Muusikast vol 4 - 90ndate päkapikudisko

Olen lugejat juba kolm korda ninapidi vedanud ja teda ikka mööda 1980ndaid lohistanud, aga seekord ma luban, et on oodata midagi muud. Kui sattusin peale ühele 1994. aasta koduvideole, kus sai näha 1990ndate Tallinna, armusin ma videosse hetkega, vaadates selle täies pikkuses (1 h) ära. Võin öelda, et tõelise retrofännina tundsin ma end kui kodus ning silma tikkus peaaegu ka pisar, kui kunagise Mustamäe kodu ligiduses asuvat kassimaalinguga naabermaja nägin.

Muidugi ei paljastatud mulle, tollasele pätakale, Eesti elu pahupoolt, mistõttu mu isiklikud kokkupuuted 1990ndate aastatega on kantud härdast nostalgiast. Kes tollase eluga rohkem kokku puutus, ei pruugi mu roosamanna-meenutusega nõustuda, aga siin esitletud vaatevinkel põhinebki tolleaegse lapse piiratud silmaringil.

Mu lemmikvideo tausal mängivad tolle ajastu megahitid, andes olustikule hoopis ehedama värvingu, äratades kõik viimsedki nostalgianäärmed. See on tõeline hõrgutis neile, kes Nõukogude aega ei mäleta, aga on näinud taasiseseisvunud Eesti esimesi konarlikke aastaid.

Haddaway - What is Love

Kas mäletate Jim Carrey & co tantsuõhtut? Tänases poliitkorrektses maailmas lendaks sellise naljavideo eest igasugused kohtukeisid ja ahistamisskandaalid, aga 1990ndatel olidki naljad sellised. Me võiks tänagi asja sama vabalt võtta kui toona.

DJ BoBo - Somebody Dance With Me

Maxx - Get A Way

Järgnevad tantsulood ei sisaldu küll selles ajaloolises kruiisivideos, aga aitasid needki 1990ndaid defineerida.

2 Brothers on the 4th Floor - Dreams (Will Come Alive)

Amos - Only Saw Today

Jinny - One More Time

Snap! - Rhythm is a Dancer

Corona - Rhythm of the Night

Scooter - How Much is the Fish?

Scooter oli tolle ajastu gigant, kuulsaim Saksa tantsubänd planeedil, mille kontsertide tarbeks ei jõutud piisava innuga pileteid trükkida. Muide, see konkreetne lugu on tegelikult Saksa joomalugu "Was wollen wir trinken" uues kuues.

Caater - I Can't Hear You

Caater oli 1990ndate lõpul kõige kuumem Eesti bänd, mis tõi elektroonilise biidi meie lavalaudadele. Tõenäoliselt sai koosseis nimevalikul inspiratsiooni Saksa "hõimuvellest", mõeldes veesõidukitele. Kui ma teeks elektroonilise muusika bändi, paneks ma traditsioone kummardades selle nimeks näiteks Tancer, Catamaraan, Purjecas, Auric või Lennuc.

Culture Beat - Mr. Vain

See lugu paneb mind kergelt muigama, kuna Onu Bella kaverdas sellest oma humoorika loo Mr. Intiimteenus. Kahjuks pole seda juutuubis ning ma ei hakka seda ka sinna üles laadima, kuna mul on autoriõiguste rikkumisega probleeme, mistõttu peame seda mõttes laulma.

Smurffit On Täällä Taas

Võtame meie muusikapeatüki kokku väheke lustakama päkapikudiskoga, seda sõna otseses mõttes. Originaalvariant oli loomulikult ajastu põhihitt No Limit (mis oli ka kruiisivideos).

2 Unlimited - No Limit

BONUS TRACK!

DJ Whirl & Mayer - Streets At Night

Loetelu lõppu tasuks torgata see 2004. aasta ehk juba järgmise kümnendi trance-lugu, aga kuna oma olemuselt sarnaneb ta Caateriga (eriti vahemikul 1:00-1:30), tasub see siin ära mainida. Koosseis lasi välja teisigi autentselt 1990ndatest inspireeritud hitte nagu "Free" (vihjab varjamatult Nancy loole "Hellalt hoia mind") ja "The World is Ours".

Tegu oli vaid pinna õrna kraapimisega, jättes luubi alt välja näiteks mõned kõige tuttavamad hitid ja terve house ja drum'n'bass žanri. Kui palju me kella tagasi keerame ja millisesse kümnendisse me järgmisel korral sukeldume, näitab aeg.

Mida tähendavad Jumal, usk ja religioon?

Olen selle teema pikemat käsitlust pidevalt vältinud, kuigi näpuotsaga olen seda korraks puudutanud. On see siis sel põhjusel, et usk tähendab eestlase alateadvuse jaoks midagi võõrast või polnud ma seda piisaval määral enda jaoks lahti mõtestanud, kes teab. Nüüd olen jõudnud igatahes nii kaugele, et olen ajus igasugused automaatsed blokeeringud ja muud tsenseerivad filtrid maha võtnud, lubades usuteemadel mu teaduse vormitud mõistuse ligi. Ma ei lase end igal uuel asjal ära rääkida, küll aga luban ma infol endani jõuda, et saaksin sellega tutvust teha.

Milline on minu tänane maailmapilt? Ma usun sellesse, et loodusseadused on kogu universumi A ja O. Ehk siis ma usun seda, et me saame 100% kõike igasuguste valemite, graafikute ja tõestustega seletada, aga siin on üks iva. Meil on küll võimalik kõike seletada, aga häda on selles, et me ei tea kõike. Me teame, kuidas aerodünaamika töötab, aga me ei oska seletada, mis juhtub hingega peale surma. Mis iganes tõde on, me suudaks selle ilmselt valemitesse suruda, aga meie teadmised pole selle tegemiseks praegu lihtsalt nii kaugele arenenud. See, et Amazonase džunglielanikud ei mõista diferentsiaalvõrrandeid, ei muuda see asjaolu neid võrrandeid ja kogu kontseptsiooni olematuks.

Allegooria on asja ivaks

Mida tähendab Jumal? Igaühel on temaga oma isiklik suhe ning inimloomusele kohaselt kiputakse Jumalat isikustama, kujutledes teda tihti pilve peal istuva vanamehena, kellel on pikk habe, valge rüü ja sandaalid. Eks selline narratiiv olla loodud selleks, et niivõrd keerulist kontseptsiooni kuidagigi mõista ja omaks võtta.

Minu jaoks pole Jumal üldse karikatuurne inimsarnane nähtus, vaid tähistab koondnimetusena kõikide loodusseaduste, seaduspärade, aegruumi ja kogu eksisteeriva (ning miks mitte ka mitte-eksisteeriva) mateeria tervikut. Jumal on kõik need eripärad, mis universumis on. Jumal on keemiliste elementide tabel. Jumal on matemaatika. Jumal on aegruum ja kõik dimensioonid. Jumal on kõik see, mida iial teinud oleme, tegema hakkame või tegemata jätame. Jumal on keemilised reaktsioonid meie ajus, millest moodustuvad mõtted ja tunded. Jumal on elu, mida eelmised põlved meieni edasi on andnud. Lühidalt - Jumal on loodus.

Väga oluline õppetund oligi mõistmine, et Jumal pole vanamees, vaid allegooria kõiksuse kohta. Alles siis mõistsin, et Piibel pole mingi sõna-sõnalt mõistetav teos, kust mingeid fantastilisi võlujutte lugeda saab. Piibel on kirja pandud arhailises keeles, kasutades kunstipärast salmilist ülesehitust, mitte tänapäevaseid asjalikke ja analüütilisi põimlauseid. Piibli mõte oli tavainimesele mõistetamatu analüüs lihtsamasse vormi tõlkida, andmaks edasi mõtet, millele oma ajast ees olevad õpetlased tulid.

Lihtne analoogia on lugu kolmest põrsast. Ka laps mõistab, et ega põrsad ju endale maju ei ehita, aga kuna jutt on põnev ja mänguline, siis jäädakse kuulama. Laps, kelle tähelepanuvõime on väiksem kui täiskasvanul, tüdineks juba kuiva analüüsi esimese lause peale ära, mistõttu on võimalik selle muinasjutuga noorele inimesele üks moraalne õppetund edastada. Lihtne piltlik selgitus annab teada, et õlgedest ja roigastest hooned pole nii püsivad kui kivimaja ning hundi jõulist puhumist meenutades saab laps hilisemas elus ajusopist selle teadmise vajadusel kiirelt ja efektiivselt kätte. Ta ei pea hakkama kalkuleerima, milline materjal siis tugevaim on, vaid lihtne eluline olukord näitab suurusjärgud vaevata kätte.

Miks vajame piiranguid?

Mis see Piibel siis muud on kui eneseabiraamat ja teadmiste kogumik, mis mahutus tolleaegsesse aegruumi. Et paremini mõista sealseid juhtnööre, peame mõtlema sellele, mis olud tollal valitsesid. Kuna näiteks internetti polnud, siis ei eksisteerinud ka netiketti. Tollal polnud ka autosid, mistõttu ei leia me Piiblist ühtegi vihjet sellele, kuidas me võiks liikluses teistega rohkem arvestada, kuna auto on kõrgendatud ohuallikas. Ei, Piibel annab nõu, kuidas tollastes oludes navigeerida, olles ajakohane ka täna, kuna üldine inimloomus nii lühikese ajaga märkimisväärselt ei muutu. Nii võimegi paremini mõista, miks eksisteerivad igasugused käsud, keelud ja soovitused, mis tänapäevasele pilgule võib-olla mõnevõrra võõristavalt mõjuvad.

Võtame näiteks konkreetse keelu islamiusust. Islam levis tollal eelkõige Araabias ehk sooja kliimaga aladel, mis tähendas ka igasuguste haiguste kiiremat levikut. On täiesti võimalik, et end jahutada püüdvad sead püherdasid kuuma päikese all muda sees, haarates ka mingeid eluohtlikke baktereid kaasa, mis sealses kliimas paremini vohasid. Inimesed panid tähele, et sealiha söönud hakkasid äkki haigestuma ja surid. Kuna mikroorganismide kohta puudus tollal igasugune teave, püüti seda selgitada Jumala vihana ning sealiha söömine keelatigi põhjus-tagajärg loogikat kasutades ära. Tänaseks on sealiha vältimisest saanud islamiusuliste traditsioon, mida on võimatu murda, kuigi algne probleem on nüüdseks likvideeritud. See on huvitav käsitlemist vajav teema, millest hetkel küll üle läheme, kuna see kisub meid algsest punktist liiga kaugele.

Viie ahvi eksperiment (five monkeys experiment). Kas see
kunagi ka aset leidis, pole teada, aga huvitav idee on see ikka.

Palvetamine on ka huvitav nähtus, mis pea iga religiooniga käsikäes käib. Kui asja üle mõtleme, siis palvetamine on ju tegelikult mediteerimine ja mõtete korrastamine. Kuigi see tähendab paljudele Jumalaga sügavama sideme loomist, on see inseneri silmis ka psühholoogiline nipp enda rahustamiseks ja niiöelda lähtestamiseks, olles kiirtee enesekontrollini. Enesekontroll on aga peamine vahend voorusliku elu elamiseks ja pattude eemalepeletamiseks.

Muide, olemas on seitse surmapattu - uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Miks just need? Mille poolest need teistest halbadest omadustest esile kerkivad? Need omadused on meil kõigil, aga mõndadel joonistuvad need eriti reljeefselt välja. Inimesed panid tähele, et just selliseid omadusi viljelevad indiviidid tõmbasid endale igasuguseid jamasid ligi. Oleme ju me kõik elu jooksul selliseid isikuid kohanud, kellel need omadused küljes ning näeme hästi, mis nendega toimub.

Uhked inimesed peletavad endast potentsiaalseid uusi sõpru eemale ning murendavad juba olemasolevaid inimsuhteid. Kes see ikka talub sellist egoisti, kes pole võimeline oma süüd tunnistama ja vabandama? Ahned inimesed võtavad seda, mis neile ei kuulu. Kaua me jaksame laiutaja kõrval vireleda? Ihalejad loovad selliseid seksuaalsuhteid, mis kahjustavad nii nende kui ka teiste inimeste vahelisi suhteid. Kas te suudaksite sõbrustada inimesega, kes magatas teie väljavalitut? Kadedad ei suuda olla tänulikud selle üle, mis neil on ning tunnevad ängi teiste õnnestumiste ees. Keegi ei soovi suhelda inimesega, kes nende saavutusi pisendab. Aplad söövad nii palju, et nende kehakaal tõuseb. Kehaga lohakalt ümberkäimine tekitab hiljem palju peavalu. Vihased külvavad negatiivset emotsiooni kõikjale, kuhu satuvad. Sellised imevad teistest elujõu ja motivatsiooni välja, rikkudes üldise meeleolu. Laisad ei suuda vajalikke asju ajada ning vegeteerivad teiste kulul. Kes sooviks külastada prügimäge, mida laisk enda elamiseks nimetab?

Nagu näha, pole seitsme surmapatu näol tegu mingi sisutühja manitsemisega, vaid neil on reaalsed tagajärjed, mis inimese elukvaliteeti halvendavad. See tähendab seda, et kui elada vooruslikult ehk käituda nendele pattudele risti vastupidi, on tulemuseks kõrgem elukvaliteet, mida Piibel taotlebki. Muide, selle mõistmiseks ei pea olema usklik.

Igal asjal olgu oma aeg ja ruum. Enesekontroll
võimaldab erinevaid olekuid õigetes kohtades rakendada.

Noorena ma selle peale ei mõelnud ning kujutasin ette, et Piibel ja selles kirjeldatud voorused piiravad vabadust ning muudavad inimesed naiivseteks tallekesteks, kes siis tarandiku taga määgivad. Tollal pidasin vajalikuks olla igatepidi vaba, nautida elu, end teostada ja teha eriliste piiranguteta seda, mis pähe tuli, sest me pole ju ometi mingid orjad. Hiljem, ajateenistuses käinuna, olen hakanud asja üle sügavamalt järgi mõtlema. Kui elus oli range kord, piirangud ja füüsiline koormus, tundsin end esmakordselt palju värskemalt ja võimekamalt. Seda lontruseelu, mida ma enne ajateenistust elasin, ei anna sellega võrreldagi. Enne olin ma õnnetu, ülekaaluline ja võimetu midagi ette võtma. Täna mõistan, et igal mu teol on reaalne tagajärg, kas siis kohene või aastate pärast ilmnev, seetõttu pidurdan aktiivselt seitsme surmapatu siginemist, olgu sel usuline dimensioon juures või mitte. Ilma end vabatahtlikult piiramata sööstaks me kaosesse, mida iseloomustab korratus, tasakaalu puudumine, ebakindlus ja halbadest otsustest põhjustatud üldine ebaõnn elus.

Usu ja religiooni roll

Ühiskonda juhtiva usu ja üldiste moraalireeglite puudumine ongi põhjuseks, miks läänemaailm kuristiku serval on. Ühiskondade tsüklilisusest olen ma põhjalikult kirjutanud ning väidan, et läänemaailma juhtpositsiooni kõikumine on ajaloo areenil igati harilik nähtus. Oli vaid aja küsimus, kui see juhtuma pidi, aga põhjused on ikka need samad, mis alati läbi ajaloo. Me oleme kaotanud enesekindluse ja usu iseendasse, kohtleme vaenlast pehmelt, lastes tal tagalas laamendada ning oleme sisuliselt minetanud religiooni kui ühiskonda koos hoidva liimi. On siis teoloogide maailmavaade tõene või mitte, aga ei saa eitada religiooni võimsat mõju terve ühiskonna ohjamisel, liitmisel ja alalhoidmisel. Religioon kui elujõud on läänest kadumas ning selle tagajärjed on koheselt näha.

Ärgem saagem valesti aru - mul pole midagi isikuvabaduse vastu. Isikuvabadus ja individuaalne areng on ühed peamistest jõududest, mis Lääne tsivilisatsiooni progressi üldse nii kaugele lennutasid. Tänane häda on aga selles, et vabadus ja individuaalsus on ületanud äärmuslikkuse piiri, kus kõik võivad kõike teha. See tähendab, et juba niigi labiilne olukord on kaotamas oma viimastki stabiilsuseraasukest.

Kui kujutleme küngast ja seal otsas palli, siis pall on ebastabiilses seisundis. See pallike on pallielanike ühiskond või tsivilisatsioon, kus sees nad elavad ja oma hapraid esemeid hoiustavad. Palli asend sõltub on sealsete asukate otsustest, tegudest ja vaimsusest. Kui nad suudavad ühel meelel olla, on nad võimelised ühise koostööga palli künka harjal hoidma, sest nad ei soovi ju, et palli sees üksteise peale tasakaalu laotud klaasid, vaasid ja muu õrn sisustus maha kildudeks põrutaks.

Lyapunovi stabiilsusteooria. Vasakpoolne pallike on stabiilses seisundis,
parempoolne ebastabiilses ehk labiilses seisundis.

Kui pallielanikud aga ei suuda oma minakesksust maha suruda ja endale eriõigusi nõudes mässu tõstavad, hakkab pall ohtlikult kõikuma. Kui osad elanikud ei asetse oma koha peal, siis peavad teised palehigis õigetele kohtadele kargama, et ühist kodu tasakaalus hoida. Kui ringijalutavate elanike arv jääb väikseks, on võimalus neid veenda oma kohale minema. Kui aga nendega ühineb üha uusi elanikke, on varsti juba kõikumist tunda. Kui ületatakse kriitiline piir, tormab kogu pallimajake alla orgu, kus seda ootab väga äkiline peatus ja tekib ka palju teravaid kilde.

Miks ma loen igasuguseid kirjutisi ja aina teadmisi sisse iman? Sest ma olen teadlik, et põlvkonnad enne meid on teinud väga palju vigu. Meie õnneks on need vead ja kogemused üles tähendatud, pakkudes järeltulijatele väärtuslikku infot toimunu kohta. Muidugi on parimaks õpetajaks isiklik kogemus, aga väikesed teoreetilised eelteadmised aitavad neid kindlamalt omistada, kui on kindel soov sama reha otsa astuda. Kuna ma ei taha ammuses minevikus tehtud tüüpvigu korrata, püüangi nende kohta infot hankida ja enda jaoks läbi töötada, et seeläbi avada uus koridor tulvil seni läbiproovimata vigasid. Loodetavasti jõuan kunagi mainitud etapini, et enne ajalukku vajumist ka ise midagi kasulikku kirja panna.

Lõpetuseks ütlen veel, et kõik, mida loeme, tuleb kindlasti ka läbi mõelda ja kriitilise pilguga analüüsida. Kuigi Piiblit ei saa sõna-sõnalt võtta, leidub seal siiski olulisi õpetusi ja baastõdesid, mis on vaja eelnevalt ära dešifreerida. See on teos, mis ergutab mõtlemist ning millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda, lastes lihtsalt silmadel üle käia. Et pühakirja mõista, peab arvesse võtma korraga kõiki nüansse, mida eelnevalt käsitlesin.

Karm tõde

Ma olen idealist, mistõttu olen üritanud ja üritan ka praegu maailma paremaks muuta. Tõsi, meetodid on aja jooksul muutunud, aga tahe pole kuhugi kadunud. See postitus räägib mu enda üleskasvamisest valede ja tõdedega, vahepeal toon sisse valede konteksti Venemaal ning viimaks pajatan enda isiksuse ülesehitamisest peale tõe selgumist.

Vale kohtub tõega

Alustan 2000ndate teisest poolest, mil mu teismelise hinge sigines vaimustus hipide vabast vaimust. Nagu kultuurilisele võõrkehale kohane, hakkasin ma moodsas maailmas mõtlema ja käituma kui 1969. aasta Woodstocki festivali külastaja. Ma lasin juustel pikaks kasvada ning suunasin tähelepanu vabameelsusele ja sõbralikkusele, kaotades enda käitumismaneeridest viha ja ärritumise. Ma mõtlesin, et kui me kõik püüame sõbralikud olla, saame peagi sõdadest ja konfliktidest lahti, rääkimata sellest, et kurjad inimesed muutuvad vagadeks lambukesteks.

Tundsin, kuidas mul nina õige pikaks oli kasvanud.

Minu meetodid sattusid eksistentsiaalsesse kriisi, kui nägin, et olin muutumas inimeste naerualuseks. Ma mõistsin, et hipidele polnud 21. sajandil kohta ning neid nähti kui kasimata kloune, kelle heatahtlikkusel talluda. Inimeste šokeerimiseks "raiusin" oma kiharad, tegin korraks isegi geelika ja asusin oma vaimset poolt ümber töötlema. Sel perioodil köitis mu tähelepanu Nõmme Raadio, millest olen varem pikemalt kirjutanud. Võib väita, et sel ajal tegin enda mõistusele suure restardi, sest võtsin ligi ka äärmiselt olulisi raamatuid, mis mind sel teekonnal voolisid. Kõige mõjukamad, Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa", Oja "Orgasmiraamat" ja Orwelli "1984", näitasid mulle ilmekalt, kui sügaval stagnatsioonis mu lapsemõistus veel oli.

Ülikooli algus tähistas mu elus ka uue peatüki algust, ennekõike eneseharimise teemal. Paralleelselt loengutes käimisega neelasin erinevaid õpingutega mitteseotud raamatuid ja teadmisi, laiendades radikaalselt oma maailmapilti. Ma olin varem üles kasvanud "Miki Hiire" koomiksitega ning ühel hetkel mõistsin, et sellest oli jäänud vildakas naiivne arusaam maailmast, mis tegelikkusele ei vastanud.

Alles siis, teismeea lõpus, mõistsin, et elu on võitlus ellujäämise eest.

Kõiksugused teadmised elu erinevatest valdkondadest andsid mulle olulise eelise allesjäämiseks. Ma tunnen juba kaugelt ära kahtlase väärtusega tehingud, esmakohtumisel saan määrata inimese fundamentaalse loomuse ja suudan rahadega nii majandada, et ma võlapõrgusse ei lange.

Kui tead tõde, siis on sul võimalus selle baasilt õigeid otsuseid teha. Ma ei teadnud varem, kuidas maailm toimis ning tegin seetõttu sotsiaalseid vigu, mida ennist kirjeldasin. Ma tegin sellest omad järeldused ning kummalise inimesena oskan täna sulanduda massi, nii et see mu elu ei segaks. Võib öelda, et konformistina allun ühiskonna survele, aga oma peas teen endiselt asju just nõnda, nagu soovin. Siia juurde sobib hästi kaks klišeelikku vanasõna - "kui tahad hundikarjas elada, õpi ulguma" ja "hundid söönud, lambad terved".

Venemaa valede võrgustikus

Rääkisin, mida tõde ühe inimesega teeb, aga mida teeb temaga vale? Heaks näiteks on siin Venemaa.

Miks kuuleme pidevalt, kuidas Venemaal jälle Eestit mustatakse? Näiteks paralleeluniversumis resideerub natsimeelne parlamendiliige Raivo Kass ning USA ei luba Eestil Venemaalt koroonaga võitlemiseks abi paluda. Miks levitab Venemaa oma naabrite ja ka kaugemate riikide kohta äärmiselt lolle kuulujutte?

Me reageerime asjale emotsionaalselt, sest meie kaitserefleksid on ilmselgest valest teadlikud ning õigluse nimel hakkame tõestama, et nemad valetavad ja meil on õigus. Kahjuks on see nagu peaga vastu seina jooksmine või kitsega vaidlemine, sest asjade konteksti vaatlemise asemel kustutame me jopega tulekahjut.

Olgu, jätame selle väikese homoorika vahepala, sest asi on tegelikult tõsine. Miks peaks Venemaa või venelased valetama? Lühidalt seisneb asja tuum esiteks selles, et Nõukogude režiimi ja sõja ajal sõltus ellujäämine suuresti valedest ning et venelased on väga uhke rahvas, kelle jaoks iga väike viga vähendab nende väärtust. The Moscow Times artikkel "Why Lying Has Become a National Pastime" seletab asja üsna hästi lahti ning kes inglise keelt mõikab, lugegu see kindlasti läbi.

Ühesõnaga, et säilitada enda reputatsioon, valetatakse asi paremaks, kui see tegelikult on. Kummalisel kombel teavad valetajad, et nad valetavad ning teised teesklevad, et nad valet usuvad. Venelastel on tekkinud selline äärmiselt põnev sotsiaalne norm, kus vale kuulub lahutamatult elu juurde, pannes aluse ebaefektiivsuse ja korruptsiooni vohamisele.

Nii ongi Venemaa selline riik, kuhu immigrandid naljalt sisse ei pressi, teed ja majad lagunevad, diktaator nimetab riiki demokraatlikuks ja piiri taga nähakse ainult vaenlasi. Kõigis Venemaa hädades on süüdi baltimaalased. Ja muidugi ka USA. On arusaadav, et sellises riigis elades peab olema mingi ühine vaenlane, kelle pihta suunata kogu oma pettumus ja äng, mis pärineb tegelikult närust elukvaliteedist. Peab olema miski väline tegur, mis juhiks õnnetult elult tähelepanu ära, andmaks seeläbi jõudu jätkamiseks.

Igaks juhuks teen siin korraks peatuse, et mind nüüd liiga suureks vihkajaks ei peetaks. Igal rahvusel on omad head ja vead ning eestlaste ja venelaste suhete teemal olen ma varem täpsemalt sõna võtnud, jõudes järeldusele, et kahe rahva erinevad suhtlusviisid ei pruugi alati omavahel haakuda - nagu introverdil ja ekstraverdil. Venelased mõtlevad, et eestlased on oma jonnakuse tõttu peast täiesti segased, kuna suudame oma põhimõtete nimel ka enda elukvaliteedi ohverdada. Eestlased aga peavad venelasi peast täiesti segasteks, kuna venelased loovad valede abil endale mulli, kus segamatult elada.

Et rajada midagi uut, peab loobuma millestki vanast

Nonii, jõudsime huvitava tuumani. Ma väidan, et ma mõnes mõttes mõistan venelasi, kuna teismelisena lõin ma ka endale mulli, kus õndsas "teadmatuses" viibida. Tegelikult ma küll teadsin iga mööduva päevaga maailmaasjadest aina rohkem, aga otsustasin endiselt "Miki Hiire" tegelaste naiivset iseloomu ümbritsevatele inimestele projitseerida ja uskuda, et tegelikult oleme kõik head.

1960ndad. Unistus maapealsest rahust, rahvaste sõprusest ja õnnelikust elust.

Bronx, NYC, 1970. Piisab vaid pilk kõrvale suunata ja näete tegelikku elu.

Tõde oli küll midagi muud ning selle ilmsikstulekul kogesin üht elu suuremat "pohmelli", kuna kogu mu maailmapilt varises lihtsalt kokku. Samas poleks ma ilma selle varinguta enda jaoks uut isiksust konstrueerida saanud, lammutades eelnevalt enda baasdogmad, jättes hüvasti jalamati käitumismudeliga ning heites prügikuhilasse enda alaväärsuskompleksi.

Miks mul need illusioonid üldse olid? Ma tahtsin meeletult gruppi kuuluda ning soovisin, et mind peetaks sama normaalseks ja tavaliseks kui kõiki teisi. Kuidagi ei võtnud see vedu ning mu alateadvus, mõistes, et midagi oli valesti, otsustas luua vaimse fassaadi, kus pidasin end populaarseks, ilusaks, targaks, julgeks ja trendikaks.

Et mõista, mis enda juures ikkagi valesti oli, pidin endale ausalt otsa vaatama ja kõik vundamendini lahti kiskuma. Oli mul palju sõpru? Ei olnud. Olin ma populaarne? Kaugel sellest, ma olin nohik. Olin ma nägus? Ütleme, et nii umbes Harju keskmine. Olin ma trendikalt riides? Ei, ma eelistasin suvalisi dressipluuse ja võimalikult igava lõikega teksapükse.

Aga palun - kõigis oma õnnetustes ja kehvas sotsiaalses staatuses olin ma ise süüdi, keeldudes seda pikka aega uskumast. Kui selle tõe selgeks sain, hakkas mu elu nagu iseenesest paremuse poole tüürima. Tõsi, see ei juhtunud päevapealt, vaid tegu oli aastatepikkuse protsessiga, aga liikuma see siiski hakkas.

1. Niisiis, esimeseks sammuks oli oma olukorra tunnistamine.

2. Järgmiseks oli tarvis leida realistlik ideaal, mis oleks tulevase isiksuse projekti aluseks. Siin faasis imasin ma sisse igasugust infot ja laiendasin silmaringi. Realistliku ideaali otsingud võtsid küll aega, aga ma leidsin selle. Oluline on mõista, et ideaal jääb alati saavutamata, kuna jääme sellele igavesti liginema (Mõelgem tangensi graafikule.).

3. Seejärel oli vaja projekt valmis teha ehk kõik asjad põhjalikult läbi mõelda ning erinevad küljed omavahel kokku sobitada, neid vajadusel korrigeerides. Siin faasis arendasin välja oma isikliku eetikakoodeksi, millel hakkasid põhinema kõik tulevased otsused.

4. Viimaseks sammuks oli katsetamine, praktiseerimine ja niinimetatud uue mootori sissesõit. Võin öelda, et sissesõit on tehtud ning elan nüüd paranenult uut elu. Häbelik allasurutud poisike on kadunud ning selle asemel on ohjad haaranud filosoof, kes ei häbene enda huvialasid ja veidrusi.

Ma olen nohik, aga mulle meeldib see. Ma olen keskmise välimusega, aga ma ei pea kellelegi muljet avaldama. Mul on vähe sõprussuhteid, aga need on midagi enamat, kui tuttavate hordide pinnapealsus. Ma olen loll, aga loen iga päev midagi uut.

Ma ei väida, et olen nüüd peale transformeerumist mingi maailma kauneim liblikas, aga endisest abitult roomavast tõugust olen ma valgusaastate kõrgusel. Mu tiibadel puudub kaunis muster, need on ebamäärase kujuga, aga vähemalt on need ise kasvatatud ja töökindlad.