Lugejad teavad, et olen neid juba kaks korda 1980ndate aastate vahel solgutanud. Nüüd panen sellele viimaks piiri ja toimetan teid tänapäeva ehk käesolevasse kümnendisse.
"Kas siin on mingi kala? See vend on ju selgeks teinud, et tema uut muusikat ei kuula?" võib lugeja mõtiskleda.
Jah, lugejal on tuline õigus - ma ei kuula tõesti uut muusikat, aga vaid sellist, mida raadiost lastakse ja tehislikult populaarseks sunnitakse. Mida mina kuulan, on... synthwave. Jah, kallid lugejad, ma tõmbasin teid seekord orki - taaskord sukeldume 1980ndatesse aastatesse, aga hoopis uues kuues. Synthwave kujutab endast elektroonilist muusikastiili, mida iseloomustab nostalgia 1980ndate aastate järele ning kus kasutatakse sellest ajatust inspireeritud stereotüüpseid trummisämpleid ja muid helisid.
Järgneb emotsionaalne olukirjeldus... Tere tulemast 1980ndatesse (sort of)!
1. stseen
Kui ma teeksin mingi filmi või mängu sellest kümnendist, siis selle loo (1) valiksin ma algustiitritesse. Mingi nimetu Miami-sarnase linna siluett kerkib mere kohal, päike hoogsalt liivaranda kuumutamas.
(1) Niky Nine - 909 & Heartbreak
2. stseen
Järgmine lugu (2) mängiks siis, kui kätte jõuab järg ilusa elu, rikkuse, külluse ja valguse näitamiseks. Suurte basseinidega valged marmorvillad, nende ees läigivad poleeritud S-klassi Mersud ja 7. seeria Bemarid. Aga minul... minul on teistsugune auto.
(2) Vector Hold - Incognito
3. stseen
Kui ma oma BMW E28 roolis õhtuses linnas veeren, siis järgnev teos (3) saadab kaamerat mu auto tagatulede juures. Tänavalambid süttivad põlema ning päike hakkab horisondini jõudma.
(3) Denoctra - City Lights
4. stseen
Väljun autost ja kohendan enda valget pintsakut, mis käistest üles kääritud. Peegelpäikeseprillid jätan loomulikult ette, sest välimus on ikkagi olulisem kui võime selgelt näha. Nüüd avaneb mu ees klubi uks ja kostub see meistriteos (4). Selleks ajaks on klassikaline disco surnud ning muusikamaailma on vallutanud muud nähtused, nende seas italo disco. Aga tol õhtul ei tulnud ma sinna tantsima, mistõttu rajasin endale teed tagaruumi poole.
(4) FM Attack - Disco Attack
5. stseen
Kohtun tagaruumis (5) neiuga, kellega telefoniputkas juttu puhusin. Ta kannab roosasid sääresoojendajaid ja musti retuuspükse, mille peale ulatub lohvakas roosa-valge-triibuline sviiter. Tema kohev brünetisoeng lõppeb napi hobusesabaga, silmalaud kannavad rohekat kuma ning kõrvus ripuvad pirakad valged rõngad. Lähemalt rääkides selgub, et ma olen ainus, kes saab lõpetada kellegi Piksli terrori. Abiks selle raske teekonna tarvis ulatas neiu mulle mingi kasseti, mis tema sõnul aitavat õigesse dimensiooni pääseda. Pean teda pisut nõdrameelseks, aga olgu nii...
(5) Dead Astronauts - Black Echo
6. stseen
Nüüd (6) kihutan ma juba öisel teel, mis moondub piksliseks Tron-maailmaks. Kas ma sisenen unenäkku või arvutimängu? Kas see on selle kasseti süü? "I'm not from here (Ma pole siit)," sosistab neiu mu kõrva ääres, kui kõik moondub ja neoonide maailma sisenen.
(6) woob - Overrun_exe / Driving Through Your Dreams To Save You
7. stseen
Aga kus (7) ma siis olen? Kliiniliselt puhtad hõõguvad neoonruudud kihutavad mööda, spidomeeter vihjab, et seda tehakse kiirusel 88 mph. Auto on vahepeal mitu vormi võtnud, olles kord DeLorean DMC, Porsche 911 Turbo ja Lamborghini Countach, istun nüüd juba Ferrari Testarossa juhiistmel ning annan talda! Lähen aina kiiremini... See kassett, mis ta andis... Sealt kostuv muusika on mingi imevõimega, et muudab ümbritsevat maailma!
(7) Botnit - It's Supercharged
8. stseen
Nüüd (8) ilmuvad mingid mootorratturid. Mustad kombinesoonid ja kiivrid sulavad ööpimeduses ühte mustade baikidega. Ma näen neid nüüd lähemalt ning imestan - neil pole kiivrid, vaid maskid! Tegu on ninjadega! Algab takistuste ümber põiklemine ja vaenlase mõõgahoopide eest pagemine. Oh, aitaks mind Hasselhoff filmist Kung Fury!
(8) Cobra Copter - Ultmate Ninja
9. stseen
Viimane ninja lendas kuristikku, tulekeel aegluubis taga lendlemas (9). Mina uhan normaalse kiirusega edasi ning märkan mingeid lennumasinaid. Futuristlikud kopterid ja reaktiivlennukid on ühinenud mingiteks hõljukiteks, mis mulle tüütuid tuledevihke heidavad. Põgenen minu suunas kihutavate mürskude eest, mis mu selja taga tuld ja pinnast peaaegu taevani loobivad. KITT oleks sellise põgenemise üle uhke.
(9) Mitch Murder - Ravaged Skies
10. stseen
Mu süda jätab löögi vahele, sest seal (10) ta on - Piksel kogu oma hiilguses, helendab nii eredalt, et taevaski lööb heledaks, pilvelõhkuja-kõrgune, kandiline nagu tegelane arvutimängust. Mind märganud, tõmbuvad olendi kulmud klassikaliselt kipra ning hiiglane võtab nõuks mind oma kollase ümara kere alla tallata. Testarossat sa küll kätte ei saa... Teen mõned kiiremad ringid tema ümber ja ajan koljatil pea segi. Seejärel kiman ma elektriliinide alt läbi. Mind taga ajav nurgeline peletis ei pane neid tähele ja sööstab särisevasse juhtmepuntrasse. Kohutavalt paljud sädemed ja ebaloomulikud elektroonilised karjatused täidavad mu südame viivuks õudusega, aga vaid senikauaks, kuni olend maha prantsatab ja vait jääb.
(10) Perturbator - Raw Power
11. stseen
Olukord on lõpuks maha rahunenud (11) ja politseiautod blokeerivad ümbruse korjuse ligidal, mis vahepeal inimese kuju võttis. Minu tuttav vana tark politseipealik selgitab, kust ja miks olend tuli ning kuidas ta minu sõidustiili abil hävines. Noogutan ja vahin juhmilt justkui tühjusse. Kuna ma linna palju hullemast päästsin, lubab muigav vanamees kiiruse ületamise eest trahvi mitte teha. Aga rohkem ma teda ei kuula, sest silmitsen kelmika neiu sügavaid silmi, milles peegelduvad minu 1980ndate päikeseprillid, ja haaran tal õrnalt piha ümbert kinni.
(11) Botnit - Innovation
Eesriie, lõputiitrid või "Princess is in another castle", kuidas kellelegi sobib. Mida just lugesite/kuulasite, oli minu elunektar. Tundub, et ma sündisin valel ajal, aga tänu sellistele nähtustele nagu synthwave võin ma end inimesena tunda.
No comments:
Post a Comment