Klassikaline valitseja ideaal
Võim pole mingi selline asi, mida niisama huvi või nalja pärast kätte võtta ja sellega meelelahutuseks mingit hookuspookust korraldada. Võim on äärmiselt delikaatne tööriist, mida võivad kasutada vaid need, kes oskavad sellega midagi produktiivset ette võtta. Oma olemuselt on võim isiksuse laiendaja, sest võimu omaja viib esmajärjekorras ellu just temale olulisi ideid ja lahendusi. Oskamatute ja/või vaimselt tasakaalutute inimeste käes võim korrumpeerub ning sünnivad väärastunud nähtused. Vaimselt tasakaalukate inimeste käes käitub võim instrumendina, mis loob vajalikke ja elujärge edendavaid nähtusi.
Siit järeldub, et valitsejal peab olema sisemine seadusteülene moraalikoodeks, mis teda abistaks. Hästi välja arendatud moraalitunnetus seiskab juba eos kõik koletud ideed, mille elluviimine sobiks valitsejale kui indiviidile, kuid mõjuks rahvale laastavalt. See tähendab seda, et valitseja mõtteviis peab peegeldama kogu rahvast kui tervikut, mitte teda kui ahnet indiviidi. Valitseja peab lähtuma arusaamast, et rahva paranev eluolu parandab ka tema isiklikku eluolu ning need asjad peavad olema omavahel seoses. Kui võrrandist ei õnnestu eemaldada egoismi, siis võib mõelda ka nii, et rahva parem elujärg toidab majandust ning võimsam majandus avab valitsejale suuremaid võimalusi eneseteostuseks. Näiteks puudub igasugune loogika, kui nälgiv rahvas vireleb elu ja surma piiril, samas kui valitseja ehitab endale vägevat isiklikku lõbustusparki. Mida ta järgmisel aastal kidura maksuraha eest endale lubada saab, kui selleks ajaks on pool rahvast nälga surnud?
Seadused, mood ja poliitilised suunad muutuvad, samas mõned asjad jäävad alati samaks. Universum jätkab lähiajal oma paisumist. Maa tiirleb ümber Päikese. Inimene vajab eluks õhku, vett ja toitu. Järelkasvu loovad ainult mees ja naine. Inimene eelistab istuda pigem pehmel toolil, mitte naeltel. Samaväärsete tingimustega tööpakkumiste puhul valib inimene reeglina suurema palgaga töö. Valitseja mõistab neid tõsiasju ning lähtub objektiivsest tõest. Valitseja taipab, et kui elevandile gepardi muster peale joonistada, ei muutu londiline kiireks sprinteriks. Valitseja suudab orienteeruda ajas ja ruumis ning eristada tõde umbluust. Valitsejal peavad olema nii loogiline taip kui ka parajalt laiad teadmised, vältimaks manipulatsioonide ohvriks langemist. Kui laialt naeratav nõunik soovitab valitsejal pea ahju pista, tasuks enne järgi mõelda, kelle huve see teenida võiks.
On paratamatu, et valitsejaks sobivad pigem kogenumad inimesed. Noortel pulbitseb hinges teatav rahulolematus, ebakindlus ja soov end tõestada. Noortel pole täielikult välja arenenud nii mõõdukus, väärikus, au kui ka ohutunne ning sageli kiputakse tagajärgi valesti hindama. Ettevaatliku kaalutlemise asemel tormatakse pea ees seiklustesse, saatjaiks sageli õnnetused. Elukogenumad inimesed seevastu on oma "sarved" maha jooksnud ning suudavad näha maailma rahulikuma ja kainema pilguga. Kui noored kipuvad unistama utoopiast (vabadus, vendlus, võrdsus), siis kogenumad indiviidid näevad selliste ideede vajakajäämisi, märkavad nende ajaloolisi veriseid mustreid ning ei kipu sellest lähtuvalt sääraseid radikaalseid ettevõtmisi teostama, keskendudes pigem aeglasemale, aga kindlale "tootlusele".
Valitseja peab une pealt teadma, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda see tõenäoliselt ongi. Kui firma võib endale pankrotistumist lubada, siis riigi puhul on selline asi välistatud. Koondatud töötajad hakkavad uusi töökohti otsima, aga pankrotistunud riik ei taga enam oma rahva ellujäämist, jäädes teiste riikide meelevalda. Valitseja teab, et tema rahval on vaid ainuke riik; praegustes oludes pole võimalik kusagil mujal puhtalt lehelt uut riiki alustada.
Valitseja mõtleb riigist ainult igavikulises mõõtmes. Tõsi, ükski riik pole igavene, sest viimaks lagunes ka võimas Rooma impeerium. Asi on selles, et me ei tea, palju meie riigil aega on, aga peame arvestama, et meie järeltulijatel võib riigi ressursse vaja minna ka 100, 1000 või 10000 aasta pärast. Valitseja ei või lubada endale luksust elada nii, et homme tulgu või veeuputus.
Inimese psühholoogilised omadused
Et valitseja saaks arendada vajalikke iseloomujooni ja teadmisi, peab ta olema teadlik, mis instinktid ja psühholoogilised omadused inimesel kui elusolendil on. Inimese peamised omadused on ellujäämisinstinkt, ahnus, paljunemise vajadus ja patustamise soov. Lühidalt öeldes soovib iga indiviid enda elu kindlustada, pikendada ja võimalikult mugavaks muuta.
Tavaline tasakaalutu inimene, kes pole endas eraldi empaatiat ja tahtejõudu arendanud, ei sobi valitsejaks, sest sellele positsioonile saades hakkab ta instinktiivselt enda isiklikku heaolu kindlustama, millele annab hoogu loomulik ahnus, nii et alamatele jäävad vaid raasukesed. Pole juhulik, et just keskajal suutsid kuningad end kõige paremini talitseda ning neid hoidis vaos ka kaugele arenenud autunne, sest sel ajal kasvatas kirik inimesi vooruste raamides elama ning hoiduma surmapattudest. Samuti kasvatati tulevasi valitsejaid lapseeast saadik olema aulikud, vaprad, armulised ja õiglased. Pole tähtsust, kas kirikul ja religioonil oli jumala olemasolu suhtes õigus või mitte, aga säärane mehhanism suutis inimestes välja tuua nende parimad omadused.
Mitmete tegurite koosmõjul on tänapäevaks kiriku roll lääne ühiskonnas taandunud ning sobilikku valitsejakandidaati on äärmiselt raske leida. Meie kõigi surmapattudele allumine ja kartmatus kõrgemate jõudude ees saboteerib juba eos võimalikke katseid olla hea ja õiglane valitseja. Võime järeldada, et seoses kiriku mõju taandumisega on saanud ümber ka ainuvalitsejate ajastu.
Erinevad valitsemisvormid
Tuleb ära märkida, et kapitalism ja kommunism on pigem majandussüsteemid, seega nendel me pikemalt ei peatu.
Autokraatia - ühe isiku võim, näiteks diktatuur ja monarhia.
+ kiire reageerimine
+ otsuste ühtsus ja massi homogeensus
+ valitseja suur kogemus
+ üks tugev valitseja on rahva ühendajaks
- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte
- valitseja tujude meelevallas elamine; valitsejal võib kaduda huvi rahva käekäigu vastu; etteaimamatus
- üksikisikust valitseja teeb paratamatult vigu, sest ei oma detailset ülevaadet kogu riigist
- puudub mehhanism valitseja vahetamiseks, mis võib viia veriste ülestõusudeni
- ebaefektiivsus mikromajandamise läbi
Ebapädevate näited:
Natsi-Saksamaa - kuigi Hitler turgutas Saksamaa majanduse sõjatehnika tootmisega üles, kukkus ta strateegi ja kindralina läbi, sest riigi toimimise skeem oli ekspansiivne röövvallutamine; ta ei kuulanud oma nõuandjaid, vaid juhtis puudulike teadmistega suuri vägesid; juutide hävitamisega meelestas ta kogu maailma Saksamaa vastu; oleks Hitler tankide asemel näiteks autosid, raadioid ja eramaju tootnud, oleks meie ajalugu kõvasti teistsugune.
Põhja-Korea - Kimid mikromajandavad oma riigikest, tungides iga kodaniku eraelusse, lubamata neil ise oma elu reguleerida; mikromajandamine ei jõua ilmselgelt igasse nurka ning riigijuhtide kehvakesed teadmised looduse toimemehhanismidest on taganud majandusliku suluseisu.
Mao Zedong, Pol Pot - idee tappa miljoneid "klassivaenlasi" lõppeb alati "hästi"; riigid vaevlesid agraarmaadena veel mitu aastakümmet peale suurte juhtide surma.
Demokraatia - inimeste võim, ka ohlokraatia (masside võim).
+ enamuse tahte arvestamine
+ üksikisiku tagatud turvatunne, kõrgem moraal
+ sõna- ja arvamusvabadus
+ iga üksikisiku teoreetiline võimalus valitsemises kaasa rääkida
+ isereguleeruv automaatne süsteem
- sisuline otsustusvõimetus, kuna peab kõigiga kokkuleppele jõudma
- aeglane otsustamisprotsess, eriti ohtlik kriisiolukorras
- tavakodaniku jaoks piirdub valitsemine kord 4 või 5 aasta tagant hääletamisega
- valituks osutuvad eelkõige rikkamad ja endast parema mulje loojad, kellest saavad elukutselised karjeristid
Ebapädevate näiteid:
Silmatorkavat näidet on raske välja tuua, aga kõiki demokraatlikke riike iseloomustab populistide esiletõus ja hedonistliku elustiili eelistamine rahvusliku julgeoleku tagamise asemel (eriti Lääne-Euroopa). Suureks probleemiks on lühikeste valimistsüklite tõttu juurdunud võimurite lühinägelik perspektiiv.
Oligarhia - väikese priviligeeritud grupi võim. Siia alla kuuluvad mitmed spetsiifilised valitsemisvormid nagu näiteks aristokraatia, meritokraatia, plutokraatia, tehnokraatia ja teokraatia.
+ teatud ihaldatud omaduste reljeefne väljatulek
+ etteaimatav valitsemissuund
+ tugev poliitiline kontroll, konkurendid ei saa juba saavutatut ära lõhkuda
- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte
- priviligeeritute huvid viivad kõrge korruptsioonitasemeni ja kartellikokkulepeteni, mis tavakodaniku elukvaliteedile laastavalt mõjuvad
- puudub vahend valitsejate vahetamiseks
- otsustamisprotsessi on kaasatud vaid väike eluvõõras grupeering, mis ei tunne suurte rahvahulkade tõelist eluolu
Ebapädevate näiteid:
Vene Föderatsioon - 1990ndate Venemaad iseloomustas demokraatia läbikukkumine, mis moondus oligarhiaks koos paraja annuse autoritaarsusega. Muidugi oli seal peamiseks põhjuseks juba mongolite ajal Vene ühiskonda põimunud korruptsioon, aga NSVL-ist peremeheta jäänud suured varandused meelitasid kohale saamamehed, kes olukorda sugugi ei parandanud. Et rahvuslik rikkus on teisendatud superjahtide ja välismaiste villade kujule, on riik jäänud arengus toppama, omandades paljude silmis ka läbikukkunud riigi (failed state) staatuse.
Pakutavad alternatiivid
Meritokraatia - täitevvõimu teostavad ametnikud valitakse ametikohale nende võimeid ja oskusi hinnates.
Tehnokraatia - täitevvõimu teostavad ideoloogiliselt neutraalsed tehnilised eksperdid, kes lähtuvad otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.
 |
| Tehnokraatia sümbol. |
Meritokraatia ja tehnokraatia ülesandeks on tagada valitsejate oskuste pagas, et otsustamisel ei jääks asi teadmiste puudumise taha. Kuna juhtivate ametikohtade hoidjatel on komme jätta endast alati asjalik mulje ja iga hinnaga oma reputatsiooni kaitsta, võidakse silmagi pilgutamata teha kahjulikke otsuseid. Teadlaste mentaliteet on mõnevõrra erinev, sest nende primaarseks huviks on selgitada välja tõde, isegi kui see tähendab kogu maailmale oma eksimuse tunnistamist.
Muidugi on meritokraatial ja tehnokraatial omad puudused, aga nende valitsemisvormide pakutavad printsiibid võiks olla aluseks tuleviku valitsemisvormidele. Ajad, kombed ja tõekspidamised on pidevas muutumises ning valitsemisvormid kipuvad seetõttu aeguma. Ongi paras aeg midagi uut sünteesida, mis tuleviku väärtustega ühilduks.
