Tasujad: Lõppmäng

Seekord sattusin kinno täiesti juhuslikult. Elukaaslasel hakkasid aeguma mingi online-küsitluse teel võidetud kinopiletid ning tegin ettepaneku midagi vaatama minna. Kuna kinos midagi põnevat ei liikunud (Star Wars tuleb alles aasta lõpus), siis sain vaba voli lausa üksinda minna. Mulle jäi silma Tasujate värske osa, mida igal pool haibitakse ning mingi ime läbi olin ma ka spoileritest pääsenud. Mis siis ikka, film ja staaritool valitud ning kinno!

Millised on minu kokkupuuted Marveli maailmaga? Galaktika valvurite kergelt retrohõnguline lugu meeldis mulle väga ning Robert Downey jr. mängitud Raudmees mõjus kah võimsalt, Ämblikmees on niisama tuttav nägu, aga muud kraami polegi ma väga näinud. Ühesõnaga, ma olen kursis pigem kosmosefilmindusega, eriti Star Wars'iga, aga Marveli maailm on minu jaoks nagu ookean - tohutult suur, salapärane ning vähem läbi uuritud kui kosmos.

Nüüd filmi juurde. Nii palju ma mõistsin, et Lõppmängu tegevus toimub peale Igaviku sõda, kui pool kogu biomassist on hävitatud. Põhiline kurjam Thanos oli mulle tuttav juba aasta eest, mil temast igasugused totrad meemid ringlema hakkasid.

Filmi tempo alguses venis, kuna peale hävingut pidid kangelased end kokku võtma ja eluga edasi minema. Siis aga avastas Tony Stark puhtjuhusliku katsetamise käigus... ajas reisimise. Just. Tegemist oli klassikalise ajas reisimise süžeega, kus kangelased lähevad minevikku, näevad omaenda "koopiaid" ning toimetavad "telgitagustes".

Nii kogutigi kõik ellujäänud superkangelased kokku ning mindi minevikku igavikukive Thanose eest ära pätsama. Minu üks kõige vägevam emotsioon tekkis siis, kui 1970. aasta tegevuse järel, peale vägevat Ameerika rauda ja Steppenwolfi, saabus kontrastina kosmoselaeva pardal toimuv. Eks see ole mu enda eripära, kuna retro ja futurism on mind alati paelunud.

Vahepeal pillati ka paar head pärlit. Kui Stark Thori Lebowskiks kutsus, kiskus mul suu muigele, sest tõepoolest, tormijumal nägi oma õllekõhu ja suvalise särgiga tõesti välja kui kasimatu päevavaras. Kolm sekundit hiljem küsis Raudmees minu lemmikpesukarult:

"Kuidas läheb, Ratchet?"

"Mu nimi on Rocket," vastas nõutu loom.

Tegu oli järjekordse viitega frantsiisivälisele tegelaskujule kosmoseteemalisest arvutimängust Ratchet & Clank. Ma ise arvan, et sellised (tehislikud?) hetked on mõeldud ka vaatajaskonna ja filmikangelaste vahelise "kamraadluse" tekitamiseks, et hilisematel tundelistel hetkedel rohkem pisaraid välja pressida.

See juhtus näiteks siis, kui Must Lesk (Natasha Romanoff) end ühe kivi tarvis ohverdas. Kivi käes, toimus kerge mälestusüritus ja kõik olid natuke aega kurvad.

Aga jah, tempo hakkas järjest kiirenema, kuna saabunud oli aeg võitlusstseenideks. Lõpuks sai Thanos tulevikusündmustest haisu ninna ja saabus otsustaval hetkel taaskord lõpubossina. Tema õnnetuseks jõudsid head kõik elusolendid ellu äratada, sealhulgas ka kõik superkangelased. Raudmehe villa lasti kohe peale seda rakettidega vastu taevast. Kuigi enne oli imeilus päikesepaisteline ilm, siis peale plahvatusi tekkisid pilved, rusud ja pimedus. Nagu alati - ilm muutub koos sündmustega. Siis toimus eepiline LOTR stiilis lahing ning Thanos sai igavikukivid peaaegu enda valdusse. Ainult et tegelikult olid need hoopis Raudmehe käes ning ta tuhastas vaenuarmee ühe sõrmenipsuga. Milline meeldiv üllatus.

Ja siis mees suri ning tempo koos temaga. Kohustuslikel matustel olid mitmed musta riietatud superkangelased ning kaamera liikus vaikselt nende vahel. Aga arvestades, et vaid kaks head tegelast surid koos kõigi pahadega ning miljardid tõusid surnust, oli tegu päris kasumliku ROE koefitsiendiga.

Mulle aga meeldis lõpp, kuna Kapten Ameerika pidi korraks minevikus käima ja kivid turvaliselt ära paigutama, aga mees jäi sinna oma armastatud naise juurde kusagile 1950ndatesse igavat head elu elama. Väga efektselt mõjus see, kui ta vana mehena sekund hiljem pargipingil istumas avastati.

Kuidas siis film meeldis? Tegu oli lihtsakoelise meelelahutusega ning ka minusugune rongist maha jäänud reisija sai taksoga kohale jõudes peost osa. Mingeid keerulisi paradokse ega filosofeerimisi polnud ning eks see oligi suunatud nooremale vaatajaskonnale. Midagi revolutsioonilist polnud ning täpselt samasuguse loo saaks jutustada ka mingite teiste tegelastega, kivide asemel kadunud laekaga ja näiteks kõrbes ringi traavides. Filmi aluseks oli ikkagi klassikaline, lihtne ja mõnevõrra naiivne skeem - paha võitis, head koguvad jõud kokku, tehakse mingit vastutegevust, paha tuleb kõiki üllatama, suur lahing ning heade võit koos kogu kurja tagasipööramisega.

Ainult üks rumal lahendus jäi mind häirima - kui üks vend küsis, miks nad ajamasinat beebieas Thanose mahanottimiseks ei kasuta, siis ei osatudki midagi sisukat vastata, sest kõik tegelased teadsid, et siis poleks neil erilist stoorit ning paar tundi filmiaega jääks julmalt täitmata. Niisiis teine vend ääri-veeri pomiseski, et nemad niimoodi ei tee ja idee väljapakkuja argument oligi purustatud. Kuidagi pingutatud poliitkorrektne maik jäi sealt suhu, sest kõik teised vahtisid asja kivistunud pilguga pealt. Keegi isegi ei protesteerinud kirglikult - kas siis lapse tapmise moraalituse või ohutuma lahenduse debiilse ignoreerimise üle.

Dumb, but cute. Would bang again.