Karm tõde

Ma olen idealist, mistõttu olen üritanud ja üritan ka praegu maailma paremaks muuta. Tõsi, meetodid on aja jooksul muutunud, aga tahe pole kuhugi kadunud. See postitus räägib mu enda üleskasvamisest valede ja tõdedega, vahepeal toon sisse valede konteksti Venemaal ning viimaks pajatan enda isiksuse ülesehitamisest peale tõe selgumist.

Vale kohtub tõega

Alustan 2000ndate teisest poolest, mil mu teismelise hinge sigines vaimustus hipide vabast vaimust. Nagu kultuurilisele võõrkehale kohane, hakkasin ma moodsas maailmas mõtlema ja käituma kui 1969. aasta Woodstocki festivali külastaja. Ma lasin juustel pikaks kasvada ning suunasin tähelepanu vabameelsusele ja sõbralikkusele, kaotades enda käitumismaneeridest viha ja ärritumise. Ma mõtlesin, et kui me kõik püüame sõbralikud olla, saame peagi sõdadest ja konfliktidest lahti, rääkimata sellest, et kurjad inimesed muutuvad vagadeks lambukesteks.

Tundsin, kuidas mul nina õige pikaks oli kasvanud.

Minu meetodid sattusid eksistentsiaalsesse kriisi, kui nägin, et olin muutumas inimeste naerualuseks. Ma mõistsin, et hipidele polnud 21. sajandil kohta ning neid nähti kui kasimata kloune, kelle heatahtlikkusel talluda. Inimeste šokeerimiseks "raiusin" oma kiharad, tegin korraks isegi geelika ja asusin oma vaimset poolt ümber töötlema. Sel perioodil köitis mu tähelepanu Nõmme Raadio, millest olen varem pikemalt kirjutanud. Võib väita, et sel ajal tegin enda mõistusele suure restardi, sest võtsin ligi ka äärmiselt olulisi raamatuid, mis mind sel teekonnal voolisid. Kõige mõjukamad, Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa", Oja "Orgasmiraamat" ja Orwelli "1984", näitasid mulle ilmekalt, kui sügaval stagnatsioonis mu lapsemõistus veel oli.

Ülikooli algus tähistas mu elus ka uue peatüki algust, ennekõike eneseharimise teemal. Paralleelselt loengutes käimisega neelasin erinevaid õpingutega mitteseotud raamatuid ja teadmisi, laiendades radikaalselt oma maailmapilti. Ma olin varem üles kasvanud "Miki Hiire" koomiksitega ning ühel hetkel mõistsin, et sellest oli jäänud vildakas naiivne arusaam maailmast, mis tegelikkusele ei vastanud.

Alles siis, teismeea lõpus, mõistsin, et elu on võitlus ellujäämise eest.

Kõiksugused teadmised elu erinevatest valdkondadest andsid mulle olulise eelise allesjäämiseks. Ma tunnen juba kaugelt ära kahtlase väärtusega tehingud, esmakohtumisel saan määrata inimese fundamentaalse loomuse ja suudan rahadega nii majandada, et ma võlapõrgusse ei lange.

Kui tead tõde, siis on sul võimalus selle baasilt õigeid otsuseid teha. Ma ei teadnud varem, kuidas maailm toimis ning tegin seetõttu sotsiaalseid vigu, mida ennist kirjeldasin. Ma tegin sellest omad järeldused ning kummalise inimesena oskan täna sulanduda massi, nii et see mu elu ei segaks. Võib öelda, et konformistina allun ühiskonna survele, aga oma peas teen endiselt asju just nõnda, nagu soovin. Siia juurde sobib hästi kaks klišeelikku vanasõna - "kui tahad hundikarjas elada, õpi ulguma" ja "hundid söönud, lambad terved".

Venemaa valede võrgustikus

Rääkisin, mida tõde ühe inimesega teeb, aga mida teeb temaga vale? Heaks näiteks on siin Venemaa.

Miks kuuleme pidevalt, kuidas Venemaal jälle Eestit mustatakse? Näiteks paralleeluniversumis resideerub natsimeelne parlamendiliige Raivo Kass ning USA ei luba Eestil Venemaalt koroonaga võitlemiseks abi paluda. Miks levitab Venemaa oma naabrite ja ka kaugemate riikide kohta äärmiselt lolle kuulujutte?

Me reageerime asjale emotsionaalselt, sest meie kaitserefleksid on ilmselgest valest teadlikud ning õigluse nimel hakkame tõestama, et nemad valetavad ja meil on õigus. Kahjuks on see nagu peaga vastu seina jooksmine või kitsega vaidlemine, sest asjade konteksti vaatlemise asemel kustutame me jopega tulekahjut.

Olgu, jätame selle väikese homoorika vahepala, sest asi on tegelikult tõsine. Miks peaks Venemaa või venelased valetama? Lühidalt seisneb asja tuum esiteks selles, et Nõukogude režiimi ja sõja ajal sõltus ellujäämine suuresti valedest ning et venelased on väga uhke rahvas, kelle jaoks iga väike viga vähendab nende väärtust. The Moscow Times artikkel "Why Lying Has Become a National Pastime" seletab asja üsna hästi lahti ning kes inglise keelt mõikab, lugegu see kindlasti läbi.

Ühesõnaga, et säilitada enda reputatsioon, valetatakse asi paremaks, kui see tegelikult on. Kummalisel kombel teavad valetajad, et nad valetavad ning teised teesklevad, et nad valet usuvad. Venelastel on tekkinud selline äärmiselt põnev sotsiaalne norm, kus vale kuulub lahutamatult elu juurde, pannes aluse ebaefektiivsuse ja korruptsiooni vohamisele.

Nii ongi Venemaa selline riik, kuhu immigrandid naljalt sisse ei pressi, teed ja majad lagunevad, diktaator nimetab riiki demokraatlikuks ja piiri taga nähakse ainult vaenlasi. Kõigis Venemaa hädades on süüdi baltimaalased. Ja muidugi ka USA. On arusaadav, et sellises riigis elades peab olema mingi ühine vaenlane, kelle pihta suunata kogu oma pettumus ja äng, mis pärineb tegelikult närust elukvaliteedist. Peab olema miski väline tegur, mis juhiks õnnetult elult tähelepanu ära, andmaks seeläbi jõudu jätkamiseks.

Igaks juhuks teen siin korraks peatuse, et mind nüüd liiga suureks vihkajaks ei peetaks. Igal rahvusel on omad head ja vead ning eestlaste ja venelaste suhete teemal olen ma varem täpsemalt sõna võtnud, jõudes järeldusele, et kahe rahva erinevad suhtlusviisid ei pruugi alati omavahel haakuda - nagu introverdil ja ekstraverdil. Venelased mõtlevad, et eestlased on oma jonnakuse tõttu peast täiesti segased, kuna suudame oma põhimõtete nimel ka enda elukvaliteedi ohverdada. Eestlased aga peavad venelasi peast täiesti segasteks, kuna venelased loovad valede abil endale mulli, kus segamatult elada.

Et rajada midagi uut, peab loobuma millestki vanast

Nonii, jõudsime huvitava tuumani. Ma väidan, et ma mõnes mõttes mõistan venelasi, kuna teismelisena lõin ma ka endale mulli, kus õndsas "teadmatuses" viibida. Tegelikult ma küll teadsin iga mööduva päevaga maailmaasjadest aina rohkem, aga otsustasin endiselt "Miki Hiire" tegelaste naiivset iseloomu ümbritsevatele inimestele projitseerida ja uskuda, et tegelikult oleme kõik head.

1960ndad. Unistus maapealsest rahust, rahvaste sõprusest ja õnnelikust elust.

Bronx, NYC, 1970. Piisab vaid pilk kõrvale suunata ja näete tegelikku elu.

Tõde oli küll midagi muud ning selle ilmsikstulekul kogesin üht elu suuremat "pohmelli", kuna kogu mu maailmapilt varises lihtsalt kokku. Samas poleks ma ilma selle varinguta enda jaoks uut isiksust konstrueerida saanud, lammutades eelnevalt enda baasdogmad, jättes hüvasti jalamati käitumismudeliga ning heites prügikuhilasse enda alaväärsuskompleksi.

Miks mul need illusioonid üldse olid? Ma tahtsin meeletult gruppi kuuluda ning soovisin, et mind peetaks sama normaalseks ja tavaliseks kui kõiki teisi. Kuidagi ei võtnud see vedu ning mu alateadvus, mõistes, et midagi oli valesti, otsustas luua vaimse fassaadi, kus pidasin end populaarseks, ilusaks, targaks, julgeks ja trendikaks.

Et mõista, mis enda juures ikkagi valesti oli, pidin endale ausalt otsa vaatama ja kõik vundamendini lahti kiskuma. Oli mul palju sõpru? Ei olnud. Olin ma populaarne? Kaugel sellest, ma olin nohik. Olin ma nägus? Ütleme, et nii umbes Harju keskmine. Olin ma trendikalt riides? Ei, ma eelistasin suvalisi dressipluuse ja võimalikult igava lõikega teksapükse.

Aga palun - kõigis oma õnnetustes ja kehvas sotsiaalses staatuses olin ma ise süüdi, keeldudes seda pikka aega uskumast. Kui selle tõe selgeks sain, hakkas mu elu nagu iseenesest paremuse poole tüürima. Tõsi, see ei juhtunud päevapealt, vaid tegu oli aastatepikkuse protsessiga, aga liikuma see siiski hakkas.

1. Niisiis, esimeseks sammuks oli oma olukorra tunnistamine.

2. Järgmiseks oli tarvis leida realistlik ideaal, mis oleks tulevase isiksuse projekti aluseks. Siin faasis imasin ma sisse igasugust infot ja laiendasin silmaringi. Realistliku ideaali otsingud võtsid küll aega, aga ma leidsin selle. Oluline on mõista, et ideaal jääb alati saavutamata, kuna jääme sellele igavesti liginema (Mõelgem tangensi graafikule.).

3. Seejärel oli vaja projekt valmis teha ehk kõik asjad põhjalikult läbi mõelda ning erinevad küljed omavahel kokku sobitada, neid vajadusel korrigeerides. Siin faasis arendasin välja oma isikliku eetikakoodeksi, millel hakkasid põhinema kõik tulevased otsused.

4. Viimaseks sammuks oli katsetamine, praktiseerimine ja niinimetatud uue mootori sissesõit. Võin öelda, et sissesõit on tehtud ning elan nüüd paranenult uut elu. Häbelik allasurutud poisike on kadunud ning selle asemel on ohjad haaranud filosoof, kes ei häbene enda huvialasid ja veidrusi.

Ma olen nohik, aga mulle meeldib see. Ma olen keskmise välimusega, aga ma ei pea kellelegi muljet avaldama. Mul on vähe sõprussuhteid, aga need on midagi enamat, kui tuttavate hordide pinnapealsus. Ma olen loll, aga loen iga päev midagi uut.

Ma ei väida, et olen nüüd peale transformeerumist mingi maailma kauneim liblikas, aga endisest abitult roomavast tõugust olen ma valgusaastate kõrgusel. Mu tiibadel puudub kaunis muster, need on ebamäärase kujuga, aga vähemalt on need ise kasvatatud ja töökindlad.