Thursday 27 December 2018

Tagasi jõusaalis

Sõbranna mees hakkas jõusaalis käima, rääkis mulle kord mu elukaaslane. Ta soovitas mulgi see tee ette võtta, sest seltsis ikka segasem, kuigi rõhutas, et mingit sundi pole. See juhtus kusagil novembrikuu keskel või lõpus, mistõttu vaba raha polnud kusagilt võtta. Tuletagem meelde, see oli just peale Soome avantüüri, mil "uue" vana töökoha palk oli veel saabumata.

Suhteliselt poolkogemata sattusin detsembrikuu alguses siiski jõmmi, sest mul endalgi olid mõtted kehalise koormuse kasvatamise suunas liikunud. Kuna kahekesi käimist pean sisukamaks, olengi nüüd mitu nädalat täitsa vabatahtlikult jõusaalimaailmas viibinud. Ma alguses arvasin, et korra käin moepärast ära ja jätkan siis kodus logelemist, aga olen siiamaani ülepäeviti käinud kui kellavärk. Vägev on see, et töökoht pakub kvartaalselt ka teatud summa ulatuses sporditoetust, mistõttu enam ei saa ma rahalisi raskusi kuigi veenva argumendina kasutada.
Viimati külastasin jõusaali umbes 6-7 aastat tagasi TTÜ-s, ca 10 aastat tagasi vehkisin keskkoolis lõdvalt 70-80 kg rinnalt suruda. Täna on aru saada, et peab veel paraja tee käima, sest sellised raskused panevad mul käed värisema ja korraga tõstan alla 10 korra (Protip: Kerge vingedamine aitab korduste arvu tõsta!).

Tunne on hea, sest esiteks olen iseenda aja peremees. Kunagi väiksena ma lausa jälestasin karates käimist, sest alati pidin peale kooli kõigepealt vanavanemate igavas korteris passima ja õhtul teatud ajaks trenni ilmuma. Ma käisin seal vastumeelselt, sest karate polnud absoluutselt minu teema ning see teatud kellaajaks kohale loivamine tüütas ikka surmani ära.

Kuna olen õhtuinimene, siis kõigepealt teen koju saabudes kõik vajalikud toimetused, söön ja punkan, enne kui trenni suunas liigun. Mulle meeldib suhteline privaatsus, mida pakub õhtune päris vähene inimeste hulk ja nende eestlaslik omaette hoidmine, lisaks klapivad minu ja mu uue trennikaaslase kohalolekuajad.

Teiseks saan ma nüüd vajaliku päevase meheliku energia doosi. Ma kohe tunnen, et enam pole ma nii lõtv, väsinud ja laisk kui varem. Meeste seltskond ja meesteteemad on asjad, millest õhtuti alateadlikult puudust olen tundnud.

Kolmandaks ei vahi ma neurootiliselt oma kaalunumbrit, pigem kiikan peeglisse. Ka elukaaslane on juba märkuse teinud, et mida ma enda pekkidest vahin, parem tulgu ma voodisse ära.😅 Aga logiraamatu mõttes mainin ma selle siiski ära - 111,5 kg.

Thursday 13 December 2018

Aldous Huxley "Hea uus ilm"

Kahetsusväärsel kombel olen ulmehuvilisena suutnud elada oma 27 eluaastat nii, et "Hea uus ilm" lugemata. Alles nüüd parandasin ma selle vea ja saan jagada muljeid selle maailmakuulsa teose kohta.

Romaan heidab 20. sajandi esimese poole kirjaniku pilgu hirmuäratavale tehnikast rikutud tulevikule. Põnev oli seigelda maailmas, kus inimesi paljundati tööstuslikult ning nende reflekse kujundati juba katseklaasides. Sellest johtuvalt oli võimalik ülal pidada sügavalt kihistunud ühiskonda, kus valitsesid alfad ning musta töö tegid ära pooldebiilsed deltad.

Minu kui teedeinseneri jaoks oli humoorikas nüanss klaasist autoteede valamine. Eks kirjanikku võlus klaasi siledus, sest tollal muutusid konarlikud autoteed aina sujuvamaks ja vähem auklikuks. Ainult ta ei arvestanud, et klaas on libe kui jää ning habras ja kerge purunema...

Ka tohutu erakopterite uputus mõjub tänapäeva inimesele veidi koomiliselt, sest meie ettekujutuses lendavad tulevikus mingid hõljukid. Samas ma annan au reaktiivlennukite kirjeldusele. Huxley kirjeldas neid kui kiireid reaktiivrakette, aga minule kangastusid kohe silme ette Concorde'd, reaalselt eksisteerinud ülehelikiirusel lendavad reisilennukid. Arvestage, et raamat avaldati esmakordselt 1932. aastal! Sel ajal polnud olemas natside katsetatud reaktiivhävitajaid, mistõttu annan autorile selle ennustuse täidemineku eest au.

Ja nüüd siis kõige tähtsama asja kallale, milleks on sisu. Raamatu kandev idee seisnes selles, et see tehnoloogiline tulevikuühiskond keskendub vaid lihalikele himudele, elimineerides sealjuures ka haigused, vananemise ja üleüldised ebamugavused. Selle eest on inimesed kaotanud oma inimlikkuse ehk peresuhted ("ema" ja "isa" olid rõvedad väljendid) ja jumala. Elati lihtsat ja tühist elu - kõigepealt tööle, siis lõbutsema ja see kõik uuesti algusest peale. Regulaarselt peeti ka rituaalseid ühisolenguid, mis meenutasid sisult natuke "Mister Costello - kangelane" juttu. Kui tekkis ka raskusi, oli alati abi soma'st, mingist LSD taolisest droogist.

Raamat jälgib mitme inimese käekäiku ning kulmineerub Metslase saabumisega reservaadist, kes tekitab oma inimlike külgedega parajat furoori. Ainult et Metslane mulle ei meeldinud, sest see pealiskaudne mehike võttis kogu au endale. Oleksin soovinud jälgida pigem teiste tegelaste arengut, mis kui vaheda noaga läbi lõigati. Ma olin jumala kindel, et teised muutuvad veelgi mässumeelsemateks, liiguvad põranda alla ja hakkavad režiimi vastu mässama, aga... Kõik seisavad lihtsalt rahulikult nagu lambad tapamajas ja ootavad enda saatmist kuhugi Islandile. Nad oleks võinud näiteks kontrolöri pantvangi võtta, et enda nõudmisi saada, sest nad ju vestlesid häirimatult viimase kabinetis, ilma mingite ihukaitsjateta. Kuigi autor väitis, et need tegelased polnud ühiskonnaga rahul, siis nende enda teod seda küll kuigi veenvalt ei peegeldanud.

Algus oli paljutõotav ning ma ise juba kujutlesin, milline meeletu möll varsti lahti läheb, aga kõik nn mässumeelsed olid nii väljapeetud ja kombekad, mistõttu midagi suurt ei toimunudki. Ainult see Metslane kippus vahel räuskama ja avalikku korda häirima, aga midagi mõistlikku ei teinud temagi. Põrandaaluse liikumise organiseerimise asemel hakkas see vend ennast nuudiga peksma, nii et veri ja Shakespeare'i tsitaadid lendasid. Vaat' see šokeeris mind, sest see hull käitus kui keskaegne veendunud kristlane, kartes mingeid moraalseid patte.

Just see, et teiste tegelaste nn elukäik järsku tuimalt katkes, valmistas mulle tohutu pettumuse. Ma oleks soovinud näha peale Metslase enesetappu näiteks teiste reaktsiooni. Nad oleks saanud mõtiskleda Metslase enesetapu põhjuste üle ja mingile suurele järeldusele jõuda, aga ei. Seal oli nii palju potentsiaali, et vägisi jäi mulje, nagu oleks tüdinud Huxley oma pooliku käsikirja kõrvale lükanud.

Ehk olen ma Star Wars'ist ja muust moodsa aja loomest ära rikutud või pole minus seda "õiget" diipi kirjanikusoont, aga mulle see lugemine igatahes kuigi meeltmööda polnud ning pean teost ülehinnatuks. Tõestus - üsnagi lühike alla 200 leheküljeline teos venis mu käes tublisti üle kuu aja. Loodud maailm oli küll vägev, aga Huxley unustas sinna kahjuks põnevaid seiklusi lisada.

Wednesday 5 December 2018

Kiriku tõeline pale

Mul vanematel oli tarvis üks lepakene langetada, seega käisin üle-eelmisel nädalavahetusel neil abiks. Eriti hea oli see, et kogu puidu sain ma endale, mistõttu ladusin peaaegu kõik väiksesse autosse. Hämmastav, et vaid kolm paksu halgu jäid maha. Noh, me käisime ju koer Bennoga, mistõttu ei saanud ma tagaistme tuge alla lasta.

Nii, jõudsime koju ning ma mõtlesin, et olen taibukas ja panen auto kohe puukuuri juurde. Häda seines vaid selles, et puukuuri juurde jättes blokeerib auto ligipääsu kiriku maale. Juba tagurdades nägin, et keegi soovib startida, seega liigutasin auto kähku eest, kuigi ta juba hakkas ka äärekivi pealt mööduma, aga siis suundus teele tagasi. Olgu nii, veendusin, et liikujatega on kõik, talutasin Benno tempoga tuppa ning tõin kuurivõtme. Asudes kuuri lukku avama, nägin, et jälle oli keegi autole sappa võtnud. Ma pean vajalikuks rõhutada, et mingit meeletut liiklust pole seal kunagi olnud, mistõttu eeldasingi, et see varasem auto oli see juhuslik üks liikuja tunnis.

Läksin jalutasin juhi juurde ja soovitasin kõrvalt mööduda nagu eelmine auto oli hakanud tegema. Selle asemel teavitas proua, et tegu on kiriku maaga ja et ma ajagu oma auto kohe eest. Kuna ma teadsin, et temal on 100% õigus, ajasin ma vastu klähvimata auto minema (ma olen ikkagi päris hästi kasvatatud mees). Võrdluseks, kui ma pärast auto tagasi kuuri äärde ajasin, kulus mul laadimiseks kuni 5 minutit, mitte enam.

Jah, tädikesel oli igas mõttes õigus, seda ma tunnistan. Ainult mind häiris üks asi. Ma olen alati kirikuinimesi kujutlenud kui rahulikke, tasakaalukaid ja mõistvaid inimesi, kes teisi aitavad. Selle asemel sattusin kokku üsna tigeda prouakesega, kes käitus kui mingi linnajao omanik. Tal poleks tükki küljest võtnud, kui ta oleks näiteks oma abi pakkunud, et puit kiiremini maha saada või oleks lihtsalt kõrvalt möödunud ja see postitus oleks olemata.

Suurepärane reklaam kirikule. Olgem siis jumalakartlikud, õelad ja ajame jumala (pun!) eest jäigalt oma õigust taga, kui üks naaberelanik kord aastas 5 minuti jooksul mingit kraamimist korraldab. Ja nüüd patust puhtaks ja marss kirikusse!