Oleme keset suurt kultuurirevolutsiooni ning näeme oma silmaga, kuidas mõisteid ümber defineeritakse ja parkidele isikupära lisavaid kujusid maha kangutatakse. On alanud suur sõda sümbolite vastu ning kaitstud pole ka kaubamärgid. Nüüd järsku ärkavad kõik firmajuhid ja avastades, et nende kaubamärgid on rassistlikud, kihutavad neid palehigis muutma.
Tegelikult pole asi üldsegi selles, et nüüd järsku võetakse silmaklapid ära ja avastatakse otse enda nina all kummalisi asju. Tegelik jõud, mis seda protsessi käivitab, on hirm. Hirm rongist maha jääda. Hirm kaotajate poolele jääda. Hirm kaotada ärikasum. Praeguses aegruumis on moes must nahavärv, vähemuslus ja solvumine ning firmad püüavad käibe kaitsmiseks seda trendi ära kasutades pööbli silmis nn heasse nimekirja jääda.
Kogu see protsess on minu tagasihoidliku mõistuse jaoks pehmelt öeldes vastuoluline. Muutusi tagant õhutav seltskond väidab, et oleme kõik võrdsed, samas märkavad ja rõhutavad just nemad kõige rohkem erinevusi. Kedagi jälle kiusati taga, sest ta oli musta värvi, ometi jutlustavad nad teise suupoolega, et oleme kõik võrdsed ja rasse ei eksisteerigi. Oleme võrdsed ja sugu olevat vaid sotsiaalne väljamõeldis, aga ometi nähakse kõikjal seksismi ja soolisi palgalõhesid. Transsooliste olemasolu pole mõtet siin vist mainima hakatagi, sest vasakpoolse seltskonna maailmapilt variseks siis liiga kergelt kokku (transsoolised on väidetavalt oma sugu muutnud, kuigi radikaalsemad püüavad meid samal ajal veenda, et sugu on vaid sotsiaalne looming). Seksuaalvähemused toovad oma magamistoa tegevused kõigile imetlemiseks tänavatele, kuigi teoreetiliselt ei tohiks selleks vajadustki olla, kuna oleme igas valdkonnas absoluutselt võrdsed. Katsu sa siis selles segapudrus orienteeruda.
Kui me kõik nii võrdsed oleme, siis miks me nii erinevad välja näeme? Miks meil erinevad teadmised ja oskused on? Miks meil erinev maitse on? Miks me erinevaid keeli räägime? Miks me poliitilist üksmeelt ei saavuta? Miks eksisteerivad minusugused rassistlikud/natslikud vastuhakkajad, kes globaalse Eedeni aia projekti saboteerivad?
Sest väide, et me oleme võrdsed, ei pea paika. See on vale, millega liberaalid püüavad elu hammasrataste vahele jäänute hääli ja toetust, ajamaks üleilmse paradiisiaia projekti. Nii palju kui ma seda ideaalühiskonda ka ei sooviks, pole ega hakka elu kahjuks iial nii roosiline olema, nagu vasakpoolsed seda revolutsiooniga teha soovivad. Kahjuks on see eluline tõsiasi, et mõned on kavalamad ja teised lihtsameelsemad, mõned ilusamad ja teised inetumad, mõned pikemad ja teised lühemad. Paraku see lihtsalt on nii ning ükski seadus seda muutma ei hakka. Pole tähtis, kas oleme me ise nii välja arenenud, on meid loonud sellisteks maaväline tulnukakäsi või Jumal ise, oluline on mõista selle asjaolu paratamatust.
Sõnasõda
Sõnavabadust on viimasel ajal tibusammude kaupa koomale tõmmatud, vältimaks mõne kitsa ringi esindaja tunnete haavamist. Me ei saa sellest igapäevases elus arugi, aga pilk aastakümnete taguste teleseriaalide ja raamatute maailma tabab kontrasti üsna lihtsalt. Vanasti oli tavaline, et härrasmees avas daamile ukse, keegi sai "pedede" käest peksa, valge naine kandis idamaade stiilis kleiti (cultural appropriation) või hoidku jumal - ühel Rootsi tütarlapsel oli "neegrikuningast" isa. Kui sellised asjad leiaks aset täna, kostaks marginaalide kume ulg stratosfäärini välja ning kõik asjaosalised avastaks end kohtust. Ühesõnaga, meie "vabas" ühiskonnas võime me rääkida kõigest kuni solvumisbarjäärini.
Üks groteskseks kiskunud näide oli just sel teemal, kui tuntud raadiohääl nõudis valuraha ning asi suure kella külge pandi. Inimesed avaldasid oma arvamust ning selle eest kaebas solvunu nad kohtusse, et saada pisut taskuraha ja ka ebasiiraid vabandusi. Filosoofiliselt küsiks, mis väärtus on ruineeriva rahatrahvi hirmus pomisetud sunniviisilisel vabandamisel? Ja kas raha tõesti kompenseerib "hingelisi haavu"? Pigem on tegu koha kätte näitamise ja enesekehtestamisega võimumängus nimega elu, millest me kõik osa võtame.
Tõsi, igaüks vastutab oma sõnade eest ise ning ma ei pea kommentaatorite sõimu just kõrgklassiliseks, aga minu robustse arusaama kohaselt on asi lihtne - meil kas on või puudub arvamusvabadus. Kui sõnade eest saab rahaliselt karistada, siis kas on meil vaba voli arvata, mida soovime? Kellegi sõimamist ma ei õigusta, aga pahatihti kipub kibedate sõnade varjus olema õigustatud kriitika ja tõde, mida solvatu kaitserefleksidega ignoreerib. Üks asi on solvang, mis ebaproportsionaalse tähelepanu osaliseks saab, teine asi on solvangu sees peituv mõte, millele võiks suuremat tähelepanu pöörata. Asja liigselt hinge võtmise asemel võiks mõtiskleda selle üle, mis siiski viis kommentaatoreid selliste arvamuste tekkimise ja avaldamiseni.
Üks groteskseks kiskunud näide oli just sel teemal, kui tuntud raadiohääl nõudis valuraha ning asi suure kella külge pandi. Inimesed avaldasid oma arvamust ning selle eest kaebas solvunu nad kohtusse, et saada pisut taskuraha ja ka ebasiiraid vabandusi. Filosoofiliselt küsiks, mis väärtus on ruineeriva rahatrahvi hirmus pomisetud sunniviisilisel vabandamisel? Ja kas raha tõesti kompenseerib "hingelisi haavu"? Pigem on tegu koha kätte näitamise ja enesekehtestamisega võimumängus nimega elu, millest me kõik osa võtame.
Tõsi, igaüks vastutab oma sõnade eest ise ning ma ei pea kommentaatorite sõimu just kõrgklassiliseks, aga minu robustse arusaama kohaselt on asi lihtne - meil kas on või puudub arvamusvabadus. Kui sõnade eest saab rahaliselt karistada, siis kas on meil vaba voli arvata, mida soovime? Kellegi sõimamist ma ei õigusta, aga pahatihti kipub kibedate sõnade varjus olema õigustatud kriitika ja tõde, mida solvatu kaitserefleksidega ignoreerib. Üks asi on solvang, mis ebaproportsionaalse tähelepanu osaliseks saab, teine asi on solvangu sees peituv mõte, millele võiks suuremat tähelepanu pöörata. Asja liigselt hinge võtmise asemel võiks mõtiskleda selle üle, mis siiski viis kommentaatoreid selliste arvamuste tekkimise ja avaldamiseni.
 |
| Filosoof Jordan Petersoni vastu protestijad tembeldavad ta kõigepealt vihakõnelejaks ning siis astuvad täiesti varjamatult sõnavabaduse vastu. |
On kohutav mõista, et muutuva tähendusega sõnad on saanud moodsa aja laskemoonaks, millega saab vastase isikliku maine vastu maad lasta. Kasutatakse nii vastase enda sõnu tema enda vastu kui ka kergelt külge hakkavaid häbimärgistus-silte. On õõvastav, et varem kindlaid asju tähistanud sõnad täidavad nüüd muutujate rolli, ajades kõiki segadusse. Sõnade maailma täppisteaduslik osa on asendumas moodsaks kunstiks tituleeritud plätserdistega, mis enam mingit tähendust ei oma. Ja kui keegi julgeb kehtivast narratiivist teisiti arvata, varitseb teda kohtu karvane käsi.
Et säilitada kainet meelt ja mitte uppuda ebamäärasuse umbsesse tiiki, püüame olukorrast mõned järeldused teha. Kogu see provokatiivne agenda on oma põhiolemuselt olemasoleva maailma lammutamine, kus soovitakse uued toiduahelad paika panna. Enesekesksus, ülbus, tänamatus, võimujanu ja mingil määral ka alaväärsuskompleks kannustavad teatud inimmasse olemasolevat tsivilisatsiooni lõhkuma ja korratuse teele asuma.
Igat eriarvamust tõlgendatakse laimu ja vihakõnena ning meisteradvokaatidega kohtusüsteemi manipuleerides püütakse endale suuremaid eeliseid välja tirida. Nõrgenenud lääne tsivilisatsioonis on kadunud nii sisemine tasakaal kui ka side moraalsete alusväärtustega, mistõttu inimesed on unustanud need "päris asjad" ning kisutakse teistega riidu. Saabunud on teatud proovilepaneku ajajärk, kus marginaalid põranda alt välja tulevad ja pirukani pääsemiseks aeguva ühiskonna piire katsetavad. Mõnevõrra sarnaseid jooni võime tõmmata 1960ndate hipiliikumisega, kus põhirõhk oli Vietnami sõja ja rassismi lõpetamisel. Tänapäeval keskendutakse rassismi ümbermõtestamisele, ülistades musti elusid ja uuristades valgete inimeste ühiskondlikku positsiooni. Ilmne näide on suhtumine, et priviligeeritud valge inimese suhtes pole võimalik rassistlik olla ning et valge peab heastama mustale läbi ajaloo tehtud halva nagu näiteks orjanduse tagajärjed mitusada aastat tagasi. Neegrite seas lokkavat kuritegevust põhjendatakse nende allasurumisega kõrgemate ühiskonnakihtide poolt, kuigi õppimisvõimalused on kõigil võrdsed.
Valge heterost kristlasest mehe näol on vähemused leidnud ühise vaenlase, kelle vastu koonduda ja oma frustratsioon välja valada. Loomulikult leidubki selliseid valgeid mehi, kes korruptsiooni au sees hoiavad ning kelle tegude tõttu nõrgemad ühiskonnakihid kõvasti kannatada saavad. Samas unustavad märatsejad, et tänu valgele mehele on meil ka autod, nutitelefonid, arvutid, arenenud meditsiin ja muu tehnoloogia. Keskendutakse ikka mõnele prominentsele kurikaelale ja kopeeritakse tema omadused kogu inimgrupile, et siis hinge kogunenud vihkamist täismõõdus praktiseerida.
Stoilise rahuga teen ma ettepaneku iseendasse vaadata ja leida kadeduse allikad. Miks karjäärile keskenduv valge mees elus tõenäolisemalt läbi lööb kui abiraha otsas kükitavad õnneotsijad? Kas rahulolematud on samal määral vaeva näinud ja ennast harinud kui valge mees? Mis vahe on raskel töötamisel ja kavalal töötamisel? Kas soouuringute kraad on samaväärne insenerikraadiga? Kas seksuaalvähemuste poolt avaldatavale survele vastuseismine muudab elanikkonna enamuse ahistajateks? Kas kõik teised on alati hädades süüdi, mitte inimene ise?
Kui seisame sõnavabaduse ja eneseväärikuse eest, lõpetame oma hädades teiste süüdistamise ning alustame ränka tööd iseenese kallal, suudame me kõik ühiskondlikul redelil kõrgemale ronida.
Teeme asjad selgeks
Et säilitada kainet meelt ja mitte uppuda ebamäärasuse umbsesse tiiki, püüame olukorrast mõned järeldused teha. Kogu see provokatiivne agenda on oma põhiolemuselt olemasoleva maailma lammutamine, kus soovitakse uued toiduahelad paika panna. Enesekesksus, ülbus, tänamatus, võimujanu ja mingil määral ka alaväärsuskompleks kannustavad teatud inimmasse olemasolevat tsivilisatsiooni lõhkuma ja korratuse teele asuma.
Igat eriarvamust tõlgendatakse laimu ja vihakõnena ning meisteradvokaatidega kohtusüsteemi manipuleerides püütakse endale suuremaid eeliseid välja tirida. Nõrgenenud lääne tsivilisatsioonis on kadunud nii sisemine tasakaal kui ka side moraalsete alusväärtustega, mistõttu inimesed on unustanud need "päris asjad" ning kisutakse teistega riidu. Saabunud on teatud proovilepaneku ajajärk, kus marginaalid põranda alt välja tulevad ja pirukani pääsemiseks aeguva ühiskonna piire katsetavad. Mõnevõrra sarnaseid jooni võime tõmmata 1960ndate hipiliikumisega, kus põhirõhk oli Vietnami sõja ja rassismi lõpetamisel. Tänapäeval keskendutakse rassismi ümbermõtestamisele, ülistades musti elusid ja uuristades valgete inimeste ühiskondlikku positsiooni. Ilmne näide on suhtumine, et priviligeeritud valge inimese suhtes pole võimalik rassistlik olla ning et valge peab heastama mustale läbi ajaloo tehtud halva nagu näiteks orjanduse tagajärjed mitusada aastat tagasi. Neegrite seas lokkavat kuritegevust põhjendatakse nende allasurumisega kõrgemate ühiskonnakihtide poolt, kuigi õppimisvõimalused on kõigil võrdsed.
 |
| Lõuna-Aafrika Vabariik. Aparteid on juba aastakümneid läbi, aga haljale oksale jõuavad enamasti vaid valged. |
Stoilise rahuga teen ma ettepaneku iseendasse vaadata ja leida kadeduse allikad. Miks karjäärile keskenduv valge mees elus tõenäolisemalt läbi lööb kui abiraha otsas kükitavad õnneotsijad? Kas rahulolematud on samal määral vaeva näinud ja ennast harinud kui valge mees? Mis vahe on raskel töötamisel ja kavalal töötamisel? Kas soouuringute kraad on samaväärne insenerikraadiga? Kas seksuaalvähemuste poolt avaldatavale survele vastuseismine muudab elanikkonna enamuse ahistajateks? Kas kõik teised on alati hädades süüdi, mitte inimene ise?
Kui seisame sõnavabaduse ja eneseväärikuse eest, lõpetame oma hädades teiste süüdistamise ning alustame ränka tööd iseenese kallal, suudame me kõik ühiskondlikul redelil kõrgemale ronida.
