Projekteerime kestva auto

Eesmärk

Aprill on Lada-kuu! Sellest inspireerituna toon lugejani mõtteharjutuse, mis on inspireeritud vanadest aegadest, mil autode konstruktsioon oli veel õige lihtne. Jutt on suunatud eelkõige autofirmadele ja valitsustele, samas kaasaegsetes oludes ei pea ma ideed kahjuks teostatavaks, aga mees võib vahel unistada.

Võiks kuidagi välja murda sellest neurootilisest nõiaringist, mille jätkumisel saavad tulevikus autosid valmistada vaid kaks-kolm hiidkorporatsiooni, sest ainult nendel on piisavalt vahendeid hullumeelsete regulatsioonide põhjal auto arendamiseks ja masstootmiseks. Kõrgkvaliteetsed ja võimekad autod on küll toredad, aga selline trend kipub ennustama üksluiste monopolide teket, mis on turumajanduslikule korrale hukatuseks. Pealegi peaks vaba ühiskonna liikmetel olema valikuvõimalus, millist autot soetada, sealhulgas ka lihtsama ehitusega, mida soovi korral ka ise remontida. On ju öeldud, et geniaalsus peitub lihtsuses ning seda põhimõtet peaksime igas eluvaldkonnas järgima.

Kui autode ehitus oleks lihtsam, saaks tegutsema hakata ka erinevad kerefirmad, mis lisaksid autode väljanägemisele värvi ja isikupära juurde.

Probleem

Tänapäevaste autode ehitus on tänaseks muutunud palju keerulisemaks kui kuurakett Saturn 5 ja Apollo programm kokku. See on ka mõistetav, sest nõuded ja ootused sõiduautodele on aja jooksul rangemaks läinud. Auto peab sõitjaid kokkupõrke korral kaitsma, pikkadel sõitudel meelt lahutama, sõiduvõtete vigu parandama, ruumikas olema, kütust säästma, jõudlust pakkuma ning seda kõike üheaegselt. On paratamatu, et konkurendid püüavad igal aastal rivaalide ees mõne eelise välja võidelda, olgu selleks trendikam välimus või paremad näitajad. Muide, ma jälgin alati sarkastilise huviga reklaamitavate uute mudelite kütusekulu suurust, mis paistab iga aastaga umbes poole liitri kaupa kahanevat. Millal saabub aeg, kui autod ise bensiini summutist välja hakkavad sülitama?

Ma ise näen praegust olukorda sellisena, et pisikese säästu/kasu/uuenduse nimel pingutatakse veri ninast välja. Sisuliselt raisatakse sadu miljoneid sellele, et kütusekulu 0,5 liitri võrra vähendada ning selle käigus komplitseerub ka konstruktsioon. Asi on tasakaalust välja läinud ning kompromisside asemel aretatakse autode asemel tähtedevahelisi laevu.

Asja mõistmiseks selgitan analoogia mõttes, kuidas näiteks koolis (1.-12. klass) hindeid saadakse. Arvestame, et 1 ja 2 on läbikukkumised, 3 saab läbi, 4 on hea ja 5 on suurepärane. Kui sa avastad, et kahe minuti pärast on kontrolltöö, saad 1. Kui tead, et homme on kontrolltöö ja vaatad mingid märkmed korraks läbi, saad 2. Kui töötad umbes pool materjali läbi ja jätad põhilised valemid pähe, siis 3 saad sa ikka kätte. 4 saab see õpilane, kes pühendab õppimisele piisvalt energiat, aga samas jääb tal ka aega sõpradega kokkusaamiseks. Kui sul õpitavast ülevaade puudub ning sa tead, et sind teema absoluutselt ei huvita, aga soovid kindlasti 5 saada, siis pead sa selle nimel:

• loobuma õppimise perioodiks vabast ajast, hobidest ja ilusa ilmaga õues olemisest
• õppima täiesti veatult pähe igasugused definitsioonid, valemid ja lahenduskäigud
• tegema selgeks kõik kordamisküsimused ning püüda selgeks teha, milliseid konksuga küsimusi võib tulla
• kordama õpitut tuimalt musttuhat korda

Kas tundub tore? Muidugi oli igaühel kooliajal selliseid aineid, kus 5 saavutati õige lihtsa vaevaga, aga siin näites mõtlen ma rangelt sellist ainet, mis õpilast absoluutselt ei huvita, aga ta soovib siiski parimat tulemust, kasvõi cum laude nimel. Sellistel puhkudel on tegu eksponentsiaalse energia panustamisega. 1-2 on viletsad hinded, ning väike pingutus toob kätte juba 3, aga 4 kehastab minu jaoks seda kuldset keskteed, kus number ei solva su IQ-d ning samas tead, et sa ei pingutanud end meeleheitest täiesti rihmaks nagu 5 puhul. 4 puhul tead, et ajusid sul on, samas on ka su hing rahul, kuna ei pea loobuma tegevustest, mis sind rõõmustavad ja elus hoiavad. Ma ei tea, kas 5 saajad, perfektsionistid, eluga üldse kunagi rahul on...

Graafiku selgituseks - punakasoranž joon näitab väärtuse kasvu (hinne või auto vidinad-võimalused), siniroheline joon tähistab aga energiat, mis kulub punakasoranži taseme saavutamiseks. Nagu näete, peab iga järgneva ühiku saavutamiseks aina enam energiat sisse suunama, mis on... sama EBAEFEKTIIVNE kui autoga kaugelt üle 100 km/h sõitmine.

Ja kui nüüd norima hakata, siis neid nn viiemehi kimbutavad kõiksugused muud hädad. Kellel kehvem sotsiaalne labisaamine, kellel puudulik kehaline võimekus jne. Automaailmas on viiemeeste hädade vasteteks näiteks haiglaselt kallid hooldused, üle jõu käiv turbo remont ning garantiiaja lõppedes kõikide hädade korraga ilmnemine.

Füüsikaseadused on (kahjuks) selleks, et jääda ning saabumas on piir, mil kütusekulu enam ei vähene. Kui me sellega leppida ei suuda, pingutamegi aastate pärast juba 0,1 liitri pärast, raisates nii aega kui ka terveid varandusi. Selle asemel võiks arendusraha suunata näiteks mootorite töökindluse tõstmisele ja tugevamate sulamite tootmisele. Minu kompromisside sisu näeb piltlikult välja selline: las see kütusekulu olla liitri-paari võrra suurem ning sõidumugavus õige natuke puisem, aga selle eest on veermik pommikindel ning paljude aastate jooksul vajab see vaid pukside vahetust ning hirmkallid remondid võib omanik sisuliselt unustada. Järjekordne näide: mootori võimsust saaks kallite lahenduste abil 100 kW pealt 110-120 kW peale suunata, aga jätame selle tegemata ning loobume igasugustest turbodest, anduritest ja lisatorudest, mistõttu muutub mootori hooldus kõvasti soodsamaks.

Minu väide on see, et kui kunagi said inimesed Ford T-ga hakkama, siis saame täna ka natuke lihtsamate ja vähem varustatud masinatega sõidetud. Igale autole pole tarvis kohustuslikku rehvirõhu andurit, tagurduskaamerat, start-stopp-süsteemi ja muud kallist nodi, mida paljud ei kasutagi. Euroopa Nõukogu hirmutab juba 2022. aastast kohustuslike automaatpidurite ja kiiruse jälgijaga (ei piira kiirust, aga hakkab piirkiiruse ületamisel plärisema). Tõsi, osadele see varustus meeldib, aga iroonilisel kombel ei saa varsti enam kapitalistlikus maailmas vidinate kombinatsioone valida. Äkki mõni talumees soovib lihtsamat masinat, mille remontimisega ta kohapeal hakkama saab ning samas puksiiri tellimise ja esinduse remonditöökoja hiidarved ära jääks?

Põhimõtteid ja lahendusi

• Unifitseeritus - kasutama peaks võimalikult palju juba eksisteerivaid ja levinud detaile;
• Lihtsad sõlmed - tähtis on töökindlus ning ka külasepp peaks kapitaalremondiga hakkama saama, samuti peab detailide lihtne kuju võimaldama neid kergesti lappida;
• Leidlikud lahendused - mehaanika elektri asemel ning tehnilise mehaanika seaduspärade ärakasutamine;
• Vähem seadmeid - mida vähem on mugavusseadmeid, seda vähem on asju, mis rikki lähevad;
• Lihtne detailide asendatavus - rikki läinud seadmele peab olema tagatud vaba ligipääs ning selle otsast kruvimine ei tohiks nõuda mehaaniku pabereid;
• Liialdatud varutegurid - et tavalist sedaani oleks võimalik maailmalõpu ühiskonnas raskeveokina kasutada, peavad selle detailid suutma suurt koormust vastu võtta;
• Kere kestvus - kerele peab tegema korraliku korrosioonitõrje, kandma peale paksu kivikaitse kihi ning kasutama mitteummistuvate tilkeavade lahendusi;
• Soliidne kliirens - piisav kõrgus maapinnast lubab autol ka konarlikul pinnal liikuda.

Kas te kujutate ette pildil ilutseva auto vanust? VAZ-2101 ja selle derivaate toodeti aastail 1970-1988. See tähendab, et värskeimad eksemplarid on üle 30 aasta vanad ning vanimad tähistavad varsti poole sajandi juubelit. Aga ikka on need vaesemates Aasia regioonides kaubikutena kasutusel. Juhin tähelepanu, et seal ei nähta neid nostalgiliste hobiautodena, vaid täiesti tavaliste tööhobustena nagu meil näiteks Fiat Ducato mikrobussid. Samuti leiab igast Aafrika riigist hordidena Toyota pikapeid, mis lihtsalt keelduvad ära koolemast.

Edumeelsemad meist küll irvitavad nende autoloksude üle, aga mõelda, milline kokkuhoid on pidada autot, mis ei nõua kalleid juppe ning kui midagi vaja parandada, ei pea seda kallisse esindusse viima, rääkimata veel varuosadest, mida pakutakse kilohinnaga. Ja isegi kui vajalikku plekitükki ei leia, suudetakse näiteks Kuubal kõik vajalikud osad ise treida ja sepistada. Ma nägin ise ühest dokumentaalsaatest, kuidas Moskvitš 2140 tagumine tiib kusagil hurtsikus ära vahetati, vormides enne kuvaldade abil ühest täiesti harilikust plekklehest vajamineva osa. Te ainult kujutage ette sarnast tööd mõne Saksa auto kallal, eriti kõike seda erivarustust, kalleid keerulise kujuga juppe ja ekspertide töötundide hinda. Jumal hoidku, mõne kallima VW grupi auto pirnivahetuseks peab esiosa küljest kruvima ning see on poole päeva töö, rääkimata rihmade või kettide vahetusest.

Miinused

• Ebamugavam elu "spartalikus" keskkonnas;
• Robustsus, kohati juppide halvasti kokku sobitumine;
• Sarnane, nn sotsialistlik disain (kujundus ei muutu aastakümneid, mistõttu ei tohi kohe alguses puusse panna);
• Mudelite aastatepikkune mitteuuenemine;
• Kehvem tuuletakistus, suurem kaal ja kütusekulu;
• Vabaturumajanduses saab selline toode eksisteerida vaid oma nišis.

Kuigi minu unistus lihtsamast autost triivib nii ajas kui ruumis aina kaugemale, tegi see arutelu mu tuju pisut paremaks küll. Igasugused rondid, rimakad, risud ja rüsad on mul alati südame pisut kiiremini põksuma pannud. Palju kestvust ja head 49. sünnipäeva, VAZ!