Unenägu

Läinud ööl nägin üht märgilise tähtsusega unenägu ning ma ise liigitan seda selleks haruldaseks momendiks, mis loomeinimestel korra või paar elu jooksul tekib. Tagantjärele võib-olla ei tundugi see nii eepiline, aga tol hetkel, kui ma seda unise peaga kogesin ja kiiresti üles kirjutasin, tundus see tõelise ahaa-momendina.

Kuna elukaaslane äratas mind kogemata keset ööd üles, sain ma mingil määral unenäo üle kontrolli, sellise leebema lucid dream'i variandi. Nii kasutasingi võimalust ja lõpetasin sealse situatsiooni väga kirjanduslikus võtmes. Aga ma kihutan liialt ette, parem alustan algusest.

Olustik oli selline, et maad kattis veel korralik lumekiht ning hilisõhtu tõttu põlesid juba tänavalambid. Kusagil parklas ma igatahes ringi vantsisin, kuni märkasin üht endavanust meest, kelle nimi oli ilmtingimata Ken. Mees kirjutas lume sisse mingi pika ja mõttetiheda teksti ning jäi ootele, kuni keegi tundmatu kirjutas selle alla "surm".

Ma ise pidasin seda väga ilusaks ja sügavamõtteliseks, arvestades jutu konteksti. Ma kahjuks ei mäleta enam, milles see pikk tekst seisnes, aga "surm" sobinud sinna mingil põhjusel vastuseks kui valatult.

Soovisin ka ise igavikulistel teemadel sõna võtta ja kükitasin maha, vorpimaks enda vastust. Algse teksti autor ilmus vaikselt ligi ja jälgis mu kirjutamist. Mingil põhjusel tegin ma seda päris aeglaselt, sest siledad tähed näisid veatud ja meenutasid lausa lihvitud terast. Mu mõttelõng hakkas seoses üles ärkamisega katkema, seega ei suutnud ma edasi kirjutada ja jäin toppama. Lumel ilutsesid tähed:

P E D

Ken raputas pead ja sõnas pettunult:

"Ma tahan su selle eest lumme pikali lükata."

"Milleks? Kas sa üldse tead, mida ma kirjutada tahtsin?"

Ken vaikis, aga ma sain momentaalselt aru, et mees mind ei uskunud.

"Ja mina veel ootasin, et sa mind sõbralikult õlale patsutad ja ütled, kui hea inimene ma olen ja nii edasi," porisesin ma solvunult püsti karates.

Põrnitsesin vihaselt viivuks oma tähti, kuna ma ei teadnud kahjuks isegi, mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Ma teadsin, et soovisin pakkuda parimat filosoofilist kosutust, aga... Solvunult tallasin tähed pudruks ja asutasin end minekule.

"Kuhu sa nüüd lähed?" hüüdis Ken pisut üllatunult.

Peatumata heitsin pilgu selja taha ja karjusin tigedalt:

"PEDE!"

Ma ei näinud tema reaktsiooni, aga minu kujutluses meenutas ta süütut vanamammit, kes just pornograafia olemasolu avastas. Mina aga ärkasin soojas voodis ning palusin elukaaslasel mahla ulatada.

Ah jaa, peaaegu unustasin - pealkirjaks tuleb "Dementsus".

Analüüs

Mida see kõik tähendab? Tõlgendamisvõimalusi on tohtult, aga pakun välja enda oma. Ma arvan, et alateadvus sorteeris välja mingid hirmud ja mõtted ning sünteesis neist mingi unikaalse elamuse, mida ma unenäona kogesin. Usun, et Keni näol oli tegu minu käredate väljaütlemistega, mis minu enda kujul kriitikat vastu said. Kogu asi oli vürtsitatud nii rollide vahetamise kui ka minu reaalelulise kehva mäluga.

Äkki olen ma oma väljaütlemistega liiga karm olnud? Äkki on teised ka sisimas head soovinud, aga olen tõlgendanud nende lombakalt välja kukkunud tegemisi kas lolluse või kurjusena. Ei tea. See unenägu aitas näha asju ka teiste inimeste perspektiivist, aga ma ei saa siiski loobuda oma konkreetusest ja laitmismeelest.

Kui nüüd järgi mõelda, siis mida vaene Ken teisiti teha oleks saanud? Kujutage ette, et olete lumele hästi sisutiheda vaimse teksti kirja pannud ning keegi maalib sinna alla hästi korraliku käega "P E D" ja jääb veel teatraalselt mõtlema, kuidas seda lõpetada. Keni asemel oleks ma tegelikult samamoodi käitunud, vahest ehk isegi lund pähe puistanud. Kellel siis õigus oli? Kas Kenil, kes arvas, et ma tema loomingut solkima kippusin või minul, kes ma oma hiilgava teksti ära unustasin ja kogemata pahatahtliku mulje jätsin?

Nüüd tuleb ka asja uba välja. Ma mainisin oma kehva mälu, mis tegelikult ka enne magamajäämist tüli tekitas - nimelt unustasin ma soojenevate ilmade narkoosi varjus ahju kütta ning sain elukaaslase käest korralikult sõimata. Õnneks lahenes asi küllaltki valutult, aga sarnaseid juhtumeid on ennegi olnud. Ühesõnaga - minu enda aju põhjustab mulle ebameeldivaid olukordi, olgu see liigne kriitika, väärtõlgendamine või asjade unustamine. Õnneks pakub ta mulle vahel lohutuseks ka põnevaid nägemusi.