Tagasi Orgu kava juures vol 1

Teen kerge ülevaate enda kaalumaailmast. Jõusaalis käisin ma viimati jaanuaris, kuid üheks kuuks see jäigi, kuna ma ei suutnud seda monotoonset rapsimist endale sisse harjutada. Kahjuks selline inimtüüp ma juba olen, et süstemaatiline treenimine mind lõpuks lihtsalt ära tüütab, aga ega see ei välista tulevikus taas jõusaali külastamist.

Lihtsalt mu enesehinnang on aastatega kenasti ära paranenud, mistõttu pole ma end nii hirmsasti piitsutanud, olles lubanud endale ka head-paremat.

Muidugi suurenesid niimoodi rasvase toidu kogused ning kõht oma mõõtmetega mulle ei halastanud, aga et mulle saabus ühel põhjusel motivatsioon, asusin taaskord enda vormi lappima. Nii olengi alates mai viimasest nädalast Erik Orgu toitumiskava järginud ning juba on näha ka muutusi. Peamine pluss, mida armastan, on see, et kõhu saab endiselt täis, mitte ei pea nälga kannatama. Peamine miinus seisneb aga selles, et kraanikauss ja nõudepesumasin täituvad kärmelt rokaste pottide-pannidega.

Kui alustasin, siis kaalusin 116 kg, hetkel näitab kaal 113 kg kanti ehk kunagisest vaata et täiuslikust 80 kilost olen veel valgusaastate kaugusel. Olgem realistid, eks see kaalukadu on tulnud süsteemi puhastumisest - sooled alles vabanevad vorstikestest ja magusavarust. Teaduslikumalt väljendudes on glükogeenivarud vett kinni hoidnud ning neid kasutusele võttes vabaneb ka vesi, mis eritudes häid kaalunumbreid tekitab. Ise loodan, et edaspidi hakkan kaotama 0,5-1,0 kg nädalas, mis on tervislik kogus.

Kummalisel kombel ei tunne ma end üldse säärase nartsuna nagu enne Kaitseväe kutse saamist 2012. aastal, mil olin ca 117 kg. Huvitav, et tollal meenutasin ma kui kohe lõhkevat õhupalli või Michelini-meest, aga täna tunnen end üsna tugevalt. Eks lihasmass võib hetkel kaalu anda, sest enne Kaitseväge olin ma konkreetselt aastaid trennita molutanud, aga praegu olen ma jõusaalist umbes pool aastat poppi teinud, kuid samas harjutan end rattaga sõitma. Kui varem olid mul päris pirakas kõht, voldid ja keskmist mõõtu meestissid, siis praegu on mul peamiselt kõht, kuhu nõelaga augu sisse lõin.

Igatahes tunne on parem ning toitki mõjub palju täisväärtuslikumalt. See igaõhtune sardellide ja mikrouunivõikude õgimine polnud just teab kui mõnus, sest igast asjast tuleb küllastus, kui seda liiga tihti teha. Loodan ainult, et toitumiskavaga pikema perioodi välja vean ja lõpuks ka mõne normaalsema numbri kaalule kuvan. Soovime mulle edu ja loodame, et menüüst taaskord sõnu ei leia.

Hall kardinal: Abilene'i paradoks

"Me vajame rohkem eriarvamusi."
"Absoluutselt, söör!"
"Me nõustume 100%!"

Kindlasti on tuttav selline olukord, kus olete grupiga midagi tegemas ning saabub aeg kollektiivse otsuse vastuvõtmiseks - kas sooritada tegevus A, B või C. Ikka on juhtunud, et vaatate, mida teised soovivad, ning teete oma otsuse sellest lähtuvalt. Keegi ei taha olla ju see tegelane, kelle erisoovid teiste elamuse ära rikuvad, eks ole? Ja nii otsustategi tegevuse A kasuks, kuna tundub, et enamusele on see meeltmööda. Paraku hiljem muljetades aga selgub, et tegevused B või C oleks kõigile palju meeldivamad olnud. Mis juhtus?

See on Abilene'i paradoks, mis kõlab nii: grupp inimesi otsustab tegevuse kasuks, mis läheb vastuollu paljude või kõigi osaliste soovidega.

Vahel on see vältimatu, nagu juhtus kuulsa Andide lennuõnnetuse puhul 1972. aastal. Ideaalis ei taha meist keegi kannibaliks hakata, aga kuna mägedes ellujääjad söödavat ei leidnud, siis võeti vastu ebameeldiv otsus - oma eluvaimu säilitamiseks söödi hukkunud kaaslaste liha. See otsus polnud kellelegi meeltmööda, aga kuna sooviti edasi elada, siis nõustusid sellega kõik need, keda 72 päeva hiljem päästeti.

Argielusse tagasi pöördudes on huvitav, et ka täiesti ohututes olukordades kipume enamasti grupi huvidega arvestama ning enda soove piirama (välja arvatud mõned keerulisema egoga indiviidid). Põnev ongi just see külg, et kuna peaaegu kõik grupi liikmed mõtlevad nii, siis tulemiks võibki olla just see variant, mis tundus populaarseim, mitte tegelikult populaarseim variant.

Liiklusmaniakid vol 3

Ma mõtlesin ausalt, et kahest eelnevast osast piisab täiesti, aga ilmselgelt pole mu lugejate seas neid, kes mind liikluses pidevalt ohtu seavad. Clio ajastul juhtus liikluses igasuguseid asju. Kui ma ühel teatud ristmikul juba teist hommikut järjest pidin pidurdama ja eest ära pääsema, pole asi enam üldse naljakas.

Tegu on F. R. Kreutzwaldi ja Narva maantee ristiga. Ma püsin alati paremas reas, sest hiljem on mul tarvis sadama suunas ära pöörata. Minul on kaks valikut - ma saan kas bussireale või esimesele autoreale pöörata. Minu kõrval sõitval autol on kah kaks võimalust - ülejäänud kaks rida vasakul.

Aga siis tekib konflikt. Sellele kõrvalsõitjale meenub poole pöörde pealt, et sadama kaudu saab ikkagi kiiremini. Või et ta töötab juba kaks aastat sealpool. Ja juhtubki nii, et suures vaimustuses ei märgata pisikest Cliot ning sõidetakse peaaegu selle külg maha. Peaaegu, sest nähtamatu Clio roolis on mees, kes teab sellel ristil hoolimatut kõrvalritta kaldujat oodata ning ohu ilmnedes koheselt pidurit surub ja signaalitab. Olgem palun tähelepanelikumad ja jälgigem ikka kõiki märke.

Muide, siinkohal avaldan ma väikese salateadmise. Kui ülalkirjeldatud asjaoludel oleks tekkinud kindlustusjuhtum, oleks mu kõrval sõitva auto juht 100% süüdi jäänud. See aga tähendanuks talle suurenevaid kindlustusmakseid. Kui ei motiveeri minupoolne manitsemine, siis finantsilised lisakulud peaks seda ikka tegema, eriti veel meie väikeste palkadega põhjalariigis.

Olen tähele pannud, et meie liikluse kvalitatiivne tase on aastatega allakäiguteel. Kui liinibuss tekitab foori taga lisarea sinna, kus on värvidega märgistatud saareala; kui Pirosmani juures Tartu maanteel tahab mingi Volvo külje pealt kamikaze'na sisse lennata või kui mingi länkarit mängiv Renault alustab sõitu varakult juba punasega, et ausale ootavale kolonnile külma teha, siis võiks arvata, et oleme Venemaal, kuulsate autokaamerate kodumaal.

Üks oluline asi veel. Ma olen ka jalgrattur ning kasutan alati jalgrattateed, aga ka siis ei saa ma end täielikult turvaliselt tunda, sest üks Jeepi juht oleks mu peaaegu vigaseks sõitnud. Ma tahtsin tähistatud ülekäigurajal teed ületada, aga pime maasturijuht pööras ilge hooga ette, nii et olin sunnitud enda elu päästmiseks pidurdama.

Liiklusseadus pg 2 ütleb:

100) ülekäigurada on jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites ja robotliikuriga, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil, tasakaaluliikuri juhil ega robotliikuril sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur, tasakaaluliikuri juht või robotliikur ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat ja robotliikuriga ühtegi eelnimetatutest;

Austet maasturijuht, kes sa kergliiklejatega ei arvesta, teine kord löön su rimakale mõlgi sisse või kraabin su esiklaasile mõne fantaasiarikka kujutise.

Aga et minu kiunumine ei jääks läbivaks teemaks, kasutan siinkohal võimalust tänada kõiki neid autojuhte, kes mind tipptunni ajal vahele lubavad. Tänan teid väga! Just teie peaksite rohkem tähelepanu saama, mitte üksikud huligaanid! Kuigi kehva koolitusega autojuhtide seatembud torkavad lihtsamalt silma, siis tegelikkuses kohtun ma liikluses igapäevaselt enamasti väga heade autojuhtidega, kelle üle saan ma rõõmu tunda.

Ajakirjandus - kas tähtsam on raha, meelelahutus või sõnum?

Kanal 2 vajus sügavale kollasesse sohu lõplikult kinni. Kurb, et korraga kaotasime kaks olulist saadet - Radar [link] ja Roaldi nädal [link]. Tegemist oli uuriva ajakirjanduse lipulaevadega, mis näitasid meile Eesti elu tõelist palet. Ühtlasi olid need vähesed saated, mida minu arvates telest vaadata kannatas. Radar lahkas inimestevahelisi konflikte ja paljastas pettusi ning Roald külastas põnevaid/veidraid/ebaharilikke inimesi, jäädes erinevalt Võsapetsist erakordselt väärikaks.

Inimestele need saated meeldisid ning seda kinnitas ka statistika, aga ometi tõmmati neile vesi peale. Miks ometi? Mis Kanal 2 vabandus see on, et tegu on meelelahutusliku kanaliga? Kas nende ettekujutus õigest meelelahutusest on Reporteri trall? Ei, see on tegelikult lahedaim uudistesaade, mida vaadata, aga kas tõesti peame me nii madalale manduma, et tõsist juttu ei kannata me enam kuulata? Et pistame pea liiva alla ja teeskleme, et meil pole vaeseid, pettureid ega kuritegevust? Et kõik peab alati olema trillalaa ja juheii nagu Idiocracy [link]?

Kallis rahvas, lükake "soma" tagasi, mida jagati ulmeromaanis "Hea uus ilm". See rumal droog, meelelahutus ehk "soma", surub teil vaid silmad kinni, mõjudes efektiivse ajupesuna. Võib-olla ma reageerin veidi üle, aga kaks olulist silmaringi avardavat saadet korraga mättasse lüüa... See ei mahu mulle pähe.

Loe ja maksa

Siis on veel need veebiväljaannete tasulised artiklid. Ma mõistan, kui mingi suvaline, aga huvitav lugu on tasustatud, sest raha peab kuidagi väljaande ülalpidamiseks tulema. Aga ma ei taha mõista seda, kui mingi hoiatav ja kriitilise tähtsusega artikkel on tasuliseks keeratud. Kui tegemist on infoga, mis võib päästa kellegi vara või elu, siis sellele hinnalipiku kleepimine on suhteliselt maitselage. Jah, erinevat sorti jahude kokkukeeramise õpetused võivad olla tasulised, et fännid sealt peale papi pritsimist endale nišiinfot ammutaks, aga no kuulge, kui jutt on näiteks vägistajamaniakist ning tema meetoditest, siis kas tõesti on kohane selle eest raha kerjata?

Ma ei kujuta ette, et näiteks Facebook-is teeb keegi analoogse hoiatava postituse (ettevaatust - petis, vägivallatseja vms), aga selle avamiseks peab mikroülekande tegema. Katsugem nüüd olla, ajakirjanikud ja peatoimetajad. Mida me siis tähtsamaks peame? Kas alati peab nalja saama? Või iga liigutuse eest paar senti? Kas põhimõtted ei tähenda enam midagi?

Kui teil on mingi oluline sõnum, siis selle eest raha küsimine peletab suurema osa potentsiaalseid lugejaid ära. Kujutage seda veel korraks ette - kõigepealt loovutate raha ja loete siis kellegi arvamusartiklit. Palju lihtsam on külastada blogisid ja lugege, kaua silmad kannatavad! Need on ju ka arvamusartiklite arhiivid, aga sealsed arvamused ei maksa midagi. Kahjuks või õnneks, kuidas keegi seda näeb.

Ajakirjanduse rahastamise paradoks

Aga paneme maasturile aeglase käigu sisse ja nõjatume seljatoele. Kuidas saaks luua erapooletut, külmalt kalkuleerivat ja loogilist ajakirjandust (näiteks The Vulcan Times vms)?

Selline peaks olema üks õige ajakirjandus - loogiline,
äraostmatu ja erapooletu kui Vulcani rass Star Trek-ist.

Ajakirjandus on meil vaba eraettevõtlus. See tähendab, et selle eesmärgiks on korjata omanikule raha. Omanikul on oma firma üle täielik võim ning kui talle midagi ei meeldi, siis saab ta selle eemaldada. Samuti määrab ta tõenäoliselt peatoimetajateks inimesi, kellel on sarnased poliitilised vaated. Aga see kõik kokku on ju... tsensuur. Kajastatakse ju "õiget" vaadet. Samamoodi levitan ma siin blogis vaid enda arusaamu, mistõttu ei või ma ka ennast erapooletuks lugeda.

Teisalt, kui ajakirjandust rahastaks riik, siis peaks kanal üldjuhul au sees hoidma riigitruud juttu ja laitma oponente ning muid kritiseerijaid. See on kahjuks kasvupinnas igasugustele tsensuuridele, sest on vaid aja küsimus, kui keegi valitsusametnik midagi redigeerima kipub ja rahva meelsust suunata tavatseb. Piiri ausa kriitika ja riigipöörde õhutamise vahel annab vastavalt vajadusele nihutada...

Olemegi jõudnud järeldusele, et kes maksab, see tellib ka muusika. Kas tõesti pole võimalik luua täiesti erapooletut ajakirjandust, mis arvutina kõiki fakte hindaks ja selle põhjal optimaalse tulemi looks?

Suured poisid

Juhin tähelepanu, et see on Arthouse kategooria lugu.

Igatahes nii me seal seisime - poolene seljakotis päikese ja laste pilkude eest varjul ning tühjad plasttopsid pleekinud pargipingil. Ma olin just tunnikese eest töölt koju jõudnud, kui Petser mulle kõne peale tõmbas. Teadsin isegi, et olin kohtumist vähemalt nädal aega edasi lükanud.

Lapsed kilkasid mänguväljakul ning nende piltilusad noored emad heitsid vahel meie suunas häiritud pilke. Nad polnud küll tigedad, aga võis välja lugeda, et meie olemasolu nad just ei kiitnud. Mõni jõllitav noor jalgrattur veeres meist hästi aeglaselt mööda, lootes vist suurte poiste kambaga liituda. Arglikuks need klutid igatahes jäid, sest järjekordseid kokse kallasime me neid täielikult ignoreerides.

"Noh, mis teinud oled ka?" uurisin ma Petserilt peale mõõdukat vaikust.

"Käisin joomas ja kukkusin telefoni ekraani puruks," muheles kutt tuimas rahus.

"Ikka juhtub."

"Vahel jaa."

Oli aeg järgmise lõuatäie jaoks. Vaikides kallasime Viru Valgega solgitud mahla kurku ning uurisin edasi:

"Mis sa siis peale joomise veel teinud oled?"

"Ei tea, midagi."

Iga vestlus tüüris sinnakanti, sest ta tõepoolest ei võtnud oma eluga midagi ette. Isegi hobisid ei korjanud mees endale külge, rääkimata kooli lõpetamisest. Mida ta tuima järjekindlusega juba teismeeast saadik jätkas, oli õues joomine ja suitsu kimumine.

"Sa tööd pole leidnud?" küsisin juba sajamiljonendat korda.

"Ei ole."

"Miks mitte?"

"Ma ei tea. Mulle ei jää siis vaba aega."

Mida sa selle peale ikka vastad. Niimoodi me tiksusime keset linnulaulu ja vahtisime aktiivseid inimesi, kes sörkisid, sõitsid rattaga või võimlesid. Kaugemal jalutas keegi koeraga ning mingi teine vend mätsutas oma tuuning-bemari kõrval burgerit. Inimestel on hobid, huvid ja mingisugunegi eesmärk. Aga meil... meil on isetäituvad topsid.

Ma polnud "striit art-iga" väga kursis, aga mulle pragunenud ekraanilt oma taieseid näidates läigatas Petseri silmis mingi tema puhul harjumatu säde. Kummaline, et inimesel pole väidetavalt ainsatki hobi, aga selline ilmselge kunstihuvi oli tal täiesti olemas.

"Tahad ka proovida?" uuris ta seljakotist oma markerit lagedale tuues.

"Tänan, ei, ma ei oska joonistada."

Tegelikult olin ma vana kala, sest igasugused karikatuurid ja muud sirgeldised olid umbes kümne aasta eest mu elu. Aga elu edenes vääramatult ning teismeea huvidki asendusid ajapikku muuga. Ja, noh, mis seal salata - tegelikult ma ei kujutanud end ette seinale karmi grafitit sodimas. Minu igav eluviis sundis mind selliseid mässajalikke asju vältima ning selle asemel kuivikuna tööl käima, hoidmaks rutiinil jõudu sees.

Pilt on illustratiivne.

Petser istus pingile, pühkis liivasodi ära ning asus hoolega jooni tõmbama. Läks veidi aega, kuni must gangsta-sirgeldis valmis sai. Ma püüdsin kõigest väest välja lugeda, mida ta kirjutas, aga tee või tina, ma ei suutnud. Selgus, et tegu oli kuti initsiaalidega ja no eks ma olin sellest kunstirongist nii lootusetult maha jäänud, mõistmaks sellist fonti, aga pole hullu. See tag tundus minu toore silma jaoks kuidagi liialt lihtne ja samas ka keerukas. Lihtne selles mõttes, et kohati väriseva käega joonte tõmbamine võttis vaid paar minutit, keeruline selles mõttes, et iga täht kätkes endas nii palju teravaid nurki, et ei kuulunud enam tähestikku. Millegipärast jäi võib-olla petlik mulje, et ta polnud oma tag-i kümnete vihikute kaupa perfektseks lihvinud, vaid joonistas pingile ilmselt kogu oma portfoolio viienda teose.

Selliseid kirju paigaldas kutt nüüd igasse vähegi anonüümsemasse bussipeatusse, et gangsta flow surematuna püsiks. Ma ei näinud selleks ise vajadust, sest mu enda turf-i piiriposte uuendas koer igapäevaselt - kas hoiatava märguvedeliku või päriselt püstiseisvate lisapostidena.

Tegime veel mõned topsid ning siis hakkas tal kõri kihelema, sest poolik ei sisaldanud enam palju. Petser helistas paar sõpra läbi, kuni ühe neist õnge otsa rabas. Kõigepealt lootis ta uue pudeli tarvis laenu küsida, aga siis vaimustus tuttavgi joomise ideest. Õnneks tõotas õhtu õnnelikult lõppeda, sest järgmine pudel, seekord juba liitrine, ootas teda koos suupistetega linnas. Vaadanud bussiaegu, saime me veel pudeli tühjaks kaanida ja hüvasti jätta.

Petseri pass näitab varsti 30, aga teismeea asjade suhtes säilis tal haruldane ustavus. Töö, karjäär ja pere segaksid unistaja kunstimeelt ja inspiratsiooni, mistõttu keeldus ta endale korraliku kodaniku stamp-rolli võtmast. Vahel leidsin end teda kadestamas tema lõputu vaba aja ja elukestva peo pärast. Kui teiste elu tundub ebakindel, muutub pidevalt ja arved pressivad ukse alt sisse, siis temal on aeg turvaliselt seisma jäänud.

Käemärkide välimääraja

Kuna EKRE poliitikud kasutavad salajasi käemärke, siis on alanud tõeline nõiajaht, selgitamaks välja, kes on need kõige salakavalamad neonatside looži liikmed. Olge mureta, käemärgid ei pea jääma vaid sukeldujate, sõjaväelaste või tipp-poliitikute salakeeleks, sest olen koostanud nn spikri selles keerulises viipekeeles orienteerumiseks.

1. Sellise žesti tegija soovib kellegi surma. Pole vahet, kas see toimub lõunasöögi valimise ajal või areenil.

2. Äärmiselt ohtlik märk, sest see näitab relvastatud inimese kavatsust näiteks panka röövida.

3. Kui WC sabas jalad risti seistes juba piss silmist hakkab pritsima, siis see märk vihjab inimese kimbatusele.

4. Selle märgi tegijad kuuluvad neonatside salalooži, mis vastandub illuminaatidele. See on isegi salajasem kui kõik vabamüürlaste ja juutide vandenõud kokku. Kui näed vee all sellist märki, siis tea, et oled natside allveelaevade baasile üsna ligi tikkumas ning kui sa sellele õiget vastust ei tea, siis sind sinna ei viida.

5. Selle märgiga näidatakse üles oma siirast huvi teise isiku taskute sisu vastu.

6. Inimene on päris hästi kursis erinevat sorti metal muusikaga ning "666" on tema kutsung.

7. See käemärk vihjab, et isik pärineb palju kaugemalt kui Austraalia.

8. Üks käsi tähistab sügavat poliitilist ustavust ühele keelatud liikumisele ning sel korral on kutsung "88". Kaks kätt ja valge lipp tähistavad sügavat ustavust uuele poliitilisele süsteemile.

9. Peaaegu sama, mis number 2, ainult selle vahega, et selle märgi nägija kipub olema röövi toimepanija või kaasosaline.

10. Kui tundub, et isik ei orienteeru enam ei ajas ega ruumis, siis see on klassikaline mittenõustumise märk.

11. Kui sellist sõrmede formatsiooni varjab osaliselt mingi kivi, pirukas või veepomm, siis valmistu millegi taha varjuma.

12. Kui mees on täiesti transis, siis sellise märgiga näitab ta tavaliselt, et peab lugu naise keha kumerustest.

13. Addams Family viide - Thing T. Thing.

14. Inimene otsib alateadlikult vaimset tuge, sest ta püüab enesele teadvustamata haarata ühistranspordis leiduvat käsipuud.

15. Tavaliselt tehakse siis, kui soovitakse oma eluiga pikendada.

16. Kui inimene on end kanepist ära tõmmanud ja saabunud 1960ndate aastate lõppu.

17. Isik ei leia pidurit. Kui näed sellist žesti, siis valmistu mingi tohutu asja teelt ära kargama.

18. Sellise märgi teed siis, kui kipud olema kergesti solvuja või tagakiusatud vähemus.

Tohutu ego

Selle mõtiskluse inspireeris lugu Tarandi togijate vabandamisest kohtusaalis (link). Tarandi kohta olen ma siin blogis enda arvamuse juba avaldanud ning eurosaadiku skandaali ma praegu rohkem pikemalt ei käsitle. Pigem kangastusid mulle seda artiklit lugedes iseenda kogemused teatud sorti inimestega.

Ei ole tarvis karta, et kogu jutt mingis masendavas toonis kulgeb, sest tegu on lihtsalt aruteluga minu jaoks üsna intrigeerival teemal. Pealegi lõpetan ma mõtiskluse vägagi positiivses võtmes.

Tema portree

Alustame siis selle mõttega, et kõik me oleme kokku puutunud selle inimtüübiga. Ükskõik, mida teed või ei tee, siis see inimene ei suuda iialgi asja humoorikat külge näha, rääkimata enda võimalikust eksimusest. Lugejagi kindlasti mäletab, kuidas see inimene midagi väga hinge võttis ja kivinäoga midagi "tabavat" vastu tulistas, tekitades järjekordse sajandi tüli.

See inimene peab loomulikuks, et tema on alati esimene ning kui aega ja huvi üle jääb, siis järgnevad alles teised. See inimene tuiskab oma musta maasturiga sind ja su ees olevat autot lahutavasse kitsasse vahesse, kuigi tagapool jätkub ruumi enam kui küll.

Ja kui ta imekombel seltskonnas mingi väga kehva naljaga lagedale tuleb, siis ootab ta teiste tormilist heakskiitu, kuna on sellega juba harjunud. Ta ei aimagi, et naer kaasneb enamasti vaid sel põhjusel, et keegi ei kannata tema tusatsemist. Lihtsam on jätta mulje, et nali meeldis ning eluga kiirelt edasi minna, selle asemel, et kurja inimesega veel vaidlusse laskuda.

Väga tuttav on tema viis solvudes kõva häält teha ning elutark välja paista. Isegi kui püüad talle endapoolset nägemust selgitada ja näidata olukorra tõsidusastme väiksust, jäädakse ikka kinni sellesse pisikesse asja, mis solvujat ennist nii ärritas. Olenevalt isiksusest võib järgneda kas tüütu manitsev jorin, kõrgema hääletooni katsetamine või mõlemad korraga.

Robert De Niro filmis Meet the Parents kehastab
üsna täpselt seda inimtüüpi, keda ma mõtlen.

Näiteks kui ta palub sul paberirullist üks ruuduke ulatada ja see sul kogemata kombel veidi rebeneb, siis algavad tõelised teatritükid. Kõigepealt tehakse märkus lohakuse kohta. Kui talle sõbralikult selgitada, et ka rebenenud paber kuivatab vett sama tõhusalt, siis tõstetakse see demonstatiivselt prügikasti ja palutakse vaidlemist mitte kannataval häälel uus ja korralik rebida. Kuna ta on majapidamise peremees, siis ei oska sa ka kuidagi teisiti reageerida ning ulatadki skeptilise ilmega uue terve paberijupi. Siis võetakse see kuninglikult vastu, pühitakse väike veeplekk ära ja algab pikk joru teemal, et kui midagi teha, siis teha korralikult. Ma isegi ei naljata, selline kogemus on mul täiesti reaalselt olemas. Kui mina püüdsin juhinduda pragmaatilisusest ja paberit kokku hoida, siis tema nägi minu toimingus ülimat au haavamist.

Juhtub ka seda, et kui keegi mingist teemast sama palju ei jaga kui tema, siis valgub selle inimese näole üleolev irve ning järgneb läbi lillede oponendi mõistuse mahategemine. Irve asemel võib ilutseda ka üliasjalik nägu, kirglik pahameel ja kõrgem hääletoon. Ta teeb ekstravagantselt maha sinu tööd, loomingut, arvamust ja üleüldse kõike, mida sa just hetke eest talle pakkusid. Kusjuures taktitunde asemel loobitakse ülivõrdelisi omadussõnu ja jäetakse tõsimeeli mulje, nagu oleksid häbitult selle planeedi hirmsaima käkiga hakkama saanud.

Me teame seda inimest.

Diiva.

Tema ja maailm. Tema ongi maailm. Päikesekuningas "Luii". Ta ei mõista, et on olemas ka teised inimesed, elud, arvamused, tõekspidamised; teised teosed ja teised peategelased seiklustes, millest tal aimugi pole (sonder). Kui tema on midagi pähe võtnud, et nii on, siis teised eksivad, alati.

Miks ta selline on?

Miks see inimene nii hullult solvub? Miks see inimene alati viimase sõna peab saama? Miks see inimene teiste üle nalja teeb, aga enda kulul seda silmaotsaski ei luba?

Fantastiline näitleja.

Tegu on teatud inimtüübiga, kes polegi võimeline enese üle naerma või enda tehtud vigu tunnistama. Ta kardab. Ta kardab, et kui ta seda teeb, siis õõnestab ta omaenda jalgealust, andes teistele justkui loa tema alandamiseks. Ta kardab nn lumepalli- või doominoefekti, seetõttu ongi ta sunnitud endast ideaalset kuvandit hoidma nagu Potjomkini küla või Põhja-Korea. Ta teeb seda tohutust hirmust, sest tema ego, kuvand, stiil või maine defineerivad teda kui isiksust. Aga kes on valmis oma isiksust lammutama? Ainult väga vähesed vaprad.

Nagu ka kõigi teistegi puhul, on selle inimtüübi areng alguse saanud juba lapsepõlvest. Võib arvata, et erinevatel põhjustel vormisid teda erinevad alandused, teiste pilked, madal enesehinnang ja sellest alguse saanud keerukas alaväärsuskompleks. Ka mina ise olen selle tee läbi käinud, mistõttu ma mingit täiesti tundmatut juttu ei puhu. Erinevus on selles, et ma olen end jõuliselt ja täiesti teadlikult teise suunda sundinud. Mingil hetkel hakkas mul endal lihtsalt nii kohutavalt piinlik, et asusin enda iseloomu paremuse poole painutama. Ma leidsin endale positiivseid eeskujusid ja harjutasin nende alateadlikku jäljendamist. Õnneks see töötas ning omade keskel viskan ma siiani totrat nalja ja põhjustan kummalisi olukordi, mis naerupahvakuga lõppevad.

Muide, alles ma lugesin kuskilt, et enese üle naljatamine on üks lõige lollikindlamaid vahendeid rahvahulga poolehoiu võitmiseks ning seda taktikat kasutavad ka manipuleerivad psühhopaadid. Jah, kuulsite õigesti - enda nn mahategemist kasutavad väga agaralt ka manipuleerijad. See tähedab, et tegu pole mingi õnnetu ummikteega, mis võiks inimese väärtust teiste silmis langetada, pigem vastupidi. Ainult et siin käsitletav inimtüüp ei suuda seda hirmuäratavat sammu astuda. Nagu esimene suudlus. Nagu esimest korda kõrgelt vette hüppmine. Nagu esimest korda autokooli autoga avalikule tänavale sõitmine.

Hirm pidurdab

See hirm, see tohutu hirm peatab nad juba eos. Kui on loodud endast mulje kui eksperdist, elutargast ning austusväärsest inimesest, kelles on sisemine laps ammu kaduma läinud, siis pole ime, et see nii keerulisena näib. Mida küll teised ütlevad? Kas teda ei võeta enam tõsiselt?

Teate, mida mina nüüd ütlen? Kui see kramplik inimtüüp endale natuke lõdvestust lubaks ning elu veidi mängulisemalt võtaks, siis laheneks päris paljud pinged. Kujutage ette, kui see tige inimene, kelle läheduses kardate valesti astudagi, ühel päeval leebuks. Kujutage ette, kuidas te ääri-veeri temaga lõpuks "sina" peale üle läheks ja viimaks ka koos naerda saaks. Mõelge, kuidas see inimene enda kavalust ja vahedat mõistust rõõmu ja huumori valmistamiseks kasutaks.

Kumb inimene teile enam meeldib? Kas see jäik ja eneses kinni olev kuju, keda mingi hinna eest häirida ei tohi või pigem Jim Carrey jäljendaja? Kas te tõesti mõtlesite, et see on juhus, et näiteks naiste jaoks on mehe huumorimeel üks kõige olulisemaid näitajaid?

Aga ego jääb kahjuks piirina ette. Ego ei luba enda õrnemat mängulisemat poolt näidata, järele anda, teistega arvestada või jätta kasutamata see hiilgav võimalus elegantse sapise kommentaari loopimiseks. Hirm kaotada kontroll enda maine üle tagab tohutu ego lahustumatuse, mis teda võimaliku välisilma kriitika eest kaitseb.

Õpetuseks

Nüüd on minul kui "edulool" aeg särada. Muidugi pole ma mingi ideaalne guru või suhteekspert, aga allpool toodu on mulle aastate jooksul heaks positiivse energia allikaks olnud. Mida peab meeles pidama, et end meeldivamaks inimeseks vormida?

Jim Carrey filmis Mask. Ma hängiks
peale tööd just sellise tegelasega.

• Ole tänulik kõige üle, mis sul on. Mõnel on elu palju sitem.
• Proovi enda üle naerda. Mitte tülgastusega, vaid huumoriga. Jah, sa kõndisid vastu posti ja kukkusid lillepeenrasse. Teised näevad naerdes, et oled samasugune ekslik inimene nagu nemadki ning sind võetakse palju paremini vastu.
• Säilita enda väärikus. Seda saad sa teha ka siis, kui enda üle naerad.
• Arvesta sellega, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Sa ei saa kedagi omada ega enda soovide põhjal ümber muuta.
• Sa ei pea alati kindlalt "ei" ütlema. Või "jah". Alati saad sa nende vahel valida.
• Leia vahvad eeskujud. On selleks su isa või ema? Või tead sa mõnda sarmikat näitlejat?

Harrison Ford filmis Return of the Jedi.
Aga temaga käiksin ka luurel.

• Naerata. Tee peegli ees nägusid. Aja end naerma. Siis oskad ka teisi lõbustada.
• Ütle mõni hea sõna või kompliment. See ei tee sind vaesemaks ega nõrgemaks.
• Ära võta asju südamesse. On päris suur võimalus, et sind solvanud inimene ei teinud seda tahtlikult ega isegi ei märganud seda.
• Mõtle väga sügavalt selle vanasõna üle - kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Et keegi sind kunagi haavas, ei põhjenda asjaga mitte seotud inimeste haavamist.
• Ära kuluta energiat kättemaksule, sest nagunii karma is a bitch.
• Leia endale väljund, hobi, kirg või mõni lõõgastusviis. Tegele asjadega, mis sulle rõõmu valmistavad.
• Ära muretse asjade pärast, mida sa nagunii kontrollida ei saa. Kui keegi su üle kangesti nalja soovib heita, siis ei pidurda teda ükski sinu tegu ega sõna. Me elame demokraatias, lase tal oma sõnavabadust praktiseerida.
• Austust ei saa jõuga, see tuleb ära teenida.
• Lõpetuseks väga hea elutarkus minu klienditeenindajast elukaaslaselt, kes pole suu peale kukkunud - kui tahad, et sind kuningana koheldaks, käitu vastavalt.

Tasujad: Lõppmäng

Seekord sattusin kinno täiesti juhuslikult. Elukaaslasel hakkasid aeguma mingi online-küsitluse teel võidetud kinopiletid ning tegin ettepaneku midagi vaatama minna. Kuna kinos midagi põnevat ei liikunud (Star Wars tuleb alles aasta lõpus), siis sain vaba voli lausa üksinda minna. Mulle jäi silma Tasujate värske osa, mida igal pool haibitakse ning mingi ime läbi olin ma ka spoileritest pääsenud. Mis siis ikka, film ja staaritool valitud ning kinno!

Millised on minu kokkupuuted Marveli maailmaga? Galaktika valvurite kergelt retrohõnguline lugu meeldis mulle väga ning Robert Downey jr. mängitud Raudmees mõjus kah võimsalt, Ämblikmees on niisama tuttav nägu, aga muud kraami polegi ma väga näinud. Ühesõnaga, ma olen kursis pigem kosmosefilmindusega, eriti Star Wars'iga, aga Marveli maailm on minu jaoks nagu ookean - tohutult suur, salapärane ning vähem läbi uuritud kui kosmos.

Nüüd filmi juurde. Nii palju ma mõistsin, et Lõppmängu tegevus toimub peale Igaviku sõda, kui pool kogu biomassist on hävitatud. Põhiline kurjam Thanos oli mulle tuttav juba aasta eest, mil temast igasugused totrad meemid ringlema hakkasid.

Filmi tempo alguses venis, kuna peale hävingut pidid kangelased end kokku võtma ja eluga edasi minema. Siis aga avastas Tony Stark puhtjuhusliku katsetamise käigus... ajas reisimise. Just. Tegemist oli klassikalise ajas reisimise süžeega, kus kangelased lähevad minevikku, näevad omaenda "koopiaid" ning toimetavad "telgitagustes".

Nii kogutigi kõik ellujäänud superkangelased kokku ning mindi minevikku igavikukive Thanose eest ära pätsama. Minu üks kõige vägevam emotsioon tekkis siis, kui 1970. aasta tegevuse järel, peale vägevat Ameerika rauda ja Steppenwolfi, saabus kontrastina kosmoselaeva pardal toimuv. Eks see ole mu enda eripära, kuna retro ja futurism on mind alati paelunud.

Vahepeal pillati ka paar head pärlit. Kui Stark Thori Lebowskiks kutsus, kiskus mul suu muigele, sest tõepoolest, tormijumal nägi oma õllekõhu ja suvalise särgiga tõesti välja kui kasimatu päevavaras. Kolm sekundit hiljem küsis Raudmees minu lemmikpesukarult:

"Kuidas läheb, Ratchet?"

"Mu nimi on Rocket," vastas nõutu loom.

Tegu oli järjekordse viitega frantsiisivälisele tegelaskujule kosmoseteemalisest arvutimängust Ratchet & Clank. Ma ise arvan, et sellised (tehislikud?) hetked on mõeldud ka vaatajaskonna ja filmikangelaste vahelise "kamraadluse" tekitamiseks, et hilisematel tundelistel hetkedel rohkem pisaraid välja pressida.

See juhtus näiteks siis, kui Must Lesk (Natasha Romanoff) end ühe kivi tarvis ohverdas. Kivi käes, toimus kerge mälestusüritus ja kõik olid natuke aega kurvad.

Aga jah, tempo hakkas järjest kiirenema, kuna saabunud oli aeg võitlusstseenideks. Lõpuks sai Thanos tulevikusündmustest haisu ninna ja saabus otsustaval hetkel taaskord lõpubossina. Tema õnnetuseks jõudsid head kõik elusolendid ellu äratada, sealhulgas ka kõik superkangelased. Raudmehe villa lasti kohe peale seda rakettidega vastu taevast. Kuigi enne oli imeilus päikesepaisteline ilm, siis peale plahvatusi tekkisid pilved, rusud ja pimedus. Nagu alati - ilm muutub koos sündmustega. Siis toimus eepiline LOTR stiilis lahing ning Thanos sai igavikukivid peaaegu enda valdusse. Ainult et tegelikult olid need hoopis Raudmehe käes ning ta tuhastas vaenuarmee ühe sõrmenipsuga. Milline meeldiv üllatus.

Ja siis mees suri ning tempo koos temaga. Kohustuslikel matustel olid mitmed musta riietatud superkangelased ning kaamera liikus vaikselt nende vahel. Aga arvestades, et vaid kaks head tegelast surid koos kõigi pahadega ning miljardid tõusid surnust, oli tegu päris kasumliku ROE koefitsiendiga.

Mulle aga meeldis lõpp, kuna Kapten Ameerika pidi korraks minevikus käima ja kivid turvaliselt ära paigutama, aga mees jäi sinna oma armastatud naise juurde kusagile 1950ndatesse igavat head elu elama. Väga efektselt mõjus see, kui ta vana mehena sekund hiljem pargipingil istumas avastati.

Kuidas siis film meeldis? Tegu oli lihtsakoelise meelelahutusega ning ka minusugune rongist maha jäänud reisija sai taksoga kohale jõudes peost osa. Mingeid keerulisi paradokse ega filosofeerimisi polnud ning eks see oligi suunatud nooremale vaatajaskonnale. Midagi revolutsioonilist polnud ning täpselt samasuguse loo saaks jutustada ka mingite teiste tegelastega, kivide asemel kadunud laekaga ja näiteks kõrbes ringi traavides. Filmi aluseks oli ikkagi klassikaline, lihtne ja mõnevõrra naiivne skeem - paha võitis, head koguvad jõud kokku, tehakse mingit vastutegevust, paha tuleb kõiki üllatama, suur lahing ning heade võit koos kogu kurja tagasipööramisega.

Ainult üks rumal lahendus jäi mind häirima - kui üks vend küsis, miks nad ajamasinat beebieas Thanose mahanottimiseks ei kasuta, siis ei osatudki midagi sisukat vastata, sest kõik tegelased teadsid, et siis poleks neil erilist stoorit ning paar tundi filmiaega jääks julmalt täitmata. Niisiis teine vend ääri-veeri pomiseski, et nemad niimoodi ei tee ja idee väljapakkuja argument oligi purustatud. Kuidagi pingutatud poliitkorrektne maik jäi sealt suhu, sest kõik teised vahtisid asja kivistunud pilguga pealt. Keegi isegi ei protesteerinud kirglikult - kas siis lapse tapmise moraalituse või ohutuma lahenduse debiilse ignoreerimise üle.

Dumb, but cute. Would bang again.