Kuidas sõlmida lepingut?

Juhin enne arutluse juurde minemist lugeja tähelepanu sellele, et mul puudub juriidiline haridus, seega tegelikult ka pädevus sel teemal sõna võtmiseks. Siinne kirjutatu on meelelahutusliku iseloomuga ning seetõttu ei tasu siit mingit juriidilist nõu ega abi kuulda võtta.

Nüüd hakkan keelt teritama ühel teemal, mis kaua painanud ning mind inspireeris artikkel, kust sain teada, et nüüdsest asub Maanteeamet erafirmadele sõidukiomanike andmeid väljastama. Arvestades, et alles hiljuti võeti vastu ka isikuandmete kaitse seadus, mõjub see uudis kohe eriti irooniliselt. Nagu teose "1984" Rahuministeerium tegeleb kõige muu kui rahu tagamisega ja nii edasi sellises vaimus.

Miks selline asi mind nii kohutavalt häirib? Ma täidan alati parkimistingimusi ning neil mõnel korral, kui libastusin, maksin ka leppetrahvi pikemalt ootamata ära. See tähendab, et mind isikuandmete väljastamise teema otseselt mõjutada ei tohiks. Aga mis põhjusel mu postitus üldse eksisteerib, kui ma end isiklikult puudutatuna ei tunne?

Sest see on loonud üliohtliku pretsedendi Eesti juuraajaloos, mida potentsiaalsed petturid ära saavad kasutada. Kujutage vaid ette, mis skeeme võib mõni kuri inimene välja mõelda, milliseid parkimisteenuste OÜ-sid ja muid juriidilisi varikehasid raha välja pressimiseks tekitada. Mõelge, kuidas suudaksite end kaitsta olukorras, kui naasete oma auto juurde ning leiate selle kõrvalt teisaldatava märgi parkimistingimustega ning kojamehe vahelt trahvikviitungi?

Maa-ameti kaart seisuga 18.04.2019.

Toon väikse näite. Pildil on kujutatud Hendriksoni küüru põhjapoolse osa ligidale jäävat maa-ala. Tegu on täiesti suvalise maalapiga, kuhu ma juhuslikult sattusin. Vaadates hoolikalt katastripiire, saab näha, et parkla on liigendatud mitme katastriüksuse vahel, kuigi reaalses elus on tõenäoliselt seal üks parkimist reguleeriv märk, mis kuulutab selle üheks alaks. Google Maps-ist vaadates toimub seal mingi ehitus ning parkla on ümbritsetud piirdeaiaga. Ilmselt on tegu kehva näitega, sest liikluskorraldus on tihti ümbertegemisel ning erinevad maatükid võivad vabalt ühe omaniku omanduses olla.

Aga tähtis on asja idee. Katastriüksused on pidevas muutumises ning need silmaga nähtamatud piirid võivad järgmisel päeval juba mujalt joosta, pakkudes petturitele võimaluse pahaaimamatute inimeste trahvimiseks, kes võib-olla juba aastaid harjumusest sama koha peal parkinud. Aga et nüüdsest pole lepingutele allkirju vaja, on teoreetiliselt selline asi täiesti võimalik.

Oot... Aga kuidas leping üldse välja peab nägema? Uurime Eesti.ee lehelt:

Kirjalik leping

Kirjaliku lepingu peavad lepingupooled omakäeliselt alla kirjutama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (näiteks võib seadus ette näha, et ainult kohustatud pool peab alla kirjutama). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi. Sellisel juhul peab leping sisaldama küll lepingu sõlminud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud. Teatud juhtudel lubatakse ka allkirja mehaanilist jäljendamist (nt pitsat), kui selle kasutamine on käibes tavaline. 

Kirjaliku vormiga on võrdsustatud elektrooniline vorm. Elektrooniline vorm tähendab, et leping sisaldab lepingupoolte nimesid ning on nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Elektrooniline allkiri peab olema seostatav lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga.

Lepingud peavad sisaldama järgnevaid andmeid:

• aeg ja koht, kus leping sõlmiti

• kes on lepingupooled

• mis on lepingu objekt (ostetav asi, üüritav korter, laenatav summa)

• materiaalne väärtus (asja hind, üüri, laenu või palga suurus) ning arvelduse regulatsioon (arvelduskontode numbrid)

• poolte kohustused (asja üleandmine, kvaliteedi tagamine ja vastuvõtmine, tasumine)

• tähtaeg (kohustuste täitmiseks, lepingu kestvuseks)

• sanktsioonid kohustuse rikkumise korral

• lõppsätted, muud tingimused (lepingu jõustumine, lisatud dokumendid, kohaldatavad seadused, muutmise ning vaidlustamise kord) poolte allkirjad.

Ei teagi, mis tüüpi "leping" on see, kui mingi märgi alt läbi sõidad ning ükski allkiri kuhugi ei jõua, rääkimata lepingu poolte nimede tekkimisest kuhugi vajalikku kohta. Hilisem lepingule andmete lisamine on minu silmis võrdne võltsimisega ning lõpetab lepingu igasuguse teoreetilise kehtivuse. Selle polaarne teoreetiline näide on tühi paberileht, kus seisab ainult üks allkiri, andes paberilehe hoidjale peaaegu lõputud võimalused allkirja kirjutaja orjastamiseks.

Vaatame, mida peavad lepingud sisaldama. Olgu, aja ja koha saavad nad vast kirja panna, kaamerad on ju kõikjal. Aga kes on lepingupooled? Kust nad teavad, et just mina isiklikult tulin ja nendega lepingu "sõlmisin"? Nojah, nüüd saavad nad selle kahjuks auto omaniku kraesse kirjutada, sest Maanteeamet ja Eesti kohtusüsteem teevad nendega nüüdsest koostööd. Lepingu objekti, väärtuse, poolte kohustused, tähtaja ja lõppsätted suudavad nad kah kirja panna. Sanktsioonid kohustuste rikkumise korral... Oi, see kõige magusam pärl nende allkirjadeta "lepingus" on pea aukohal! Ma kujutan juba ette, kuidas juriidika koostaja meelalt naeratas, kui lõpuks selle punktini jõudis.

Siiski, kehtivat lepingut nagu pole, aga ometi kõik nõudmised ja tingimused on täitmiseks! Ma iseenda tahumatu loogika põhjal kipun pidevalt järeldusele jõudma, et kõik need parkimis- või leppetrahvid on õigustühised, vaatan ma seda ükskõik millise nurga alt. Kirjutagu parkimine.ee ja muud portaalid mida tahes, seaduses pole endiselt ühtki märget selle kohta, et eramaa omanik võib sõlmida ilma allkirjata lepinguid. Nagu näha - kui jätta võimalikult ametlik mulje ja apelleerida autoriteedile, siis võib kõike saavutada, ka kõige absurdsemaid asju.

Nüüd võiks keerulise juriidilise teksti vahele puhkuseks ühe totra vahepala susata. Kogu selle tralliga meenus mulle üks osa Pinky and Brain multikast, mida ma hiljuti nostalgia mõttes naljaviluks vaatasin. Brain on laborihiireke, kes soovib maailma üle võtta ning igas osas tuleb ta uue plaaniga lagedale. Kord soovis ta kindlustuspettusega palju miljoneid teenida, et oma plaane rahastada, aga sattus kohtusse. Kujutage nüüd ette, et kohtus on väike valge hiireke vs suur kompanii. Kohtukeiss seisnes selles, et töötaja muutus tööõnnetuse tõttu hiireks ning nõuab nüüd valuraha. Aga suur oli mu üllatus, kui suurfirma advokaat ära tõestas, et tegu polnud mitte hiirega, vaid ebaloomulikult väikese inimesega, kes veel imelik välja nägi, mistõttu kahjutasu ei makstud, vaid närilisele pandi lausa käerauad peale. Süüdistuses seisis kindlustuspettus ja avalikus kohas alasti viibimine... Kuidagi nagu päriselu paroodia või mis?

Mina näen lahendusena seaduste ülevaatamist, mis rakendaks eelkõige kainet mõistust ja loogikat, mitte umbluud. Kui vaja, siis peab selliste tasuliste eramaade eelduseks olema kasvõi kõvakatend, piirdeaed ja tõkkepuu. Näiteks võiks kaaluda ka parkimise isikustamist näiteks ID-kaardiga, mis loob eeldused täieõigusliku lepingu sõlmimiseks. Nagu lugeja taipab, pole põhjendatud juhtudel mul midagi parkimistasude vastu, küll aga ei salli ma sellist debiilsust nagu lepingud, mis allkirju ei vaja. Lühidalt - kes tahab parkima tulla, see registreerib end ID-kaardiga ning pääseb avanenud tõkkepuu alt läbi. Kas ta ka parkimise eest maksab, see jääb juba tehnilise poole hooleks või tema südametunnistusele, aga kõrvalehiilimise korral oleks parkimisteenuse pakkujal ette näidata juriidiliselt tõepoolest korrektne leping ning aus alus leppetrahvi sisse nõudmiseks. Kordan veel - ma maksan "hea meelega" trahve, aga ma soovin enne ülekande tegemist ka lepingut näha, kus mu enda allkiri ilutseb, tindiga või elektrooniline.

Leidsin ka kaks huvitavat mõistet, mis lubavad asju edasi tõlgendada. Lepingu sõlmimine Eesti.ee lehelt:

Lepingu sõlmimine: 

Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. 

Lepingu sõlmimiseks on vaja vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks vastavalt oferti (pakkumus) ning selle aktsepti (nõustumus). 

Pakkumus on ettepanek leping sõlmida ning selle sisu ja olulised tingimused peavad olema piisavalt määratletud. Pakkumuseks on näiteks kindla inimese nimele koju saadetud kaabeltelevisiooni lepingu allakirjutatud projekt. Kui klient omalt poolt sellisele dokumendile alla kirjutab (aktseptib) ning selle kaabeltelevisioonifirmale tagasi saadab, ongi leping sõlmitud. Ka kaupluses müüjale esitatud soov saada leti tagant mingit kindlat kaupa on käsitletav pakkumusena. 

Aktsept (nõustumus) on jaatav vastus pakkumusele, nõusolek lepingu sõlmimiseks. Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud.

Siin tekkis mul üks riukalik mõte. Mis oleks, kui pistaks parkimiskella kõrvale ühe sedelikese, mis sisaldab näiteks järgmist teksti:

Sõiduki omanik sõlmib parkimisteenuse pakkujaga ainult sellise automaatse allkirjata lepingu, mille kohaselt kõik võimalikud leppetrahvid, kohtukulud ja muud kulud kannab parkimisteenuse pakkuja. Sõiduki omanik ei sõlmi ühtegi automaatset ilma allkirjata lepingut, mis seab talle kohustusi parkimisteenuse pakkuja ees.

Sõiduki omanik on valmis sõlmima parkimisteenuse pakkujaga ainult selliseid lepinguid, mis eeldavad lepingu sõlmimise hetkel mõlema osapoole füüsilist kohalolu, mõlema osapoole selget tahteavalduse väljendamist ja lepingu allkirjadega kinnitamist.

Küsimuste, lepingu tingimuste läbirääkimiste või lepingu sõlmimise soovi korral helistada numbril: XXXXXXXX

Teeks OÜ ja paluks kõigil lepingu sõlmimise huvilistel minuga suhelda kui võrdne võrdsega ja lepingu tingimuste osas läbi rääkida, mitte mulle tagaselja ilma minu allkirjata lepinguid kaela visata ehk katust pakkuda. See eeldab parkimisteenuse pakkuja, tema esindaja või tema volitatud esindaja isiklikku kohalolu, nii et saaksime lepingu rahulikult üle vaadata ning siis juba edasi otsustada, kas seda sõlmida või mitte. Kui parkimisteenuse pakkujale ei meeldi, et ma tema dikteeritud tingimustel lepingut sõlmida ei soovi ning jätkuvalt tema tõkkepuudeta ja aiaga piiramata eramaal viibin, on tal alati õigus politsei kutsuda ning nõuda minu lahkumist tema eramaalt, kui ma seda ise ei tee.

Ma tean, et ma olen saatan, aga nõmeduste vastu peabki võitlema nõmeduste abil.