Sõbranna mees hakkas jõusaalis käima, rääkis mulle kord mu elukaaslane. Ta soovitas mulgi see tee ette võtta, sest seltsis ikka segasem, kuigi rõhutas, et mingit sundi pole. See juhtus kusagil novembrikuu keskel või lõpus, mistõttu vaba raha polnud kusagilt võtta. Tuletagem meelde, see oli just peale Soome avantüüri, mil "uue" vana töökoha palk oli veel saabumata.
Suhteliselt poolkogemata sattusin detsembrikuu alguses siiski jõmmi, sest mul endalgi olid mõtted kehalise koormuse kasvatamise suunas liikunud. Kuna kahekesi käimist pean sisukamaks, olengi nüüd mitu nädalat täitsa vabatahtlikult jõusaalimaailmas viibinud. Ma alguses arvasin, et korra käin moepärast ära ja jätkan siis kodus logelemist, aga olen siiamaani ülepäeviti käinud kui kellavärk. Vägev on see, et töökoht pakub kvartaalselt ka teatud summa ulatuses sporditoetust, mistõttu enam ei saa ma rahalisi raskusi kuigi veenva argumendina kasutada.
Viimati külastasin jõusaali umbes 6-7 aastat tagasi TTÜ-s, ca 10 aastat tagasi vehkisin keskkoolis lõdvalt 70-80 kg rinnalt suruda. Täna on aru saada, et peab veel paraja tee käima, sest sellised raskused panevad mul käed värisema ja korraga tõstan alla 10 korra (Protip: Kerge vingedamine aitab korduste arvu tõsta!).
Tunne on hea, sest esiteks olen iseenda aja peremees. Kunagi väiksena ma lausa jälestasin karates käimist, sest alati pidin peale kooli kõigepealt vanavanemate igavas korteris passima ja õhtul teatud ajaks trenni ilmuma. Ma käisin seal vastumeelselt, sest karate polnud absoluutselt minu teema ning see teatud kellaajaks kohale loivamine tüütas ikka surmani ära.
Kuna olen õhtuinimene, siis kõigepealt teen koju saabudes kõik vajalikud toimetused, söön ja punkan, enne kui trenni suunas liigun. Mulle meeldib suhteline privaatsus, mida pakub õhtune päris vähene inimeste hulk ja nende eestlaslik omaette hoidmine, lisaks klapivad minu ja mu uue trennikaaslase kohalolekuajad.
Teiseks saan ma nüüd vajaliku päevase meheliku energia doosi. Ma kohe tunnen, et enam pole ma nii lõtv, väsinud ja laisk kui varem. Meeste seltskond ja meesteteemad on asjad, millest õhtuti alateadlikult puudust olen tundnud.
Kolmandaks ei vahi ma neurootiliselt oma kaalunumbrit, pigem kiikan peeglisse. Ka elukaaslane on juba märkuse teinud, et mida ma enda pekkidest vahin, parem tulgu ma voodisse ära.😅 Aga logiraamatu mõttes mainin ma selle siiski ära - 111,5 kg.
No comments:
Post a Comment