Kätte on jõudnud oodatud aeg. Peale pikki aastaid sain lõpuks kooliga ühele poole ja kaitsesin lõputöö ära. Nüüdsest on minu puhul tegu diplomeeritud teedeinseneriga, erialaks sillaehitus. Siinkohal on paslik teha väike tagasivaade möödunud aastatele ning ehk annab see mõnele lugejale motivatsiooni, kes samal eluteel. Ma pole geenius, vaid keskmise IQ-ga inimene, kes tulemuste nägemiseks pisut vaeva pidi nägema. Õppimine läks küll üle nominaalaja, aga tehtud see sai, mis on peamine.
2010/2011
Sain tasuta õppekoha sillaehituse erialal. Tegu oli integreeritud õppega, mis vältas 5 aastat. See tähendas, et kui ma vahepeal katkestaks, siis mingit bakalaureuse kraadi ma vahepeatusena ei saaks. Esimesed semestrid pingutasin hoolega, et täita baaskriteeriume ja tasuta kohal püsida.
2011/2012
Jõledad või keerukad õppeained nagu matemaatiline analüüs ja kujutav geomeetria ajasid mul pea sassi ja tõmbasid motivatsiooni alla. Ma mõtlesin õudusega, et mis veel hiljem saada võib, kui juba baasained nii keerulised on.
2012/2013
Võtsin akadeemilise puhkuse, sest oli tarvis mõningaid eksamitulemusi parandada. Üldiselt päris kehv õppeedukus, sest lisaks rasketele õppeainetele oli mu elus ka muid madalseise, mis õppimisele üldse kasuks ei tulnud.
2013/2014
Ajateenistus pakkus vaheldust täiesti teises keskkonnas ja tänu sellele suutsin ma endas mõningat iseloomu kasvatada.
2014/2015
Õppeedukus kasvas hüppeliselt, sest esiteks hakkasin asjale süstemaatiliselt lähenema ja teiseks leidsin endale kallima. Kohtasin esimesi erialaaineid. Viimaks sain tehnilise mehaanika I tehtud, mis avas mulle tee põhiliste erialaainete juurde. Lisaks sain ära tehtud mõned läbikukutud ained nagu näiteks diferentsiaalvõrrandid. Kui vahetasin õppejõudu, läks asi kohe palju lihtsamaks, sest auditooriumi õhustik ja õppejõu õpetamisviis mõjutab väga palju.
2015/2016
Läksin kallimast lahku ja see mõjus rängalt minu moraalile. Ma kaotasin sihi ja langesin eksistentsiaalsesse kriisi. Kusjuures ma reaalselt mõtlesin, et kas ma ikka tahan kunagi enda erialal töötada ja hakkasin juba muid asju vaatama. Õnneks kohtasin õige pea enda praegust elukaaslast ja suutsin tuurid taas üles võtta. Võib öelda, et nüüdseks olid baasained lõppenud ja alles olid vaid erialaained, mistõttu olid õpingud palju põnevama ilme omandanud. Sain lõpuks tehtud tehnilise mehaanika II, mis jäi mu viimaseks ebaõnnestunud aineks. See väike märgiviga, mis mind eelmisel aastal läbi kukutas, jääb eluks ajaks meelde.
2016/2017
Jäin praktika kohta tööle ja see motiveeris mind paremini õppima. Unistuste BMW kergitas motivatsiooni veelgi, kuigi see õppeaasta lõpuks puruks sõideti. Elukaaslase toel suutsin õppeedukuse kvaliteeti endiselt kõrgel hoida.
2017/2018
Ained olid huvitavad ja neid polnud kuigi valulik õppida. Kuigi eestpoolt blokist pärineva füüsika II võtsin esimest korda, sain sellega hakkama. Elukaaslase survel jõudsin kõik asjad tähtajaks tehtud ning ühe eksami oleksin ma ilma tema näägutamiseta peaaegu maha maganud. Lõputöö tegemine läks ludinal ja mu juhendaja jäi sellega rahule. Ka hindamiskomisjonile sobis mu töö, sest nüüdsest on kutsekojas minu nime all ka erialane märge.
Nüüdsest on jäänud mu ainsaks vaevaks tseremoniaalselt diplom vastu võtta, mis tähendab seda, et üks stressiallikas on nüüdsest kadunud. Mis edasi saab?
Kaalulangetamine, nagu ma ühes eelnevas postituses suure suuga lubada jõudsin. Oleme elukaaslasega toidulaua muutuse osas juba algust teinud, aga ikka tasa ja targu.
Minna on tohutu tee, aga nagu see kehakaalu graafik näitab, siis kõik on võimalik.
