Isaac Asimov "Teine Asum"

Läbi häda jõudsin lõpuks ka Asumi kolmanda osa lugemiseni. Asi oli selles, et tegin lõpuks südame kõvaks ja ostsin kalli raha eest kauaigatsetud 1996. aasta trüki, aga koer rebis selle lõhki. Niisiis lebas lugemissoov varjusurmas, kuni sain sünnipäevaks raamatupoe kinkekaardi ning tõin sealt kõige uuema väljalaske.

Kolmas raamat algas sealt, kus eelmised kaks pooleli jäid, mistõttu kõigega kursis olemiseks peab lugeja kindlasti ka eelmiste teostega tutvuma. "Teine Asum" on jagatud kaheks osaks.

Esimeses osas oli Muul oma võimsuse tipul ning polnud kedagi, kes suutnuks talle vastu astuda. Et oma vallutus- ja kättemaksujanu kustutada, haudus Muul välja plaani, kuidas leida ja hävitada salapärane Teine Asum. Kuna ta "pööras" inimesi ehk muutis nende tundeid sel määral, et ka vaenlasest sai ustavaim liitlane, jäi sellest inimese meeltesse märk, mida kõrgete vaimsete võimetega Teise Asumi elanikud ära said tunda. Nii oligi tal vaja kedagi, keda polnud vaja pöörata, vaid oleks niisama ta poolehoidja, lipsamaks Teise Asumi elanike kaitsest läbi.

Eelmisest raamatust tuntud Han Pritcher saadetakse "pööramata" noorega Bail Channisega Teist Asumit otsima. Nagu imeväel teeb Channis õigeid otsuseid ja laev saabub planeet Rossemile, mida kontrollib planeet Tazenda. Mulle väga meeldis kohaliku elu kirjeldus, sest sain korraks "ekskursioonist" eralduda ja kõrvaltänavate elu uurida. Viljatu külma maailma, robustse elamise ja lihtsakoeliste maainimeste kirjeldus lisas realismi, sest särava kõrgtehnoloogia kõrval eksisteerib alati ka ajast maha jäänud vaesus, olenemata ajast ja ruumist, rääkimata siis ka raamatust või päris elust.

Kui kohaliku kuberneriga jutud ära räägitud, naasesid mehed laeva ning Pritcher väljendas oma kahtlust seoses Channise kiirete edusammudega. Meeste vahel tekkis pinge ning varsti saabus Muul, kes paljastas Channise Teise Asumi päritolu. Järgnes kahe vaimuhiiglase mõtteduell, milles tundsin ära Star Wars'i Jõu inspiratsiooniallika. Pritcher "pööratakse" endiseks, aga ta uinutatakse, mistõttu Channis ja Muul jäävad omavahel "klassikaliselt" ärplema. Muul avaldab, et ta on oma laevastikuga juba Tazenda hävitanud ning sunnib Channist avaldama, et tegelik Teine Asum on Rossem. Esimene Rääkija avaldab end Muulale ja kuulutab, et Muula aeg on läbi ning selgitab, et Channise mälestused nulliti ära ja talle paigaldati pähe valeinfo, et Teise Asumi asukoht välja ei tuleks. Teise Asumi agendid olevat juba teel Kalganile, et Muula "pööratud" inimesed vabaks lasta. Esimene Rääkija saab kontrolli Muula meele üle ja muudab ta rahuarmastavaks inimeseks, kes peagi heatahtliku türannina Kalganil hääbub.

Teine osa leiab aset 60 aastat pärast esimese osa sündmusi ehk 55 aastat pärast Muula surma. Arcadia Darell, Bayta lapselaps, kirjutab koolitükki ning näeb kedagi akna taga kobistamas. Järgneb kummaline kahekõne, mille kestel mees lõpuks aknast sisse tuleb. Ta isa, dr. Darell, tuleb vaatama, mis toimub ning isa ja tütre vestlusest tunneb ära ilmse 1950ndate aastate õhustiku, kus range isa tütart noomib. Üllatus on aga suur, kui Arcadia avaldab, et ta teab isa ja mehe Teist Asumit puudutavaid tegevusi.

Plaanimine edeneb ja tüdruk peidab end laeva, millega Homir Munn (oh neid inglisepäraseid nimesid) planeet Kalganile Teist Asumit otsima läheb. Munn tahab pääseda Muula paleesse, et Teise Asumi otsimiseks vajalikule infole ligi pääseda ning selleks palub ta kohalikult valitsejalt Stettinilt luba sinna sisenemiseks, aga too keeldub.

Arcadia joob vahepeal diktaatori juhmi naise Calliaga teed ja räägib talle igasuguseid asju, mille viimane diktaatorile edasi lobiseb. Nende jutuajamise põhjal järeldab valitseja, et aeg vallutussõjaks ja Teise Impeeriumi loomiseks on küps ning asub valmistuma kallaletungiks Asumile. Munn saab loa paleesse sisenemiseks.

Kummaline on see, kuidas Asumi raamatutes saab tõmmata teatavaid paralleele valitsejate külastamise ja polikliiniku ootesaalis istumise vahel. Kui peategelane soovib kohaliku türanniga juttu puhuda, siis piltlikult öeldes piisab vaid aja broneerimisest ja peale tunnikest ukse taga istumist on kohalik diktaator valmis muret kuulama. See on lihtsalt niivõrd veider detail, millel pole reaalses elus vähimatki vastet (kui ehk mõni Araabia riigijuht välja arvata).

Vahepeal hakkab diktaator alaealisele tüdrukule silma peale heitma, mistõttu viimane Callia kaasabil kabuhirmus põgeneb. Tüdruk kahtlustab, et Callia oli tegelikult Teise Asumi agent.

Kosmosesadamas satub ta kokku vanapaariga, kellel hirmunud neiust kahju hakkab. Hoone piiratakse politsei poolt ümber, sest tüdruk on tagaotsitav. Siis on tunda "jedide mõttetrikke", kuna vanamees väidab politseinikule, et tüdruku näol on tegu ta õetütrega. Tegelikult oli dokumentide vahel suur rahatäht, mistõttu nad piiramisrõngast pääsevad.

Ainult tegelikult ei päästnud neid rahatäht, vaid see, et politseinik oli "oma mees", kes siis hiljem dr. Darelli külastab. Arcadia ei kihutanud otsejoones koju, vaid vanapaariga Trantorile, sest kartis, et teda jälitatakse ja pahad jõuaksid muidu tema koduni, Terminuseni, välja.

Sõjard Stettin läheb vahepeal Asumiga sõtta ja esialgu tundub, et ta on edukas, aga vaikselt kaldub sõjaõnn Asumi poolele. Sõjast libisetakse kuidagi ülikiirelt üle ja narratiivina kasutatakse ka mingeid suvalisi komandöre, kelle nimesid mainitakse vaid korra. Oleksin tahtnud sõjast kui protsessist rohkem teada saada, aga kahjuks jäi see napiks taustasündmuseks.

Sõda saab läbi, kõik juubeldavad ning Homir Munn ja kompanii istuvad taas laua taga nagu alguses. Selgub mitu asja - Munn on tema enese teadmata "pööratud", valmimisel on "pööramisvastane" seade ja väidetavalt on teada Teise Asumi õige asukoht Terminusel, otse Esimese Asumi keskel. Seade pannakse tööle ja üks mees kukub valust maha, kuna ta on Teise Asumi liige. Ta tunnistab teistele, et Teine Asum on tõepoolest Terminusel ning seal on kokku 50 liiget. Epiloogist selgub, et Teine Asum on hoopiski Trantoril keisripalees ning paljastatud mehe jutt oli lihtsalt sihilik eksitamine, et tegelik Teine Asum säiliks 50 elu hinnaga. Ja Esimene Rääkija, Teise Asumi juht, oli seesama vanamees, kes enne Arcadia piiramisrõngast päästis.

Üldmulje jättis väga hea mulje, sest oli aru saada, et Asimov oli "Teise Asumiga" juba korraliku hoo sisse saanud ning teos küündis juba tõeliselt nauditavaks ulmeromaaniks. Olukirjeldustega jäi autor minu maitse jaoks pisut liiga ihneks, aga eelnevate osadega võrreldes oli see kitsaskoht veidi paranenud. Kuigi Muula jutus tungis Asimov lausa tegelaste mõistusesse, jäi see liigselt pinnapealseks. Tegelasi oleks võinud põnevamaks muuta armiline minevik ja ootusärev tulevik, kuid lugeja peab leppima vaid nende olevikumõtetega.

Jäi kuidagi mulje, et tegu polnud isikutega, kes on seal imepärases maailmas kogu oma elu elanud, vaid nad meenutasid näitlejaid, kes hoogsalt oma teksti ette lugesid ja peale eesriide langemist kostüümid seljast heitsid. Samuti vaheldusid tegevuspaigad noaga lõigatult nagu teatrilaval, õue minnes polnud seda värske õhu tunnet, mis ongi teatrisaali peamine häda. Selles mõttes jäigi mind kogu lugemise ajal häirima tunne, et maailm mõjus natuke Potjomkini külana, mis lõi kergelt hõõgvele vaid lugeja möödumisel, et siis pärast elutuks laoruumiks taastuda.

"Asumi" seeria on nagu Star Trek filmimaailmas - seda ilmestavad ulmežanri teerajajaks olemine, huvitavad mõttekäigud ja põnevad teooriad, aga tõmbavad alla kehvad kostüümid (papist kaljud ja rohke grimmiga inimnäolised tulnukad) ja kohmakad konfliktid. Tahaks ulmeraamatute maailmast leida midagi sellist, mida filminduses esindab Star Wars - tempokas märul, tehnoloogiliste vidinate kasutamine lähivõttes, rikas minevikupärand ning elav ja hingav universum, kus leidub põnevaid tegelasi kõntsakihist kuni glamuurse eliidini välja.

Võin öelda, et Asumi-seeria lugemine kuulub iga ulmehuvilise "bucket listi" ning seda igati põhjendatult. Kuigi seeria ei pakkunud mulle 100% seda, mida otsisin ja eeldasin, rabas see mind ikkagi novaatorliku visiooniga, mis juba iseenesest palju plusspunkte kindlustas. Kinnitan, et Asumi-seeriat lugedes tunnete ära nii mõnegi stseeni või lahenduse hiljem ilmunud klassikalistest ulmefilmidest.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Miljard aastat enne maailmalõppu"

Miljard aastat enne maailmalõppu

Raamat koosneb kahest eraldiseisvast loost ning sellest esimese lugemine kestis mul detsembrist maikuuni, sest vahepeal peibutas mind üks teine raamat. Miks mu tähelepanu niimoodi lihtsalt ära hajus? Sest esimene lugu võttis aina hoogu ja valmistus kohe-kohe startima, aga paraku sai kütus enne lennuloa saamist otsa. Alkoholismi käes vaevlevate teadlaste jahumine kuskil paneelikas jättis mõnevõrra kentsaka mulje, meenutades parmude arutelu bussiootepaviljonis, kiirelt tühjenevad balloonid räpaste käppade vahel kõikumas.

Tegudeni ei jõutud, midagi otsustavat kaalul polnud, seega ei olnud mingit tähtsust, kuidas lugu oleks lõppenud - maailm oleks sama targalt, ilma igasuguste traagiliste tagajärgedeta, edasi pöörelnud. Minu jaoks oli see paras ajaraisk, kui paar põnevat mõttekäiku välja arvata.

Väljasõit rohelisse

Teise loo ülesehitus oli mõnevõrra harjumatu - kõik vuristati ette ühe hingetõmbega, kasutades vaid üksikuid peatükke. Õnneks see liiga hullult häirima ei jäänudki, sest siis sain ise otsustada, kuhu pissipeatusi paigutada. Tavalise ülesehituse korral kipud ju ikka järgmise peatükini välja venitama, isegi kui lugemishoog on raugenud või miskit muud vajab tegemist. Aga et sellist "piirangut" polnud, ei tekkinud mul sellist agooniat ja tüdimust, mis võib tekkida iga "normaalse" raamatu puhul.

Sisu oli meeletult põnevam kui esimeses pooles, kuna tegevuspaigad vaheldusid regulaarselt ning lugejale tutvustati anomaalset maastikku koos kummaliste esemetega. Tempo oli nauditav, sest polnud mingit arutut kiirustamist ega mõttetut kummi venitamist. Maastiku kirjeldamine ei piirdunud ainult kummalise välimusega, autor tegi ka kiire ekskursiooni tavainimeste igapäevaellu, kui Tsoon tekkis. Mind väga kõnetas see asjaolu, kuidas lugeja sai korraks ohvrite kõrvale astuda ja nende läbielamisi pealt näha. Mõnevõrra prohvetlikult mõjus ümbruse, olustiku ja ohvrite kirjeldus, kuna autorid oleks kui Tšernobõli tuumakatastroofi ette aimanud.

Redricku naine väga palju eetriaega ei saanud, aga tema kehahoiak andis mõista määratult palju rohkem kui sõnad. Seda märkasin selles kohas, kus peategelane kaisutas oma mutandist tütart, aga naine vaatas seda pealt, nägu tardunud ja silmad klaasjad. Kõige enam kriipis mu hinge see, et naine tahtis tegelikult parimat, öeldes abordile ei, aga kahetses reaalse olukorra saabudes oma eluotsuseid.

Lõpp tundus kuidagi suvaline, nagu oleks autor huvi kaotanud. Redrick roomas koos abilisega tsooni kuldkera järgi, abiline sai otsa ja peategelane meenutas oma masendavat lapsepõlve. Ja kuidagi igavalt otsa see saigi.

Teise loo paremust esimese üle ilmestas ka kõvasti lühem aeg, mis kulus loetu alla neelamiseks. Kui esimene lugu jättis mind halastamatult nälga, siis teine täitis kõhtu väga korralikult. Minu soovitus ongi, et kui soovite Strugatskitega tutvust teha, jätke esimene jutt julmalt vahele ja lugege läbi ainult "Väljasõit rohelisse". Need jutud pole omavahel seotud ning ma kinnitan, te ei jää millestki ilma.

Kui meile saabuvad tulnukad

Kui te astute õue ja märkate, et taevas on täidetud väikeste munakujuliste lennuvahenditega, siis mida te ette võtaks? Just sellist unenägu olen ma näinud ning ausalt öeldes tardusin ma ehmatusega paigale.

Selline väljavaade ei pruugi enam unenäoks jääda, kuna 2010ndatel ja 2020ndatel on erinevad valitsused hakanud oma UFO-toimikuid avaldama. Samuti laekub aina enam teateid UFOdest ning USA sõjaväe filmitud videod tulevad avalikkuse ette. On võimalik, et oleme uue kultuuriepohhi lävel, samas Pentagoni teoreetiline tunnistus, et UFOd on reaalsed, aga nemad ei oska midagi öelda, ei tee meid sisulises mõttes targemaks.

Mina ja nemad

Enne teema põhjalikumat lahkamist tutvustan lugejale sissejuhatuseks oma arusaamu tulnukatest. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma lausa soovin, et tulnukad oleks olemas ning samas tundub äärmiselt kummaline, et elu eksisteerib vaid Maal ja mitte mujal. Kahjuks pole ma ühtegi ufot ega tulnukat päris elus näinud, samuti pole mu valduses veenvaid tõendeid nende olemasolu kohta. Fotod, videod ja ülekuulamisprotokollid mind ei veena, kuna elame digiajastul, mil arvutiga saab kõike valmis teha. Süda ütleb küll muud, aga praegu kättesaadavaid tõendeid arvesse võttes pean ma kainelt järeldama, et neid pole olemas. See ei takista mul aga ufoteemalisi mõttemänge korraldamast, sest asi on mind huvitanud juba lapsest saadik.

Kui ma olin umbes 10aastane, siis nägin ma kummalist unenägu. Ma ärkasin kusagil hämaras uduses ruumis laua peal, saamata liigutada. Ereda lambi valguse käes märkasin, et minu kõhu kallal toimetasid kiirustamata mingid kogud, valged rüüd seljas. Ilmselt olin ma tuimestuse mõju all, sest mingit valu või surkimist ma ei tundnud. Kui üks olend märkas, et ma silmad lahti olin löönud, asetas ta maskiga varjatud näo minu oma kohale ja justkui naeratas riukalikult. Ta meenutas inimest, aga oli aru saada, et tegu oli millegi muuga, sest need silmad... Neis puudus silmavalge ning need tekitasid ülimat rahutust. Siis käis ta viivuks mu kõhu kallal, tõmbas sealt midagi välja ning näitas mulle võidurõõmsalt mingit organit, ise itsitades ja Mr Beani sarnaselt ümisedes. Kuigi mind valdas kabuhirm, ei saanud ma endiselt liigutada ning olin sunnitud heitma sügavama pilgu iseendasse.

Ma arvan, et mind ei röövitud päriselt ära, vaid see oli lapse unenäoline tõlgendus hambaarstil käigust, televiisoris nähtud kirurgiseepidest ja ufolugudest. Kuigi see oli suurema tõenäosusega vaid unenägu, süstis see mulle veelgi enam hirmu ja huvi tulnukate vastu.

Tegu on teemaga, mille meelelahutustööstus süvitsi läbi on töötanud. Meil on lai valik iidsete tulnukate "dokfilmidest", Hollywoodi põnevusfilmidest, raamatutest ja viljaringidest. Samuti on inimesi, kes väidetavalt on lendavaid taldrikuid näinud, hallide katselaual lamanud või suudavad nad mingi Maa orbiidil hõljuva emalaevaga telepaatilist sidet pidada. On see jama? Julgen väita, et suurem osa kindlasti, sest rikkus, kuulsus, erakordsuse aupaiste, gruppi kuulumise vajadus ja skisofreenia panevad inimesi üllatavaid asju tegema.

Aga mis siis, kui selle pahna alt ka midagi autentset välja tuleb? Mis saaks, kui nad ka päriselt kusagile põllule maanduks?

Meelelahutustööstus ei suuda empaatiliselt edasi anda seda päris tunnet, kui selgub, et eksisteerivad meist kõrgema arengu- ja kultuuritasemega mõistuslikud olendid. Filmi puhul on asi pinnapealne, sest vaatajad ehmatatakse alguses mingite kombitsatega, siis saab kangelase rambotamisele kaasa elada ning kõik lõppeb USA armee sõjalise võiduga, mõlkis taldrikud kõikjal maas suitsemas ja kangelane päikeseloojangusse astumas. Siis saab film läbi ja vaataja toimetab oma eluga edasi.

Aga kui maandumine põllul oleks jääv nähtus? Kui õue astudes ei lõppeks meil see hirmutunne, vaid pelgaks hallide röövsalgaga kohtumist? Kui ei suudaks oma voodis enam normaalselt uinuda, sest valvsad silmad jõllitavad rulood, mis pole enam nädalaid kokku rullitud?

Nad saabusid

Kui te meenutate, kuidas paar nädalat tagasi kogu taevas äkki munakujuliste sondidega täitus, oleks see nagu eile juhtunud. Teie šokk on veel nii värske, et te ei suutnud uudiste erisaadetest midagi meelde jätta ning nüüd püüate otsustada, kas tegu on vaenulike või ohutute asjadega. Te olete näljast nõrkemas, kuna ei suuda oma värisevate kätega välisukse lingistki haarata, et kiirelt poes ära käia. Te olete isegi duši all käimist vältinud, kartes, et nad teid nii haavatavas olekus tabavad.

Pole ju teada, millised nad on ja mis võimed nende käsutuses on. Äkki suudavad nad läbi uste käia või otse teie selja taha teleporteeruda? Äkki ootavad nad helitult siinsamas akna taga, kaaludes sisenemist?

See vaimne terror, mis kaasneb teadmatusega, on ka rahva täiesti sassi ajanud. Televiisoris jooksevad pidevalt kaadrid rüüstatud poodidest, vägivallaaktidest ja märulipolitsei tegutsemisest.

Mis siis juhtuks?

Tulnukate saabumine oleks inimkonna ajaloo defineerivaks pöördepunktiks, sest sellel oleks nii palju tagajärgi.

Me peaks arvestama võimsate konkurentidega, kes võivad jahtida samu ressursse, mida meiegi kasutame. Kui juhtubki, et meil on ühised huvid, siis neil on kindlasti rohkem jõudu, et asju ära võtta.

Religioon saaks täiesti uue tähenduse. Kindlasti leiduks gruppe, kes kuulutavad jumalate tulekut ning seejärel teeks häält need, kes maailma lõppu oodanud on. Olemasolevad pühakirjad tõlgendataks risti-rästi läbi, et tulnukaid kuidagi religioossesse maailmapilti sobitada. Kindlasti tuleks mõned ka hiilgavale ideele tulnukatele oma usku peale suruda.

Inimkonda haaraks üldine ärev peataolek. Kuigi otsest sõda välja ei kuulutata, samas kiiremas korras hakataks varuma konserve ja WC-paberite rulle. Börs võib valusalt kukkuda, sest paanitsev mass teeks kindlasti valesid ostu- või müügiotsuseid.

Kindlasti tekivad ka pinged riikide vahel, kuna mõned juhid võivad otsustada ennetava tuumarünnaku kasuks, samas kui teised on valmis selle tõkestamiseks ka esimestega sõdima. ÜRO ühtsus pannakse kogu täiega proovile ning ma kipun arvama, et riigid jagunevad erinevate tegutsemiskavade mõttes omavahel vastanduvateks blokkideks. Pingeid kruviks üles ka suurriikide vaheline vaidlus, kellel on Maa esindusõigus.

Juriidikaküsimus hakkaks susisema, sest pole selge, millisesse õigusruumi tulnukad kuuluvad. On nad seaduse silmis loomad, keda võib tappa või inimestega võrreldavad isiksused, kelle suhtes rakendub Genfi konventsioon? On nad rahvas nagu iga teine rahvas Maa peal, aga lihtsalt planeedist kaugema sünnikohaga? Kas neile peaks kehtestama viisa? Kas kosmose piir 100 km maapinnast on piisav või liiga palju? Kuidas ühilduvad inimkonna seadused tulnukate seadustega? Kas nad üldse suudavad mõista juriidikat kui kontseptsiooni nii nagu meie? Kuidas suhtuvad nad omandisse kui sellisesse?

Kui me suudaks lahendada keelebarjääri, võivad kooruda uued probleemid. Kui esimene vaimustus hajub, võivad nad meile ette laduda rea pakkumisi, millest ei saa keelduda või lausa ultimaatumi. Kuidas inimkond selliseid asju vastu suudaks võtta? Kas me alluks pimesi kosmilistele "jumalatele" või lööks meil välja ürgne vägivallainstinkt ning me hakkaks neid tapma nagu loomi?

Saab, mis saab, aga üleüldiselt aduks kõik inimesed, et senine elukorraldus on lõppenud ning et tulnukatega algaks midagi harjumatut. Oleks see siis lõputu orjaajastu, sünge tuumatalv või kompromiss, kus me ei saa kaasa rääkida, selge on see, et tulnukad paiskaks meie endise eluviisi pahupidi.

Aga kuidas me ise end kohtleme?

Miks ma seda kõike nii tumedates toonides näen? Aga ajalugu näitab meile ju ilmekalt, mis juhtub kahe drastiliselt erineva arenguetapiga tsivilisatsiooni kohtumisel. Kui eurooplased ja araablased Aafrikat külastasid, siis justkui konsensuslikult sündis orjanduslik kaubakolmnurk, mis veel 19. sajandilgi hingitses. Kui eurooplased Ameerikas kanda kinnitasid, hävitasid sisse toodud haigused kohalikke kui kärbseid ning pärast lõputuid massimõrvu loodi loomulikult kolooniad, mis kullast ja muust väärtuslikust tühjaks pumbati. Austraalias notiti kohalikud maha ning kontinent muudeti vangide kolooniaks. Ainult metsikut Aasiat pole eurooplane täielikult alistanud, kuna seal ootasid ees võimekuselt samaväärsed kohalikud.

"Tsivilisatsiooni toomine" võõrastele on alati düstoopilise uue maailmakorraga lõppenud. Me teame, mida me üksteisele teinud oleme ja kardame, et sama võib ka meiega korduda. Ainus, millele me siis loota võime, on tulnukate vaimne valgustatus ja kõrgem moraalitunne, mistõttu nad meiega sääraseid metsikusi loodetavasti korda ei saada.

Ühes linnas pole kahele rivaalile kohta - selles tunneme ära tavalise vesterni klišee. See peegeldab inimkonna pidevat vaimset seisundit, olenemata ajastust ja jõukusest, sest inimene oma ürgsuses pole üldsegi nii tolerantne nagu liberaalid väidavad ning ei puhka enne, kui rivaal on neutraliseeritud. Kui me mõtleme linnainimese ja maainimese peale, siis esimene saab muretult linnas ringi käia, kohates teisi omasuguseid. Aga maainimene peab mõtlema ka kiskjatele, kelle tõrjumiseks peab ta teatavaid vahendeid omama. Hundikari ei tule linnas kõne allagi, aga kusagil pärapõrgus on see sama reaalne oht nagu põrgukülm või üleujutus. Linnas tunneme end turvaliselt, kuna oleme hävitanud sealse looduskeskkonna ja sellega kaasnevad vaenulikud elemendid. Paksu metsa sees peavad vastu vaid teatud tüüpi inimesed nagu näiteks introverdid, hipid ja loodushuvilised, aga kaitset leitakse eelkõige täis betoneeritud linnast. Ehk soovivad tulnukadki meid kui kiskjaid neutraliseerida ja luua endale turvalisema keskkonna?

Võib juhtuda, et tulnukad saavad inimkonna jaoks sama hukatuslikuks kui Chicxulub'i asteroid saurustele.

Võimalikud külastuse põhjused

* Puhas uudishimu.

* Huvi Maa ressursside, sealhulgas elusolendite geneetilise materjali ja paljunemise vastu.

* Uuritakse, kas Maa kõlbab neile elamiseks ja kui palju on vaja seda terravormida.

* Meie arenguteed uuritakse kui suurt teaduslikku eksperimenti.

* Meid valvatakse kui puutumatut metsikut reservaati keset arenenud kosmilist kogukonda. Võib-olla nad ootavad, kui me saavutaks vajaliku vaimse küpsuse, enne kui nad meid kosmilisse kogukonda kutsuvad.

* Meie relvastuse ja kosmosetehnoloogia arengul hoitakse silma peal, et me ei hakkaks mujal samamoodi laamendama nagu Maal.

* Rikked ja tõrked kosmoselaevade töös võivad nad kogemata meie aega ja ruumi paisata. Me ei mõista, kuidas nende tehnoloogia töötab ning ufode suur kiirus ja füüsikareeglite-vastane manööverdusvõime tunduvad meile maagiana. Pealegi ei pruugi nad 3. dimensioonist pärineda, vaid kusagilt kõrgemast mõõtmest, seetõttu äkki tundubki meile, et nad arendavad tohutuid kiirusi.

* Nad on inimkonna järeltulijad kaugest tulevikust ning nad külastavad minevikku.

Arthur C. Clarke "Linn ja tähed"

Tuhnisin oma raamaturiiulis ning leidsin pärli nimega "Linn ja tähed", mille sisu olin ma juba pikkade aastatega lootusetult unustanud. Võib-olla polnud ma seda unustanud, vaid lugesin seda tollal teismelisena lohakalt üle põlve, mõistmata sisuliselt seal esitletud kontseptsioone? Mis iganes põhjuseks oli, otsustasin mälu värskendada ja teose läbi lugeda, kuna mäletan selle raamatuga seotud positiivset emotsiooni, mis teismeeast tänasesse kandunud.

Peategelane Alvin on tuleviku linna Diaspari elanik, kus inimesed elavad sadu ja isegi tuhandeid aastaid. Utoopiline maailm piirneb miilikõrguste müüridega, millest puudub väljapääs. Elanikke see ei häiri, kuna neile on avaruse foobia juba sündides sisse programmeeritud, mistõttu ei julge keegi nagunii linnast lahkumisele mõelda. Inimeste elupäevad mööduvad virtuaalreaalsuses mänge mängides ja ühiskonna keerukat hierarhiat ning linna tundma õppides, aga Alvin on teistsugune. Teda ei huvita mängud, vaid nooruk unistab endisaegsetest ookeanidest, mägedest, põldudest ja kosmosest. Pidevalt leiab ta end juurdlemas, kas kõrbe taga ka midagi muud alles on.

Poiss kohtub Narriga, kes abistab teda väljapääsu leidmisel. Koos minnakse valitsushoone ligipääsmatusse ruumi ning Narr tutvustab poisile linna mudelit. Muide, kõige vägevam seoste äratundmine tärkaski siis, kui Alvin päevade kaupa linna kolmemõõtmelist mudelit uuris. Poiss muutis kujutise suurust, keerutas seda ning sai isegi varasemaid versioone näha. Kuulge, see meenutas mu enda tööd projekteerijana! Raamatu kirjutamise hetkel puudus arvutitel selline võimekus, kuid tänapäeval on CAD tarkvara inseneride vältimatu tööriist, mistõttu saan ma taas tõdeda, et elame juba tulevikus.

Lõpuks leiab ta varjatud tunneli ning Alvin saabub peagi uude maailma - naaberlinna nimega Lys. Võõrsil tutvub Alvin kohaliku noormehega Hilvariga, kellega matkale läheb. Looduse vaatepiltide imetlemise sekka mahub kohtumine ka võõrapärase molluskiga, kes jutustab neile endisaegade suurimast religioonist ja selle eestvedajast. Ootamatult ära lagunenud koletise juurest võetakse kaasa vaikiv hõljuv robot. Et telepaatidest lyslased soovivad Diaspari stagneerunud kultuuri endast eemale hoida, soovib võõraste pealik Alvini mälu kustutada, enne kui too koju naaseb. Peategelasel aga õnnestub ühe triki abil tagasi koju saabuda, kus uuritakse tema kadumist, kuna linnast lahkumine oli midagi erakordset. Keskarvuti söödab robotile sisse ühe teatava illusiooni, misjärel vabanevad viimase häälepaelad.

Alvin leiab oma roboti abil Diaspari lähedalt kõrbest miljard aastat liiva alla mattunud kosmoselaeva ning külastab uuesti Lysi, soojendamaks linnadevahelisi suhteid. Koos Hilvari ja robotiga lendab seltskond Seitsme Päikese juurde võõraid maailmu uurima. Järgneb teatav meeldiva maiguga filler, kus uuritakse omapäraseid, üksteisest radikaalselt eristuvaid planeete. Teatavat äratundmisrõõmu tajusin selles kohas, kui taimedest järatud planeedil soovis mingi tohutu vee all peitunud elajas kosmoselaeva ära süüa. On ilmne, kust George Lucas inspiratsiooni sai, kui asteroidil peitunud õgard Millennium Falconit haugata püüdis.

Lõplik pööre saabus siis, kui seiklejad tundsid äkki midagi seletamatult kummalist. Nendega asus suhtlema kehatu intelligents Vanamonde, kes elutses ilmselt ajast ja ruumist väljaspool, kuna suutis hetkega laeva tuldud teekonna välja peilida ning rääkis samal ajal Maa linnadega. Saabunud tagasi Maale, said peategelased teada, et telepaatilised Lysi inimesed olid olendit juba uurima asunud ning ajaloo kohta hakkas selguma palju uskumatut. Tuli välja, et Sissetungijaid polnudki olemas, vaid kunagine väljakutseid otsiv Impeerium lõi Vanamonde'i sarnase Hullu Mõistuse, kes mateeriale hukatuslikult mõjuma hakkas. Tollane võitlus kulutas ära paljude tähtede energia, mis kulus Hullu Mõistuse Musta Päikese sisse vangistamiseks. Galaktika jäeti Vanamondele ja ilmselt mitmetele teistele temataolistele olenditele, samas kui alandava kaotusvalu käes kannatav inimkond otsad kokku tõmbas ja kahte erinevasse kohta taandus - Maale ja universumist välja. Polnud teada, mida universumist väljaspool otsiti, aga Maa elanikud barrikadeerisid end välisilma eest, pannes alguse Diaspari ja Lysi kultuuridele. Saades lõpuks teada miljard aastat varjul olnud tõe, hakkasid mõlemad ühiskonnad "käärima", kuid Alvin tõdes, et tema silmad ei näe muutunud optimistlikku tulevikuilma kunagi.

Nii äkitselt raamat lõppeski, pakkudes võimaluse järjejuttude jaoks, samas ütles autor kõik, mille üle ilmselt pikalt juurelnud oli. See oli lugu unistamisest, maadeavastamisest, "Matrixi"-laadsest ärkamisest ja tõdemusest, et ka kirglikule rändurile on sünnikodu kõige parem paik.

"Linn ja tähed" oli omapärane lugemine ning lõpp tekitas mõõtmatu himu teada saada, kuidas kulges elu Impeeriumi ajal, rääkimata võitlusest Hullu Mõistusega. Mõnevõrra pettusin selles, et peategelase tüdruksõber unustati peale uue mänguasja, kosmoselaeva, leidmist täiesti ära. Oleksin huviga teada soovinud, kuidas Alvini rännuhimu ja tõe väljatulek neiu maailmapilti mõjutasid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks epiloog puudu jäänud.

Kirjeldused jäid mõnel pool natuke puudulikuks, samas raamatut "Asumiga" kõrvutades on mul tegelikult kohatu selle üle nuriseda. Inimtundeid ja emotsioone väga ei esinenud, aga ehk on see ka loogiline, sest nägin maailma ju peaasjalikult läbi Alvini silmade. Kahjuks aitas see kaasa muljele, et Clarke'i loodud maailmas ei leidunud elu ja toimetamisi, ka kahes asustatud Maa linnas.

Teadus, tehnoloogia ja füüsikasündmused tundusid enam-vähem realistlikud (välja arvatud Kuu kukkumine Maa suunas), samas kindel trumpäss oli ootusärevuse ja pinge üleskruvimine, mille lõpus autasustati lugejat küllusliku teadmiste varasalvega. Üldiselt oli teos hea, filosoofiliselt arutlev ning julgen teistelegi soovitada, kuigi on olemas põnevamaid ja innukama loomuga lugemiselamusi.

Isaac Asimov "Asum ja Impeerium"

Kuna hiljuti võtsin ette Asimovi Asumi-seeria, siis loogilise jätkuna lugesin ka teise osa ära. Võis kohe aru saada, et kui esimese osa kallal harjutas autor veel niiöelda kirjatehnikat, siis teist osa iseloomustas juba ladus seotud jutt. Kuigi inimhinge telgitagustesse teos ei sukeldu, võimaldab see siiski läbi konkreetsete inimpilkude tegevustikku terviklikumalt vaadelda.

"Asum ja Impeerium" ei keskendu enam keerukatele Asumi hautud manipulatsiooniaktidele, vaid juhatab lugeja seikluslikule rännakule läbi Galaktika, kaaslasteks peategelased ja üks kummaline klounike.

Süžee aluseks on salapärase vallutaja Muul väljailmumine, kelle võitmatute armeede vastu näib puuduvat igasugune lahendus. Esimeses osas kirjeldatud Hari Seldoni ennustused ei näinud ette erakordsete üksikisikute tegevust, mistõttu Seldoni plaan järjekindlalt kokku variseb. Kõige erksamalt iseloomustab olukorra tõsidust Asumi langemine tagasihoidliku Muula relvajõudude kätte. Puänt seisis mul kolju sees meeles, mistõttu polnud mingi üllatus, kes Muulaks osutus. Jälgides tegevustiku progressi ja esilepaiskuvaid "juhuslikke" kokkusattumusi, võis esmakordne lugeja seda tegelikult juba alguses aimata.

Tegelaste poolest oli teos pisut kidur, kuna ma kippusin peaaegu identseid vanamehi omavahel segi ajama. Nagu esimeseski osas, jäi siin tõeliselt meelde vaid üks tegelane - seekord kloun Magnifico. Mulle oleks meeldinud, kui inimesed oleks rohkem iseloomulikke jooni näidanud, nagu tegi psühholoog, hüüatades pingelistel hetkedel "Ga-LAK-ti-ka!". Ilma selle hüüdeta sulandus vanake üldisesse massi, kuna teose lõpupoole eeldas autor, et kõik tegelased on lugejal täielikult peas ning ei teinud enam katsetki mainida psühholoogi kulunud kuube, rääkimata eristuvast hüüatusest. See asjaolu pidurdas pisut mu lugemishoogu, kuna pidin meelde tuletama, kes parajasti omavahel vestlesid, aga võib-olla oli see lihtsalt mu isiklik ebapädevus. Äärmiselt kummaline oli naispeategelase areng. Teose alguses näitas naine päris head otsustusvõimet ja jättis efektiivse mõtleja mulje, aga lõpus kahanes ta lihtsalt tähtsusetuks lõunasöögi küpsetajaks, kuni ta viimastel lehekülgedel ootamatult ühe tegelase maha lasi. Tema algselt nii passiivne mees avastas teose keskel, et on perepea ning rollid vahetusid kärmelt.

Lugemine oli üldiselt ladus ning üllatunult märkasin isegi algelisi olukirjeldusi, mis küll suurema töö kujutlusvõimele jätsid. Vahel lausa kujutlesin, kuidas autor esimese teose eest saadud kriitika läbi seedis ning teise osa juba uuenenud pilguga kirja pani, selles mõttes pakkus teoses läbikumav autori inimlik arengusuund suurt huvi. Ikka ja jälle tabasin end mõttelt, et kui kaugele areneb kirjanduslikult kolmas raamat? Kuna mul pole seda kunagi riiulis vedelenud, pean sammud raamatupoodi seadma ja triloogia lõpuni lugema. Rõhutan, et mitte kohusetundest, vaid siirast huvist, kuidas jutt lõppeb. Põnevuse võtmes on teine osa päris kindlasti loetavam kui esimene, kuigi sügavaid kontseptsioone on seal vähem. Kas triloogia viimane osa saavutab viimaks tasakaalu?

Isaac Asimov "Asum"

"Asumi" esimese triloogia olen juba varateismelisena läbi lugenud, mistõttu peitus minus teatav nostalgilis-idealiseeriv eelarvamus, kui esimest osa taas käes hoidsin. Raamatusse sukeldusin ma innukalt, sest teadsin, et leian sealt kosmoselaevad, kosmosepoliitika ja kosmosepsühholoogia pärlid. Ootasin, et tegu on justkui "Star Warsi" osaga, aga paberil.

Aastatega ununes mul kõik, mis seal üldse toimus, seega käin kiirelt ka sisu üle. Põhimõtteliselt keerles teos Hari Seldoni psühhoajalooliste ennustuste ümber, kus ta ennustas äärmise täpsusega tuleviku sündmusi. Vanamees rajas galaktika perifeeriasse Asumi, mis pidi hoidma manduva Galaktikaimpeeriumi teadmisi ja neid ka edasi arendama, lühendades peagi saabuvat barbaarset ajajärku inimkonna ajaloos. Teaduspõhine Asum pistis rinda barbaarsete naaberkuningriikidega ning kasutas leidlikke manipuleerimistaktikaid, saades agressiivsed riigid lõpuks oma kontrolli alla. Ajaloo kulgedes ilmutas Seldon end hologrammi kujul ning jagas näpunäiteid käimasolevate kriiside lahendamiseks.

Ma täitsa mõistan, miks Asimovit geeniuseks nimetatakse, sest juba ainuüksi ideed, mida autor teoses mängitas, olid tolle aja kohta enneolematud. Lisame sinna ka kosmosereisid ja kõrgtehnoloogia ning ulmevisioon ongi valmis.

Ainult et see jäigi pigem visiooniks, mitte ei paisunud mõnusalt loetavaks jutuks. Mulle jäi mulje, et tegu oli ideelise visandi luukerega, millele jäeti niinimetatud liha ja nahk lisamata. Nagu sõiduplaanist mahajääv rong, ruttas jutt liiga kiirelt edasi, jätmata lugejale võimalust põnevate olustikega tutvumiseks. Usun, et peale minu oleks nii mõnedki kaasreisijad mõnes peatuses maha astunud ja näiteks kohaliku baari üle vaadanud või kosmodroomi pildistanud. Kärsitu edasirühkimine pakkus vaid lõputuid dialooge, jättes välja tegelaste mõtisklused ja olustikukirjeldused. Põneva universumi loomisel pean ma sellist teguviisi surmapatuks, sest peale põhiliini on alati olemas ka kõrvalharud, mis maailma mitmetahulisemaks muutma peaks.

Kui küsida minult, mis tegelaskujusid teoses kohtasin, teaks ma nimetada vaid Seldonit, sest teised kadusid koos järgnevate lehekülgedega. Millegipärast jäi selline mulje, et kogu tegevust nägin läbi sama tegelase silmade, kelle nimi uue osaga muutus. Neid ei eristanud miski, sest kõik olid mehed, neil oli mingil kujul suur mõjuvõim, nad kippusid vaieldes röökima ja alati oli neil mingi varjatud trump varrukas, saades selle abil pahadest võitu. Rääkides pahadest või rivaalidest, siis nende välimust oli teatraalselt "kaasa aidatud" - kes oli paks, kes ülespuhutud kõnepuudega, kes hoidis ülbelt nina püsti. Autor näitas alati näpuga, et see ja too tegelane oli paha ja lugeja peaks teda nüüd põlgama. Ühedimensioonilised tegelased mõjusid papist kujudena, keda rekvisiitidena vaid korraks teatrilavale tõsteti, et siis järgmise vaatuse ajaks mõne teisega asendada. Ka kõige keerukama tegelase Seldoniga ei tekkinud mingit sügavamat sidet, sest mees läks õige pea teise ilma ning edaspidi võis teda kohata vaid mõnel korral hologrammina.

Asumi maailm mõjus elutuna, ainsaks emotsiooniks paistis olevat tühja koha peal ootamatu karjumine ning õhku jäi palju küsimusi. Miks Impeerium lagunema hakkas? Miks ühiskonnad kibekiirelt barbaarsusse langesid ja moodsa tehnika hülgasid? Kuidas kosmoselaevad ja kohalik mood välja nägid? Mis eristas planeete? Mille poolest erinesid kuningriigid? Kas peale Impeeriumi "Päikese ja kosmoselaeva" teised riigid mingeid enda sümboleid ei kasutanudki? Kus olid kõik naised peale ühe tigeda moori? Mis eristas peategelasi? Kuidas sõjaliselt hambutu Asum kolmeaastases sõjas purustusteta vastu pidas?

Pean tõdema, et raamat on üsna kehvasti kirjutatud. See kohmakas jutustamiskatse meenutab natuke aruannet või protokolli, kus täpsed sõnad reas, mida keegi kusagil koosolekul ütles. Oleks see taotluslikult sellises stiilis kirjutatud, muutuks kogu teose värving ning see jõuetu tundetus omandaks põneva dokumentaalse väljundi. Eks see on vaieldav, kas Asumi ajalugu sai ainult niiviisi kuivalt jutustada või oleks ka inimlikule mõõtmele rohkem ruumi jätkunud, aga kindlasti torkas teos ebatraditsiooniliste võtete kasutamisega teiste omaaegsete seas silma.

Kuigi tegu on pooliku teosega ning nõuab ümbruse ehitamisel tohutus koguses lugejapoolset fantaasiat, julgen ma seda kõigile ulmesõpradele soovitada, sest tegu on ikkagi omas ajas ennenägematu raamatuga, mis pani aluse tervele žanrile. Eks esimeste autodegi algeline tehnoloogia on vabandatav, kui neid tänapäevastega võrrelda - Ford T polnud küll mugav, nägus ega dünaamiline, aga ometi pani see liikur lõpuks terve maailma ratastele. Kui ulmesõber soovib mõista, millele rajati terved "Star Warsi" ja "Star Treki" maailmad, siis "Asum" on see esimene kosmiline eelpost, kust hakkas hargnema kogu uuem nn ulmetsivilisatsioon.

Lühidalt - "Asum" on kehv raamat, mis mulle väga meeldib.

Hall kardinal: Euroopa Liit ajaloo prügikastis

Saateks

See postitus on mõnevõrra erinev teistest, sest siin kirjeldan tuleviku vaatevinklist tänaseid sündmusi. Et ma pole Vanga, jätan enamasti mainimata kuupäevad ja aastad, hoides selle kirjatüki loodetavasti aegumatuna. Olen varem impeeriumi elutsükli teemat käsitlenud ning soovitan konteksti mõttes kaheosalise järjejutu läbi lugeda.

Impeeriumi viis faasi: ambitsioonikas tõus

Impeeriumi viis faasi: allakäik

Samas pole ka midagi hullu, kui nn eeltöö jääb tegemata, sest käesolevat juttu saab võtta eraldiseisva mõtteharjutusena, inspireerituna mineviku juhtumistest. Rõhutan veelkord, kirjatüki kirjutamise hetkel (2020) omab Euroopa Liit veel tugevat poliitilist ja majanduslikku jõudu. Aga kujutlegem nüüd, et oleme sattunud tulevikku ning meie ees rullub lahti Wikipedia või mingi selle vaste.

Euroopa Liidu lühiajalugu

Euroopa Liit (edaspidi EL), algse nimega Euroopa Majandusühendus, oli 20. ja 21. sajandil eksisteerinud föderatiivne riik, mis oma apogee-perioodil hõlmas endas suuremat osa Euroopa riikidest. Pindalalt ja ka kujult kattus see jämedalt Natsi-Saksamaa II ilmasõja aegsete vallutustega.

Natsi-Saksamaa maksimaalne mõjuala II ilmasõjas.

Euroopa Liidu maksimaalne mõjuala 21. sajandi alguses.

EL sündis algselt majandusliku liiduna, mis loodi esiteks vastukaaluks Nõukogude Liidule ning teiseks pidi see ära hoidma kõik tuleviku sõjad Euroopas. Oli ilmne, et Saksamaa sõjakas Preisi vaim paiskus valla niipea kui riik sõjaliselt kosus. Seda ilmestavad nii Prantsuse-Preisi sõda kui ka kaks ilmasõda. Teooria järgi pidi üle-mandriline majandusliit ühendama rivaalitsevad rahvad ning muutma oma liitlastega sõdimise komplitseeritumaks.

Majanduslik liit hakkas aastate jooksul arenema, muutudes lõpuks föderatsiooniks, mille seadused olid ülimuslikud liikmesriikide põhiseaduste suhtes. Tuleb märkida, et algne föderatioon oli nn soovitusliku iseloomuga, see tähendab, et EL juhtkond Brüsselis võttis küll otsuseid vastu, aga liikmesriigid said valida, kas seda järgida või mitte. Selline üsnagi jõuetu süsteem oli vajalik, et harjutada liikmesriike kõrgemalt tulevate korraldustega. Oli selge, et selline formaalne mehhanism ei saanud lõputult kesta ning Europarlament kasvatas oma mõjuvõimu, saavutades lõpuks algse eesmärgi - kohustada riike kõrgemalt tulnud korraldusi täitma. Aeg näitas, et selline pehme võim osutus efektiivseks, sest 21. sajandi alguseks oli pea kogu maailmajagu ühises liidus Brüsseli taktikepi all.

Õitsengu ja heaolu periood osutus aga üürikeseks, kuna mitmed erinevad kriisid murendasid liidu tükkideks. Filosoofiliselt väärale alusele ehitatud ideoloogia, liidu võimetus end kaitsta, Lähis-Ida ja Aafrika sõjakolletest liikvele paisatud pagulased, ebaõiglane toetusrahade süsteem, koroonapandeemia, juhtkonnas vohav korruptsioon ja üldist elu aeglustav bürokraatlik normide rägastik surusid föderatiivse liitriigi lõpuks pikali. Liidu lagunemisel tekkinud tulipunktid hõõguvad tänaseni ning on alust karta, et nende saatus sarnaneb lõputu Iisraeli ja Palestiina vihakatlaga.

Ideoloogilised alused

Et EL rajati Natsi-Saksamaa impeeriumi tossavatele varemetele, oli kesksel kohal võimaliku tuleviku genotsiidi välistamine. II ilmasõja aegsed koonduslaagrid, vähemusgruppide tagakiusamine ja lõpuks füüsiline hävitamine jätsid nii sakslaste kui ka juutide hinge valutava armi, mis aitab seletada marksistliku ideoloogia edu pärast sõda. Endisaegne hävitusprotsess taheti asendada inimarengu ja täisväärtusliku heaoluühiskonnaga, kus nõrgemaid hukkamise asemel hoopis aidati. Kuna rassism, ksenofoobia ja konservatiivsed vaated mängisid II ilmasõja koleduste vallapäästmisel ja seega ka utoopia ehitamise takistamisel võtmerolli, asuti neid nähtusi süstemaatiliselt kõrvaldama. Selle markantseimaks näiteks oli natside sümboolika keelamine demokraatlikul maal, kus väidetavalt kehtis sõnavabadus. Selline vastuolu polnud midagi erakordset, sest totalitaarses NSV Liidus kehtis näiteks "demokraatlik" hääletamise süsteem.

Ühe suupoolega väideti, et tolereerima pidi kõike, 
teisega aga vaigistati oponente, keda peeti vihakõnelejaiks.

Saksamaa tõusis tuhast ja kutsus töökäte puuduse leevendamiseks riiki türklasi, kes esialgse kava järgi pidid riigis külalistöölistena mõned aastad abiks olema ning siis tagasi kodumaale naasma. Kavast loobuti, kuna türklased tundsid end õitsval Lääne-Saksamaal üsnagi mugavalt ning raputasid vaid pead, kuuldes lahkumisplaanidest.

Majandus sai hoo sisse ning peagi sai riigist EL juhtvedur. Kuna Ameerika sõjavägi kaitses Külma sõja ajal Lääne-Saksamaad ning armee suurendamine ei tulnud nagunii kõne alla, võis viimane lubada endale kaitsekulude küsimuses teatavat hingetõmbeperioodi. Ka peale Külma sõda tegeles ühinenud Saksamaa kaitsega suuremas osas NATO, mistõttu võis keskenduda heaoluühiskonna ülesehitamisele. Kaitsevari pea kohal, asus Saksamaa muutunud oludes oma mõju suurendama, kaasates EL-i uusi liikmeid, sest suurem rahvaarv tähendas suuremat tööjõuressurssi ja seega ka võimsamat majandust.

Tollane Rootsi oli hea näide riigist, kus immigratsioon muutus lausa massiliseks ning integreerumisprotsess kaotas oma esialgse inertsi. See tähendab seda, et integreerumatute muulaste protsent suurenes iga aastaga, nii et põliselanikud lõpuks vähemusse jäid. Probleem polnud ainult rassilistes pingetes, peamist häda põhjustas erinevate usundite kokkusobimatus. Rootsis said kokku ülisallivad põliselanikud, LGBT kogukond ning raevukas islamiusuliste kontingent, kes oma võõrustajaid sügavalt põlgas.

Kuna Rootsi reklaamis end kogu maailmale kui heaoluühiskond, kuhu on kõik erinevad inimgrupid oodatud, hakkasid tekkima piinlikud probleemid. Statistika näitas, et vägistamiste ja muude kuritegude hulk pidevalt suurenes ja seda "uusrootslaste" teenete tagajärjel. Et kaardimaja püsti hoida, suurendati tsensuuri ja keelati ametnikel põletavamatest hädadest ausalt rääkimine üldse ära. Selle taustal süttisid teatavates magalarajoonides autod ja prügikastid, killustusid poeaknad ning naised vältisid öisel ajal ühistranspordi kasutamist. Kuigi riik nägi välja esinduslik, puhas ja igati põhjamaine, siis teatavaid paralleele sai tõmmata arengumaadega. Oli ilmselge, et Rootsit ei peetud enam turvaliseks igavaks põhjamaaks, mis teistele eeskuju näitas. Vastupidi - rootslastele tunti nende õnnetuses kaasa või nende enesehävituslikku poliitikat lausa põlastati, eriti idapoolsetes osariikides.

Kõik need probleemid ei peatanud ideoloogide hoogu, vaid paistsid nende tegevust pigem katalüseerivat. Vaenuliku ellusuhtumisega islamistide kõrvale aretati uut inimliiki - LGBT kogukonda, mis pidi sümboliseerima "euroopalike väärtuste" kulminatsiooni ja pika loogelise ajalootee lõpp-peatust. Selle asemel, et seksuaalsetele hälvetele ja muudele sellistele puudustele tulemuslikku ravi leida, julgustati segases eluetapis inimesi kiirelt sugu vahetama. Asja muutis eriti õõvastavaks tõsiasi, et lõikusi tehti juba ka väikestele lastele, kellest mitmed seda otsust hiljem kahetsesid. Muidugi mõjus selline eksperimenteerimine kohalike elanike genofondile laastavalt.

Mõningaid paralleele võib tuua NSV Liiduga, kus "aretati" homo soveticus't, kes oli ideaalse inimese võrdkuju - siiras, puhta hingega, töökas, aus ja eneseohverduslik. Loomulikult on teada, et inimese iseloomu baastunnused on egoism, ahnus, paljunemiskihk, enesealalhoiuinstinkt ja sõltuvus mõnutundest, aga suured impeeriumid kipuvad tihti omaenda nn füüsikaseadusi looma, vastandudes loodusega. EL ideoloogid kujutasid end ette moraalselt kõrgemal seisjatena, uskudes, et LGBT elustiili levitamine ja populariseerimine masside seas, kes sellest varsti kuuldagi ei tahtnud, oli kuidagi moraalselt suuremeelne. Ehk kõige autentsemalt ilmestas tollaste ideoloogide suhtumist idee kõikidele spordivõistlusel osalejatele kuldmedal anda, nii kaudses kui ka otseses mõttes.

Mehelikkuse ideaal tähendas tollal seda,
et mees pidi kõike ümbritsevat armastama
ja naiste suhtes allaheitlik olema.
Maskuliinsust peeti toksiliseks ja julgustati
naiselikku käitumist ning omasooiharust.

Solvamine muutus absoluutses võrdsuspõhises ühiskonnas äärmiselt raskeks vihakuriteoks, sest ideoloogilise baasdogma kohaselt oli igaühel õigus turvalise vati sees elada. Neid, kes esitasid ebamugavaid küsimusi või osutasid ühiskondlikele loogikavigadele, asuti taga kiusama, samastades neid kunagiste natsidega. Sotsiaalmeedia abil võimendati ebamugavate indiviidide häbimärgistamist erinevate sõnade abil - näiteks "nats", "fašist", "rassist", "sallimatu" ja "vihakõneleja". Teisitimõtlejad liikusid aegamööda põranda alla, eriti peale vihakuritegude kriminaliseerimist, samal ajal kui marksistlik terroriorganisatsioon Antifa tänavail "sallivuse" nimel möllas.

Nii oli loodud ebavõrdne olukord, kus põliselanikud pidid hoolega ette vaatama, et nad kedagi nahavärvi, usu või seksuaalse orientatsiooni põhjal ei solvaks, samal ajal olid need tegevused vähemustele lubatud. Ka anti sisserändajatele tehislik eelis abirahade näol, mis muutis töötegemise mõttetuks. Ei olnud sugugi haruldane, kui abiraha peal istujaid premeeriti suuremate summadega kui nende töökad naabrid palka said. Oli päevselge, et toekate summade saamisel ilma riikliku sunnita kadus ka igasugune initsiatiiv tööd leida. Vähemused kui ühiskonna marginaalne killuke saavutasid ajaloos esmakordselt säärase võimupositsiooni, et nad käsutasid enamust, ühiskonna normaalset tuumikosa. Traditsioonilise perekonna ideaal talluti maha ning populariseerima asuti seksuaalvähemustele omaseid fetišeid, mida pole kohane siin ära tuua. Vildakat seksuaalset propagandat levitati kõigis kanalites ning ajupesuga alustati juba lasteaias. Ka Natsi-Saksamaal ja NSV Liidus tehti ühiskonna kõige noorematele intensiivset ajupesu, kuigi teistel teemadel.

Islami pealetung räsis peamiselt Rootsit ja Saksamaad, mingil määral ka Prantsusmaad ja Inglismaad. Assimileerimatu, kardinaalselt teistsuguse maailmanägemusega, rahvasumma kasv liberaalses maailmajaos põhjustas palju lokaalseid konflikte. Mass, mis oli harjunud sellega, et naised kannavad mittepaljastavat riietust ning istuvad üldiselt kodus, sai kultuurišoki osaks, kui Euroopast leiti eest miniseelikutes näitsikud ja abielueelne suguelu. Probleemi olemus seisnes selles, et kohalikku valget rahvast pidasid sisserändajad alamateks, kuna nad ei tunnistanud islamiusku. Selline üleolev suhtumine uuskodanikest "inseneride, arstide ja teadlaste" hulgas tingis ilma mingisuguste süümepiinadeta vägistamiste kasvu eriti Rootsis.

Mingil perioodil 21. sajandi alguses tõusid päevakorda keset Euroopat aset leidnud terrorirünnakud. Need olid enamasti seotud lühiealise ISIS-e riigiga, mille võitlejad Euroopas verd valasid, kasutades relvadena argiseid esemeid nagu näiteks kööginoad ja valged kaubikud. Harvem leidsid kasutust pommid ja automaatrelvad. Oli täiesti loomulik, et Lääne-Euroopas avalikes kohtades patrullisid igapäevaselt hambuni relvastatud politseinikud ja sõjaväelased, selline anomaalia ei tulnud idas kõne allagi.

Kõik need asjaolud tekitasid rahvale paranoilise hirmuseisundi nagu raamatus "1984". Hirmule, valedele ja bürokraatiale rajatud süsteem pole iial jätkusuutlik, mistõttu hakkas EL seesmiselt killustuma. Tekkis nn Visegradi grupp, kuhu kuulusid mõned isepäised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis ei aktsepteerinud Euroopa kultuuri süstemaatilist hävitamist. Impeeriumi lõpuperioodil jõuti isegi sinnamaani, et kehtestati sisesanktsioonid osariikidele, mis Brüsseli käske ignoreerisid ja "euroopalikke väärtusi" eitasid. Loogiliselt viis see massilise liidust väljaastumiseni Ida-Euroopas. Lääne-Euroopa närtsis lõplikult, pankrotistunud EL saadeti laiali ning täna näeme seal ka esimesi islamikalifaate, mis Euroopa suurriikidest eraldusid.

Rahvastik

Euroopa rahvastiku koosseis hakkas peale EL loomist drastiliselt muutuma, kuna sõjast räsitud maailmajagu vajas töölisi. Otsa tegi lahti Lääne-Saksamaa, kes kutsus türklased ajutiselt appi, aga lõpuks jäid nad ikkagi kohale. Prantsusmaa kaotas oma Alžeeria-nimelise koloonia ning sealt suundusid massid rikkale nn emamaale parema elu otsingule, tuues kaasa islami. Inglismaa sattus dekoloniseerimise keerisesse ning üle maailma kasutati võimalust rikastele nn kodusaartele pageda, moodustades seal tõelise kultuurikatla.

Kaksiktornide hävitaja Osama bin Laden (paremalt teine) lõbusalt
1971. aastal Rootsis perepuhkusel. Kuigi terroriaktini oli veel oma 30 
aastat aega, sümboliseerib see foto ilmekalt tollast muretut olustikku.

Rootsil oli lahtiste uste poliitika ning võttis vastu iga asüülitaotleja, sisuliselt hoolimata tema taustast. II ilmasõja ajal varustas riik Natsi-Saksamaad metalliga, EL ajal inkubeeris Euroopa kultuuri hävitajaid. Vahemere riigid, eriti majanduslikus madalseisus Itaalia, kannatasid immigrantide pealetungi all, kes paatidega üle Vahemere ebaseaduslikult riigipiiri ületasid ja asüüli nõudsid.

Endised sotsialismileeri riigid hoidsid mõnevõrra konservatiivsemat joont ning püüdsid pagulased ja muud aia taga tunglejad pigem mujale osariikidesse saata. Selle põhjuseks oli värske kogemus vene kolonisaatoritega NSVL ajal, mistõttu oldi igasuguste rahvamasside liikumisega ettevaatlikumad. Idapoolsete riikide ettevõtmist abistasid nende väiksemad sotsiaaltoetused, mistõttu ka need vähesed asüülitaotlejad, kes sinna kvootide korras ikkagi saadeti, suundusid omaalgatuslikult edasi rikkamatesse osariikidesse. Nii täitsid idapoolsed riigid sisuliselt transiitmaade rolli.

Migratsioonist sai tulus äri, kui Põhja-Aafrika ärikad hakkasid suure raha eest Euroopasse üheotsareise korraldama. Samal ajal, kui EL ideoloogid jutlustasid sõjatsoonidest pagevate laste, naiste ja vanurite abistamisest, tungisid noorte meeste hordid Euroopasse. Konservatiivsed jõud toonitasid, et desertööridest migrandid oleks võinud oma sõjalises konfliktis vaevlevaid koduriike relv käes kaitsta, aga ideoloogid eitasid juba nagunii fakti, et lapsi, naisi ja vanureid oli sisserändajate seas kaduvväike hulk.

Selliseid koreograafilisi fotosid avaldasid liberaalsed 
väljaanded, rõhudes kaastundele. Kehtiva narratiivi kohaselt
olid põgenikeks enamjaolt lapsed, naised ja vanurid.

Reaalne elu näitas, et rõhuv enamus sissetungijatest olid
ikkagi õnneotsijatest noored mehed, mitte kodusõja 
koleduste käes kannatavad lapsed, naised ja vanurid.

Oluline aspekt, millele EL ideoloogid tähelepanu ei soovinud pöörata, oli sündivus. Täpsemalt oli asi selles, põliseurooplaste iive oli katastroofiliselt madal, samal ajal kui immigrantidel oli kombeks tohutute perede loomine, mille muutis eriti lihtsaks pagulasi soosiv abirahade süsteem. See tekitas aastakümnete jooksul plahvatusohtliku olukorra, mil tollal väiksem sisserändajate grupp tõi sama palju ja enamgi lapsi ilmale kui kohalikud. Oli selge, et selline mehaanika viis tõsise usulise konfliktini, sest enamuseks pürgiv islamiusuliste mass hakkas aina väljuhäälsemalt nõudma šariaadiseaduste kehtestamist ja kristlike väärtuste eemaletõrjumist.

Liidu lagunemine

Kõik need probleemid viisid Euroopa kodusõjani, EL peatse lagunemiseni ja Venemaa mõjusfääri "nihkumiseni". Viimane juhtus seetõttu, et Ameerika, olles keset omaenda sisetülisid, soovis end Euroopa konfliktist distantseerida ning muutis unilateraalselt NATO toimimismehhanisme. Kuulus artikkel 5 kaotas oma endise heidutusjõu ning Venemaa, keda hiinlaste sisseränne Siberisse aina enam kimbutas, laiendas oma mõjuvõimu Euroopa suunal.

Lagunemisprotsess algas tegelikult juba brittide Brexiti ja Visegradi grupi põikpäisusega, aga vihased sisemässud kiirendasid seda kuni verise lõpuni. Sellist anarhiat polnud maailm enne näinud, eriti "tsiviliseeritud" läänes, kus kord ja tehnoloogilised uuendused alati au sees olid olnud. Impeeriumi lõpukümnend venis nii pikaks just seetõttu, et EL ideoloogid keeldusid kuni lõpuni oma vaadete ekslikkusest lahti ütlema, ka vahetult enne enda peade maha raiumist šariaadisõdalaste poolt.

Koraanide põletamine rahvuslaste poolt lisas vaid õli tulle, mille tulemusena asusid uusasukad Euroopa tänavail märatsema. Alarahastatud korrakaitsejõud ei saabunud igasse tulipunkti ning oli selge, et mõnes paigas riigivõim üldse puudus. See oli soodne pinnas islamimässulistele, kes oma numbrilist üleolekut ja demokraatlikku enesemääramisõigust ära kasutades asusid oma riigihakatisi välja kuulutama ja põletasid viimaseid järelejäänud kirikuid.

Ida-Euroopa osariikide varajane taktikaline eraldumine liidust ja oma piiride pitseerimine säästsid neid riike kõige hullemast, samas kui Lääne-Euroopa viskles abitult terroriaktide ja genotsiidilaine all, kui uskmatuid külmavereliselt hävitati. Olles tekitanud peatamatu koletise, sai ütlus "revolutsioon õgib oma lapsi" liberaalide ja seksuaalvähemuste saatusele mõeldes hoopis uue tähenduse. Idas levis laialt arvamus, et karma maksis neile lõpuks kätte. Saabunud oli taas killustunud Euroopa ajajärk, mil tohutu impeeriumi asemele, keset anarhilist tühermaad, kerkisid ja kadusid omavahel vaenutsevad kääbusriigid. Lääne-Euroopa suurte impeeriumite ja vana kultuuri peatükk sai lõppsõna, sest ida pool alustati uuelt leheküljelt õigeuskliku renessansi peatükki.

Natuke mõtteainet. Eesti pendlina suurvõimude vahel.

Tulevik minevikus

Mind on alati paelunud tulevikuvidinate ja homse päeva erinev tõlgendamine, mis sõltub suuresti tõlgendaja enda asetsemisest ajateljel. Ma mõtlen sellega, et 20. sajandi alguse arusaam tulevikust erineb kardinaalselt tänasest visoonist, sest eks iga ennustus kannab endas killukest enda ajastut ja tolle aja teadmiste taset. Ma võtan vaatluse alla perioodi 1900-2019, mille ma omakorda eraldiseisvateks epohhideks viilutan. Aastaarvud on tinglikud ning tähistavad kultuurikihtide vahelisi hüpoteetilisi piire.

1900-1955

Konkreetse perioodi olen ma õige pikaks venitanud, kuna arusaamad jäid aastateks vägagi kattuvateks. See on ajastu, mil Wells hullutas rahvast "Maailmade sõja" kuuldemänguga, sest ülimoodsatest raadiotest kuuldud marslaste invasioon ajas inimesi kohati põgenemagi. Tollal polnud  inimestel maavälistest taevakehadest kuigi suurt aimu, mistõttu väljavaated marslaste või veenuslaste tsivilisatsioonidega kohtumiseks tundusid vägagi realistlikud.

Peamiselt ennustati linnastumist ja lennumasinate võidukäiku. Omal kohal olid kõrgustesse tõstetud teed, teraskonstruktsioonid, hiiglaslikud (algelised) lennukid ja tsepeliinid. Samas peale Hindenburgi katastroofi kadusid tsepeliinid tulevikuvisioonidest nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.

Peale järjekordset suurt sõda tekkis reaktiivivaimustus. Uudseid reaktiivmootoreid topiti nii lennukitele kui ka rongidele, disain muutus voolujoonelisemaks ning üldist inspiratsiooni leiti teise maailmasõja aegsetest pommitajatest.

Autod läksid aina enam lennukite nägu, tehes niimoodi kummarduse Ameerika pilootidele, kes tuhandete viisi sõjast tagasi jõudsid. Algmaterjali reetsid propelleri motiivid ninas, klaaskuplid ja mõnel juhul ka stabilisaatorite rudimendid.

1955-1965

Tuumaajastu, võidujooks kosmosesse, Jetsonid ja robot Robby. Seda perioodi kajastab stiili mõttes kõige autentsemalt Fallout'i mängude seeria, mis on tabanud kõiki tolle ajastu eripärasid, seda küll veidi teises, apokalüptilises võtmes. Üldiselt oli saabunud aeg, mil maailm pärast laastavat sõda taas rasva koguma hakkas, mistõttu nüüd oli aeg end lõdvaks lasta ja lubada tehnoloogial kõik enda eest ära teha. Selle ajastu tuleviku täisautomatiseeritud köögid valmistasid perenaise jaoks kõik mitmekäigulised road ning autod suutsid ise suurel kiirusel liikuda, lubades pereisal soovi korral piipu popsida ja ajalehte lugeda.

Üldse domineerisid autode disainis uimed, kuplid ja teatav noateralaadne nurgelisus. Kiirteedele anti hoogne viraažikalle, et 300-400 km/h kihutavad autod teelt välja ei tuiskaks. Kiirteede temaatika langeb jällegi ühte reaalse eluga, sest tollal rajas USA oma Autobahn'i ehk Interstate'i, mille sirgemad lõigud pidid suutma ka sõjalennukeid maandada. Taaskord tundus, et maanteel kohtusid nii lennundus kui ka autoteema.

Mõeldi välja erinevaid tuumakütusel töötavaid rakette, kosmosejaamu ja isegi autosid (Ford Nucleon). Tollal uudne tuumaenergia tõotas utoopilist tulevikku, kiskudes kütusehinnad alla ja lubades selle abil tohutuid planeetide- või tähtedevahelisi projekte ette võtta. Reaalses elus radiatsiooniga seotud intsidendid nagu kaotsiläinud tuumapommid panid aga paljusid enneolematute ohtude üle mõtlema. Mõistes, et tuumakatsetused toodavad eluohtlikku radioaktiivset saasta, lõpetati nii maapealsed pommikatsetused kui ka uljamad tuumaideed. Tuumareaktorit peitvad lennukid ei paistnudki sestsaadik enam mõistlikud, rääkimata projektist Orion.

Apollo "üleaedne" projekt Orion kujutas endast Ühendriikide salajast kosmoseprogrammi, mille eesmärgiks oli välja töötada tähtedevaheline kosmoselaev. Idee kui selline oli väga romantiline ja uudishimulikule inimkonnale omane, nagu ka Star Trek'is kuuldud algusfraas - "Space: the final frontier" ("Kosmos: viimane piir"). Ainuke häda oli selles, et laevale pidid kiirendust pakkuma järjest lõhatavad... tuumapommid. Õnneks see hädaohtlik idee hüljati, sest ma ei kujuta ette, kuidas oleks  surmav plahvatuslik radiatsioonikera pidurite ülesannet täitnud.

Samas kosmoseturism tundus käegakatsutava reaalsusena, sest venelaste Sputnik tegi 1957. aastal otsa lahti. Raketid olid enamasti kui ühe vitsaga löödud - nooljale hõbedasele nõelale kinnitati tiivapaar ning mõned stabilisaatorid veel lisaks. Ei läinudki kaua, kui inimeste fantaasiavõime vallutasid igasugused kosmilised silindrid, võimaldamaks ka orbiidil elada, aga me ruttame juba liialt edasi.

Roswelli intsident 1947. aastal valas kosmiliste küsimuste teemal veelgi õli tulle, sest ulmekirjanduses ja -filmides ründasid inimkonda nüüd igasugused tulnukad või robotid oma lendavate taldrikute ja laserkiirtega. Tuletan lugejatele meelde, et tolleks ajaks polnud veel selge, et Veenusel või Marsil mingeid vaenulikke hõime ei elutse, sest see selgus üldiselt alles kusagil 1960ndate keskpaigas, mil USA ja NSVL piisavalt sonde laiali olid saatnud. Peale seda võis inimkond rahulikult hingata, teades, et kurjad marslased jäävad alatiseks ulme valdkonda.

1965-1985

Kütusekriis, Star Trek, Star Wars, kandiline disain, personaalarvutid. Hipide äkiline tõus, rassilised pinged, liberalismi pealetung ja elukommete lõdvenemine tingisid 1960ndate lõpus sotsiaalse vabanemise, millega kaasnesid droogide masskasutus ja uimastatud noorte transilaadne olek. See naiivne utoopia lõppes 1970ndate aastate alguseks, mil hipiliikumine välja suri ning kütusekriis läänemaailma raputas. Algas nn pohmaka ajastu, mis lõpetas ülevoolava 1950ndatest tuntud optimismi. Lääne ühiskond oli läbi teinud radikaalse muutuse ning kõik füüsilised tooted ja kultuurielu kajastasid seda, kasvõi kaudselt.

Autode disain peegeldas üldisi trende sirgete joonte ja täisnurkade vaimus. Näidikutepaneelid andsid disaineritele hea katsepolügooni erinevate vedelkristallidel põhinevate näidikute kombineerimiseks. Lamborghini Countach ja Aston Martin Lagonda on vaid vähesed näited sellest, kuidas kujutati tollal tuleviku autode väljanägemist.

Arvutid leidsid sel ajal akadeemilises maailmas aina enam kasutust ning unistati, et tulevikus leiavad need tee ka tavalisse kodusse. Muidugi ei nähtud lameekraanide leiutamist ette, aga see-eest ei koonerdatud mõnes kohas tohutute kineskoopkuvaritega.

Kinokunst arenes tohutult edasi ning siia perioodi jäävad mitmed suurteosed nagu 2001: Space Odyssey, Alien, Mad Max, Blade Runner ja Star Wars. Seda ajastut võib iseloomustada kui täiskasvanuks saamist ja realistlikumaks muutumist. Tõsi, tulevikuvisioonid kuulusid endiselt ulme valdkonda, kuid nüüdsest mõjusid ekraanil kujutatud asjad palju realistlikumalt. Algupärane Star Trek on küll vahva, aga Star Wars'i stop-motion-efektid ja hoolikalt viimistletud kulissid mõjusid esimese pappküngaste ja tulnukalike tundlatega koerte kõrval ultrareaalsetena. Kosmoselaevade ja siseruumide "argine" või kulunud välimus lubasid vaatajatel end olukordadega kergemini samastada ja lihtsamalt fantaasiamaailma sukelduda.

Ka muusika läbis tollal tohutu revolutsiooni. Rock'n'roll'i järel tulid klassikaline rock, disko, punk ja algeline elektrooniline muusika. 1950ndate aastate tulnukafilmidest kuuldud ebamaised "ulmeulgumised" asendusid 1970ndatel süntesaatorite tehislike helidega ning klassikalised sümfooniaorkestrid tegid võimsa comeback'i.

Peaaegu baroksete robotite tulukesi, voolikuid ja kõiki muid keerlevaid komponente nuditi vähemaks ning peideti läbipaistmatu korpuse alla, pakkudes niiviisi kaitset, mõjudes praktilisema ja kompaktsema reaalelulise lahendusena. "Mutrivõtme-käelabadest" ja väljaprinditavast paberilindist loobuti, mõnele lisati hoopis hologrammide kuvamise võimalus.

Kõik need tegurid jätsid mulje, et ulmefilmide näol on tegu peaaegu nagu reaalselt filmitud dokumentaalkaadritega, mida ei saanud öelda nüüdseks juba karikatuursetena mõjuvate 1950ndate aastate kosmosefilmide kohta.

1985-2005

Külma sõja lõpp, lutsukommi-disain, hip hop, internet, mobiiltelefonid muutuvad targaks, 9/11, Audi alumiiniumkered. Tehnika hakkas kahanema ning küllap mäletavad kõik sel perioodil elanud inimesed mobiiltelefonide evolutsiooni. Esiteks muutusid need rikkurite mänguasjadest lihtrahva seas levinud tööriistadeks. Vähe sellest, kohvrid kahanesid telliskivideks ning telliskivid digimuutusid pisikesteks klapiga telefonideks.

Filminduses andsid tooni The Terminator, Predator, Robocop, Back to the Future, Schwarzenegger ja algeline CGI. Kuna arvutid arenesid Moore'i seaduse kohaselt, sai 1990ndatel juba üsna realistlikke renderdusi vaadata (Jurassic Park). Ka Marsi-reisid muudeti vahepeal igapäevaseks.

Back to the Future peategelane Marty reisis tulevikku, aastasse 2015. Mida tollal siis oodati? Eks ikka lendavad rulad, täisautomaatsed tossud, kummaline erksavärviline mood ja hologrammid. Moeennustused osutusid mingil määral ka tõeks, aga hoopis 1990ndatel, mitte aastal 2015. Lendavaid rulasid ja isesiduvaid tosse ootame me igatseva pilguga siiani.

I, Robot kasutas ulmelise välimusega autot Audi RSQ, mille "lahjendatud" variant peagi ka TT kujul tootmisse läks. RSQ kui 2004. aasta ideeauto vihjab veel tänagi Audi disainisuunale, mõjudes üllatavalt aegumatult.

2005-2019

Meemid, sotsiaalmeedia, nutitelefonid, keerulised-turvalised autod, saastenormid, Hiina tõus. Kuna puutetundlikud ekraanid nõudsid oma osa, ei jäänud telefonidel muud üle, kui paisuma hakata, tegemaks ruumi aina rohkemale infole, mida inimkonnale peale pritsiti.

Ulmefilmides ja ka osades multikates vihjatakse Aasia tõusule, mis peegeldab läänemaailma hirmu iseenda mõju taandumise ees. Tänapäeva New York, kunagine tsivilisatsiooni musternäidis, on täna üsna määrdunud kitsas urgas mõne tavalise modernse Hiina linna, näiteks Shanghai, kõrval. Big Hero 6 aga lahendas asja väga optimistlikult - Tokyo ühines San Franciscoga ning kaks tsivilisatsiooni segunesid muretult.

Samas tänapäeval suure hoo sisse saanud küberpunk maailma nii roosades toonides ei maali. Küberpunk kui futuristlik noir kujutab maailma kui ülerahvastatud pimedat linnastut, kus loodusressursid on ära kulutatud ning planeet välja kurnatud. Tehnoloogia võimaldab teiste pangakontodesse häkkida ja inimesi tänaval sekundiga automaatselt tuvastada, nagu nägime arvutimängus Watch Dogs.

Mis on täide läinud?

1960ndate USA jaoks tekitas suurlinnade autostumine probleeme alates sudust, lõpetades suurte ummikutega. Tänapäeva Hiina on leidmas lahendusi, mis alles pool sajandit tagasi ulmelistena tundusid - näiteks liikluse kohal veerev tramm!

Kunagi unistati sellest, et telefoniga helistades võiks ka vestluspartnerit näha - täna on meil Skype ja Facebook'i videokõned.

Hologrammidest nii palju, et viimastel aastatel on korraldatud surnud artistide nagu Michael Jackson ja Tupac kontserte. Tänane reaalsus ongi see, et inimmassid elavad staadionil kaasa "vaimude" esitustele. Muidugi pole see igapäevane nähtus, pigem nišitoode, samas kui sellist juttu oleks räägitud näiteks eelmise sajandi keskel, oleks rääkijat napakaks peetud.

Küberpunk hakkab realiseeruma, kui vaatame Jaapani ja üleüldse Kaug-Aasia suurlinnu. "Neoon"-reklaamid heidavad pimedale linnale mitmevärvilist valgust, kitsad tänavad ei lase hingata, korterid kahanevad iga aastaga (Hong Kong), turulettidel aktsepteeritakse kaardimakseid, viipega pangakaardi pealt raha varastamine...

Lõpetuseks võib öelda, et Back to the Future igipõlise fännina olen veendunud, et me juba ammu elamegi tulevikus.