Mida tähendavad Jumal, usk ja religioon?

Olen selle teema pikemat käsitlust pidevalt vältinud, kuigi näpuotsaga olen seda korraks puudutanud. On see siis sel põhjusel, et usk tähendab eestlase alateadvuse jaoks midagi võõrast või polnud ma seda piisaval määral enda jaoks lahti mõtestanud, kes teab. Nüüd olen jõudnud igatahes nii kaugele, et olen ajus igasugused automaatsed blokeeringud ja muud tsenseerivad filtrid maha võtnud, lubades usuteemadel mu teaduse vormitud mõistuse ligi. Ma ei lase end igal uuel asjal ära rääkida, küll aga luban ma infol endani jõuda, et saaksin sellega tutvust teha.

Milline on minu tänane maailmapilt? Ma usun sellesse, et loodusseadused on kogu universumi A ja O. Ehk siis ma usun seda, et me saame 100% kõike igasuguste valemite, graafikute ja tõestustega seletada, aga siin on üks iva. Meil on küll võimalik kõike seletada, aga häda on selles, et me ei tea kõike. Me teame, kuidas aerodünaamika töötab, aga me ei oska seletada, mis juhtub hingega peale surma. Mis iganes tõde on, me suudaks selle ilmselt valemitesse suruda, aga meie teadmised pole selle tegemiseks praegu lihtsalt nii kaugele arenenud. See, et Amazonase džunglielanikud ei mõista diferentsiaalvõrrandeid, ei muuda see asjaolu neid võrrandeid ja kogu kontseptsiooni olematuks.

Allegooria on asja ivaks

Mida tähendab Jumal? Igaühel on temaga oma isiklik suhe ning inimloomusele kohaselt kiputakse Jumalat isikustama, kujutledes teda tihti pilve peal istuva vanamehena, kellel on pikk habe, valge rüü ja sandaalid. Eks selline narratiiv olla loodud selleks, et niivõrd keerulist kontseptsiooni kuidagigi mõista ja omaks võtta.

Minu jaoks pole Jumal üldse karikatuurne inimsarnane nähtus, vaid tähistab koondnimetusena kõikide loodusseaduste, seaduspärade, aegruumi ja kogu eksisteeriva (ning miks mitte ka mitte-eksisteeriva) mateeria tervikut. Jumal on kõik need eripärad, mis universumis on. Jumal on keemiliste elementide tabel. Jumal on matemaatika. Jumal on aegruum ja kõik dimensioonid. Jumal on kõik see, mida iial teinud oleme, tegema hakkame või tegemata jätame. Jumal on keemilised reaktsioonid meie ajus, millest moodustuvad mõtted ja tunded. Jumal on elu, mida eelmised põlved meieni edasi on andnud. Lühidalt - Jumal on loodus.

Väga oluline õppetund oligi mõistmine, et Jumal pole vanamees, vaid allegooria kõiksuse kohta. Alles siis mõistsin, et Piibel pole mingi sõna-sõnalt mõistetav teos, kust mingeid fantastilisi võlujutte lugeda saab. Piibel on kirja pandud arhailises keeles, kasutades kunstipärast salmilist ülesehitust, mitte tänapäevaseid asjalikke ja analüütilisi põimlauseid. Piibli mõte oli tavainimesele mõistetamatu analüüs lihtsamasse vormi tõlkida, andmaks edasi mõtet, millele oma ajast ees olevad õpetlased tulid.

Lihtne analoogia on lugu kolmest põrsast. Ka laps mõistab, et ega põrsad ju endale maju ei ehita, aga kuna jutt on põnev ja mänguline, siis jäädakse kuulama. Laps, kelle tähelepanuvõime on väiksem kui täiskasvanul, tüdineks juba kuiva analüüsi esimese lause peale ära, mistõttu on võimalik selle muinasjutuga noorele inimesele üks moraalne õppetund edastada. Lihtne piltlik selgitus annab teada, et õlgedest ja roigastest hooned pole nii püsivad kui kivimaja ning hundi jõulist puhumist meenutades saab laps hilisemas elus ajusopist selle teadmise vajadusel kiirelt ja efektiivselt kätte. Ta ei pea hakkama kalkuleerima, milline materjal siis tugevaim on, vaid lihtne eluline olukord näitab suurusjärgud vaevata kätte.

Miks vajame piiranguid?

Mis see Piibel siis muud on kui eneseabiraamat ja teadmiste kogumik, mis mahutus tolleaegsesse aegruumi. Et paremini mõista sealseid juhtnööre, peame mõtlema sellele, mis olud tollal valitsesid. Kuna näiteks internetti polnud, siis ei eksisteerinud ka netiketti. Tollal polnud ka autosid, mistõttu ei leia me Piiblist ühtegi vihjet sellele, kuidas me võiks liikluses teistega rohkem arvestada, kuna auto on kõrgendatud ohuallikas. Ei, Piibel annab nõu, kuidas tollastes oludes navigeerida, olles ajakohane ka täna, kuna üldine inimloomus nii lühikese ajaga märkimisväärselt ei muutu. Nii võimegi paremini mõista, miks eksisteerivad igasugused käsud, keelud ja soovitused, mis tänapäevasele pilgule võib-olla mõnevõrra võõristavalt mõjuvad.

Võtame näiteks konkreetse keelu islamiusust. Islam levis tollal eelkõige Araabias ehk sooja kliimaga aladel, mis tähendas ka igasuguste haiguste kiiremat levikut. On täiesti võimalik, et end jahutada püüdvad sead püherdasid kuuma päikese all muda sees, haarates ka mingeid eluohtlikke baktereid kaasa, mis sealses kliimas paremini vohasid. Inimesed panid tähele, et sealiha söönud hakkasid äkki haigestuma ja surid. Kuna mikroorganismide kohta puudus tollal igasugune teave, püüti seda selgitada Jumala vihana ning sealiha söömine keelatigi põhjus-tagajärg loogikat kasutades ära. Tänaseks on sealiha vältimisest saanud islamiusuliste traditsioon, mida on võimatu murda, kuigi algne probleem on nüüdseks likvideeritud. See on huvitav käsitlemist vajav teema, millest hetkel küll üle läheme, kuna see kisub meid algsest punktist liiga kaugele.

Viie ahvi eksperiment (five monkeys experiment). Kas see
kunagi ka aset leidis, pole teada, aga huvitav idee on see ikka.

Palvetamine on ka huvitav nähtus, mis pea iga religiooniga käsikäes käib. Kui asja üle mõtleme, siis palvetamine on ju tegelikult mediteerimine ja mõtete korrastamine. Kuigi see tähendab paljudele Jumalaga sügavama sideme loomist, on see inseneri silmis ka psühholoogiline nipp enda rahustamiseks ja niiöelda lähtestamiseks, olles kiirtee enesekontrollini. Enesekontroll on aga peamine vahend voorusliku elu elamiseks ja pattude eemalepeletamiseks.

Muide, olemas on seitse surmapattu - uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Miks just need? Mille poolest need teistest halbadest omadustest esile kerkivad? Need omadused on meil kõigil, aga mõndadel joonistuvad need eriti reljeefselt välja. Inimesed panid tähele, et just selliseid omadusi viljelevad indiviidid tõmbasid endale igasuguseid jamasid ligi. Oleme ju me kõik elu jooksul selliseid isikuid kohanud, kellel need omadused küljes ning näeme hästi, mis nendega toimub.

Uhked inimesed peletavad endast potentsiaalseid uusi sõpru eemale ning murendavad juba olemasolevaid inimsuhteid. Kes see ikka talub sellist egoisti, kes pole võimeline oma süüd tunnistama ja vabandama? Ahned inimesed võtavad seda, mis neile ei kuulu. Kaua me jaksame laiutaja kõrval vireleda? Ihalejad loovad selliseid seksuaalsuhteid, mis kahjustavad nii nende kui ka teiste inimeste vahelisi suhteid. Kas te suudaksite sõbrustada inimesega, kes magatas teie väljavalitut? Kadedad ei suuda olla tänulikud selle üle, mis neil on ning tunnevad ängi teiste õnnestumiste ees. Keegi ei soovi suhelda inimesega, kes nende saavutusi pisendab. Aplad söövad nii palju, et nende kehakaal tõuseb. Kehaga lohakalt ümberkäimine tekitab hiljem palju peavalu. Vihased külvavad negatiivset emotsiooni kõikjale, kuhu satuvad. Sellised imevad teistest elujõu ja motivatsiooni välja, rikkudes üldise meeleolu. Laisad ei suuda vajalikke asju ajada ning vegeteerivad teiste kulul. Kes sooviks külastada prügimäge, mida laisk enda elamiseks nimetab?

Nagu näha, pole seitsme surmapatu näol tegu mingi sisutühja manitsemisega, vaid neil on reaalsed tagajärjed, mis inimese elukvaliteeti halvendavad. See tähendab seda, et kui elada vooruslikult ehk käituda nendele pattudele risti vastupidi, on tulemuseks kõrgem elukvaliteet, mida Piibel taotlebki. Muide, selle mõistmiseks ei pea olema usklik.

Igal asjal olgu oma aeg ja ruum. Enesekontroll
võimaldab erinevaid olekuid õigetes kohtades rakendada.

Noorena ma selle peale ei mõelnud ning kujutasin ette, et Piibel ja selles kirjeldatud voorused piiravad vabadust ning muudavad inimesed naiivseteks tallekesteks, kes siis tarandiku taga määgivad. Tollal pidasin vajalikuks olla igatepidi vaba, nautida elu, end teostada ja teha eriliste piiranguteta seda, mis pähe tuli, sest me pole ju ometi mingid orjad. Hiljem, ajateenistuses käinuna, olen hakanud asja üle sügavamalt järgi mõtlema. Kui elus oli range kord, piirangud ja füüsiline koormus, tundsin end esmakordselt palju värskemalt ja võimekamalt. Seda lontruseelu, mida ma enne ajateenistust elasin, ei anna sellega võrreldagi. Enne olin ma õnnetu, ülekaaluline ja võimetu midagi ette võtma. Täna mõistan, et igal mu teol on reaalne tagajärg, kas siis kohene või aastate pärast ilmnev, seetõttu pidurdan aktiivselt seitsme surmapatu siginemist, olgu sel usuline dimensioon juures või mitte. Ilma end vabatahtlikult piiramata sööstaks me kaosesse, mida iseloomustab korratus, tasakaalu puudumine, ebakindlus ja halbadest otsustest põhjustatud üldine ebaõnn elus.

Usu ja religiooni roll

Ühiskonda juhtiva usu ja üldiste moraalireeglite puudumine ongi põhjuseks, miks läänemaailm kuristiku serval on. Ühiskondade tsüklilisusest olen ma põhjalikult kirjutanud ning väidan, et läänemaailma juhtpositsiooni kõikumine on ajaloo areenil igati harilik nähtus. Oli vaid aja küsimus, kui see juhtuma pidi, aga põhjused on ikka need samad, mis alati läbi ajaloo. Me oleme kaotanud enesekindluse ja usu iseendasse, kohtleme vaenlast pehmelt, lastes tal tagalas laamendada ning oleme sisuliselt minetanud religiooni kui ühiskonda koos hoidva liimi. On siis teoloogide maailmavaade tõene või mitte, aga ei saa eitada religiooni võimsat mõju terve ühiskonna ohjamisel, liitmisel ja alalhoidmisel. Religioon kui elujõud on läänest kadumas ning selle tagajärjed on koheselt näha.

Ärgem saagem valesti aru - mul pole midagi isikuvabaduse vastu. Isikuvabadus ja individuaalne areng on ühed peamistest jõududest, mis Lääne tsivilisatsiooni progressi üldse nii kaugele lennutasid. Tänane häda on aga selles, et vabadus ja individuaalsus on ületanud äärmuslikkuse piiri, kus kõik võivad kõike teha. See tähendab, et juba niigi labiilne olukord on kaotamas oma viimastki stabiilsuseraasukest.

Kui kujutleme küngast ja seal otsas palli, siis pall on ebastabiilses seisundis. See pallike on pallielanike ühiskond või tsivilisatsioon, kus sees nad elavad ja oma hapraid esemeid hoiustavad. Palli asend sõltub on sealsete asukate otsustest, tegudest ja vaimsusest. Kui nad suudavad ühel meelel olla, on nad võimelised ühise koostööga palli künka harjal hoidma, sest nad ei soovi ju, et palli sees üksteise peale tasakaalu laotud klaasid, vaasid ja muu õrn sisustus maha kildudeks põrutaks.

Lyapunovi stabiilsusteooria. Vasakpoolne pallike on stabiilses seisundis,
parempoolne ebastabiilses ehk labiilses seisundis.

Kui pallielanikud aga ei suuda oma minakesksust maha suruda ja endale eriõigusi nõudes mässu tõstavad, hakkab pall ohtlikult kõikuma. Kui osad elanikud ei asetse oma koha peal, siis peavad teised palehigis õigetele kohtadele kargama, et ühist kodu tasakaalus hoida. Kui ringijalutavate elanike arv jääb väikseks, on võimalus neid veenda oma kohale minema. Kui aga nendega ühineb üha uusi elanikke, on varsti juba kõikumist tunda. Kui ületatakse kriitiline piir, tormab kogu pallimajake alla orgu, kus seda ootab väga äkiline peatus ja tekib ka palju teravaid kilde.

Miks ma loen igasuguseid kirjutisi ja aina teadmisi sisse iman? Sest ma olen teadlik, et põlvkonnad enne meid on teinud väga palju vigu. Meie õnneks on need vead ja kogemused üles tähendatud, pakkudes järeltulijatele väärtuslikku infot toimunu kohta. Muidugi on parimaks õpetajaks isiklik kogemus, aga väikesed teoreetilised eelteadmised aitavad neid kindlamalt omistada, kui on kindel soov sama reha otsa astuda. Kuna ma ei taha ammuses minevikus tehtud tüüpvigu korrata, püüangi nende kohta infot hankida ja enda jaoks läbi töötada, et seeläbi avada uus koridor tulvil seni läbiproovimata vigasid. Loodetavasti jõuan kunagi mainitud etapini, et enne ajalukku vajumist ka ise midagi kasulikku kirja panna.

Lõpetuseks ütlen veel, et kõik, mida loeme, tuleb kindlasti ka läbi mõelda ja kriitilise pilguga analüüsida. Kuigi Piiblit ei saa sõna-sõnalt võtta, leidub seal siiski olulisi õpetusi ja baastõdesid, mis on vaja eelnevalt ära dešifreerida. See on teos, mis ergutab mõtlemist ning millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda, lastes lihtsalt silmadel üle käia. Et pühakirja mõista, peab arvesse võtma korraga kõiki nüansse, mida eelnevalt käsitlesin.