Hall kardinal: Korruptsioon

Tabati järjekordne võimalik korruptant

Ümbrikusse pistetud õnnitluskaardi pidulik üleandmine.

Tartu maakohtu kohtunik peeti kinni süüdistatuna altkäemaksu nõudmises, altkäemaksu võtmises, valeandmete esitamises ja isikuandmete ebaseaduslikus edastamises. Mis viis lugupeetud riigiteenistujat selliste tegudeni ja rahva usalduse kuritarvitamiseni? Eks ikka meeletud võlad - täpsemalt 177 000 euro eest kodulaenu ja 22 300 euro eest autoliisingut. Kõrge ametikoht tekitas tahtmise end veelgi tähtsamaks punnitada, mistõttu krahmati igalt poolt võõraid sulgi juurde ning kleebiti end neid täis, mõtlemata seejuures kohustustele. Küll on mõnel elitaarlasel ikka õnnelik eluviis, saan ma sarkastiliselt nentida.

Tavainimese jaoks on need summad ulmeliselt üüratud, sest selliseid numbreid näevad pigem edukad äriinimesed ja päranduse saajad. Kui inimesele kukub see summa kätte ning ta kulutab selle kalli eluaseme ja uhke auto ostuks, on see tema enda otsus ning midagi paha pole öelda. Aga kui inimene saab endale vastutusrikka ametikoha, kust ta pääseb ligi riigi juhthoobadele ning tekib väike kiusatus endale lisa pigistada, et üle võimete elada... Noh, siis võib ju väita, et sel juhul on süsteem läbi kukkunud, kui see sellised pigistajad toodab.

Minu toon on pisut karm, sest kuna meil on pisike riik, on meil ka õige vähe eksimisruumi. Me ei saa lubada endale möödalaske ja laristamist, vaid peame enne eelarve realiseerimist korraliku analüüsi tegema ja õigesse kohta sihtima. Korruptsioon tekitab riigivankri rattalaagritele liigset hõõret, aeglustades meie kõigi edasiliikumist.

Mida ette võtta?

Ei, mitte niimoodi!

Minu pakutav lahendus on häbematu, toores ja robustne, kuid samas ka nii elegantne - võrdsustame valitsejate palgad riigi keskmise palgatasemega. Teoretiseerime, mis sel juhul juhtuma hakkaks.

Kasutades oma sidemeid, otsiks tõenäoliselt mitmedki poliitikud paremini tasustatud kohad mõnes juhatuses, teenindamaks oma poliitikukarjääri ajal hangitud suuri kohustusi. Edasi toimuks suur verevahetus riigi juhtkonnas. Muidugi ei juhtuks see üleöö, aga mingil hetkel hakkaks neid karjäärivahetajaid massiliselt pudenema, kui karm rahaline reaalsus kohale jõuab. Terad eralduvad sõkaldest (Oh, milline klišee!) ning need, kellele enda isiklik heaolu riigi omast olulisem, leiavad rikkama eluviisi mujal kui riigi juhtkonnas.

Kes siis valitsusse alles jäävad? Alles jäävad esiteks need, kes soovivad pidevalt pildil olla ehk siis "ilusad ja kuulsad". Nemad otseselt midagi pahatahtlikku ei hau, aga võib arvata, et ega nad seal ka midagi asjalikku ei tee. Kui nad millalgi ära tüdinevad, eks nad lähevad oma laulu- või näitlejakarjääri taaselustama, olles seda tehes palju kasulikumad kui valitsuses istudes.

Teiseks jäävad ja tulevad valitsusse need, kes iga hinna eest riiki oma nägemuse järgi vormida soovivad. Need on sellised aktivistid, kes jäävad asju arutama ka peale tööpäeva lõppu, et leida ikka see parim lahendus. Just seda viimast sihtgruppi tulebki sihtida ja mida kompetentsem mainitud kaader on, seda parem meie kõigi käekäigule.

Riigikogu istme või hääletusnupu pressimine on sisutu tegevus, kui sel puudub sügavam mõte, eriti veel, kui selliste tegevusteni viis helisev lauluhääl või vägev valimiste-aegne portreefoto. Me peame püüdlema selles suunas, et need, kes Riigikokku pääsevad, tegelevad istumise kõrval kirglikult ka riigi korrashoiuga. Me peame leidma sinna need inimesed, kes teeks seda tööd vajadusel ka madala palga eest, kes teevad seda missioonitundest ning on üleüldse tohutud riigivalitsemise eriala fännid. Lühidalt - kellele läheb ka päriselt korda, mis meie Eestist aastakümnete pärast saab.

Asja tuum

Riigijuhtimine pole töökoht, kus raha või muud materiaalset kasu teenida. Sealt saadav tasu on ette nähtud selleks, et asjaga tegelejal eluvaimu sees hoida, ilusti maksud ära maksta ning mis peamine - et poliitik saaks vastutusrikaste otsuste tegemisele keskenduda. On oluline mõista, et see tasu pole ette nähtud selleks, et asjaga tegeleja saaks istungitelt puududa ja rahva raha eest ostetud suvilas mugavalt aega veeta nagu mõni eduka suurfirma omanik. Riigi juhtimine peab tulema sügavalt südamest (ja pea seest), sellesse ei tohi suhtuda kui lüpsivahendisse, eriti veel praegu, mil Eesti majandus nii habras on. See peab põhinema sügaval isiklikul õiglustundel ja klassikalistel nn headel moraalsetel väärtustel.

Nagu Nõukogudeaegne alkoholivastane poster - HET!

Kui mõtleme inimsuhete peale, siis kõige kindlamad on just need suhted, mis põhinevad vastastikusel meeldimisel ja austusel. Abiellutakse eelkõige just sel põhjusel, et kaaslast on igapäevaselt tore vaadata, baasväärtused kattuvad pea täielikult ning üleüldse on teineteise seltsis hea. Samas suhted, mis rajanevad ainult rahal, on pinnapealsed, kuna asi "toimib" vaid seni, kuni üks pool suudab pakkuda materiaalseid hüvesid. Meie ladvik kipub kahjuks just sellist laadi suhteid hindama.

Peamine argument, mida olen valitsuse palkade kärpimise vastu kuulnud, on võimalus altkäemaksude levikuks. Vaidlen vastu, sest need konkreetsed inimesed, kes altkäemakse vastu võtavad, teeks seda ka sel juhul, kui neil hea palk oleks (meenutagem kohtuniku näidet, millega arutluse avasin). See ongi inimeste vahe - mõned konverteerivad rahaks kõik, mis vähegi kätte satub, teised on valmis põhimõtte pärast neile pakutud summa tagasi lükkama. Alati on olnud igasuguseid Dresseneid, Metsavase, Simme ja Arnold Merisid, kelle ennetamiseks polegi võimalik kahjuks midagi suurt ette võtta. Või kui on, siis selle jätan ma KAPO hooleks.

Viimane märkus

Jaa... üks loll mõttekene veel. Me elame e-riigis, eks ole? Ja riigiteenistujatele makstakse palka riigikassast, mitte erafirmade kontodelt, on mul õigus? Noh, siin ma kergelt luiskan, sest kõik, mis riigikassasse sisse voolab, tuleb ilusasti erafirmade ja eraisikute kontodelt, aga otsesed palgasummad ja ülekanded tulevad ju riigi kontrollitud arvete pealt. Kuidas on siis võimalik, et puudub andmebaas  või ülevaade riigiteenistujate sissetulekute kohta? Kuidas on võimalik selline rahade liikumine, et keegi paneb altkäemaksuks mõne tonni lauale, ametnik peidab selle taskusse ning hiljem suurte sisseostude tegemisel ei tee keegi teist nägugi? Konto väljavõtteid saab ju panga netilehel ilusti teha ning kõik kummalised puudujäägid või ülejäägid fikseeritaks ju kiirelt...

Viimastel aastatel on pankadel kombeks tavakodanikult summade päritolu kohta küsida, aga tehkem seda siis ka riigiametnikega. Tõhustagem kontrolli, oskan ma vihjata.