Friday 29 March 2019

Unenägu

Läinud ööl nägin üht märgilise tähtsusega unenägu ning ma ise liigitan seda selleks haruldaseks momendiks, mis loomeinimestel korra või paar elu jooksul tekib. Tagantjärele võib-olla ei tundugi see nii eepiline, aga tol hetkel, kui ma seda unise peaga kogesin ja kiiresti üles kirjutasin, tundus see tõelise ahaa-momendina.

Kuna elukaaslane äratas mind kogemata keset ööd üles, sain ma mingil määral unenäo üle kontrolli, sellise leebema lucid dream'i variandi. Nii kasutasingi võimalust ja lõpetasin sealse situatsiooni väga kirjanduslikus võtmes. Aga ma kihutan liialt ette, parem alustan algusest.

Olustik oli selline, et maad kattis veel korralik lumekiht ning hilisõhtu tõttu põlesid juba tänavalambid. Kusagil parklas ma igatahes ringi vantsisin, kuni märkasin üht endavanust meest, kelle nimi oli ilmtingimata Ken. Mees kirjutas lume sisse mingi pika ja mõttetiheda teksti ning jäi ootele, kuni keegi tundmatu kirjutas selle alla "surm".
Ma ise pidasin seda väga ilusaks ja sügavamõtteliseks, arvestades jutu konteksti. Ma kahjuks ei mäleta enam, milles see pikk tekst seisnes, aga "surm" sobinud sinna mingil põhjusel vastuseks kui valatult.

Soovisin ka ise igavikulistel teemadel sõna võtta ja kükitasin maha, vorpimaks enda vastust. Algse teksti autor ilmus vaikselt ligi ja jälgis mu kirjutamist. Mingil põhjusel tegin ma seda päris aeglaselt, sest siledad tähed näisid veatud ja meenutasid lausa lihvitud terast. Mu mõttelõng hakkas seoses üles ärkamisega katkema, seega ei suutnud ma edasi kirjutada ja jäin toppama. Lumel ilutsesid tähed:

P E D

Ken raputas pead ja sõnas pettunult:

"Ma tahan su selle eest lumme pikali lükata."

"Milleks? Kas sa üldse tead, mida ma kirjutada tahtsin?"

Ken vaikis, aga ma sain momentaalselt aru, et mees mind ei uskunud.

"Ja mina veel ootasin, et sa mind sõbralikult õlale patsutad ja ütled, kui hea inimene ma olen ja nii edasi," porisesin ma solvunult püsti karates.

Põrnitsesin vihaselt viivuks oma tähti, kuna ma ei teadnud kahjuks isegi, mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Ma teadsin, et soovisin pakkuda parimat filosoofilist kosutust, aga... Solvunult tallasin tähed pudruks ja asutasin end minekule.

"Kuhu sa nüüd lähed?" hüüdis Ken pisut üllatunult.

Peatumata heitsin pilgu selja taha ja karjusin tigedalt:

"PEDE!"

Ma ei näinud tema reaktsiooni, aga minu kujutluses meenutas ta süütut vanamammit, kes just pornograafia olemasolu avastas. Mina aga ärkasin soojas voodis ning palusin elukaaslasel mahla ulatada.

Ah jaa, peaaegu unustasin - pealkirjaks tuleb "Dementsus".

Analüüs

Mida see kõik tähendab? Tõlgendamisvõimalusi on tohtult, aga pakun välja enda oma. Ma arvan, et alateadvus sorteeris välja mingid hirmud ja mõtted ning sünteesis neist mingi unikaalse elamuse, mida ma unenäona kogesin. Usun, et Keni näol oli tegu minu käredate väljaütlemistega, mis minu enda kujul kriitikat vastu said. Kogu asi oli vürtsitatud nii rollide vahetamise kui ka minu reaalelulise kehva mäluga.

Äkki olen ma oma väljaütlemistega liiga karm olnud? Äkki on teised ka sisimas head soovinud, aga olen tõlgendanud nende lombakalt välja kukkunud tegemisi kas lolluse või kurjusena. Ei tea. See unenägu aitas näha asju ka teiste inimeste perspektiivist, aga ma ei saa siiski loobuda oma konkreetusest ja laitmismeelest.

Kui nüüd järgi mõelda, siis mida vaene Ken teisiti teha oleks saanud? Kujutage ette, et olete lumele hästi sisutiheda vaimse teksti kirja pannud ning keegi maalib sinna alla hästi korraliku käega "P E D" ja jääb veel teatraalselt mõtlema, kuidas seda lõpetada. Keni asemel oleks ma tegelikult samamoodi käitunud, vahest ehk isegi lund pähe puistanud. Kellel siis õigus oli? Kas Kenil, kes arvas, et ma tema loomingut solkima kippusin või minul, kes ma oma hiilgava teksti ära unustasin ja kogemata pahatahtliku mulje jätsin?

Nüüd tuleb ka asja uba välja. Ma mainisin oma kehva mälu, mis tegelikult ka enne magamajäämist tüli tekitas - nimelt unustasin ma soojenevate ilmade narkoosi varjus ahju kütta ning sain elukaaslase käest korralikult sõimata. Õnneks lahenes asi küllaltki valutult, aga sarnaseid juhtumeid on ennegi olnud. Ühesõnaga - minu enda aju põhjustab mulle ebameeldivaid olukordi, olgu see liigne kriitika, väärtõlgendamine või asjade unustamine. Õnneks pakub ta mulle vahel lohutuseks ka põnevaid nägemusi.

Thursday 28 March 2019

Mu endise BMW saatus

Blogi lugejatele on teada, et paar aastat tagasi oli mul selline sõiduvahend nagu BMW e34 ning 2017. aasta kevadel tegin sellega ühe uimase mersujuhi süül avarii. Vasak esinurk sai kannatada, nii et raam natuke kõverdus, kapott istus viltu ning poritiib moondus känkraks. Kindlustus pakkus mulle auto eest turuhinda 1300 eurot või 900 eurot, kui ma selle endale soovin jätta.

Kuna eksamid, stress, viha ja kaotusvalu tegid oma töö, andsin auto ära ja mõtlesin selle asemele midagi muud leida (VW Passat). Ma mõtlesin, et kindlustus suunab masina lammutusse, mis võtab auto pulkadeks ja ärib paremad sõlmed maha.

Täna sisestasin ma niisama BMW numbrimärgi liikluskahjude kontrolli ja mind tabas üllatus - vaid paari nädala eest oli see uues õnnetuses osalenud!


Kõik on tegelikult igati legaalne ning mul pole mingeid pretentsioone - lihtsalt põnev on tuhnida ja ennast autode "taaskäitluse" teemal harida. Majanduslik hävimine ei tähenda veel mahakandmist, kuigi ma eeldasin, et tõenäoliselt asi sinna jõuab, aga eksisin. Kes siis ikka hakkab rohkelt pappi juba amortiseerunud masinasse sisse taguma, veelgi enam, et tegu pole ju mingi haruldase sõidukiga?

Asi oli selles, et minu vääras kujutluses kindlustused selliste asjadega ei tegele, vaid filtreerivad avariilisi autosid teedelt. Siin artiklis on teema küll teine, aga kindlustusseltsi esindaja rääkis seal, et avariilisi autosid müüakse oksjonil ning ostjad teevad neid korda.

Sisestasin numbri ka Maanteeameti sõiduki taustakontrolli ning nägin, et peale "minu aega" olla masin veel mitmel ülevaatuselgi käinud.


See 01.06.2017 tähendab minu liiklusõnnetust ehk siis andsin ma masina ära.


Üldse on kireva ajalooga masin päris palju läbi elanud. Muide, enne mind jõudis auto veel vähemalt ühe korra matsu panna, aga see ei kajastu kusagil. Minu valduses on üle-eelmise omaniku saadetud fotod, mis kinnitavad, et vasak tagumine külg oli paraja lataka saanud, kuid see taoti üles. Vasak tagauks peaks tänase päevani mitme cm paksust pahtlikihti peitma.


Vaadates neid andmeid, raputasin ma veidi nukralt pead. On Eestis ikka õnnetusehunnikutest autosid, millel nii kurb saatus külal***iks olla. Üheks läbitõmbajaks osutusin minagi, olgugi, et ma ka parajalt remonti tegin.

Samas valitseb hinges ka kergendus, et masin pressi alla ei läinud, sest kuigi kere poolest on tegu vaikselt rondistuva isendiga, suudab mootor seda ikkagi päris jõuliselt edasi kiirendada, lisaks on sel ka lisaväärtust pakkuv katuseluuk. Ei tea, mis sellest peale märtsikuist õnnetust saab, aga igatahes hoian pöialt.

Ma ei pane numbrimärki otseselt siia üles, samas... kellel piisavalt huvi ning veidi nutti, see suudab numbri siit postitusest ikkagi üles leida. Vihje - vastus peitub piltidel. NB! Ma ei soovi praegusele omanikule mingit halba reklaami teha, sest sõiduki taustakontrolli saab teha igaüks, kel numbrimärk teada ja netile ligipääs olemas. Lugeja teeb seda enne järjekordse auto ostu ju nagunii, eks ole?

Wednesday 20 March 2019

Vandenõuteooriad

Mõtlesin avaldada mõningaid mõtteid vandenõuteooriatest, eriti just Telegram.ee teemal. Telegram.ee loodi 2013. aastal Ulmefilmi jätkuna Hando Tõnumaa poolt ning ma ise liigitan end nn vanade lugejate kildkonda. Enne kui pead raputades mu postituse sulgete, kuulake mind ära.

Telegram.ee on alternatiivne uudisteportaal, kus ei käsitleta värskeid õnnetusi või mis mõnel seltskonnadaamil peol seljas oli, vaid täiesti teistsuguseid asju, mida mina nimetan "olulisteks". Olulise all mõistan ma väheräägitud asju, mis mõjutavad otseselt inimese elu. Nendeks teemadeks on minu silmis näiteks poliitika, teaduse areng, meie elu muutvad otsused, tulevikutrendid, nõuanded kriisi korral käitumiseks, ellujäämisnipid ja erinevad mahavaikimised. Kuna Telegram.ee katab neist palju, on see ka kohe algusest minu huviorbiidis olnud.

Telegram.ee reputatsioon on kõvasti kannatada saanud nii Skeptik.ee poolse halastamatu kriitika poolt kui ka peavoolumeedias. See hakkab siin ka minu poolt tuld saama, aga enne Mihkel Rauaks kehastumist tahan rääkida kõigest kordaläinust.

Hando Tõnumaa rõhutab peaaegu igas postituses ja sõnavõtus, et alati peab kõike kriitikaga võtma ning oma peaga mõtlema. See on kontseptsioon, mille levitamise eest tahan ma rohkelt kiidusõnu jagada. Juba keskkoolis rõhutas sama juttu ka minu ajalooõpetaja T.S., suunates mind mõtlemise teele, selle asemel, et kõike kirjutatut või näidatut kohe uskuda. Ei ole ju nii, et kõik, mis jõudnud televiisorisse, peab tõsi olema.

Ulmefilmis käsitletud Föderaalreservi teema on uurimist väärt, sest see asutus on nagu riik riigis, mis ei taha väga kellelegi alluda. Mõtlema paneb ka asjaolu, et Nixon ühendas dollari kullavarudest lahti, mistõttu tänapäevani püsib dollari väärtus vaid usalduse toel. Põhimõtteliselt trükib Ühendriikide valitsus katteta mänguraha ning vajadusel võib ta ka puuduolevaid miljoneid juurde tekitada, aga seda inimeste säästude arvelt, mis kaotavad inflatsiooni tõttu väärtust. Eks see ole suurvõimude privileeg.

9/11 teema on mulle kuidagi eriline, sest nägin seda väiksena televiisorist ning miski muu pole jätnud nii võimast muljet. Isegi 10aastasena sain ma aru, et midagi oli pöördumatult liimist lahti, sest maailma võimsaimale riigile tungiti kallale. Vandenõuteooriatest kuulsin ma noorukieas ning veidi hiljem uurisin, mille ümber kogu see jant üldse käib. Tornid kukkusid kokku, sest lennukid põrutasid sinna sisse, mis muud seal ometi olla sai? Aga oli, sest üks torn otsustas kokku variseda ilma lennuki abita. WTC hoone nr 7 mõistatus on siiani lahendamata, sest mina kui tehnilist mehaanikat ja ehitusmehaanikat õppinud insener keeldun uskumast, et katusele sadanud rusud sundisid hoone veidi hiljem vabalangusse. Kui kaksiktornidega seotud hologrammide jura eemale heita, siis WTC 7 teema väärib küll hoolsamat menetlemist. Ma saan aru, et kuumus muudab terase pehmeks, aga rusud kukkusid katusele, mitte maja vundamendi sisse!


Tõnumaa saatis Eesti Vabariigi kõrgematele ametnikele kirjad, kus selgitas Ulmefilmis käsitletud teemade diskussiooni vajalikkust. Nähes isegi, et mõned asjad on piinlikul kombel pädeva selgituseta, pidasin ma seda heaks mõtteks, sest avalik arutelu probleemsetel teemadel on ju demokraatia alustala. Kahjuks ei vaevunud võimurid asjast välja tegema, aga sel on ka üks rahutuks tegev põhjus. Tõnumaa väitel olevat üks anonüümsust soovinud ametnik väitnud, et neil olevat keelatud asja kommenteerida ning kui Tõnumaa jutt tõele vastab, siis on asi ülimalt kahtlane. Miks ei tohi demokraatlikus ühiskonnas teatud teemadel sõna võtta, ei arva ma vist iial ära. Kui kogu see vandenõuteooriate kogum ongi 100% jama, siis peaks saama seda ju targemate poolt ümber lükata? Miks keeldusid "targemad" selgitusest? Hakkan vägisi kahtlustama, et äkki on neil tõesti midagi varjata.

Kuigi tegu pole otseselt Telegram.ee-ga seotud asjaga, käin pinnapealselt ka muusika teema läbi. Hando Tõnumaa veetud bänd Future Brain on mind saatnud ülikooli algusaegadest saadik, sest selle elektrooniline-psühhedeelne retrohõng sobitub ideaalselt minu üldise muusikamaitsega. Eriline kombinatsioon, mida pole veel õnnestunud mujalt leida, osutus minusugusele hullule täielikuks hõrgutiseks, mida mekin tänaseni. Muusikalises loomingus domineerib nn maatriksist ärkamise temaatika, aga see lisab psühhedeelsele muusikale vajalikku salapära.
Nüüd muutun veidi karmimaks, sest ükski õige kriitika pole vaid ühekülgne jumaldamine või mahategemine. Mis siis Telegram.ee puhul viltu on?

Tegu on alternatiivmeediaga, mis ei filtreeri midagi, ükskõik kui jabur see ka poleks. Tegelikult üks filter tal siiski on - Telegram.ee võtab vastu vaid selliseid "fakte", mis peavoolumeedias kajastamist ei leia, mistõttu tekibki seal segu reisilennukitelt pihustatavatest keemiapilvedest, lamedast maast, energiatest ja kahtlase väärtusega ravimeetoditest. Sekka ka grammike tõde.

Häda on selles, et kõike tõe pähe serveeriv Telegram.ee ei näita, milliste artiklite puhul on tegu hämaga ja millistel võib tõepõhi all olla. Sisuliselt ütleb see vaid, et mõtle kriitiliselt, ärka üles ja hakka aga infomüras ise tuhnima.

Raske on kommenteerida sellist jama nagu lame Maa. Kes seda asja ajavad, ei ole võimelised gravitatsiooni olemust mõistma, mida demonstreeris ühes artiklis ka USA mereväe allveelaevnik. Tema sõnul pidavat allveelaev ühel hetkel pinnale tulema, kui see sõidab täiesti otse kerakujulise Maa ookeanis. Tema sõnul peab tüüridega laeva alla suunama, et mitte veest välja hüpata kui küürvaal. Tule taevas appi. Kas gravitatsioon polnud mitte selline asi, et iga keha tõmbab teisi kehasid enda raskuskeskme suunas? Vsauce on sel teemal ka suurepärase video teinud, selgitades lameda maa absurdsust. Ütleme nii, et mida lähemal te äärele olete, seda rohkem kaldu peate olema, arvestades seda, et gravitatsioon tõmbab kõike lameda maa keskpunkti suunas. Siin ka minupoolne üleskutse kõigile lastele - käige ilusti koolis, mitte ärge tehke poppi.
Teine asi, mis mind häirib, on see, et ikka ei taha mõned uskuda, et suutsime Apollo 11 kuule saata. Mis seal siis nii ebamaist (pun!) on? Hirmsat rõhku ju pole nagu merepõhjas, on vaid paras ports vaakumit, kus saad takistusteta edasi kihutada. Maast kaugemal on ka gravitatsiooni mõju pisem, tehes kauged lennud võimalikuks. Samuti vedeleb kogu mahajäetud varustus kenasti igas kuu maandumispaigas, rääkimata astronautide poolt paigaldatud peeglist, millega saab Maa ja kuu vahelist distantsi mõõta.
Keemiapilved, GMO ja vaktsiinid on samuti sealse manitsuse all. Väidetakse, et meid pumbatakse igasugustest ainetest täis ja lisaks pritsitakse meile veel mingeid kemikaale peale, et muutuksime loiuks ja kergesti manipuleeritavateks. Minugi jaoks on keemia täielik müstika, aga nii palju mul oidu on, et välistada nendega mingid voodoo trikid. Jah, droogid-rahustid-antidepressandid on küll olemas, aga neist ükski ei pane inimest valitsuse ees koogutama nagu väidetav MK Ultra projekt.

Asja uba on selles, et kaks nähtust on omavahel lahutamatult seotud. Tüüpiline vandenõuteoreetik esiteks ei mõista asja olemust, mille üle ta mõtiskleb. Et endale asi arusaadavaks teha, leiutab ta raamatute lugemise asemel nullist erinevaid reegleid ja seaduspärasid, et asi loogiliselt toimiks. Teiseks on asi suhtumises. Nagu kunagi punkarid, soovivad mässumeelsed vandenõuteoreetikud alati üldsusele vastanduda ning räägivad igas asjas vastu, olenemata teemast.

Olen nõus, et leidub üksikuid teemasid, mida valitsused püüavad varjata, sest igas kapis leidub mõni luukere, kui lugeja ka korraks enda elule mõtleb. Minagi kahtlen mõne väite õigsuses, kui see tundub laest võetuna ning puuduvad allikad, aga ma olen veendunud, et meie valitsused ei aja niimoodi udu nagu Põhja-Korea oma, kus see on režiimi paratamatu eripära. Ma võin küll vahel valitsust kiruda, et miks meil nii madalad palgad ja kõrged maksud on, aga ma ei usu, et valitsus seda sihilikult mingi globaalse vandenõu raames teeb. Meie valitsus töötab vaese Eesti tingimustes nii hästi kui oskab, sealgi on inimesed nagu meie, kes teevad vahel vigu.

Aga vandenõuteoreetikud lähevad asjaga üle piiri ja kuulutavad, et valitsused valetavad iga asja kohta. "Me pole leidnud maavälist elu." Vale! "Me ei kohusta lennufirmasid salaja kemikaale taevasse puistama." Vale! "Liiklussurmad olid varem langustrendis." Vale! "Meie eelarves on puudujääke." Vale! "Valitsuse ametlik seisukoht on, et 1+1=2." Vale! Jne.

Aga kõikidest ebakõladest hoolimata loen ma Telegram.ee-d ometi edasi. Miks? Aga sellepärast, et ma armastan ulmet ning see on sel teemal üks paganama vahva eestikeelne allikas. Ma tean, et enamus artiklitest on sisu poolest kasutu sopp, aga ma hindan sealset arutlus- ja kujutlusvõimet. Et keegi on suutnud asju täiesti teise nurga alt näha, mõjub mulle värskendavalt. Kaua ma ikka tõsiseid teadusartikleid loen ja tõden, et tähtedevahelisi reise minu eluajal sõiduplaanidesse ei tule? Vahel on tore avada mõni ufolugu ja kujutleda, kuidas hõbekombinesoonides tulnukad pika reisi ette võtsid ja mis tsivilisatsioone nad Maa suunas kihutades veel kohtasid. Näiteks seebikate passimise asemel loen ma ulmejutte, sest peale kujutlusvõime ergutab see ka minu meelelahutussoont. J. K. Rowling kirjutas ju ka terve entsüklopeedia Harry Potteri maailma jaoks, mis on justkui "autentne" teatmeteos.

Kui lugejal jätkub kriitilist meelt ja huvi ulme vastu, soovitan Telegram.ee-d teilegi!

Monday 11 March 2019

Muusikast vol 2 - 80ndate italo disco alged

Nagu selle blogiga varem kokkupuutunud juba teavad, ei suuda ma tänapäeva muusika top liste seedida, sest piinarikkad võõrutusnähud on mul tekkima kibekiired. Alternatiivina avaldangi siin omaenda paralleelmaailma top liste, mida hetkel aktuaalseks pean.

Täna rändame taas 1980ndatesse aastatesse, aga rock'i asemel sondeerime seekord peamiselt italo disco't ja selle sugulasi (tavaline disco, r'n'b jne). Igaks juhuks hoiatan, et ma pole muusika asjatundja, seega see ülevaade on pigem Top Gear'i vaimus tunnetetulv ning kapotti ma avama ei asu.

Nonii. Kas teadsite, et maailmakuulus näitleja Eddie Murphy proovis ka muusikatööstuses kanda kinnitada? Tema varajast loomingut kuulates seostuvad Beverly Hills'i võmmi tegemised ning on selline tunne, et mul on mingi vahepealne osa nägemata jäänud. Esimene näide sobinuks ka Michael Jacksoni loomingusse, sest ausalt öeldes... kui ma seda esimest korda kuulsin, mõtlesingi, et popikuningas ise on mikri taga!

Eddie Murphy - Party All the Time

Eddie Murphy - Boogie In Your Butt

Nii, soojendus tehtud ja aeg on esitleda seda õiget italo kraami, mis mul jala alati liikuma tõmbab. Kõige vahvamad on mu arvates need bändid, kes end liiga tõsiselt ei võta, teevad humoorikaid videoid ning juurde lisavad minu jaoks selle vägeva muusika. Just see ongi õige meelelahutus, kus esinejad tunnevad end mugavalt, mõned etenduse elemendid on kohati üle võlli puhutud ning pidu on täies hoos. Ma imetlen Divine'i kui 80ndate aastate ühe kuulsama drag queen'i karmi ning loomulikku vitaalsust, mis kaasneb enesekindlate diivade karakteritega. Ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas selline proua tänaval iga karmi mustava räpivenna vaevata paika paneb.

Scotch - Disco Band

Divine - Love Reaction

Yazoo - Situation

Omaette vahva segmendi moodustavad hispaaniakeelsed lood, mis mõjuvad kuidagi kohe eriti armsalt ja päikeseliselt, garanteerides mulle alati tuju paranemise. Kas on see ladina tsivilisatsiooni loomulik hüperpositiivsus või nende kaasasündinud rütmitaju, ei tea ma öelda, aga olen leidnud end viimasel ajal just sellist loomingut nautimas (olulisi näiteid, mis hetkel top'is pole: La Colegiala, Marinero).

Magazine 60 - Rendez vous sur la Costa del Sol

Gibson Brothers - Que Sera Mi Vida (If You Should Go)

Viimane näide sobiks väga hästi kuhugi kosmosedisko teemalisse filmi või animesse. Kerge huumori ja sihilike kosmoseooperi klišeedega vürtsitatud Space Dandy olnuks ideaalne anime, kuhu see lugu sisestada. Kui peaks mingi ime läbi nii juhtuma, et mu teosed laiadele rahvahulkadele paljastatakse ning neist mingil põhjusel ka ekraniseeringud vändatakse, siis seda lugu eeldan ma sealt igal juhul leida.

Monday 4 March 2019

Muljeid 2019. aasta valimistest

Mul on selline tunne, et mu blogi on vaikselt moondumas poliitiliseks hääletoruks, aga võin kinnitada, et poliitika ei krahma minu elust kunagi nii suurt tükki kui mu huvid ja hobid. See on asi, kus on põnev kaasa rääkida, aga ma kahtlen sügavalt, et ma ka reaalselt end kunagi sellesse räpasesse mängu mässiksin. Aga mine sa tea, äkki saan ma kunagi päris ehtsaks kirjanikuks, põlen läbi või hakkan kustuma ning põgenen poliitikasse nagu meie näitlejatel ja sportlastel kombeks on.

Aga jah, teen siis oma muljetest kiire kokkuvõtte.

Indrek Tarand põrus valimistel täpselt nii, nagu ma ennustanud olin. See Toompea EKRE miitingu saboteerimine läks mehele kalliks maksma, olenemata sellest, kellel seal siis õigus oli. Nägite, polnudki vahet, kas Tarand oli juua täis või oli see EKRE laim, mehe reputatsioon läks igatahes põhja.

Jüri Ratasele korraldati otse-eetris telefoniterror. Kuigi ma pole Ratase poliitiline toetaja, olen ma selles juhtumis tema poolt, sest on ikka päris mage, kui Reformikad asuvad sind olulise debati ajal kõnedega pommitama. Minu seisukoht on ja jääb selliseks, et kui tahad oma poliitilist rivaali šantažeerida või põrmustada, tee seda faktide ja teadmistega, mitte poisikeste tempudega. Sama hästi oleksid nad võinud peaministrit otse-eetris veepallidega pilduda, mis on sama väärikal tasemel.

Rainer Vakra jäi riigikogust välja. Kui selgus, et mehe bakalaureusetöö osutus plagiaadiks, tõusis tohutu skandaal. Kas riiki saab juhtida inimene, kellel pole kõrgharidust? Kas riiki saab juhtida inimene, kes ei mõista kasutada viitamist, mis on mõttetöö üks baaskontseptsioone?

Kaja Kallas pani valimised kinni. Keskerakonna kokku keedetud maksusupp mobiliseeris rahva ning Reformierakonna esimehest (-naisest?) Kallasest saab tõenäoliselt Eesti esimene naispeaminister.

Delfi kuvatõmmis seisuga 04.03.2019.
Delfi kuvatõmmis seisuga 04.03.2019.
Nagu näha, on EKRE teinud võimsa tõusu. Et aga EKRE on jõuliselt venelaste vastu meelestatud, teeb mulle pisut muret. Ma mõistan, et selle juured peituvad ajaloos, aga olen veendunud, et tibladel ja tavalistel venelastel tuleb vahet teha. Samamoodi nagu kõik sakslased polnud natsid, kõik ameeriklased pole idioodid, pole ka kõik venelased punased Eesti-vastased kõrilõikajad. Põhimõtteliselt kisub EKRE tüli mõjuvõimsa riigiga, mis omab nii tulejõudu kui ka üle 100 korra enam inimesi. Mulle see EKRE seisukoht ei istu, kuna pean venelasi samamoodi inimesteks nagu eestlasigi. Rahvusliku lõhestasmise asemel vajab Eesti pigem ühtsust ning peame looma sellise keskkonna, kus venelased vabatahtlikult sooviksid eesti keelt õppida ning eesti asja ajada. Kättemaks ajalooliste sündmuste eest toob ainult hukatust, sest praegune põlvkond polnud see, kes püssidega Tallinna peale marssis ja sinimustvalge Pikast Hermannist kuulipildujaga alla lasi. Need konkreetsed metslased on juba kas mulla all või sinna kolimas.

Samas teeb mulle heameelt, et Eesti 200 jäi isegi alla valimiskünnist, sest minu hinnangul on tegu ebasiira ja kahtlase ühendusega, millel puudub sisuline siht. Jah, ma saan aru, et nimi vihjab Eesti järgmisele 100aastasele eksistentsile, aga see aparteidimaiguline reklaam eestlaste ja venelaste eristamisest tõmbas kogu projektile vee peale.

Kokkuvõtteks võib öelda, et arvestades olusid areenil, läks meil võimalikult hästi. Pole olemas sellist siirast ja aatelist erakonda, mille põhimõtted minu omadega 100% kattuks, aga ma arvan, et need tulemused teevad olukorra ehk pisut paremaks kui enne. Reformierakond on nüüd ka ära näinud, et nad pole täiesti kangutamatud ning ehk ei loobita enam sellised grandioosseid katteta lubadusi nagu jõuaksime varsti viie rikkama riigi hulka. Reformierakond, ma annan sulle su kunagised valskused andeks ning palun tõesta end Eesti juhtimisel. Tüür on taas sinu käes ja ära lase asjal pekki joosta. 

Lõpetuseks ka üks vahva vanakooli lugu, mis mulle kogu selle valimisteemaga seostus. Seal räägitakse küll popmuusikust ja tema elust, aga mina näen seal uduseid paralleele nii poliitikamaastiku, valimiskampaaniate kui ka Eesti rahva hoiakuga. Kes mõistab, see mõistab ja kes solvub, see solvub. Mina aga võtan vabalt, teen ühe mõtteharjutuse ja asendan sõna "popmuusik" sõnaga "poliitik". NB! Alaealistel kindlasti mitte kuulata!

A-Rühm - Popmuusik