Sissejuhatus
Jätkame mõtisklemist impeeriumi anatoomiast. Eelmises osas kirjeldasin umbkaudset meetodit, kuidas ennustada riikide ja nähtuste eluiga, tutvustasin impeeriumi üldist elukaart ning kirjeldasin impeeriumi esimest kolme eluetappi.
Käesolev arutlus põhineb suuresti ajaloofilosoofi Einar Laigna tähelepanekutel ja David Murrini artiklil "5 Phase Life Cycle", mida ma vabavormis parafraseerides eesti keelde ümber jutustan.
4. Ülepaisumine
Ülepaisumise etapis sageneb järk-järguline taandumine, mida märkavad alguses vaid kõige tähelepanelikumad ning see lõppeb viimaks finantskatastroofide ja sõjaliste väljakutsetega.
Mingil hetkel sünnitab impeeriumi edu rahulolu, ülbust, korruptsiooni ja teisi roiskumise märke, sest tsiviliseeritud ühiskonna mugavused tsementeerivad keskklassi ootusi kehtiva olukorra säilitamise suhtes. Üleminek barbaarselt ühiskonnalt tsiviliseeritud ühiskonnale on nüüd lõplik ning peagi on aeg küps järgmise pürgija poolseks domineerimiseks. Ülepaisumise algstaadiumis ei kata tulud enam kulusid ning kuhjuvad võlad hakkavad piirama kulutusi sõjaväele just siis, kui ees ootavad ähvardavad katsumused.
Rooma ja Briti impeeriumid näitasid märke ülepaisumisest enne kokkutõmbumist. Kujunenud tsivilisatsioonile kujutab kõige tõenäolisemalt ohtu just see jõud, mida kõdunev impeerium barbaarseks peab. Siinkohal tähendab barbaarne jõud seda ühendust, kellel on sõjast vähem kaotada ja palju enam võita, suutes käituda agressiivsemalt ja end vähem pärssida. Roomlaste jaoks kehastasid barbarite rolli goodid, brittide jaoks ameeriklased. Barbari silt varjab loomulikult asjaolu, et väljakutsuja on rohkem arenenud, kui enesega rahulolev kärbuv jõud endale tunnistab. USA arusaam islamimaailmast ja Hiinast sobitub täpselt selle mudeliga.
Ülepaisunud impeeriumil on keeruline inimesi sõdima motiveerida, kui ollakse harjutud kõrge elustandardiga. Alates 1945. aastast on USA oma tehnoloogiast aina enam sõltuv, püüdes langenute arvu madalal hoida. Aga sõjad, kus pole kõndivale sõdurile alternatiivi (Afganistan, Iraak), on kaasa toonud ühiskondliku pahameele suure hukkunute arvu suhtes.
Sõjad on kallid, eriti veel siis, kui väljakutsujad tasapisi hegemooni tehnoloogiat kasutusele võtavad, mistõttu muutub tehnoloogilise üleoleku säilitamine aina kallimaks. Ülepaisumise etapis asuv domineeriv impeerium ei vähenda sotsiaalseid või kaitsealaseid kohustusi ega suurenda makse. Ta jääb pigem finantsilisse defitsiiti, mis pärsib tema jõudu. Finantsturgude tipud leiavad aset pärast impeeriumi tsükli tippu, sest süsteem leiab võla abil võimalusi kulude tõstmiseks. Sellisel ajal ilmuvad päevakorda jutud kulude kärpimisest, aga see teguviis jääb tulemusteta. NSV Liidu kokkuvarisemist kiirustasid tagant kulutused sõjaväele tulude kahanemise ajal.
Üks viis kaitsekulutuste vähendamiseks on luua uusi liite koormuse vähendamiseks - kuigi parimal juhul lükkab see vaid vältimatut edasi. Kui impeerium paisub üle ja asub siis kahanema, on ta sunnitud ka oma mõju vähendama nii sõjaväelise kohaloleku kui ka investeeringute suhtes. See tähistab lõpu algust. 1990ndate alguse Venemaa oli niivõrd nukras seisus, et kogus endise impeeriumi nurkadest oma sõjakraami kokku. Ega Eesti polnud mingi vägev läbirääkija, lihtsalt Venemaa oli sunnitud vastavalt oma tollastele võimetele elama. Tegelikult niimoodi Vene väed meie riigist 1994. aastal lahkusidki - mitte Eesti Vabariigi sünnile kaasa elades, vaid enda kulusid vähendades.
Mäletate, kui eelmises osas oli juttu impeeriumi küpsemisfaasis koju jõudnud sõduritest, kes enam madalamasse kasti tagasi ei soovinud laskuda, vaid nõudsid endale võrdseid kodanikuõigusi? See protsess käärib nüüd ülepaisumise faasis kiiremalt edasi ning etapi lõpuks on ühiskonna ülesehitus drastiliselt muutunud. Endised alamklassid saavad nüüd ligipääsu impeeriumi võimukeskusele, näiteks barbaritest palgasõdurid suurendasid Roomas enda mõjuvõimu ning lõpuks haarasid kontrolli. Briti impeeriumi meeletu sõltuvus oma asumaadest kiirendas pärast maailmasõdasid tema pragunemist, kui kolooniad iseseisvust nõudma hakkasid.
Regionaliseerimise etapis oleva Ameerika neegrid kandusid orjaklassist alamklassi, kui riik küpsuse saavutas. Neegrid on teeninud USA armees erinevates sõdades alates revolutsioonist, aga peale Vietnami sõda surusid nad oma tahtmise peale ja saades täiemõõdulised kodanikuõigused, pääsesid nad keskklassi ja võimu ligi.
Kui endine alamklass tõuseb kõrgemale, täidavad nende endised kohad inimmassid vaestest riikidest. Seda ilmestab mehhiklaste sissevool USA-sse, kus nad igasugustes tingimustes elama ja töötama nõustuvad.
Sõjajõudude mehitamise probleem jätkub endiselt ning seetõttu muutub ka sõjalise kaadri koosseis. Ühiskonna häda seisneb nüüd selles, et vanureid on rohkem kui noori. See tähendab, et otsustajad muutuvad aina konservatiivsemaks ja pole võimelised muutuvate olude ja kahaneva impeeriumiga toime tulema.
Ülepaisumise etapi viimasel äärel hingevaakuva impeeriumi ülalpidamine on muutunud tohutuks koormaks, mis end enam finantsilises mõttes ei õigusta. Süsteem pole enam elujõuline ning algab vältimatu lagunemise protsess. Kuigi tunnuseid võis näha juba ülepaisumise staadiumis, märkavad teised suurvõimud sureva impeeriumi nõrkust alles kahanemise staadiumis, kui kiire lagunemise protsessid on tunda nii sees kui väljas. Perifeerias peituvad vaenlased ärkavad ning muutuvad oma järjestikuste edusammude toel aina julgemaks. Vana impeerium on muutunud nüüd saagiks teistele piirkonna tõusvatele jõududele. Kahanemise kiirus vapustab ülejäänud maailma, kui kunagi kaljuna seisnud impeerium enda raskuse all kokku vajub.
Kahanemise ja pärandi etappi saab kirjeldada multipolaarsuse arenguna. Ühepolaarne maailm lahjeneb, kui hegemoon nõrgeneb ja võistlejad tugevnevad, asudes oma mõju laiendama. Sellele etapile on väga iseloomulik impeeriumi eitav seisukoht seoses tema kahanemisega. Inimesed ise ka ei usu, et nii võimas riik, mille nad üles on ehitanud, saaks kunagi lihtsalt kaduda. Rootsi, kunagine mõjukas Põhjala kuningriik ja viikingite sünnimaa, on käest andmas neid väheseid ohje, mis talle veel alles on jäänud. Riik on õnneküttidest üle ujutatud, pommid plahvatavad pea igal nädalal ja tekkinud on getolaadsed piirkonnad, aga kogu jama vaikitakse järjekindlalt maha, sest Rootsi peab olema kõigi suhtes salliv.
Lõpuks illusioonid purunevad ning tavaliselt on katalüsaatoriks mingi suursündmus nagu näiteks 9/11. Juhtkonna vastuseks on kinnistada impeeriumi algseid väärtusi, aga kui see tegevus vilja ei kanna, avaneb tee uuele juhtkonnale, mis koosneb tavaliselt endise alamklassi järeltulijatest. Võib jääda ekslik mulje, et lootus on tagasi, aga tegelikult on see vaid impeeriumi lõpu algus. Näiteks Lääne-Rooma impeeriumi langusperioodi lõpul sai keisriks Germaani pealik Odoaker.
Viienda faasi viimane aste on pärand. See kestab veel mõnda aega peale impeeriumi hukku ning parimaks näiteks on paisuva armeega impeerium, mille juht sureb ilma järglast määramata. Ajaloos juhtus see Makedoonia, Mongoli ja esimese Islami kalifaadiga. Sellist tüüpi impeeriumi langustele eelneb tavaliselt killustumine, samas kehtima jääb selles piirkonnas eksisteerinud impeeriumi väärtussüsteem ehk selle pärand.
Tuumarelvade tulek ja maailmalõpu oht on seda dünaamikat veidi muutnud, nagu näitas külma sõja lõpp. Kui vanadel aegadel neelati lagunevad impeeriumid tugevamate poolt alla, siis tänased tuumarelvade omanikud on selle eest kaitstud ning saavad formuleerida enda uue kehastuse. Euroopale on kasulik, kui USA oma raketikilpi täiustab ja kontinenti kaitseb.
Euroopa on ehe näide kontinendist, millest on järgi jäänud pärand. Teise maailmasõja järel lagunenud impeeriumite asemel on Euroopa võtnud eesmärgiks ehitada üles Euroopa Liit, mille eesmärgiks on olla suurem riikide kollektiiv. Tõsiasi on aga see, et EL on Saksamaa ümber koondunud Euroopa rahvastest kokkusurutud konglomeraat. EL tuumikriikide iive on tänaseks negatiivne ning on selge, et kaua ei suuda ta sellisel kujul püsida. Brexit tähistab võimukeskme nihkumist Saksamaalt Suurbritanniasse ning kui EL kunagi laguneb, sünnib brittide ümber uus põhjapoolsete riikide koalitsioon.
Sõjad näitavad impeeriumite eluiga ning kui seda lihtsat tõde tunnistada, on võimalik ajalugu lahti harutada ning mineviku õppetunde sellesse konteksti asetades nii tänase kui ka tuleviku kohta järeldusi teha. Impeeriumi viis faasi on õpetlik mudel tänase mitmepolaarse maailma jaoks.
Järgmiste suurte konfliktide vedavaks jõuks saab olema Hiina tõus sõjaliseks suurvõimuks, mis ähvardab USA troonilt tõugata. See dünaamika on välja toodud alljärgneval skeemil, mis näitab jõudude nihet Läänest Itta. Samal ajal, kui Lääs kahaneb, teeb Ida selle arvelt võimsa tõusu.
Inimelu on võrreldes riikide omaga enamasti äärmiselt lühike. Me ei näe suuremaid protsesse, vaid keskendume sellele, mis meil hetkel silme ees. Mis hetkel olemas, näib meile alati igavesena, sest erinevate nähtuste eluiga võrreldes inimeste omaga on erinev. Nagu koduloomad näevad meid surematute jumalatena, näeme meie riike igaveste nähtustena.
Ma mõistan, miks näiteks rootslased kramplikult oma illusioonidest kinni hoiavad ja keelduvad märkamast ülekäte läinud immigratsiooniprobleemi. Nende vaatevinklist on neil maailma turvalisim heaoluriik, kus sotsiaalne turvavõrk abistab igatüht, kellele elu halastanud pole. Nad näevad, et nende kodumaa on sõbralik koht, kus kõik võivad oma unistusi realiseerida, kartmata võimalikust kategoriseerimisest tulenevaid tagakiusamisi. Seal pole vahet, kas oled põlisrootslane, soomlane, nigeerlane või vietnamlane - kõigil on võimalus turvalises keskkonnas oma elu üles ehitada ja väärika inimväärse kohtlemise osaks saada. Kui kõik sõbralikult koos elavad, siis peaks riik ju igavesti kestma, eks ole? Kui täna pole midagi juhtunud, vaevalt et siis ka tulevikus juhtub, on ju nii?
Samas püüavad rootslased meeleheitlikult ignoreerida pommiplahvatusi, somaallaste jõukude omavahelisi arveteõiendamisi ja hoidku jumal - rootslaste negatiivset iivet. Nad ei arvesta sellega, et kui nad ise lapsi ei tee, tulevad ja teevad neid mõned teised, kes ei pruugi Rootsi kultuuri nii väga austada. Mõne põlvkonna pärast pole Rootsi enam see endine külalislahke Rootsi, mis sisserändajale tervitusraha jagas, vaid tüüpiline kolmanda maailma solgiauk, kus turvavõrk vedeleb juba ära nätserdatuna maas.
Miks see läänemaailmas nii läheb? Miks toimuvad sellised protsessid nii Rootsis, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal? Süüdi on läänelik arrogantsus, sest lääneeurooplased peavad end teistest moraalselt kõrgemaks ning soovivad helde käitumisega oma ego rahuldada ja selle läbi indulgentsi soetada - "Ma nüüd annetasin, ma olen nüüd temast parem". Aastakümnetepikkune lodev elu on minetanud nende kriitikameele ning moraalse kõrgema tunnetuse saavutamiseks lubatakse enda riiki ka igasugused tolgused, kes seal siis autosid katusele keeravad ja prügikastidele tuld otsa topivad.
Lääne elujõud on kustunud ning selle impeeriumid on kas kokku vajunud või sinnapoole teel. Läänel puudub see suurem idee või eesmärk, mis islamimaailmal ja Hiinal olemas on - islamiusulised elavad Allahi nimel, samas kui hiinlased soovivad luua globaalse autarkilise Hiina impeeriumi. Lääne inimene supleb aga võlgades, püüdes hoida end hingetus materiaalses maailmas naabrist kõrgemal. Vabal ajal ülistatakse igasuguseid lollusi, vahitakse päev otsa mingeid debiilseid videosid ja elatakse kuulsustele kaasa nagu pereliikmetele.
Samal ajal Hiinas istuvad õpilased raamatukogudes ja tuubivad valemeid pähe, et karmis konkurentsis vähemalt ülikooli sissegi saada. Võtku meid vanapagan, Hiina põhikooliõpilased teavad juba rohkem kui Lääne üliõpilased. Selline on tasemete vahe. Ja me veel arvame, et meil on siin põgenikevoolude keskel üleüldse mingit lootust enda kultuuri säilitada.
19. sajand oli Eesti sajand. Me vabanesime "feodaalsest" orjaikkest, asusime talusid päriseks ostma, korraldasime esimese laulupeo ning tekkis unistus päris oma Eesti riigist. Tollal oli meil ideaal, mille poole pürgida ning rahvas leidis selle läbi endas elujõu. Kui aeguma kippuvad impeeriumid üksteist verest tühjaks lasid, avanes meile 20. sajandi alguses harukordne võimalus proovida, kuidas meil riigi tegemine välja tuleks. Sõda ja okupatsioonid küll räsisid noort riiki, aga 1991. aastal saime teise võimaluse. Täna peame tõdema, et tollane ühtekuuluvustunne ja vaimustus on täielikult kadunud. "Täitke maa lastega" on asendunud pagemisega Soome, et endal eluvaimu sees hoida. Nukrad lagunenud talud ja mahajäetud kortermajad väikelinnades illustreerivad üldist allakäiku, mida Euroopa läbi elab.
Lääne tsivilisatsioonil on juba ilmselged kõdunemise tunnused, aga paljud püüavad seda aina valjuhäälsemalt eitada. Kahjuks ei saa me sinna ka midagi parata, sest loodusseadusi muuta ega tühistada ei saa, vaid peame kogu protsessi isiklikult läbi käima ja kõik vastu võtma. Lääne periood on lõppemas ning näeme oma silmaga Ida tõusu. Ma võin lugejat rõõmustada, et kunagi tuleb taas Lääne aeg, aga meie seda lihtsalt ei näe.
Kogu selle mõtiskelu valguses on see ülaltoodud "meem" hoopis uue tähenduse omandanud. Lootus. Lootus sureb viimasena.
Mingil hetkel sünnitab impeeriumi edu rahulolu, ülbust, korruptsiooni ja teisi roiskumise märke, sest tsiviliseeritud ühiskonna mugavused tsementeerivad keskklassi ootusi kehtiva olukorra säilitamise suhtes. Üleminek barbaarselt ühiskonnalt tsiviliseeritud ühiskonnale on nüüd lõplik ning peagi on aeg küps järgmise pürgija poolseks domineerimiseks. Ülepaisumise algstaadiumis ei kata tulud enam kulusid ning kuhjuvad võlad hakkavad piirama kulutusi sõjaväele just siis, kui ees ootavad ähvardavad katsumused.
Rooma ja Briti impeeriumid näitasid märke ülepaisumisest enne kokkutõmbumist. Kujunenud tsivilisatsioonile kujutab kõige tõenäolisemalt ohtu just see jõud, mida kõdunev impeerium barbaarseks peab. Siinkohal tähendab barbaarne jõud seda ühendust, kellel on sõjast vähem kaotada ja palju enam võita, suutes käituda agressiivsemalt ja end vähem pärssida. Roomlaste jaoks kehastasid barbarite rolli goodid, brittide jaoks ameeriklased. Barbari silt varjab loomulikult asjaolu, et väljakutsuja on rohkem arenenud, kui enesega rahulolev kärbuv jõud endale tunnistab. USA arusaam islamimaailmast ja Hiinast sobitub täpselt selle mudeliga.
 |
| Maailm ülepaisunud impeeriumi silmade läbi. |
Sõjad on kallid, eriti veel siis, kui väljakutsujad tasapisi hegemooni tehnoloogiat kasutusele võtavad, mistõttu muutub tehnoloogilise üleoleku säilitamine aina kallimaks. Ülepaisumise etapis asuv domineeriv impeerium ei vähenda sotsiaalseid või kaitsealaseid kohustusi ega suurenda makse. Ta jääb pigem finantsilisse defitsiiti, mis pärsib tema jõudu. Finantsturgude tipud leiavad aset pärast impeeriumi tsükli tippu, sest süsteem leiab võla abil võimalusi kulude tõstmiseks. Sellisel ajal ilmuvad päevakorda jutud kulude kärpimisest, aga see teguviis jääb tulemusteta. NSV Liidu kokkuvarisemist kiirustasid tagant kulutused sõjaväele tulude kahanemise ajal.
 |
| Overextension. Skeemi autor: David Murrin |
Mäletate, kui eelmises osas oli juttu impeeriumi küpsemisfaasis koju jõudnud sõduritest, kes enam madalamasse kasti tagasi ei soovinud laskuda, vaid nõudsid endale võrdseid kodanikuõigusi? See protsess käärib nüüd ülepaisumise faasis kiiremalt edasi ning etapi lõpuks on ühiskonna ülesehitus drastiliselt muutunud. Endised alamklassid saavad nüüd ligipääsu impeeriumi võimukeskusele, näiteks barbaritest palgasõdurid suurendasid Roomas enda mõjuvõimu ning lõpuks haarasid kontrolli. Briti impeeriumi meeletu sõltuvus oma asumaadest kiirendas pärast maailmasõdasid tema pragunemist, kui kolooniad iseseisvust nõudma hakkasid.Regionaliseerimise etapis oleva Ameerika neegrid kandusid orjaklassist alamklassi, kui riik küpsuse saavutas. Neegrid on teeninud USA armees erinevates sõdades alates revolutsioonist, aga peale Vietnami sõda surusid nad oma tahtmise peale ja saades täiemõõdulised kodanikuõigused, pääsesid nad keskklassi ja võimu ligi.
Kui endine alamklass tõuseb kõrgemale, täidavad nende endised kohad inimmassid vaestest riikidest. Seda ilmestab mehhiklaste sissevool USA-sse, kus nad igasugustes tingimustes elama ja töötama nõustuvad.
Sõjajõudude mehitamise probleem jätkub endiselt ning seetõttu muutub ka sõjalise kaadri koosseis. Ühiskonna häda seisneb nüüd selles, et vanureid on rohkem kui noori. See tähendab, et otsustajad muutuvad aina konservatiivsemaks ja pole võimelised muutuvate olude ja kahaneva impeeriumiga toime tulema.
 |
| The Social Changes of the American Empire, 1600s-Present. Skeemi autor: David Murrin |
5. Kahanemine ja pärand
 |
| Kunagine Rootsi suurvõimu aeg. |
Kahanemise ja pärandi etappi saab kirjeldada multipolaarsuse arenguna. Ühepolaarne maailm lahjeneb, kui hegemoon nõrgeneb ja võistlejad tugevnevad, asudes oma mõju laiendama. Sellele etapile on väga iseloomulik impeeriumi eitav seisukoht seoses tema kahanemisega. Inimesed ise ka ei usu, et nii võimas riik, mille nad üles on ehitanud, saaks kunagi lihtsalt kaduda. Rootsi, kunagine mõjukas Põhjala kuningriik ja viikingite sünnimaa, on käest andmas neid väheseid ohje, mis talle veel alles on jäänud. Riik on õnneküttidest üle ujutatud, pommid plahvatavad pea igal nädalal ja tekkinud on getolaadsed piirkonnad, aga kogu jama vaikitakse järjekindlalt maha, sest Rootsi peab olema kõigi suhtes salliv.
 |
| Linköping, 07.06.2019. Rootslased, võtke end kokku ja lõpetage lõhkekehadega mängimine! Laske immigrantidel kah elada! |
Viienda faasi viimane aste on pärand. See kestab veel mõnda aega peale impeeriumi hukku ning parimaks näiteks on paisuva armeega impeerium, mille juht sureb ilma järglast määramata. Ajaloos juhtus see Makedoonia, Mongoli ja esimese Islami kalifaadiga. Sellist tüüpi impeeriumi langustele eelneb tavaliselt killustumine, samas kehtima jääb selles piirkonnas eksisteerinud impeeriumi väärtussüsteem ehk selle pärand.
 |
| Decline and legacy. Skeemi autor: David Murrin |
 |
| Kes graafikuid tunnevad, siis nende jaoks avaneb siin äärmiselt kõhe pilt, kuna lapsi on nii vähe, nagu oleks mingi katk üle käinud. Kontinenti ootab vältimatu kollaps, sest põlisrahvas ei asenda end järeltulijatega. |
Kokkuvõte
Sõjad näitavad impeeriumite eluiga ning kui seda lihtsat tõde tunnistada, on võimalik ajalugu lahti harutada ning mineviku õppetunde sellesse konteksti asetades nii tänase kui ka tuleviku kohta järeldusi teha. Impeeriumi viis faasi on õpetlik mudel tänase mitmepolaarse maailma jaoks.
 |
| The Wars of the WCSE. Skeemi autor: David Murrin |
 |
| The Great Power Shift West to East. Skeemi autor: David Murrin |
Järeldused
Inimelu on võrreldes riikide omaga enamasti äärmiselt lühike. Me ei näe suuremaid protsesse, vaid keskendume sellele, mis meil hetkel silme ees. Mis hetkel olemas, näib meile alati igavesena, sest erinevate nähtuste eluiga võrreldes inimeste omaga on erinev. Nagu koduloomad näevad meid surematute jumalatena, näeme meie riike igaveste nähtustena.
Ma mõistan, miks näiteks rootslased kramplikult oma illusioonidest kinni hoiavad ja keelduvad märkamast ülekäte läinud immigratsiooniprobleemi. Nende vaatevinklist on neil maailma turvalisim heaoluriik, kus sotsiaalne turvavõrk abistab igatüht, kellele elu halastanud pole. Nad näevad, et nende kodumaa on sõbralik koht, kus kõik võivad oma unistusi realiseerida, kartmata võimalikust kategoriseerimisest tulenevaid tagakiusamisi. Seal pole vahet, kas oled põlisrootslane, soomlane, nigeerlane või vietnamlane - kõigil on võimalus turvalises keskkonnas oma elu üles ehitada ja väärika inimväärse kohtlemise osaks saada. Kui kõik sõbralikult koos elavad, siis peaks riik ju igavesti kestma, eks ole? Kui täna pole midagi juhtunud, vaevalt et siis ka tulevikus juhtub, on ju nii?
Samas püüavad rootslased meeleheitlikult ignoreerida pommiplahvatusi, somaallaste jõukude omavahelisi arveteõiendamisi ja hoidku jumal - rootslaste negatiivset iivet. Nad ei arvesta sellega, et kui nad ise lapsi ei tee, tulevad ja teevad neid mõned teised, kes ei pruugi Rootsi kultuuri nii väga austada. Mõne põlvkonna pärast pole Rootsi enam see endine külalislahke Rootsi, mis sisserändajale tervitusraha jagas, vaid tüüpiline kolmanda maailma solgiauk, kus turvavõrk vedeleb juba ära nätserdatuna maas.
 |
| Milles see auto süüdi oli? |
Lääne elujõud on kustunud ning selle impeeriumid on kas kokku vajunud või sinnapoole teel. Läänel puudub see suurem idee või eesmärk, mis islamimaailmal ja Hiinal olemas on - islamiusulised elavad Allahi nimel, samas kui hiinlased soovivad luua globaalse autarkilise Hiina impeeriumi. Lääne inimene supleb aga võlgades, püüdes hoida end hingetus materiaalses maailmas naabrist kõrgemal. Vabal ajal ülistatakse igasuguseid lollusi, vahitakse päev otsa mingeid debiilseid videosid ja elatakse kuulsustele kaasa nagu pereliikmetele.
19. sajand oli Eesti sajand. Me vabanesime "feodaalsest" orjaikkest, asusime talusid päriseks ostma, korraldasime esimese laulupeo ning tekkis unistus päris oma Eesti riigist. Tollal oli meil ideaal, mille poole pürgida ning rahvas leidis selle läbi endas elujõu. Kui aeguma kippuvad impeeriumid üksteist verest tühjaks lasid, avanes meile 20. sajandi alguses harukordne võimalus proovida, kuidas meil riigi tegemine välja tuleks. Sõda ja okupatsioonid küll räsisid noort riiki, aga 1991. aastal saime teise võimaluse. Täna peame tõdema, et tollane ühtekuuluvustunne ja vaimustus on täielikult kadunud. "Täitke maa lastega" on asendunud pagemisega Soome, et endal eluvaimu sees hoida. Nukrad lagunenud talud ja mahajäetud kortermajad väikelinnades illustreerivad üldist allakäiku, mida Euroopa läbi elab.
Lääne tsivilisatsioonil on juba ilmselged kõdunemise tunnused, aga paljud püüavad seda aina valjuhäälsemalt eitada. Kahjuks ei saa me sinna ka midagi parata, sest loodusseadusi muuta ega tühistada ei saa, vaid peame kogu protsessi isiklikult läbi käima ja kõik vastu võtma. Lääne periood on lõppemas ning näeme oma silmaga Ida tõusu. Ma võin lugejat rõõmustada, et kunagi tuleb taas Lääne aeg, aga meie seda lihtsalt ei näe.
 |
Kuulus ütlus:
"Rasked ajad loovad tugevad mehed,
tugevad mehed loovad head ajad,
head ajad loovad nõrgad mehed,
nõrgad mehed loovad rasked ajad."
|
No comments:
Post a Comment