Aknast imetlesin ma tundide kaupa Nõukogude ajast jäänud autolokse, aga see on teine teema.

Kolmandas klassis kolisime Muugale, mis kujutab endast suvilate ja eramajade rajooni, sekka mõni üksik külapoeke. See oli aeg enne Muuga Maximat ja kergliiklusteid, mistõttu selline spetsiifiline linnahõng puudus täielikult. Muuga oli sisuliselt nagu maakoht, sest pool tundi bussiga kesklinna jõudmiseks tundus mulle pika ajaveetmisena. Rahulik liiklus, metsatukad, aiatöid tegevad elanikud ning jalgratastega ringi laskvad põnnid tekitasid sellise stressileevendava koosluse, kuhu hea meelega peale koolipäevi taandusin.
Kunagine Õunapuu peatuse pood, Muuga aedlinn.
Mu vanavanematel oli Vääna-Jõesuus maja koos rikkaliku aiaga, kus leidus õunapuid, tikri- ja sõstrapõõsaid, rääkimata kasvuhoonest ja kuurist. Sõit suvekodusse võttis justkui terve igaviku ning igal suvel püüdsin võimalikult tihti sinna rohelusse sattuda. Hiljem teismelisena ehitasime vanaisaga veel garaaži ka juurde, kus hakkasin oma lehetäi-rohelist Mosset hoiustama. Ettevaatlikud külavahelised õppesõidud esimese autoga, suvised rannaskäigud ja õhtused saunatamised vanaisaga defineerisid mu lapse- ja noorukipõlve. Hiljem, kui juhiload sain, käisime ka sõpradega Võrus maamajas aega veetmas, nii et 20ndate eluaastate alguses katsusin ka Lõuna-Eesti maaelu ja kohalikud simmanid lähedalt ära.

Muidugi oli mul ka Tallinnas tegemist, sest kogu mu koolitee esimesest klassist kuni inseneridiplomini on möödunud Mustamäel. Kõik huviringid, arstilkäigud ja muud toimetamised sai ikkagi pealinnas ära toimetatud, mistõttu olen ma nii linna kui ka maakohti kogenud.

Linn on minu jaoks koht, kust saab kõik vajalikud teenused kätte. See on koht, kus rabamas ja toimetamas käia, et siis õhtuks roheliste aasade ja metsade vahele varjuda. Ma ei kujuta ette kusagil kitsas paneelikas elamist, sest kõik need õhukesed seinad, pidev liiklusmüra, operatiivsõidukite huilged, kesköine valgusreostus, parkimiskohtade nappus, hallid porised tänavad, liigne rahvastiku tihedus ja igasugune privaatsuse puudumine tekitavad uskumatut stressi.
Sõpruse puiestee, 2009.
Minu jaoks pole see õige, kui vaatad aknast välja ja näed kellegi teise köögilauda. Ja ka see, et porise murulapi nägemiseks pead sa viiendalt korruselt alla kõmpima, hoides koridoris nina kinni, vältimaks kassikuse lehka. Või see, et hommikumantli või aluspükste väel õue astudes heidetakse sulle üleolevaid pilke, milles kontsentreerub eestlaslik tõredus. Ja ka see, et pole ühtegi tuttavat hinge, kellele hommikul koeraga jalutama minnes tere hõigata. Eriti veel see, et ükskõik kus seistes suudad sa silmapiiri ulatuses korraga maksimaalselt kolm kidurat puud leida.

Jah, linnas on kõik vajalikud poed, teenusepakkujad, esindused, restoranid, enda töökoht ja sõbrad-tuttavad, aga seal puudub palju sellist, mis elada aitavad. Võimalus häirimatult väljaveninud dressides ringi jalutada, õllepudel näpus. Võimalus kusagil metsa vahel marju või seeni korjata. Võimalus öösel pilk imekaunisse kosmosesse heita. Võimalus hoovi peal autot kapremontida ja sealjuures laialt ruumi võtta. Võimalus puid raiuda, oksi saagida, enda peenramaad pidada ja muid füüsilisi töid teha. Võimalus maja ees grillida, linnulaulu kuulata, suvist päikest võtta ja sõpradega õllet trimbata.
Elu tõelised rõõmud on maal. Mis sellest, et nende hinnaks on pikem kodutee, nigela valikuga kallis külapood ning igavlevad külaparmud bussipeatuses. Tegelikult... ega see viimane polegi nii negatiivne, sest ka nendega saab juttu teha ning linnainimestega võrreldes palju vahetumalt suhelda.

Valiku põhjus


Miks ma selle kirjutasin? See on tegelikult õigustus sellele, miks me õige pea Jürist palju pisemasse kohta ära kolime. Elu sundis meid seda sammu natuke kiiremini ette võtma, kui olime planeerinud ning kasutame neid vahendeid, mis hetkel meie käsutuses.

Noortel inimestel pole tänases maailmas just liiga palju rahalisi võimalusi, et äärelinna uuem luksuslik eramu soetada, mistõttu peab alustama tagasihoidlikult. Kas võtta linna mingi urgas või veidi kaugemale inimlikke tingimusi pakkuv koht? Vaadates kinnisvaraportaalides Tallinna korterite ülespumbatud hindu, ei taha aju avanenud vaatepilti esialgu omaks võtta. Tavaline rimakas kahetoaline kusagil "mäel" maksab 70k ligi, kusjuures nõukaaegne vannituba vajab remonti ning 90ndate köögimööbel ajab öökima. Enam-vähem tänapäevase remondiga ulualused jäävad sinna 100k juurde, aga hallidele barakkidele avanev vägev vaade aknast on endiselt 70k väärt, kui mitte vähem.

Veidi kaugemale vaadates olukord muutub. Kommiraha eest võib muidugi kuhugi Paldiskisse minna, aga see on liiga kauge pommiauk, olles pealegi veel mini-Lasnamäe. Tallinnast mõõduka distantsi kaugusel pakutava remonditud korteri saab kätte 60-70k juures. Liikudes pealinnale veidi lähemale, jäävad samasse hinnaklassi alles vaid kapremondist unistavad peldikud.

Nii otsustasimegi maale kolida.
Tegelikult ega see koht nüüd mingi talupidamine pole, tegu on kahekorruselise kortermajaga rahulikus privaatses kohas. Seal on põllud, puud, aed, tohutu puukuur ja viimseni remonditud kolmetoaline korter automatiseeritud pelletküttega. Ja nüüd tuleb trummipõrin, sest kohe selgub kilomeetrite arv Tallinnasse... Minu kontorini on meie uuest kodust 22 km! Muide, Jürist oli sama palju ja, üllatus-üllatus, Muugalt koolini oli ka sama palju.

Samas vanematelt tuli ikka kriitikat, et miks me nii kaugele kolime, kuigi meie jaoks muutub vaid töölemineku tee ning elamine läheb kõvasti kaunimaks. Pealegi, 5 minuti autosõidu kaugusel asub ka üks paraja suurusega alevik, kus kõik poed ja muud asutused täiesti olemas, nii et päris asustamata ürgmetsa keskel see koht ikka vast pole. Seda kinnitab ka bussiühendus Tallinnaga.

Lisaks väitis vanaisa, et 70k olevat sellise elamise eest liiga palju küsitud ning aastaid tagasi oli ta tuttav samas piirkonnas oma korterit 55 kiloga müütanud. Kui oma maaklerist isa jutule läksin, siis polnud tal väljavalitud korteri kohta midagi halba öelda ning kinnitas, et ruutmeetri hind vastas piirkonna normaalsele hinnatasemele. Ma arvan, et hinna suhtes pole vaja liigselt muretseda, sest piirkond areneb hästi ning kinnisvara hinnad Tallinna lähedal tõusevad aastate möödudes nagunii. Ma ei välista võimalust, et aastakümnete pärast jõuab valglinnastumine ka sinna ning Tallinn valmistub seda neelama nagu Nõmmet ja Laagrit.

Kriteeriumid


Aga ikkagi miks just selline valik? Tavaliselt on ju ikka nii, et kui maale, siis kindlasti majja, aga meie võtame hoopis korteri. Me juhindusime kindlatest kriteeriumitest, mis haakuvad meie nõudmiste, unistuste ja elustiiliga kõige enam.

* kolmetoaline korter
* vähemalt vannituba ja köök remonditud
* võimalusel mõnele alumisele korrusele
* vältida nurga- või äärekorterit, minimeerimaks soojuskadu
* välisfassaad värskelt ära soojustatud
* kuni ~70k
* Tallinnast välja roheluse keskele
* Tallinnast kuni 30 km
* muretu parkimine kahele autole

Selle korteri puhul on peaaegu kõik eeldused täidetud, välja arvatud välisfassaad. Seal pole seda lootusetuse hõngu, nagu kaugemates Eesti kolkakülades, kus räämas tornid keset põlde turritavad ja inimesed ikka nagu silgud pütis elavad. Me saavutasime paraja tasakaalu rohelise eraldatuse ja korterelamuga kaasnevate soodsamate ülalpidamiskulude vahel.

Üleüldiselt tekkis nii minul kui ka elukaaslasel selline "õige" tunne, kui korteris ringi vaatasime ning teadsime kohe, et siia me tuleme. Täiuslikku asja pole olemas ning oleme juba arvestanud, et kindlasti tulevad ka mingid probleemid. Naabreid ja nende kombeid õpime tundma alles sees elades ning esimene talv aitab tunnetada, kui hästi elamine sooja peab. Lisaks on ka tuhat väiksemat nüanssi, mida pole võimalik lihtsalt ette ennustada ning hädade ilmnemisel peame andma oma parima nendega toimetulekuks.

Eks näis, mis sellest seiklusest välja tuleb.

Monday 17 February 2020

Tõde ja õigus

Nonii. Lõpuks olen ka kultuurne inimene, sest sain Tammsaare hiigelteose esimese osa läbitud. Tõsi, seda mitte raamatu, vaid linateose kujul. Nagu alati, teen ma teosest lühikokkuvõtte ning kõrvutan plussid ja miinused.

Andres ja Krõõt kolisid Vargamäele, kuna paremat varianti ei saanud endale lubada. Soodsama hinna põhjused selgusid õige pea - soine maa ja kiuslik naaber. Need asjaolud resoneeruvad paljude eestlastega, ka minu endaga, kellel elukoha vahetus parasjagu käsil. Samuti teame me kõik mõnda Pearut, kes on nagu altkorruselt saadetud.
Andres ja Pearu kaevasid siis maatükkide piirile kraavi, mis jäi küll kiusliku naabri maale. Siis algasid probleemid, kui Pearu oma aia puruks tegi, et Andrese loomad jalga laseks. Edasi püstitas ta nii suure vaevaga rajatud kraavile tammi ette, et Andrese maa endiselt soiseks jääks. Külakõrtsis järgnesid igasugused ärplemised ja külarahva ees tsirkuse tegemine. Kuri naaber tiris Andrese isegi kohtusse, kust temalt pettuse teel valuraha välja hakkas petma.

Andrese murdepunkt saabus siis, kui talle vankris magava purjus Pearu näol hea võimalus avanes. Andres viis vankri oma maale ja jättis kohtule mulje, nagu oleks naabrimees oma vankriga talle rukkipõllule sõitnud ning sai kohtus esimese võidu.
Peremehele valmistas ka meelehärmi asjaolu, et talle pidevalt tütred sündisid. Tollal oli kombeks, et talu pärandati vanimale pojale, aga tütardele pidi hoopis kaasavara andma. Lõpuks tuli ka poisslaps ilmale, aga seda Krõõda elu hinnaga. Saunatüdruk Mari jäi kadunud perenaise laste eest hoolitsema ning see lõi vaikselt mõra tema enda ja Jussi suhtesse. Alguses oli Mari Jussi elu päästnud, pakkudes end talle naiseks, kui mehike enesetappu üritas. Kuna aga Mari polnud enam kodus, vaid hoidis Andrese lastekarja, hakkasid külas igasugused jutud levima ning Jussi pilgati "ärajooksnud" naise pärast. Mees ei kannatanud seda vaimset terrorit välja ning purjus peaga ründas ta noaga ka Andrest. Peale ebaõnnestunud mõrvakatset poos ta end üles.

Mari ja Andres hakkasid vaikselt kokku elama, aga Mari mõtles pidevalt oma kadunud abikaasa peale, mistõttu ei kujunenud uue paari kooselu eriti rõõmsaks. Andres oli vahepeal kibestunud vanameheks moondunud, kes lõpuks ka Marile peksa andis. Vanamehe ängi kasvatas ka asjaolu, et tema lapsed käisid salaja läbi Pearu omadega, kuigi ta nende kohtumise ära keelas. Kui selgus, et Andrese tütar ja Pearu poeg omavahel sahistasid, läks Andres tigedust täis ning viskas tütre kodust välja.
Kui ta oma poja kroonusse saatis, siis selgus kurb tõsiasi, et poeg ei taha Vargamäest midagi kuulda, vaid eelistab mujal õnne otsida. Andres ütles, et kogu see aastatepikkune higi ja vaev oli selleks, et ta enda lapsed saaksid talu pärida ja seda edasi arendada. Poeg aga väitis, et kodus polnud kunagi armastust, ning teda ei kutsunud sinna miski.

Nii, see oli siis filmi lühikokkuvõte ning nüüd toon välja, mis seal õigesti tehti. Olustik tabas hästi eestlaste närvisoont, sest kõik need tegelased on ju meie tänapäeva argieluski olemas. Kogu see eestlaslik õelus, kius, põhimõttekindlus, toorus, viinaviga, aga ka töökus ja leidlikkus on filmis hästi välja joonistunud.

See on autentne nägemus eestlaslikust hallist argipäevast, mis möödub pori, tülitsemise ja norutamise keskel. See on see tagajärg, kui elame vaid töö nimel ning ootame ebamäärases tulevikus saabuvat kaunimat põlve, mil kogu see raske vaev end ära tasub. Nagu tollal põllul rügati, rassime me täna Soomes lihttööde peal. Rahuarmastav eestlane on üksik hunt ning maatükiga "kauba peale kaasa antud" naaber on meie kõige hullem õudusunenägu, mille peale annab tulla.

Osav vähese valguse ja kontrastsete varjudega mängitud kaameratöö ja robustne kasutusjälgedega mööbel tõid silme ette rõske oleku, nii et ka endal vahepeal hingamine raskemaks läks. Näitlejate teostus ja enda sisse elatud emotsioonid olid kiiduväärt ning võin rahulikult väita, et see film defineeris eestlase tõelise olemuse.
Vajakajäämise poolelt ütleks seda, et see negatiivne energialaeng oli minu jaoks pisut liiast. Midagi nii depressiivset, vaimselt kurnavat ja lootustkustutavat pole ma enne näinud. Seda teost saab vaadata vaid tugeva vaimse närvikavaga inimene, sest see meeletult masendav õhkkond tahtis ära lämmatada. Samas sinna pole midagi parata, sest riigi ja ühiskonnana oleme vastuvaidlematult langusefaasis ning see teos peegeldab sellega kaasnevaid emotsioone päris autentselt.

Ja tempo oli veniv. Meeletult veniv. No ikka kohe väga veniv. Tegevus liikus küll eestlasele omases rütmis, kuid linateos võiks ikka väheke vaheldusrikkam ja põnevam olla. Selline nähtus paneb lihtsalt valjuhäälselt haigutama, kui püüad sealses masendusepesas väljapääsu otsides orienteeruda. Ma mõistan, et oli vaja edasi anda Andrese ängi ebaõiglases olukorras, aga seda saanuks ka teisiti teha. Näiteks oleks võinud vaatajale ajutegevuse ergutamiseks pakkuda erinevaid leidlikke sigadusi, mida naabrid üksteisele korraldavad, aga selle asemel mäluti üksluiselt vaid paari juhtumit pika ohkamise saatel.

Kokkuvõtteks ütlen, et tegu on suurfilmiga, millega kõvasti vaeva nähti, et tulevased põlved seda teost nähes Eesti filminduse taset oskaks hinnata. Samas on see nagu Vargamäe, kus puudus armastus ja positiivsus. Vaid ühe korra vaatad ära ja mõtiskled selle üle, kust sa pärined, aga tulevikku otsid ikka pigem kusagilt mujalt, kui filmi riiulisse paned, et seda enam uuesti mitte näha. Ma ei saa öelda, et film ei meeldinud, aga samas ei suutnud ma seda ka positiivses võtmes nautida. Teostus oli hea, märgitabavus oli täpne, aga tundsin, kuidas kogu eluisu välja roogiti.

Ma saangi vaid tõdeda, et "Tõde ja õigus" on sureva rahva viimane melanhoolne kultuuriponnistus.

Liiklusmaniakid vol 7

Valentinipäeval toimus üks põnev intsident. Ma jalutan pargis koeraga ja mõtlen sellest, kuidas kallimaga kohe spaasse sõidame, aga see ilus idüll lõigati läbi, kui minu poole vurasid kolm autot. Ma tardusin paigale ja jälgisin, kuidas enne nii hullult kiirustanud masinad minu ees leplikult seisma jäid. Ma püüdsin tabada juhi pilku, kuid too jõllitas kangestunult minu kõrvale, vältides igasugust silmsidet.

Me passisime niimoodi vist pool minutit, kui ma end lõpuks liigutasin ja juhiga paar sõna tahtsin vahetada. Kui ma akna kõrvale jõudsin, ei julgenud mehike minu poole isegi pead pöörata ning andis gaasi. Kogu isehakanud tsaari-õukond vuras talle järgi. Reisiseltskond jõllitas mind nagu hullu maakat, kes kohtlasena end tee peale unustas.

Mis siis täpsemalt juhtus? Miks ma seal siis keset teed passisin? Miks juht signaali ei lasknud, vaid häbelikult silmad maha lõi nagu uje linnapreili?

Aga sellepärast, et autod imbusid ühe teatud märgi mõjualasse. Mida tähendab märk 435, millel on kujutatud jalakäijad ja jalgratas?


Märk 435. Siin puudub auto kujutis.
6) märgid 433 kuni 435 „Jalgratta- ja jalgtee” näitavad, et tohivad liikuda jalakäija, jalgrattur ja tasakaaluliikuri juht.

Liiklusseadus pg 45:

(11) Eritalituse sõidukiga tohib sõita kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal ning peatuda ja parkida kohtades, kus parkimine ja peatamine on keelatud, või kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal juhul, kui täidetakse tööülesandeid ja ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Eritalituse sõiduki juht peab sõitmisel ja sõiduki peatumisel või parkimisel tagama liikluse ohutuse ning peatatud või pargitud sõiduk ei tohi takistada teisi liiklejaid.

Pg 92:

(2) Sõiduki võib teisaldada valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud:
5) kõnniteel, ohutussaarel või eraldusribal, välja arvatud liikluskorraldusvahendiga tähistatud parkimiskohtades;

Nonii. Tsaarikeste delegatsioon ronis autodega kõnniteele, kuigi neil puudusid vilkurid ning parkimisplats oli vaid paarikümne meetri kaugusel nende sihtkohast. Ma ei hakanud politseile kaebama, sest ma lugesin esimese juhi silmist välja, et mees teadis väga hästi, mil määral ta eksis. Ehk järgmisel korral on ta ettevaatlikum ning ei kiirenda kõnniteel, kus ema lapsega ja külahull koeraga jalutavad.

Eks elu ja kogemus õpetavad meid kõiki olema paremad autojuhid ja moraalsemad inimesed. Soovin autojuhile liiklusseaduse omandamisel edu, sest ka ostetud lubadega peab Eesti liikluses ellujäämiseks põhiteadmisi omama.

Muide, järgmisel korral olen targem ja eest ei astu.

Friday 14 February 2020

Tribalism ja sõbrad


Sõbrapäeva puhul teen juttu sõpradest, aga ma hoiatan, selle alatoon pole nii roosiline nagu arvata võiks. Ma ei taha kellegi ilusat päeva ära lörtsida, vaid soovin, et võetaks arvesse kõiki tahke, mis sõprade teemaga haakuvad ning loodetavasti huvipakkuvat vaatenurka esitleda. See pole jutt sellest, et me ei peaks sõpru otsima, vaid jutt sellest, keda sõpradeks valida. Sel keerukal teekonnal tuleb paratamatult mängu tribalism.

Nii, aga mida tähendab tribalism? Kas psühholoogias on üldse selline asi olemas? Selle idee tarvitamisel ühes arutluskäigus on mind süüdistatud selles, et ma ei teadvat inimpsühholoogiast midagi. Tean või mitte, aga seaduspärad jäävad ikka endisteks, ükskõik kui palju me neid ka üritame ignoreerida.
Mis on minu arusaam tribalismist? Ma mõistan seda nii, et kui mingi inimgrupp on koos üles kasvanud, siis sealsetel inimestel on ühised mälestused, sarnased huvid ja teatav ühtekuuluvustunne. Nad on kommuun, küla, grupp, klass või mõttekaaslased, kes üksteist väliste tegurite eest kaitsevad, andmaks ühisele eesmärgile õitsenguks paremad tingimused. Kui on valida "oma" või "teise" vahel, siis eelistatakse igal juhul "oma".

Sellist gruppi võib vabalt iseloomustada ka ülim kinnisus. Pealtnäha suheldakse uustulnukatega viisakalt, kuid neid ei lasta sinna niinimetatud rituaalse keskpaja ligi. Uued võivad seda eemalt vaadata, aga püha paja sisse nad oma käsi pista ei või, samas kui grupp selle ümber ringis mediteerib. Seda on tunda nii eestlaste kui ka näiteks soomlaste ja jaapanlaste puhul.

Kui piisavalt kaua grupiga aega veeta ja ühiste huvide edendamiseks enda poolt midagi anda, on lootust ka ise selle liikmeks saada. Kõik oleneb grupi dümnaamikast ja sellest, kui tugevad on sidemed vanade olijate vahel. Kui sidemed on võimsad ning elatakse grupi mõttes pigem sissepoole, pole uutel tulijatel ühinemiseks sisuliselt lootustki.

Sekka ka üks näide. Ma juhtusin aastaid tagasi suhtlema ühe huvitava noortegrupiga, kellel oli põnev kunstiline hobi - näitlemine. Kuigi ma ise nende erialast ei huvitunud, oli näitlemise iseloom mingis mõttes sarnane minu enda loometegevusega, milleks on kirjutamine. Tundsin täiel rinnal, et olime kõik kunstilised inimesed, sest armastasime uusi asju luua ja kultuuri edendamiseks oma panuse anda. Seetõttu tundsingi, et selline vaimurikas seltskond võis mulle hästi sobida, kuna ma pole kunagi "hollikates" kolav pidutseja olnud.

Me saime alati hästi läbi ning ka elufilosoofia ja naljasoon olid ühised. Küll käisime autodega sõitmas, suviti Lõuna-Eestis, öösiti väljas looduses ja pealinna lemmikrestoranis söömas. Tinglikult võib öelda, et sellest restoranist kasvas välja meie kamba peakorter, kuhu me tihti maandusime ja siis päevakajalistel teemadel pläkutasime. Tundsin, et peale pikki aastaid on see nohik endale lõpuks selle õige grupi leidnud.

Saabus ühe grupiliikme sünnipäev, kuhu me kõik kambakesi läksime. See polnud lihtsalt igav istumine ja joomine, vaid õhtu oli sisustatud rollimänguga. Noh, mida me näitlejatelt ikka muud ootame, eks ole? Väga vahva, ma polnud sellist elamust varem kogenud, mistõttu tõotas tulla vägev õhtu.
Näidend "And Then There Were None". Pilt on illustratiivne.
Agathachristieliku mängu idee seisnes selles, et iga mängija sai endale mingi rolli ning üks neist pidi olema mõrvar. Kes oli mõrvar, seda ei teadnud keegi ning detektiivimängu mõte oligi ta välja selgitada. Nii, mäng algas ja mina olin esimene ohver. Kõik me naersime ning mäng läks edasi. Mõrvari väljaselgitamisele kulus umbes pool tundi ning võis alata uus ring.

Mind tapeti uuesti.

Okei, tunnistan, see huumoriefekt oli sel hetkel päris naljakas ning naersin kaasa. Mõtlesin küll veidi pettunult, et olgu, küll järgmisel korral saan ka päriselt mängu proovida. Järgmine pool tundi sai läbi ja saime uued rollid.

Ja jälle olin ma esimene ohver.

Kõik naersid oma helisevat intelligentide naeru, kui ma juba piiritusse segadusse sattusin. Mu süda hakkas midagi kummalist tunnetama, aga mõistus püüdis asja ratsionaalselt lahti selgitada. Ehk keerati asi lihtsalt kunstilises mõttes üle võlli? Nad kõik olid ju seal parajad eksperimenteerijad ja loomeinimesed. Hästi, annan veel viimase võimaluse.

Ja ma surin taas.

Seekord juhtus see viimast korda, sest ma eemaldusin vaikides grupist ning leidsin oma põneva telefoni üles. Vahepeal vaatasin neid naeru käes rõkkavaid eneseimetlejaid, kes minust sugugi puudust ei tundnud ning tegin juba plaane kojusõiduks.

Kui algas järgmine ring, tulin ma kõigile äkki meelde ja mind kutsuti joviaalselt mängima. Keeldusin viisakalt, sest mind kui kasulikku ballasti oli tarvis vaid käivituseks, mitte sisuliseks rõõmupakkuvaks näitemänguks. Ma lahkusin hoopis teises meeleolus, kui olin saabunud. Miski mu sees oli purunenud, kuna pealtnäha nii sõbralikud ja toredad inimesed viskasid mind silmagi pilgutamata üle parda.

Mis oleks minuga üksikul saarel tehtud?

"Lord of the Flies"
Ma ei julge sellele isegi mõelda ning tagantjärele tunnen ülimat kergendust, et suhtlus viimaks ära vajus. Mu elus pole ruumi võltsidele inimestele, kes peavad oma isiksusi väljamõeldud tegelastelt laenama. Ma olen küll üksihoidev, umbusklik ning saamatu suhtleja, aga aus. Oi, kui kuradima aus. Seesama asjaolu ja tribalism tingisidki selle, et ma poleks sinna ka kõige korrektsema pingutuse najal sobitunud. Neil olid olemas koos veedetud lapsepõlveaastad, aga mina mõjusin nagu mingi ajutine võõrkeha. Nad hõljusid pidevalt oma väljamõeldud maailmades, aga mina püsisin pärast kirjutamise lõpetamist kahe jalaga maa peal.

See jutt võib mõnevõrra tunduda kibestunud inimese vaimusünnitisena, aga säärased elukogemused õpetavad inimpsühholoogiast nii mõndagi, palju rohkem kui mõned spetsialistid raamatutest kokku oskavad veerida. Me võime asju nimetada nagu tahame - väiklasi inimesi võime kutsuda sõpradeks või võime väita, et too tegelane ei tea psühholoogiast üldse mitte midagi. Me võime kehtestada veele uue keemistemperatuuri ja seadusega gravitatsiooni mõju vähendada. Me võime luua valede maailma, kus kõiki aina tapetakse.

Aga tõde ei sure. Ei täna, homme ega tol mängudeõhtul.

Wednesday 12 February 2020

Tagasi Orgu kava juures vol 6

Aeg jälle väikeseks vahekokkuvõtteks. Eelmisel korral kaalusin kuskil 108 kg, tänaseks olen ma olenevalt päevast kas 106 või 107 kg. Toitumiskava on sisuliselt kõrvale lennanud, aga salatit panen tihti pearoale juurde ning suudan ka koguseid paremini kontrolli all hoida.
Hommikuti alustan päeva helvestega, käin koeraga jalutamas ning tööle jõudes võtan tassikese külma vett. Lõunasöögiks võtan ma tavaliselt kodus valmistatud praadi kaasa, mis koosneb lihast, lisast (tatar või riis) ja salatist. Õhtul koju jõudes olen viimasel ajal pelmeene keetnud, kuigi prae olemasolu korral olen hoopis seda võtnud.

Peamine muudatus on see, et kui kunagi sõin ma mõnetunnise vahega kaks täismõõdus õhtusööki, siis nüüdseks on teine õhtusöök asendunud kerge vahepalaga. Enne limonaadi joomist võtan ma suured sõõmud vett, et janu kustutada, et siis lõpetuseks maitse mõttes paar tilka karastusjooki mekkida.

Loomulikult käin ka jõusaalis, vahel elukaaslasega, vahel sõbraga. Muide, kord õnnestus mul Argo Aderiga kokku sattuda, kes minu liigutusi märkas parandada. Tervitan Eesti üht esiatleeti ja tänan veelkord abi eest.

Nii, aga ühel istumisel tekkis meil sõbraga jõusaali teemal üsna tuline vaidlus. Sõber kurtis, et ma tegevat trenni valesti, kuna ma pidavat kaootiliselt ringi liikuma, selle asemel, et pühenduda ühel päeval kindlale lihasgrupile. Ma siis natuke harisin end ning selgus, et meil mõlemal oli omamoodi õigus. Las ma selgitan täpsemalt.

Sõbra nõuande järgi peaks ühel päeval kindlale lihasgrupile keskenduma, et maksimeerida tõstmisest saadavat kasu. Põhjus, miks oleme kuulnud jala- ja ülakehapäevadest, on selles, et selline treenimisviis sobib eelkõige neile, kes järgivad kindlat kava oma lihaste ülesehitamiseks.

Mina lähenesin asjale teisiti, jaotades koormust kogu kehale. Kardioharjutused, igasugused kõndimised ja hüpped on mõeldud neile, kes soovivad rasva põletada. Mul on oma paraneva jala tõttu selline treeningkava praegu veidi komplitseeritud, aga suurte raskuste tõstmisega saan ma ka hea koormuse kätte, sest ka see põletab rasva. Mõne kuu pärast riskin ma esimest korda jookusamme teha ning liigun vaikselt edasi tõeliste kardioharjutuste peale. Esimeste ilusate kevadilmadega leian loomulikult ka jalgratta üles.

Tuesday 4 February 2020

Impeeriumi viis faasi: allakäik

Sissejuhatus

Jätkame mõtisklemist impeeriumi anatoomiast. Eelmises osas kirjeldasin umbkaudset meetodit, kuidas ennustada riikide ja nähtuste eluiga, tutvustasin impeeriumi üldist elukaart ning kirjeldasin impeeriumi esimest kolme eluetappi.

Käesolev arutlus põhineb suuresti ajaloofilosoofi Einar Laigna tähelepanekutel ja David Murrini artiklil "5 Phase Life Cycle", mida ma vabavormis parafraseerides eesti keelde ümber jutustan.



4. Ülepaisumine


Ülepaisumise etapis sageneb järk-järguline taandumine, mida märkavad alguses vaid kõige tähelepanelikumad ning see lõppeb viimaks finantskatastroofide ja sõjaliste väljakutsetega.

Mingil hetkel sünnitab impeeriumi edu rahulolu, ülbust, korruptsiooni ja teisi roiskumise märke, sest tsiviliseeritud ühiskonna mugavused tsementeerivad keskklassi ootusi kehtiva olukorra säilitamise suhtes. Üleminek barbaarselt ühiskonnalt tsiviliseeritud ühiskonnale on nüüd lõplik ning peagi on aeg küps järgmise pürgija poolseks domineerimiseks. Ülepaisumise algstaadiumis ei kata tulud enam kulusid ning kuhjuvad võlad hakkavad piirama kulutusi sõjaväele just siis, kui ees ootavad ähvardavad katsumused.

Rooma ja Briti impeeriumid näitasid märke ülepaisumisest enne kokkutõmbumist. Kujunenud tsivilisatsioonile kujutab kõige tõenäolisemalt ohtu just see jõud, mida kõdunev impeerium barbaarseks peab. Siinkohal tähendab barbaarne jõud seda ühendust, kellel on sõjast vähem kaotada ja palju enam võita, suutes käituda agressiivsemalt ja end vähem pärssida. Roomlaste jaoks kehastasid barbarite rolli goodid, brittide jaoks ameeriklased. Barbari silt varjab loomulikult asjaolu, et väljakutsuja on rohkem arenenud, kui enesega rahulolev kärbuv jõud endale tunnistab. USA arusaam islamimaailmast ja Hiinast sobitub täpselt selle mudeliga.
Maailm ülepaisunud impeeriumi silmade läbi.
Ülepaisunud impeeriumil on keeruline inimesi sõdima motiveerida, kui ollakse harjutud kõrge elustandardiga. Alates 1945. aastast on USA oma tehnoloogiast aina enam sõltuv, püüdes langenute arvu madalal hoida. Aga sõjad, kus pole kõndivale sõdurile alternatiivi (Afganistan, Iraak), on kaasa toonud ühiskondliku pahameele suure hukkunute arvu suhtes.

Sõjad on kallid, eriti veel siis, kui väljakutsujad tasapisi hegemooni tehnoloogiat kasutusele võtavad, mistõttu muutub tehnoloogilise üleoleku säilitamine aina kallimaks. Ülepaisumise etapis asuv domineeriv impeerium ei vähenda sotsiaalseid või kaitsealaseid kohustusi ega suurenda makse. Ta jääb pigem finantsilisse defitsiiti, mis pärsib tema jõudu. Finantsturgude tipud leiavad aset pärast impeeriumi tsükli tippu, sest süsteem leiab võla abil võimalusi kulude tõstmiseks. Sellisel ajal ilmuvad päevakorda jutud kulude kärpimisest, aga see teguviis jääb tulemusteta. NSV Liidu kokkuvarisemist kiirustasid tagant kulutused sõjaväele tulude kahanemise ajal.
Overextension.
Skeemi autor: David Murrin
Üks viis kaitsekulutuste vähendamiseks on luua uusi liite koormuse vähendamiseks - kuigi parimal juhul lükkab see vaid vältimatut edasi. Kui impeerium paisub üle ja asub siis kahanema, on ta sunnitud ka oma mõju vähendama nii sõjaväelise kohaloleku kui ka investeeringute suhtes. See tähistab lõpu algust. 1990ndate alguse Venemaa oli niivõrd nukras seisus, et kogus endise impeeriumi nurkadest oma sõjakraami kokku. Ega Eesti polnud mingi vägev läbirääkija, lihtsalt Venemaa oli sunnitud vastavalt oma tollastele võimetele elama. Tegelikult niimoodi Vene väed meie riigist 1994. aastal lahkusidki - mitte Eesti Vabariigi sünnile kaasa elades, vaid enda kulusid vähendades.

Mäletate, kui eelmises osas oli juttu impeeriumi küpsemisfaasis koju jõudnud sõduritest, kes enam madalamasse kasti tagasi ei soovinud laskuda, vaid nõudsid endale võrdseid kodanikuõigusi? See protsess käärib nüüd ülepaisumise faasis kiiremalt edasi ning etapi lõpuks on ühiskonna ülesehitus drastiliselt muutunud. Endised alamklassid saavad nüüd ligipääsu impeeriumi võimukeskusele, näiteks barbaritest palgasõdurid suurendasid Roomas enda mõjuvõimu ning lõpuks haarasid kontrolli. Briti impeeriumi meeletu sõltuvus oma asumaadest kiirendas pärast maailmasõdasid tema pragunemist, kui kolooniad iseseisvust nõudma hakkasid.

Regionaliseerimise etapis oleva Ameerika neegrid kandusid orjaklassist alamklassi, kui riik küpsuse saavutas. Neegrid on teeninud USA armees erinevates sõdades alates revolutsioonist, aga peale Vietnami sõda surusid nad oma tahtmise peale ja saades täiemõõdulised kodanikuõigused, pääsesid nad keskklassi ja võimu ligi.

Kui endine alamklass tõuseb kõrgemale, täidavad nende endised kohad inimmassid vaestest riikidest. Seda ilmestab mehhiklaste sissevool USA-sse, kus nad igasugustes tingimustes elama ja töötama nõustuvad.

Sõjajõudude mehitamise probleem jätkub endiselt ning seetõttu muutub ka sõjalise kaadri koosseis. Ühiskonna häda seisneb nüüd selles, et vanureid on rohkem kui noori. See tähendab, et otsustajad muutuvad aina konservatiivsemaks ja pole võimelised muutuvate olude ja kahaneva impeeriumiga toime tulema.
The Social Changes of the American Empire, 1600s-Present.
Skeemi autor: David Murrin

5. Kahanemine ja pärand


Kunagine Rootsi suurvõimu aeg.
Ülepaisumise etapi viimasel äärel hingevaakuva impeeriumi ülalpidamine on muutunud tohutuks koormaks, mis end enam finantsilises mõttes ei õigusta. Süsteem pole enam elujõuline ning algab vältimatu lagunemise protsess. Kuigi tunnuseid võis näha juba ülepaisumise staadiumis, märkavad teised suurvõimud sureva impeeriumi nõrkust alles kahanemise staadiumis, kui kiire lagunemise protsessid on tunda nii sees kui väljas. Perifeerias peituvad vaenlased ärkavad ning muutuvad oma järjestikuste edusammude toel aina julgemaks. Vana impeerium on muutunud nüüd saagiks teistele piirkonna tõusvatele jõududele. Kahanemise kiirus vapustab ülejäänud maailma, kui kunagi kaljuna seisnud impeerium enda raskuse all kokku vajub.

Kahanemise ja pärandi etappi saab kirjeldada multipolaarsuse arenguna. Ühepolaarne maailm lahjeneb, kui hegemoon nõrgeneb ja võistlejad tugevnevad, asudes oma mõju laiendama. Sellele etapile on väga iseloomulik impeeriumi eitav seisukoht seoses tema kahanemisega. Inimesed ise ka ei usu, et nii võimas riik, mille nad üles on ehitanud, saaks kunagi lihtsalt kaduda. Rootsi, kunagine mõjukas Põhjala kuningriik ja viikingite sünnimaa, on käest andmas neid väheseid ohje, mis talle veel alles on jäänud. Riik on õnneküttidest üle ujutatud, pommid plahvatavad pea igal nädalal ja tekkinud on getolaadsed piirkonnad, aga kogu jama vaikitakse järjekindlalt maha, sest Rootsi peab olema kõigi suhtes salliv.

Linköping, 07.06.2019. Rootslased, võtke end
kokku ja lõpetage lõhkekehadega mängimine!
Laske immigrantidel kah elada!
Lõpuks illusioonid purunevad ning tavaliselt on katalüsaatoriks mingi suursündmus nagu näiteks 9/11. Juhtkonna vastuseks on kinnistada impeeriumi algseid väärtusi, aga kui see tegevus vilja ei kanna, avaneb tee uuele juhtkonnale, mis koosneb tavaliselt endise alamklassi järeltulijatest. Võib jääda ekslik mulje, et lootus on tagasi, aga tegelikult on see vaid impeeriumi lõpu algus. Näiteks Lääne-Rooma impeeriumi langusperioodi lõpul sai keisriks Germaani pealik Odoaker.

Viienda faasi viimane aste on pärand. See kestab veel mõnda aega peale impeeriumi hukku ning parimaks näiteks on paisuva armeega impeerium, mille juht sureb ilma järglast määramata. Ajaloos juhtus see Makedoonia, Mongoli ja esimese Islami kalifaadiga. Sellist tüüpi impeeriumi langustele eelneb tavaliselt killustumine, samas kehtima jääb selles piirkonnas eksisteerinud impeeriumi väärtussüsteem ehk selle pärand.
Decline and legacy.
Skeemi autor: David Murrin
Tuumarelvade tulek ja maailmalõpu oht on seda dünaamikat veidi muutnud, nagu näitas külma sõja lõpp. Kui vanadel aegadel neelati lagunevad impeeriumid tugevamate poolt alla, siis tänased tuumarelvade omanikud on selle eest kaitstud ning saavad formuleerida enda uue kehastuse. Euroopale on kasulik, kui USA oma raketikilpi täiustab ja kontinenti kaitseb.

Kes graafikuid tunnevad, siis nende jaoks avaneb siin äärmiselt
kõhe pilt, kuna lapsi on nii vähe, nagu oleks mingi katk üle käinud.
Kontinenti ootab vältimatu kollaps, sest põlisrahvas ei asenda end
järeltulijatega.
Euroopa on ehe näide kontinendist, millest on järgi jäänud pärand. Teise maailmasõja järel lagunenud impeeriumite asemel on Euroopa võtnud eesmärgiks ehitada üles Euroopa Liit, mille eesmärgiks on olla suurem riikide kollektiiv. Tõsiasi on aga see, et EL on Saksamaa ümber koondunud Euroopa rahvastest kokkusurutud konglomeraat. EL tuumikriikide iive on tänaseks negatiivne ning on selge, et kaua ei suuda ta sellisel kujul püsida. Brexit tähistab võimukeskme nihkumist Saksamaalt Suurbritanniasse ning kui EL kunagi laguneb, sünnib brittide ümber uus põhjapoolsete riikide koalitsioon.

Kokkuvõte


Sõjad näitavad impeeriumite eluiga ning kui seda lihtsat tõde tunnistada, on võimalik ajalugu lahti harutada ning mineviku õppetunde sellesse konteksti asetades nii tänase kui ka tuleviku kohta järeldusi teha. Impeeriumi viis faasi on õpetlik mudel tänase mitmepolaarse maailma jaoks.
The Wars of the WCSE.
Skeemi autor: David Murrin
Järgmiste suurte konfliktide vedavaks jõuks saab olema Hiina tõus sõjaliseks suurvõimuks, mis ähvardab USA troonilt tõugata. See dünaamika on välja toodud alljärgneval skeemil, mis näitab jõudude nihet Läänest Itta. Samal ajal, kui Lääs kahaneb, teeb Ida selle arvelt võimsa tõusu.
The Great Power Shift West to East.
Skeemi autor: David Murrin

Järeldused


Inimelu on võrreldes riikide omaga enamasti äärmiselt lühike. Me ei näe suuremaid protsesse, vaid keskendume sellele, mis meil hetkel silme ees. Mis hetkel olemas, näib meile alati igavesena, sest erinevate nähtuste eluiga võrreldes inimeste omaga on erinev. Nagu koduloomad näevad meid surematute jumalatena, näeme meie riike igaveste nähtustena.

Ma mõistan, miks näiteks rootslased kramplikult oma illusioonidest kinni hoiavad ja keelduvad märkamast ülekäte läinud immigratsiooniprobleemi. Nende vaatevinklist on neil maailma turvalisim heaoluriik, kus sotsiaalne turvavõrk abistab igatüht, kellele elu halastanud pole. Nad näevad, et nende kodumaa on sõbralik koht, kus kõik võivad oma unistusi realiseerida, kartmata võimalikust kategoriseerimisest tulenevaid tagakiusamisi. Seal pole vahet, kas oled põlisrootslane, soomlane, nigeerlane või vietnamlane - kõigil on võimalus turvalises keskkonnas oma elu üles ehitada ja väärika inimväärse kohtlemise osaks saada. Kui kõik sõbralikult koos elavad, siis peaks riik ju igavesti kestma, eks ole? Kui täna pole midagi juhtunud, vaevalt et siis ka tulevikus juhtub, on ju nii?

Samas püüavad rootslased meeleheitlikult ignoreerida pommiplahvatusi, somaallaste jõukude omavahelisi arveteõiendamisi ja hoidku jumal - rootslaste negatiivset iivet. Nad ei arvesta sellega, et kui nad ise lapsi ei tee, tulevad ja teevad neid mõned teised, kes ei pruugi Rootsi kultuuri nii väga austada. Mõne põlvkonna pärast pole Rootsi enam see endine külalislahke Rootsi, mis sisserändajale tervitusraha jagas, vaid tüüpiline kolmanda maailma solgiauk, kus turvavõrk vedeleb juba ära nätserdatuna maas.

Milles see auto süüdi oli?
Miks see läänemaailmas nii läheb? Miks toimuvad sellised protsessid nii Rootsis, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal? Süüdi on läänelik arrogantsus, sest lääneeurooplased peavad end teistest moraalselt kõrgemaks ning soovivad helde käitumisega oma ego rahuldada ja selle läbi indulgentsi soetada - "Ma nüüd annetasin, ma olen nüüd temast parem". Aastakümnetepikkune lodev elu on minetanud nende kriitikameele ning moraalse kõrgema tunnetuse saavutamiseks lubatakse enda riiki ka igasugused tolgused, kes seal siis autosid katusele keeravad ja prügikastidele tuld otsa topivad.

Lääne elujõud on kustunud ning selle impeeriumid on kas kokku vajunud või sinnapoole teel. Läänel puudub see suurem idee või eesmärk, mis islamimaailmal ja Hiinal olemas on - islamiusulised elavad Allahi nimel, samas kui hiinlased soovivad luua globaalse autarkilise Hiina impeeriumi. Lääne inimene supleb aga võlgades, püüdes hoida end hingetus materiaalses maailmas naabrist kõrgemal. Vabal ajal ülistatakse igasuguseid lollusi, vahitakse päev otsa mingeid debiilseid videosid ja elatakse kuulsustele kaasa nagu pereliikmetele.
Samal ajal Hiinas istuvad õpilased raamatukogudes ja tuubivad valemeid pähe, et karmis konkurentsis vähemalt ülikooli sissegi saada. Võtku meid vanapagan, Hiina põhikooliõpilased teavad juba rohkem kui Lääne üliõpilased. Selline on tasemete vahe. Ja me veel arvame, et meil on siin põgenikevoolude keskel üleüldse mingit lootust enda kultuuri säilitada.

19. sajand oli Eesti sajand. Me vabanesime "feodaalsest" orjaikkest, asusime talusid päriseks ostma, korraldasime esimese laulupeo ning tekkis unistus päris oma Eesti riigist. Tollal oli meil ideaal, mille poole pürgida ning rahvas leidis selle läbi endas elujõu. Kui aeguma kippuvad impeeriumid üksteist verest tühjaks lasid, avanes meile 20. sajandi alguses harukordne võimalus proovida, kuidas meil riigi tegemine välja tuleks. Sõda ja okupatsioonid küll räsisid noort riiki, aga 1991. aastal saime teise võimaluse. Täna peame tõdema, et tollane ühtekuuluvustunne ja vaimustus on täielikult kadunud. "Täitke maa lastega" on asendunud pagemisega Soome, et endal eluvaimu sees hoida. Nukrad lagunenud talud ja mahajäetud kortermajad väikelinnades illustreerivad üldist allakäiku, mida Euroopa läbi elab.

Lääne tsivilisatsioonil on juba ilmselged kõdunemise tunnused, aga paljud püüavad seda aina valjuhäälsemalt eitada. Kahjuks ei saa me sinna ka midagi parata, sest loodusseadusi muuta ega tühistada ei saa, vaid peame kogu protsessi isiklikult läbi käima ja kõik vastu võtma. Lääne periood on lõppemas ning näeme oma silmaga Ida tõusu. Ma võin lugejat rõõmustada, et kunagi tuleb taas Lääne aeg, aga meie seda lihtsalt ei näe.
Kuulus ütlus:
"Rasked ajad loovad tugevad mehed,
tugevad mehed loovad head ajad,
head ajad loovad nõrgad mehed,
nõrgad mehed loovad rasked ajad."
Kogu selle mõtiskelu valguses on see ülaltoodud "meem" hoopis uue tähenduse omandanud. Lootus. Lootus sureb viimasena.

Sunday 2 February 2020

Tartu rahu 100

Täna 100 aastat tagasi ehk 2. veebruaril 1920 allkirjastati Tartu rahu! Palju õnne meile!