President Kaljulaidi kohtumine Vene riigipeaga möödus üle ootuste hästi, aga see on ka viimase aja üks väheseid positiivseid uudiseid. Nüüd toon esile mõned teravamad hädad Eesti ühiskonnas, mis seda sündmust varjutama kipuvad.
1. Mart Helme väitis ilma igasuguse tõendusmaterjalita, et Kõigi Eesti korraldatud ürituse osalejate arvu olla fototöötluse abil suurendatud.
2. Tulevane rahandusminister Martin Helme ajas 10 aastat tagasi oma firma raamatupidamise sassi.
3. Soome turistid ei vaata enam Eesti suunas.
4. Eestis valitsevad tööjõupuudus ja töötus samaaegselt.
Kommenteerin punkte 1 ja 2. Esialgu tundub, et tegu on lihtsalt üksikisikutega seotud skandaalidega, mida nende vastased meelsasti üles puhuvad. Need pealtnäha tüüpilised skandaalid on kahjuks märksa raskema kaaluga ning kohe seletan, miks ma nii arvan.
Ühesõnaga, meie võimutsejad vahetatakse välja veidi teist malli tegelaste vastu. Reformikate vaikiv varastamine asendus Keskerakonna laamendamisega rahasüsteemi kallal. Nüüd lisandub sellele ebakompetentsete inimeste määramine vastutusrikastele ametikohtadele.
Ma andestaksin igaühele, kel firma pidamisel mingil põhjusel inimlikud vead tekivad, aga häda on siin selles, et süüdi olla ikka kõik teised, mitte haldusrikkumise toimepanija ise. Just see iseärasus, et rikkuja ei suuda oma viga tunnistada, siiralt kahetseda ning õppust võtta, näitab inimese sobimatust nii vastutusrikkale ametikohale. Kui kunagi rahandusministrina olles mingi korruptsioonipärl lagedale ilmuks, kas võib oodata tema kahetsust ja tagasiastumist? Oh ei, kaugel sellest!
Ühesõnaga, meie võimutsejad vahetatakse välja veidi teist malli tegelaste vastu. Reformikate vaikiv varastamine asendus Keskerakonna laamendamisega rahasüsteemi kallal. Nüüd lisandub sellele ebakompetentsete inimeste määramine vastutusrikastele ametikohtadele.
Ma andestaksin igaühele, kel firma pidamisel mingil põhjusel inimlikud vead tekivad, aga häda on siin selles, et süüdi olla ikka kõik teised, mitte haldusrikkumise toimepanija ise. Just see iseärasus, et rikkuja ei suuda oma viga tunnistada, siiralt kahetseda ning õppust võtta, näitab inimese sobimatust nii vastutusrikkale ametikohale. Kui kunagi rahandusministrina olles mingi korruptsioonipärl lagedale ilmuks, kas võib oodata tema kahetsust ja tagasiastumist? Oh ei, kaugel sellest!
 |
| Peteri printsiip - igaüks kipub tõusma oma ebakompetentsuse tasandile. |
Väärika vastutuse kandmise asemel bravuuritsetakse, kõvatatakse ja leiutatakse suvalisi vandenõuteooriaid. Üks EKRE ministrikandidaadist härrasmees jäi veel roolis jääknähtudega ja kiiruse ületamisega vahele. Kuna kodanik kahetses tehtut ning ei püüdnud asja salata, olles meeldivaks kontrastiks üldisele tendentsile, ei ole ma tema suhtes ka liiga karm, aga see on selline pisike detail, mis aitab olukorral veelgi vinti üle keerata.
Ma ei taha öelda, et EKRE vale asja eest seisaks. Vastupidi - üleüldine konservatiivsus ja üha absurdsemaid mõõtmeid omandavale liberalismile vastandumine on mulle väga meeltmööda, aga kui parteid juhib selline ennast õigustav ja nagu muuseas valetav klann, siis kuidas ma seda toetada võiksin? Oleks EKRE juhid väheke lugupidavamad ja heatahtlikumad, ei näeks ma nende toetamises probleemi. Ja kujutate ette - nüüd saavad sellised võimule kah.
Punkt nr 3. Palgad on meil nii nagu on, ei jõua teised kasvavale elukallidusele sugugi järgi. Ka soomlased on meie tõusvaid hindu märganud ning "hääletavad jalgadega". Kunagised võrdlemisi väiksed hinnad lubasid soomlastel meie kehvast teeninduskultuurist ja ebakvaliteetsest ühisruumist (pargid, kergliiklusteed) mööda vaadata, aga nüüd võime seoses sarnase hinnataseme tõttu Eestit ja Soomet juba võrrelda. Tõepoolest, miks peaks soomlane tulema Eestisse, kus piraattaksondust pole siiani kontrolli alla saadud? Või kitsad kõnniteed ning olematud pargid ei soosi lastevankritega jalutamist? Soomlane mõtleb eelkõige sotsiaalse heaolu peale, eestlane hoolib vaid rahast. Näeme nüüd, kuhu jõudsime - hinnad sarnased, aga kõiges muus jääme valgusaastate kaugusele, kuigi pesitseme üksteisest väikese lahe kaugusel.
Ja punkt nr 4. See tundub isegi tõsi olevat. Blogi lugejad teavad, et 2018. aasta sügisel, rahanappuse ja virelemise tipphetkel, võtsin ma ette ühe (rumala) avantüüri veidi kõrgema sissetuleku otsinguil ning paari nädala pärast olin taas esimesel ruudul (siinkohal tänan väga tööandjat uue võimaluse eest). Enne status quo taastamist jõudsin ma piisavalt oma CV-sid laiali saata ning pidin tõdema, et TTÜ insenerikraad ei garanteeri Eestis midagi. Tõsi, ma oleks äärepealt Eestis sarnase töö saanud nagu Soomeski proovisin, aga sain viimasel hetkel vanast töökohast pakkumise ning otsustasin õpitud eriala peale edasi jääda.
Eesti tööandja üldiselt liiga palju ei paku, aga tõusvate hindade maailmas peab ju niipalju teenima, et eluvaim sees püsiks, mistõttu tööotsijad alampalga peale närtsima ei lähegi. Ma saan ka tööandjatest aru, sest isegi väike palgatõus kajastub kohe võrdeliselt kerkivates maksudes-koormistes, mis firmat allapoole tirima hakkavad.
Meil on madalad palgad, kuna firmade maksustamine on põhjendamatult kõrge. Firmade maksustamine on põhjendamatult kõrge, kuna riigis pole piisavalt kõrgepalgalisi töötajaid, kelle maksuraha süsteemi elus hoiaks. Kuna riigis pole piisavalt kõrgepalgalisi töötajaid, närib riik närviliselt küüsi ja koorib viimase sendi nii töötajalt kui tööandjalt, et laristamist ja tarbimist jätkata.
Tegu on suletud süsteemiga, kus pisike rahatäheke porilombis ümber oma telje pöörleb. Vahel sajab sinna sopavette ka mõni soomlaste visatud münt, mida usinamad kohe õngitsema asuvad, et see siis Rootsi pankadele intresside katteks ära anda. Me ei tooda põhimõtteliselt midagi, vaid tarbime sama raha uuesti ja uuesti. Üks inimene annab mingi summa teisele, kes selle kolmandale ulatab ning see kolmas võib selle juba esimesele loovutada. Vahepeal osteti ja müüdi midagi ning tarbiti võrdlemisi ruttu kohapeal ära. Aga et mõned kopikad kuhugi tiigist välja veeretatakse, peame mõned ka kusagilt juurde tassima. Nii tulevadki mängu välismaiste pankade laenud ja Soome orjatööle minek.
Ütlen korra veel, et me ei tooda midagi. Kõik, mis meil vähegi on, kulub infrastruktuuri lappimise ja kõhutäite peale ära. On ilmselge, et meil, rahva põhimassil, ei jäägi raha täisväärtuslikuks lõbutsemiseks, vaid konverteerime selle järgmise päeva hingetõmmeteks. Mõistes seda põhiideed, morjendab mind hinnatõus kohe eriti kangel määral, sest kui kaua püsib see eksperiment? Nagu 10-liitrine anum mahutab maksimaalselt 10 liitrit vett, nii saabub kunagi ka meil küllastusmoment, mil inertne materjal lämmatab kõik me söed, mida me nii meeleheitlikult vett täis valguvas ahjus põletada üritame.
Me rebime end või lõhki, jooksmaks euronõuetega kaasa, olgu need nii absurdsed kui tahes. Meie silme ees terendab riiklik pankrot, aga me suurendame oma kohustusi, kardame enda huvide eest seista ning koogutame Brüsseli suunas. See on küll pikem teema, mida kunagi hiljem kajastada soovin, aga uppuvalt laevalt pagemise asemel hoiame me peagi lainete vahele kaduvast reelingust kinni.
Me rebime end või lõhki, jooksmaks euronõuetega kaasa, olgu need nii absurdsed kui tahes. Meie silme ees terendab riiklik pankrot, aga me suurendame oma kohustusi, kardame enda huvide eest seista ning koogutame Brüsseli suunas. See on küll pikem teema, mida kunagi hiljem kajastada soovin, aga uppuvalt laevalt pagemise asemel hoiame me peagi lainete vahele kaduvast reelingust kinni.
Kokkuvõtteks
Mulli olemuseks on see, et meid kimbutab mitu häda korraga ning nende leevendamiseks me ei soovi, ei saa või ei oska midagi ette võtta. Võimutsejad on rakendamas Peteri printsiibi viimast astet, turistid kui üks oluline rahavoo allikas põlgavad meid ära ning tööjõuturg lonkab oma viimast jalga. Meie "Saksa esindusauto" punased-kollased märgutuled vilguvad, sest kütus on otsakorral, hooldus on kaua aega tegemata, mootor on õli ära tarbinud ning piduritest on säilinud vaid hõõrduvad metallpinnad.
Kui me midagi drastilist ette ei võta ning riigi alustalasid ei asenda, kukub kogu see värk paratamatult kokku nagu püramiidskeem või finantsmull. Ka minevikus on seda juhtunud ning toon mõned üksikud stiilinäited.
Kui me midagi drastilist ette ei võta ning riigi alustalasid ei asenda, kukub kogu see värk paratamatult kokku nagu püramiidskeem või finantsmull. Ka minevikus on seda juhtunud ning toon mõned üksikud stiilinäited.
Hollandi tulbid, 1637. Tulbisibula hind kerkis astronoomiliseks ning kukkus ootamatult.
Briti Ida-India Kompanii, 1769. Aktsiaid hinnati liiga kalliks ning hindade kukkumine viis kompanii langemiseni.
Suur Depressioon, 1929. Kõik tahtsid korraga aktsiaid müüa, mistõttu sattus nende hind vabalangusesse. Paljud kaotasid kogu vara ning kaudselt aitas kaasa ka II maailmasõja tekkele, tõugates Saksamaal natsid võimule.
Jonestown'i massienesetapp, 1978. Umbes 900 ajupestud inimest sooritasid vabatahtlikult massienesetapu.
Jonestown'i massienesetapp, 1978. Umbes 900 ajupestud inimest sooritasid vabatahtlikult massienesetapu.
Dot-com mull, 2000. Uudset internetiteemat uudistasid kõik ning loodi netipõhiseid firmasid, kus maksis vaid nimi. Tühja õhu müümine ja nulltootlus tingisid pankrottide laine.
Kinnisvara- ja finantsbuum, 2008. Lehman Brothers läks pankrotti, järgnes üleilmne kriis.
Eesti, 21. sajand. Eestlased elasid üle võimete, võtsid suure laenu ning ei suutnud seda teenindada. Tekkinud suure maksustamise, madalate palkade ja lõhkilaenamiste suletud nõiaring sõi ära tööliste palgad ja muutis firmade tegutsemise kahjumlikuks. Eesti Vabariik pankrotistus ning liikus vabatahtlikult riigi X eestkoste alla kuni võlgade tasumiseni. Inspireerituna "üle võimete elamise orjanduse" tõhususest väikeriigi anastamisel, rakendasid suurvõimud sarnast mudelit ka teiste riikide kallal.
Viimane killuke oli minu mõtteharjutus, aga ulme valdkonda ma seda kahjuks ei liigita. Kas me tõesti laseme sel juhtuda?
Viimane killuke oli minu mõtteharjutus, aga ulme valdkonda ma seda kahjuks ei liigita. Kas me tõesti laseme sel juhtuda?
No comments:
Post a Comment