Hall kardinal: Korruptsioon

Tabati järjekordne võimalik korruptant

Ümbrikusse pistetud õnnitluskaardi pidulik üleandmine.

Tartu maakohtu kohtunik peeti kinni süüdistatuna altkäemaksu nõudmises, altkäemaksu võtmises, valeandmete esitamises ja isikuandmete ebaseaduslikus edastamises. Mis viis lugupeetud riigiteenistujat selliste tegudeni ja rahva usalduse kuritarvitamiseni? Eks ikka meeletud võlad - täpsemalt 177 000 euro eest kodulaenu ja 22 300 euro eest autoliisingut. Kõrge ametikoht tekitas tahtmise end veelgi tähtsamaks punnitada, mistõttu krahmati igalt poolt võõraid sulgi juurde ning kleebiti end neid täis, mõtlemata seejuures kohustustele. Küll on mõnel elitaarlasel ikka õnnelik eluviis, saan ma sarkastiliselt nentida.

Tavainimese jaoks on need summad ulmeliselt üüratud, sest selliseid numbreid näevad pigem edukad äriinimesed ja päranduse saajad. Kui inimesele kukub see summa kätte ning ta kulutab selle kalli eluaseme ja uhke auto ostuks, on see tema enda otsus ning midagi paha pole öelda. Aga kui inimene saab endale vastutusrikka ametikoha, kust ta pääseb ligi riigi juhthoobadele ning tekib väike kiusatus endale lisa pigistada, et üle võimete elada... Noh, siis võib ju väita, et sel juhul on süsteem läbi kukkunud, kui see sellised pigistajad toodab.

Minu toon on pisut karm, sest kuna meil on pisike riik, on meil ka õige vähe eksimisruumi. Me ei saa lubada endale möödalaske ja laristamist, vaid peame enne eelarve realiseerimist korraliku analüüsi tegema ja õigesse kohta sihtima. Korruptsioon tekitab riigivankri rattalaagritele liigset hõõret, aeglustades meie kõigi edasiliikumist.

Mida ette võtta?

Ei, mitte niimoodi!

Minu pakutav lahendus on häbematu, toores ja robustne, kuid samas ka nii elegantne - võrdsustame valitsejate palgad riigi keskmise palgatasemega. Teoretiseerime, mis sel juhul juhtuma hakkaks.

Kasutades oma sidemeid, otsiks tõenäoliselt mitmedki poliitikud paremini tasustatud kohad mõnes juhatuses, teenindamaks oma poliitikukarjääri ajal hangitud suuri kohustusi. Edasi toimuks suur verevahetus riigi juhtkonnas. Muidugi ei juhtuks see üleöö, aga mingil hetkel hakkaks neid karjäärivahetajaid massiliselt pudenema, kui karm rahaline reaalsus kohale jõuab. Terad eralduvad sõkaldest (Oh, milline klišee!) ning need, kellele enda isiklik heaolu riigi omast olulisem, leiavad rikkama eluviisi mujal kui riigi juhtkonnas.

Kes siis valitsusse alles jäävad? Alles jäävad esiteks need, kes soovivad pidevalt pildil olla ehk siis "ilusad ja kuulsad". Nemad otseselt midagi pahatahtlikku ei hau, aga võib arvata, et ega nad seal ka midagi asjalikku ei tee. Kui nad millalgi ära tüdinevad, eks nad lähevad oma laulu- või näitlejakarjääri taaselustama, olles seda tehes palju kasulikumad kui valitsuses istudes.

Teiseks jäävad ja tulevad valitsusse need, kes iga hinna eest riiki oma nägemuse järgi vormida soovivad. Need on sellised aktivistid, kes jäävad asju arutama ka peale tööpäeva lõppu, et leida ikka see parim lahendus. Just seda viimast sihtgruppi tulebki sihtida ja mida kompetentsem mainitud kaader on, seda parem meie kõigi käekäigule.

Riigikogu istme või hääletusnupu pressimine on sisutu tegevus, kui sel puudub sügavam mõte, eriti veel, kui selliste tegevusteni viis helisev lauluhääl või vägev valimiste-aegne portreefoto. Me peame püüdlema selles suunas, et need, kes Riigikokku pääsevad, tegelevad istumise kõrval kirglikult ka riigi korrashoiuga. Me peame leidma sinna need inimesed, kes teeks seda tööd vajadusel ka madala palga eest, kes teevad seda missioonitundest ning on üleüldse tohutud riigivalitsemise eriala fännid. Lühidalt - kellele läheb ka päriselt korda, mis meie Eestist aastakümnete pärast saab.

Asja tuum

Riigijuhtimine pole töökoht, kus raha või muud materiaalset kasu teenida. Sealt saadav tasu on ette nähtud selleks, et asjaga tegelejal eluvaimu sees hoida, ilusti maksud ära maksta ning mis peamine - et poliitik saaks vastutusrikaste otsuste tegemisele keskenduda. On oluline mõista, et see tasu pole ette nähtud selleks, et asjaga tegeleja saaks istungitelt puududa ja rahva raha eest ostetud suvilas mugavalt aega veeta nagu mõni eduka suurfirma omanik. Riigi juhtimine peab tulema sügavalt südamest (ja pea seest), sellesse ei tohi suhtuda kui lüpsivahendisse, eriti veel praegu, mil Eesti majandus nii habras on. See peab põhinema sügaval isiklikul õiglustundel ja klassikalistel nn headel moraalsetel väärtustel.

Nagu Nõukogudeaegne alkoholivastane poster - HET!

Kui mõtleme inimsuhete peale, siis kõige kindlamad on just need suhted, mis põhinevad vastastikusel meeldimisel ja austusel. Abiellutakse eelkõige just sel põhjusel, et kaaslast on igapäevaselt tore vaadata, baasväärtused kattuvad pea täielikult ning üleüldse on teineteise seltsis hea. Samas suhted, mis rajanevad ainult rahal, on pinnapealsed, kuna asi "toimib" vaid seni, kuni üks pool suudab pakkuda materiaalseid hüvesid. Meie ladvik kipub kahjuks just sellist laadi suhteid hindama.

Peamine argument, mida olen valitsuse palkade kärpimise vastu kuulnud, on võimalus altkäemaksude levikuks. Vaidlen vastu, sest need konkreetsed inimesed, kes altkäemakse vastu võtavad, teeks seda ka sel juhul, kui neil hea palk oleks (meenutagem kohtuniku näidet, millega arutluse avasin). See ongi inimeste vahe - mõned konverteerivad rahaks kõik, mis vähegi kätte satub, teised on valmis põhimõtte pärast neile pakutud summa tagasi lükkama. Alati on olnud igasuguseid Dresseneid, Metsavase, Simme ja Arnold Merisid, kelle ennetamiseks polegi võimalik kahjuks midagi suurt ette võtta. Või kui on, siis selle jätan ma KAPO hooleks.

Viimane märkus

Jaa... üks loll mõttekene veel. Me elame e-riigis, eks ole? Ja riigiteenistujatele makstakse palka riigikassast, mitte erafirmade kontodelt, on mul õigus? Noh, siin ma kergelt luiskan, sest kõik, mis riigikassasse sisse voolab, tuleb ilusasti erafirmade ja eraisikute kontodelt, aga otsesed palgasummad ja ülekanded tulevad ju riigi kontrollitud arvete pealt. Kuidas on siis võimalik, et puudub andmebaas  või ülevaade riigiteenistujate sissetulekute kohta? Kuidas on võimalik selline rahade liikumine, et keegi paneb altkäemaksuks mõne tonni lauale, ametnik peidab selle taskusse ning hiljem suurte sisseostude tegemisel ei tee keegi teist nägugi? Konto väljavõtteid saab ju panga netilehel ilusti teha ning kõik kummalised puudujäägid või ülejäägid fikseeritaks ju kiirelt...

Viimastel aastatel on pankadel kombeks tavakodanikult summade päritolu kohta küsida, aga tehkem seda siis ka riigiametnikega. Tõhustagem kontrolli, oskan ma vihjata.

Tagasi Orgu kava juures vol 5

Viimati kirjutasin oma kaalunumbrist augustis ning sellest ajast saadik on palju juhtunud. Esiteks lõhkusin ma kohe peale viimast postitust oma jala, mistõttu kadus mõneks ajaks igasugune võimalus füüsilist koormust saada. Kuna ma ei saanud isegi koera pissitamas käia, kippus see asjaolu kohe kontoriroti kaalunumbrit kergitama.

Teiseks käisin ma septembris Türgis reisil, kus ma söömise ja joomisega eriti piiri ei pidanud. Kummalisel kombel aitas see pigem kaalu langetada, aga eks see oli põrgupalavuse, ujumise ja vaevalise karkudega ringi lonkamise teene.

Kolmandaks järgisin ma mingil hetkel Orgu kava reaalselt ligi paar nädalat. Peale seda perioodi ma kava enam ei järgi, aga toitumine on suhteliselt paigas, sest Orgu tasakaalustatud menüüd inspireerivad mind ikka. Ma saan kõik vajalikud ained kätte, sest kui mul tuleb näiteks magusaisu, siis piisab reeglina vaid paarist kommist. Kui teen söögiks mingit liha, siis on seal kõrval alati ka midagi muud, kaasa arvatud rohelist, eriti kurki. Kurk on minu jaoks selline põhiline "filler", mida tükeldan pea iga soolase roa kõrvale ning mis peamine - see aitab portsjonit suurendada, tõmmates samal ajal kaloraaži alla. Peamiseks hüveks pean ma kodutoitude söömisel head enesetunnet, kuna ma ei tarbi rämpstoitu ja muud ületöödeldud prahti.

Ja lõpuks tõin ma majja kolmanda kaalu, kuna kaks eelmist viskasid järjest juba täiesti suvalisi numbreid ette. Uut kaalu eristab tema arhailisem tehnoloogia, põhinedes vaid mehaanikal, mitte elektrilistel komponentidel.

Tükk aega sitsisin ma seal 110 kg ümber, aga nüüdseks kaalun ma 108 kg. See pole küll teab mis suur areng, aga arvestades kehalise koormuse pikaajalist puudumist ja toitumiskavast eemalepõiklemist, olen ma selle numbriga rahul.

Äkki järgmise aasta jooksul hakkan lähenema 100 kg piirile? 

Liiklusmaniakid vol 6

Clickbait-i rolli täitev pilt on illustreeriv.

Taaskord pean liikluse teema mälumiseks ette võtma, et seda siis püreestatud kujul nälgijatele pakkuda. Kuidagi selline tunne on, et Eesti liikluse tase on mandumas, sest üleolevat suhtumist ja lausa labast sigatsemist kogen ma roolis pea igapäevaselt. Vaatame läbi peamised murekohad ning nende võimalikud lahendused.

Probleem: paiknemine teel ja reastumine

Peamine etteheide, mida ma mitmetele kaasliiklejatele teen, on raskused oma sõidureas püsimisel. Pidevalt pean ma kas kiirust vähendama või eest ära põikama, kuna mu auto külg soovitakse ära kriipida. Lisaks peetakse häbiasjaks taha reastumist, kuigi ruumi on seal rohkem kui eespool. 

Lahendus: Suunatule kasutamine on õnneks paranenud, aga peab meeles pidama, et suunatule sisselülitamine ei anna eesõigust. Eesõigus on alati oma reas püsijal ning teed annab alati reastuja. Kui kõrvuti ridades sõitjad soovivad omavahel kohti vahetada, siis kehtib parema käe reegel. Peeglite ja külgakende kasutamine vaba ruumi olemasolus veendumiseks teeb ohutuse alal imesid. Väärikuse kasvatamine eraelus aitab alaväärsuskompleksi vastu liikluses.

Probleem: mitmerealise maantee ummistamine

Vasak rida on mitmerealisel maanteel vaid möödasõitude jaoks, aga mõned piirkiirusest grammikese aeglasemalt kulgevad isendid lausa unustavad end sinna ja blokeerivad kogu liikluse, mis tekitab järjekorras sõitjates ärevust ja seega ka ohtlikke olukordi.

Lahendus: Kui spidomeeter pole töökorras, siis soovitan lasta see ära remontida või hoiduda pidevalt paremasse ritta. Kui teie auto pole dünaamiliselt võimekas või kardate vihmapiisku, hoidke paremasse ritta. Kui pelgate ulmelisi numbreid nagu 110 või 90, hoidke paremasse ritta või kasutage väiksemaid maanteid. Laske kiirustajatel ohutult mööda tuisata, küll politsei neid kiiruse ületamise eest trahvib.

Probleem: teekonna planeerimatus

Liikluses pole alati võimalik minna koheselt sinna, kuhu süda kutsub. Nagu kasvatamatud koerad, tuiskavad mitmed kaasliiklejad üle mitme rea, sest unustasid järjekordselt, kus nende töökoht on.

Lahendus: Proovige meelde jätta, kuidas teie igahommikune teekond välja näeb ning reastuge juba aegsasti sellesse ritta, kust saate soovitud tänavale pöörata. Kui teekonna juba meelde jätate, ei pea te igal hommikul jalgratast leiutama hakkama.

Probleem: ühesuunaliste tänavate ignoreerimine

Suure musta maasturi roolis tuntakse end õige turvaliselt, mistõttu kiputakse teistele liiklejatele ka vastassuunas vastu uhama.

Lahendus: Mõistlik on enne manöövri sooritamist kõik liiklusmärgid üle kaeda ja veenduda, et tegu poleks ühesuunalise tänavaga. Kes veel ei tea, siis märgid 523 ja 524 tähistavad, et ristuv tee on ühesuunaline ning märgid 331 ja 331a ei luba edasi sõita. 331 vihjab, et olete sukeldumas vastassuunalisse liiklusse ning 331a ütleb edasiliikumisele konkreetelt ei.

523

524

331

331a

Probleem: punase tulega ristmikule sõitmine

Äärmiselt magedalt mõjub see, kui arvate, et kõik teavad punase fooritule tähendust, aga ikka mingi vennike saabub tuima rahuga ristmikule, kui pole tema kord liikuda. Sellest suurimast liiklusalasest patust on õnnetused kerged tekkima.

Lahendus: Jätke meelde, et punase tulega peab lihtsalt seisma jääma. Ärge küsige, miks, vaid lihtsalt tehke seda. Ma luban, et kui see baastõde meelde jätta, on kõigil turvalisem olla.

Probleem: valesti valitud sõidukiirus

50 alas kulgetakse 45-ga ning 90 alas 88-ga. Kõik on tehniliselt korrektne, aga selline kummivenitamine tekitab kaasliiklejates ärevust, sest mõjub kiusliku trollimisena.

Lahendus: Kui kiiruspiirang on 50 km/h, siis võite ka muretult 55 km/h sõita, kuna spidomeeter luiskab kiiruse alati pisut suuremaks. Analoogselt võite maanteel ka 95-ga põristada (või 100-ga, aga minu käest te seda ei kuulnud). Kui mingil põhjusel peate ikkagi veidi aeglasemalt sõitma, lubage enda taha kogunenud rivil endast aeg-ajalt mööduda. Kui aga tunnete end piirkiiruste juures ebakindlalt, on alati olemas ühistransport.

Kokkuvõte

Mida ma kogu selle tiraadiga öelda soovin? Liikluse põhimõte on sujuv kulgemine, et võimalikult palju liiklejaid saaks võimalikult ohutult edasi liikuda. Kui me kõik teeme enda osa ja lihvime oma oskusi, paranebki liikluskultuur. Kui populariseerida selliseid väikseid nüansse nagu näiteks mitmerealisel maanteel kiiremate möödalubamine või tahareastumise võimalikkus, suudame Eesti liikluse ohutumaks, meeldivamaks ja kiiremaks muuta. Lihtne põhimõte - kui oled aeglasem, lase kiiremad mööda - aitab vähendada närvilisust, mis tekib klaustrofoobilises olukorras, kui ei saa ei edasi ega tagasi. Püüame õige inimesed olla ja liikluses ilusti hakkama saada.