Sopranode sari on üks paremaid sarju maailmas ning arvatavasti kõige parem nende seas, mis jutustab maffia elust. On öeldud, et see on kohutavalt hea sari kohutavatest inimestest. Tegelasi on palju, aga mainin ära vaid peamised:
Tony Soprano - Maffiaboss, topeltstandarditega, ülikonservatiivne, väikese silmaringiga
Christopher Moltisanti - alaväärsuskompleksiga, virisev, tujukas, kergesti solvuv, sõltlane
Silvio Dante - korralik härrasmees, rahulik ja vaoshoitud, kaalutlev, salakavalalt mõrvarlik
Paulie Gualtieri - pisut rumal, paranoiline, impulsiivne, brutaalne
 |
| Vasakult: Bobby, Christopher, Tony, Silvio, Paulie |
Armastus on maffiaperes üks vääriti mõistetud asi. Psühhopaadid ei tunne (ilmselt peale vihastamise) mingeid tundeid, ometi avaldatakse omavahel üksteisele armastust ja kui saabub raskem aeg, siis kihutatakse kuul kerre. Eks selle vääritimõistmise juured on ka tegelaste vaimselt raskes lapsepõlves, kus terror, vägivald ja röökimine moodustasid igapäevase keskkonna.
Sellel põhinevad tegelaste käitumismallid ja reaktsioonid erinevates olukordades. Näiteks Tonyl on teda mitte armastava emme probleem ja otsib lähedust erinevate armukeste juurest; Paulie ütleb oma kasuemast lahti, kui selgub, et ta on tegelikult ta tädi; maffiale täiesti lojaalne Christopher annab oma armastava naise maffiale välja, kui selgub, et naine on koputaja, selle asemel, et koos põgeneda ja uut elu alustada. Toksilised suhted sünnitavad uusi toksilisi suhteid ning kõvad mehed kohtlevad naisi nagu totusid madalamaid olendeid.
Maffia elu pole meelakkumine ja rahamäed nagu Scarface'is ja mujal näidatud glamuurne elustiil. Sopranode sarja üks peamisi tegevuspaiku on stripiklubi Bada Bingi töötajate puhketuba, mis on hämar, amortiseerunud ja vana sisustusega. Samuti on edutamine maffiaperekonnas üsna harvaesinev nähtus ning paljud jäävadki tavalisteks reasõduriteks, kes peavad igal nädalal enda otsesele ülemusele iga hinna eest ümbriku viima. Püramiidi alumised astmed kühveldavad raha ja varandust ülemistele astmetele ning vaid tippjuhtkond elab priskelt ehk ostetakse kalleid autosid, villasid ja jahte. Reasõdur vaevleb ikkagi rahamuredes, sest kui ülemusele maksta ei suudeta, siis satub nende elu ja tervis ohtu. Selles mõttes on positiivne, et Sopranode sari ei loo maffia romantiseerijatele mingeid illusioone ning seda köögipoolt kujutatakse realistlikult ehk räpasena.
 |
| Kõige ägedamas osas viidi venelane metsa, aga see rabeles vabaks ning pistis jooksu. Kaks karmi maffiameest ajasid teda ööni metsa all taga, kuni lõpetati külmast lõdisevatena mingis mahajäetud kaubikus. Hommikul tuli Tony oma poistele järgi. See haavatavus ja käpardlikkus lisas mõrvaritele inimliku mõõtme. |
Kõige hullumeelsem on see, et vaataja hakkab lõpuks mõrvaritele ja organiseeritud kuritegevuse edendajatele kaasa tundma. Tegelikult kõlaski lõpuosas mõte, et kurjategijad on enamasti psühhopaadid ning imiteerivad tundeid, et teistes kaastunnet ja sümpaatiat välja pressida. Esimesest osast saadik Tony hingehaavu ravinud psühhiaater saatiski viimases osas oma hoolealuse lõpuks ukse taha, kuna sai aru, et lisaks sellele, et Tony ei võtnud asja tõsiselt, teraapia tegelikult ei toiminud ning andis pigem jõudu uute kuritegude sooritamiseks.
Ootasin viimasest osast märksa rohkem. Alanud maffiasõda, peitu pugemine ja automaatrelvaga magama heitmine vihjasid juba peagi saabuvale verisele arveteklaarimisele, aga kõik lahenes liiga rahulikult, kui rivaalitseva maffiaperekonna bossile lihtsalt kuul pähe lasti. Aga eks see peegeldabki reaalset elu, et hämaras laohoones lepitakse asjad kokku ja tülikad tegelased koristatakse lihtsalt ära.
Kunstiline pool: Ikooniline avang koos hea muusikaga, kus Tony sõidab koju, on juba omaette esiletoomist väärt. Igapäevane vägivald, toored hukkamised, öised kohtumised kusagil silla all, hämarad joomakohad ja alasti stripparite kunsttissid toovad vaatajani maffia igapäevase elu. 10/10
Faktilisus/realism: Kodus ja suguvõsa üritustel ollakse kui oma lapsi karmikäeliselt kasvatavad pereisad, aga "tööl" olles sepitsetakse väljapressimisi, pettusi ja mõrvu. Vabal ajal käiakse armukesi põrutamas ning kodus tehakse naisele lepitamiseks kalleid kingitusi - nii see jõukate "ärikate" puhul käibki. Sarjas näidatud maffia võimuvahekorrad ja dünaamika põhineb reaalsel elul. 10/10
Süžee: Kõik tegevused mõjutasid kõiki teisi asjaolusid ehk kogu võrgustik oli omavahel seotud. Süžee oli loogiline ja astus kindlal sammul edasi. Tegelikult põhisüžee oli lihtsustatud, aga palju põnevam oli jälgida kõrvalharusid. 8/10
Süžee pöörded ja kulminatsioon: Mitmeid surmasid ei osanud ettegi aimata, aga kummaliselt tihti toimuvad ja maffia kätetööga mitte seotud õnnetused ei mõjunud loomulikult. Emotsioone keerutas üles asjaolu, et aastaid hoitud inimestega juhtus midagi, näiteks hakati politsei informaatoriteks ning siis keerati neile kiirelt selg ja lõpetati nende elud eriti brutaalselt, peale sellist tegevust mõrvarid veel ohkisid, kui palju neile haiget tehti. Viimasest osast ja lõppsõnast üldiselt oleks oodanud palju enamat, sest sellise sarja kohta jättis see sellise mulje, et oli vaja kiiruga pillid kotti panna. 8/10
Pinge tekitamine/hoidmine: Pidevalt oli mingi konflikt, peredraama, rahamure või hirm mingi asja pärast õhus. Perepea Tony ei saanud end tegelikult iialgi täielikult lõdvaks lasta, sest teadis, et nii FBI jälgimine kui ka maffialiikmete ambitsioonid võivad tema positsiooni kõigutada. 9/10
Tegelaste elukaared: Pea kõiki kaalukamaid tegelasi iseloomustas kiire ärrituvus ja Itaalia temperament. Samas kõigi eluteed ja mured olid hämmastavalt mitmekesised. Mõned tegelased sooritasid põneva arengutee ja karastusid teekonnal, teised jälle libisesid tipust unustusse. Mõned otsad jäid sidumata, näiteks mis sai metsas ekslemisel putku pannud venelasest ning miks psühhiaatri ära vägistanud latiinoga midagi ette ei võetud? Samuti häirisid mõnevõrra suvalised surmad nagu haigusesse suremine või liiklusõnnetus. Need "tavasurmad" lisasid küll realismi, kuid oleks oodanud rohkem maffia loomingilist lähenemist. 8/10
Lõplik hinne: punktide arv 53/60 ehk 8,8/10
Igal tegelasel oli mingi omanäoline kiiks või taustalugu, mistõttu olid nad meeldejäävad ja kergesti eristatavad. Olustik oli realistlik ja kubises konfliktidest ning sepitsustest. Mafioosniku elustiili duaalsus ehk dr Jekylli ja mr Hyde'i peitumine ühes isikus peegeldus igas aspektis - päeval tegeldi laste koolimuredega, öösel pressiti kelleltki raha välja. Soovitan vaadata, päris tore ja kvaliteetne ajaveetmine.
