Mis on youngtimer?

Seoses Automoto foorumis loetud teemaga (Uued Youngtimerid tulevad peale) tekkisid mul mõned mõtted. Et ma olen AM foorumis nagunii vaid lurker, siis ei hakka ma selle jaoks eraldi kasutajat tegema.

Kindlat definitsiooni on raske leida, sest see erineb riigiti, aga üldiselt liigitatakse selle mõiste alla heas korras masinad, mis on 20-30 aastat vanad ning mis ei liigitu veel oldtimeriteks. Eestis tähendab oldtimer ehk vanasõiduk masinat, millel on vanust vähemalt 35 aastat, on väga heas korras ja täidab vastavalt tootmisaastale määratud originaalsuse protsentuaalsed nõuded.

Audi V8

Sisuliselt liigituvad autod järgmistesse kategooriatesse:

* Igapäevaliikur (kuni 20 a vanune argisõiduk, millega osaletakse igapäevaselt liikluses)

* Youngtimer (rangelt defineerimata grupp, kuhu kuulub enamasti 20-30 aastane sõiduk, mida tehnikasõbrad oluliseks peavad)

* Prügikala (ei liigitu youngtimeriks, aga on liiga vana, et kuuluda igapäevaliikuri alla, samas pole veel ka piisavalt vana, et kvalifitseeruda vanaautoks)

* Vanaauto kandidaat (masin, mida piisava vanuse tõttu on võimalik musta numbri kandidaadiks esitada; ei pea olema endise youngtimeri staatusega)

* Vanaauto ehk oldtimer (riiklikult musta numbriga tunnustatud vanaauto, mis täidab talle esitatud originaalsusnõuded)

Kuna youngtimer on mitteametlik hall ala, pakun välja kindlad raamid, mille järgi teeniks auto selle tiitli välja. Aga enne seda on vaja selgeks teha, mida youngtimer minu jaoks sisuliselt tähendab. Esiteks me teame, et on olemas masinad, millest räägitakse veel aastakümneid pärast tootmise lõpetamist ja on ka masinaid, mille olemasolu unustati juba tootmise ajal. Ilmselgelt on youngtimer midagi, mida rahvas ei unusta. Teiseks - kuna laialivalguv youngtimer pole kindlates raamides oldtimer, siis pole sellel kindlaid bürokraatlikke nõudeid, vaid youngtimeri mõiste eksisteerib autohuviliste kollektiivses teadvuses.

Mõned ettepanekud mõiste "youngtimer" paremaks defineerimiseks

* Arvesse tuleb võtta eelkõige Eesti konteksti. See tähendab, et vaadelda tuleb Eesti territooriumit, rahvast, kultuuriruumi ja ajalugu. Seda mahtu saab laiendada (naaber)riikidega, mis on olnud Eestiga ajalooliselt seotud (NSVL okupatsioon, paadipõgenikud Rootsis, Soomes töötavad "kalevipojad" jne).

* Automudelil peab olema kindel roll mingi põlvkonna elus. Lada aitas rahva ratastele, Ford Sierra oli paljudele esimene korralik lääne masin. Kui GAZ-24 Volga oli kunagi ihaldusväärne ministrite tõld, siis lutsukommidisainiga rikutud 90ndate GAZ-31029 Volga eestlastes erilist erutust ei tekita, sest 90ndateks oli Eesti Vabariik iseseisev, turg vaba ning Vene autod sügava põlu all.

GAZ-24 Volga

Gaz-31029 Volga

* Auto peab elustama mälestusi. Mäletan, et tänavail seisis tihti mõni Opel Senator A ja lootsin sellega kunagi ka ise sõita.

* Auto pidi olema mingil ajaperioodil väga ihaldusväärne. Nõukogude ajal Lada, 90ndatel Sierra ja mersud jne.

* Mikroarvulisi anomaaliaid, nišitooteid, erandlikke katsetusi ja kättesaamatuid väikesearvulisi eriseeriaid ei arvesta. Näiteks mõned näevad kirvenäoga Fiat Multiplasid igal ööl unes, samas rahva üldsus hoidis sellest autost pigem eemale. Kui Ford Sierra sai kõikide teiste kriteeriumite järgi endale youngtimeri staatuse, siis fakt, et sellest tehti ka Cosworth erimudeleid, ei muuda seda autot seetõttu erilisemaks. Sierra on endiselt Sierra, olenemata mootorist. Samamoodi, kui Renault Cliole pandi V6 mootor peale, tekitades niimoodi Renault Clio Sport mudeli, siis kuna teised kriteeriumid on täitmata, ei ülenda see erimudel autot veel youngtimeriks.

* Varustustase ei mängi mingit rolli. Youngtimeriks võib saada nii plank BMW 518 E34 kui ka täisvarustuses BMW M5 E34. Youngtimeriks saab eelkõige kindel kere (või mudel, kuidas keegi nimetada tahab), mitte konkreetne auto. E34 on ikka E34, olgu tal peal 1,8-liitrine R4, 4,0-liitrine V8 või 3,5-liitrine M5 R6, rääkimata hallist "kaltsusisust" või valgest nahast puitliistudega salongist.

* Originaalsus peab olema suures osas säilinud, aga seisukord ei mängi mingit rolli. See tähendab, et autol peab puuduma nn pornotuuning (tiivalaiendid, spoilerid, toonklaas, rally-istmed, mitteajastukohane velg), samas ajastukohasele tuuningule võib teha erandeid (nn kapsariiv Ladade tagaaknal). Samuti võib masin olla mootoririkkega, mõlkis ja juba 10 aastat kuuris paksu tolmukihi all, kuigi piir selle ja taastamiskõlbmatu metallihunniku vahel võib olla õige õrn. Muidugi on hea toon käia näitustel ja kokkutulekutel korralike, puhaste ja roostevabade autodega, aga see on juba eraldi teema, mis ei määra youngtimeri staatust.

* Igapäevane kasutus on oluliselt vähenenud võrreldes hiilgeajaga. Kunagi seisis hall BMW E30 iga nurga peal, täna pole seda enam praktiliselt olemaski. Kusagil Kesk-Aasias veetakse VAZ-2101 tüüpi masinaga õunu turule, kus teisel samasugusel masinal on pagass täis karakull-lambaid, mistõttu konkreetselt seal piirkonnas on tegu tavaliste "argikaubikutega". Meil on VAZ-2101 aga hinnatud klassik.

* Auto vanus peab jääma vahemikku 20-35 aastat. Sellest vanusest vanemaks saanud youngtimerid kandideerivad oldtimeri staatusele ehk nende nimetuseks saab "vanaauto kandidaat". Musta numbri saanud masinad tunnistatakse oldtimeriks ehk vanaautoks.

Veidi selgitavaid näiteid

BMW E34. Kui auto täidab igas muus mõttes youngtimeri kriteeriumid ära, aga sellel on maani ulatuv spoileriring ja kummaline kahetooniline custom värvilahendus, siis see tähendab, et auto on liigselt ümber ehitatud ja ei esinda enam seda originaalset ideed, mis oleks temast youngtimeri teinud.

Lada 2105 VFTS. Auto on väga heas korras, järgib kõiki turvapuuri ja mootori tehnilisi nõudeid, olles autentne rallimasin, millega ka tollal võisteldi. Aga et tegu on erikorras ümberehitusega, on ka suurem osa originaalsusest kadunud (armatuurlaud, istmed, klaasaknad, veermik, mootor jne), mis tähendab, et see ei kuulu youngtimeri alla. VAZ-2105 kere täidab muud vajalikud nõuded, olles näiteks osa inimeste mälestustest ja mahtudes ajalistesse raamidesse, aga radikaalne ümberehitus välistab youngtimeri staatuse saamise, sest tegu on täiesti eraldi mudeliga, mis baseerub 2105-l. Samas võimalik, et kunagi saab see vanaautona musta numbri.

Opel Lotus Omega. Opel Omega täidab kõik kriteeriumid, olles kindel youngtimer. Opel Lotus Omega on väikesearvuline eriseeria, aga seda saab vaadelda kui Opel Omegat, sest välimus on pea äravahetamiseni sarnane tavamudeliga, samuti on see tänavalegaalne nagu originaalmudel. Opel Lotus Omega on kindlalt youngtimer, sest see on tegelikult Opel Omega, mis tuli tehasest võimsama mootori ja parema veermikuga, aga mida paljud lihtsalt osta ei jõudnud.

Citroen Xantia. Auto on õige vanusega, väga heas korras ja ilma tuuninguta, aga youngtimeriks saamist takistab laia huvi puudumine. Kokkutulekutele veeretakse pigem S-klassi mersude ja Ladadega, aga keegi ei tule mõttele, et võiks tulla 1992. aasta Xantiaga. Kuigi Citroen on teinud vägevaid mudeleid, mis on ajalukku oma jälje jätnud, pole Xantia näol tegu väga ihaldusväärse masinaga. Kahtlemata on mõnel inimesel autoga soojad mälestused, aga suuremat osa tehnikasõpru jätab see näotu mudel täiesti külmaks.

Lõpetuseks

Mis ma välja pakkusin, pole kindlasti universaalne tõde, vaid üks nägemus kollektiivses arusaamas, mida tähendab youngtimer. Teema kütab üles kirgi ning ei jäta ühtegi autosõpra ükskõikseks, mis tähendab, et youngtimeri mõiste vajab kindlat vundamenti, millele rajada selle selgepiirilisem definitsioon.

Lõppude lõpuks ei hakata loodetavasti kedagi vanatehnikaüritustelt minema ajama, kui saabutakse sinna liikuriga, mis youngtimeri mõiste alla mahtuda ei suuda. Huvi pakkuvad ja nostalgiat tekitavad perioodid on igal põlvkonnal ja indiviidil erinevad, aga just see teebki üritused nii põnevaks, kuna seal kohtuvad erinevate koolkondade esindajad - kodarratastega veteranide elushoidjad, rangelt vaid haruldasi erimudeleid kummardavad puritaanid kui ka endavanuste masinatega kulgev noorem põlvkond, kes kunagi vanade olijate positsioonid paratamatult üle võtavad.

Sõiduproov - Volvo V70 vol 3

2022. aasta esimene pool on toonud autole palju remonttöid ja toimetusi.

Esiklaas - Ülemine klaasiserv lekkis kergelt ja ühel talvel jäätus keskkonsoolile tilkunud vee tõttu isegi käigukang sundasendisse. Nüüdseks on autol 300 euro eest uus esiklaas, millel on küll mõni väike jääkraabitsa jäetud kriimuke. Peamine on aga see, et vesi ei pääse tuppa.

Käigukasti ja Haldexi õli vahetus - 400 euro eest vahetati õli nii automaatkäigukastis kui ka Haldexi süsteemis. Pole teada, kas ja millal seda viimati tehti, aga auto on peale seda pisut siidisem. Mainiti, et hüdrotõukurid on kulunud, aga see on normaalne aastatega tekkinud kulumine ja lähiajal ei tohiks mingeid probleeme tekkida.

Hooldus - Aastase hoolduse käigus vahetati mootoriõli ja kõikvõimalikud tihendid.

Õlileke - Karterisse oli tekkinud nähtav pragu ning sealt immitses kergelt õli. Uus jupp maksis 600 eurot, mistõttu otsustasin lasta prao kinni keevitada. Alumiiniumi keevitamine võttis aega, sest jupp rändas ühe meistri käest järgmise kätte, kuni leke lõpuks pidama saadi.

Jahutusvedeliku leke - Autol kadus pidevalt jahutusvedelikku, paaki tuli täita umbes iga 3 nädala tagant. Sellele oli äärmiselt raske jälile saada, ka radiaatori kraani vahetus ei likvideerinud seda. Lõpuks avastati, et tosool kadus kusagilt pumba tihendi vahelt.

Pesuvedeliku leke - Sellega olin juba varem tegelenud ning purunenud koha paikas mehaanik ka edukalt ära, aga siis hakkas hoopis teisest kohast voolama. Lõpuks sai ka selle lekke pidama, loodetavasti jäädavalt. See polnud õnneks kõige kallim häda, aga kindlasti oli see üks tüütumaid.

Kliimapump - Vana kliimapumba laager oli läbi ja seetõttu oli süsteem ka võlli ca 1 mm jagu peenemaks söönud, mistõttu uue laagriga ei saanud piirduda. Uus pump maksis 350 eurot ehk pool ühest remondiarvest (töökodasid külastasin ma ikka üle ühe korra). Sõbra tuttav täitis kliimasüsteemi tasuta ära, aga andsin veerandtunnise ajakulu eest ikkagi kümneka jootrahaks.

Rooliots - Veermik vaadati üle ja uusi pukse polnud veel tarvis. See-eest läks üks rooliots vahetusse.

Kapoti väsinud gaasiamordid - Tellisin Alvadist 25 euro eest uued ning vahetasin 5 minutiga maja ees ära. Muide, OEM amortide hind oli ca 10 korda kõrgem.

Mootori error - "Engine service required" ("Sistema motore Rich. assistenza"). Sain reedel auto suurest remondist kätte ja juba teisipäeva hommikul tervitas mind kurjakuulutav kollane mootorituli. Lasin arvuti autole taha panna ja selle üldise errori taga peitis end mitu asja:

P010116 - Mass or volume air flow circuit; Circuit voltage below threshold; Intermittent

P250A17 - Engine Oil Level Sensor; Circuit voltage above threshold; Intermittent

P201500 - Intake Manifold Runner - Bank 1; Position sensor/switch circuit; Permanent

Muide, P3 Volvode puhul pidigi olema tüüpiline, et õlitaseme jõudmisel max tasemeni viskab errorid ette. Seetõttu soovitatakse valada õli kuni 3/4 tasemeni õlivarda triipude alal. Ma lasin enne errorite nullimist õli paraja tasemeni välja imeda, peale seda sai errorid lihtsalt ära kustutada ja rohkem pole need tagasi tulnud.

Veojõukontrolli error - "DSTC service required" (DSTC Rich. assistenza). Netis on räägitud nii palju, et vabalt võib kusagil kaitsmeplokis voolukadu olla või mõni pistik on korrodeerunud. Igatahes tuttava mehaaniku arvuti ekraanilt vaatas vastu "U013600 Lost communication with differential control module - rear; Permanent". Selle lasin Volvo spetsialistidel üle vaadata ja selgus, et Haldexi õlipump oli lühises kokku jooksnud. Vahetuse peale läks 520 eurot.

2022. aasta esimesel poolel olen auto alla pannud ca 2000 eurot, samas Volvo on kõvasti ravi saanud ning aina rohkem on uue auto tunne. Muidugi takistab selle illusiooni täitumist kiirendamisel ilmuv seisnud niiskuse lehk, millega võiks ka midagi ette võtta.

Tegemist vajavate asjade nimekiri:

- uued rehvid (kriitiline)

- Volvo ametlik tagasikutsumine seoses juhi turvavöö kinnituse anduriga (vähetähtis)

- seisva niiskuse lehk (vähetähtis)

- lekkiv roolilatt (see jääbki kuni koolemiseni siia nimekirja ballastina kõikuma)

Sõiduproov: Seat Leon FR

Seat Leoni 3. põlvkond nägi päevavalgust 2012. aastal, järgmine põlv sündis 2020. aastal. Enda masina ostsin selle esindusest uuena aastal 2018, kuigi kahjuks 2021. aasta suvel andsin selle sissemaksuks uue Škoda Octavia tarvis.

Miks kahjuks? Sest Seat Leoni näol on tegu mõnusalt tempoka pereautoga, mis järsul gaasivajutamisel adrenaliini pakub. 1,8 l (132 kW) bensiinimootor oli tollases mootoririvis tavamudelite seas võimsaim, jäädes alla vaid Cupra variantidele. Mootor läheb kiiresti pöördesse ning laulab kuni 6000 pöördeni. Sport-režiim lülitub käigukangi tahapoole jõnksatamisel ning sunnib vaikselt sahiseva mootori urisema. Suure plussina saab välja tuua 7. käigu pakutava vägagi aktsepteeritava madala kütusekulu, mis jääb 7 liitri kanti (50% linn, 50% maantee) ning annab vastu mõnusa mineku ja ruumikuse.

Tegu on suvise autoga, mille igapäevast kasutusmugavust pärsib jäik vedrustus, mis end küll maanteel igati õigustab. Arvestama peab sellega, et enda kontide liigse vibreerimise vältimiseks peab kruusateedel märksa madalama kiirusega kulgema ning piinlikult auke jälgima. Esivedu, 18'' rehvid, automaatkast ja madal kliirens on just see täpne segu, mis aitab talvel kõige paremini lumme kinni jääda. Madal nina aitas kaasa ka esistange all asuva logariosa purunemisele, kui talvel üks keset teed lebanud jäätükk sellega kokku sai.

Seat pakkus tollal kahte keretüüpi - luukpära ja universaal. Viimane oli sisuliselt veidi pikema tagumikuga luukpära, aga mõjus palju proportsionaalsemalt, mistõttu saigi just suurem kere valitud. Kolme kasutusaastaga tekkisid esitiibadele roostetäpid, mis nii uue auto kohta on halvas mõttes hämmastav.

Salong on selline nagu selle aja väikeautodel ikka - must plast, nutiekraan ja ei ühtegi puitliistu. Hubast eripära lisavad esiustel ilutsevad LED-valgusribad, mille värvi saab mõne tooni piires vahetada. Kuigi ma esinduses autole liigset varustust peale püsika juurde ei kruvinud, siis kliima anti õnneks niisama kaasa.

Seat Leon FR sobib inimestele, kes soovivad, et jõulised kilovatid alati võtta oleks, aga samas kütusekulu mõistlikkuse piiridesse jääks. Audi dünaamika, VW pidamiskulud ja Seati anonüümsus sulavad kokku ootamatult nobedaks autoks lapsi vedavale pereinimesele.

Disain: 7/10

Dünaamika: 8/10

Praktilisus: 7/10

Kasutusmugavus: 7/10

Lisavarustus: 5/10

Turvalisus: 8/10

Üldhinne: 7.0/10

+ sleeper (90% juhtudest tõmbab foori taga kiirendajatele koti pähe)

+ äkiline mootor ja väike kütusekulu

+ täpne juhitavus

+ disain üle keskmise

+ väikese auto kohta üsna praktiline (ruumi jätkub; isofix kinnitused)

- ilmetu must salong ja odavad materjalid

- nutiekraan hangub külmaga

- roostetäpid uuel autol

- raputav sportseades vedrustus ei sobi argiellu ning madal auto võib talvel lumme kinni jääda

- meeletu rehvimüra

Nostalgiapäevad 2021

Kõlab võib-olla küüniliselt, aga 9/11 terrorirünnakute 20. aastapäeva tähistasin iseäranis positiivsete emotsioonidega. Sel aastal oli Haapsalu peatänav remondis, mistõttu kulges paraad peamiselt Lahe tänaval. Ilmaga vedas, sest taevast seekord midagi alla ei tulnud, aga udu kattis kõik salapära ja põnevuse looriga. Seekord ma videot ei viitsinud teha, aga veidi pildimaterjali on meenutamiseks küll.

Üritus pakkus palju silmailu ning järgmisel sügisel peab kindlasti tagasi tulema. Päeva lõpetasime Kohvik Iverias ning samal ajal kui lapsed said mänguväljakul ringi joosta, tõsteti mulle keevasse kastmesse uputatud gruusiapärane kana ette. Kui kanast vaid kondid järgi, kastsin prooviks ühe saiaviilu kastmesse ning peagi oli kogu korv tühi. Päris hea päev oli.

Sõiduproov - Volvo V70 vol 2

See postitus võtab kokku kõik, mis autoga esimese poole aasta jooksul juhtunud on. Volvo ostsin 2020. aasta novembris, nii et tegelikult on ostust möödunud rohkem kui pool aastat.

Asjad, mis kohe alguses tähelepanu vajasid:

- hooldus ja rihma vahetus

- käigukasti õli vahetus

- Haldex süsteemi ehk nelikveo õli vahetus

- ülaservast lekkiv esiklaas

- lekkiv roolilatt

- vasaku tulepesuri voolik lekib

- pagasiluugi automaatika ei sulge luuki

- kliima ei tööta

Hooldus

Hoolduse lasin ära teha 2021. aasta kevadel. Ära vahetati rihm, õli, kõik filtrid ning lekkiv tulepesur sai punni ette. Lisaks vaadati roolilatt üle.

Rihma vahetus oli ehk kõige kriitilisem, sest tehase ettekirjutuse kohaselt tuleb seda iga 50 000 km tagant vahetada. Eelmise omaniku sõnade kohaselt oli seda ostuhetkel ca 20 000 km tagasi tehtud, aga südame rahustuseks tegin selle profülaktika mõttes veidi varem ära, sest kuigi eelmine omanik ei pruukinud valetada, võime me kõik alati "telefonimängu" ohvriks langeda. Suur hooldus maksis ainult 500 eurot ning auto hingamine on tänu sellele päris värske. Muidugi ei käinud ma ametlikus esinduses, vaid usaldusväärse mehaaniku juures.

Käigukasti ja Haldexi õlivahetused jätsin ma mõneks teiseks korraks, igal juhul ära ma neid ei unusta.

Lekkiv roolilatt hakkas rataste keeramisel häält tegema ning arvasin, et see on omadega õhtul. Õnneks selgus, et see oli lihtsalt tühjaks tilkunud ning õlipaagi täitmine lahendas undamise ja roolivõimendi jõuetuse. Lekkivat roolilatti ei pidanud ma vajalikuks edasi torkida, kuna see on P3 Volvodel tüüphäda. Mehaaniku sõnul on vaid aja küsimus, kui uus latt samamoodi lekib ning soovitas mul pigem õli peale kallata. Tundub, et see valem toimib hästi, sest liiga tihti ma seda tegema ei pea.

Tulepesuriga sai asi ajutiselt poolikult lahendatud. Kuigi pesurile "punni ette panek" tähendas seda, et vasak tulepesur ei tööta, siis vähemalt ei jookse pesuvee paak tilgatumaks, mis oli äärmiselt tüütu. Asi on selles, et pisike plastikust klamber on kunagi ilmselt kaitseraua robustsel eemaldamisel katki murtud ja pakub kitsasse kambrisse vangistatud pesuveele põgenemisteed. Püüdsin netist ka varuosa leida, aga üksikosana seda ei eksisteeri, samuti ei vaevunud lammutused mu päringutele vastama. Ma täitsa mõistan seda, sest see pisike jupp on vaevalt üle ühe sendi väärt. Samuti pole ma huvitatud kalli voolikukomplekti soetamisest, et sealt ainult üks õnnetu plastjunn kasutusse võtta, mis pealegi võib tulevikus samuti puruneda. Pigem eelistan, et järgmisel korral aretab mehaanik sinna midagi tugevamat.

Pagasiluugi automaatika tõrge mu igapäevaelu väga ei häirinud, aga silmanurgast piilusin ka mehhanismi hindu, mis just vaimustavad polnud. Õnneks olen ma karmasuhteid tasakaalus hoidnud ning avastasin peale hooldust, et sulgemisnupp oli taas töökorras. Ma usun, et see lahenes siis, kui mehaanik kõik veakoodid läbi lappas ja ära kustutas, teisiti ei oska ma seda selgitada.

Selgus ka, miks kliima külma ei puhu. Kliimapumba laager oli kunagi kinni kiilunud ning sellel libisev rihm oli selle tükkideks kulutanud, mistõttu pump enam ringi ei käinud. Mehaanik soovitas enne uue jupi tellimist mul kusagil testida lasta, ega vana ei leki, sest siis piisaks vaid laagri vahetamisest. Jutus on iva, kuna uus laager on ca 75 eurot uue pumba 250 euro vastu. Hetkel jäi rihm tühjalt libisema, kuni asja käsile võtan (elu on ikka liiga kiire või "kiire").

Ise tehtud, ka hästi tehtud

Kõige tühisem viga, mille ise likvideerisin, oli pagasikatte murdunud nukikene. See oli üks neist kahest osast, mis sobitub mõlemas ääres pesasse, hoides katet paigal, kui pagasikate peale tõmmata. Kunagi Itaalias oli see ära murdunud ning seda hoidis paigal nii lühike kruvi, mis eraldunud osast peaaegu edasi ei ulatunudki. Asendasin meistrimehe kruvi kaks korda pikemaga ning see jäi märgatavalt kindlamalt paika.

Enda värvitud plekkveljed olid kevadeks koledalt roostes, aga 16'' Volvo originaal-ilukilpe enam lihtsalt ei eksisteeri. Mingeid suvakaid Hiina plastjunne ma ka sinna vaadet risustama ei taha, seega lepin sügiseti värvikihi uuendamisega.

Omaenda jõududega sain ma esiklaasi lekkest lahti, kui probleemsesse kohta silikooni vahele lasin. See hakkas juba elu segama, kuna vesi tilkus läbi salongivalgusti otse käigukangile. Kord ühel talvepäeval jäi mul ka tööle minemata, kuna käigukang oli lihtsalt kinni jäätunud. Esiklaasi vahelt lekkiv vesi võib ka põrandas istuvates elektroonikaplokkides palju kurja põhjustada ja mitmetonnised arved kaasa tuua. Õnneks on see oht vähemalt praeguseks minetatud. Muide, mu diisel-universaal-Passatil lekkis samuti esiklaas, aga vesi tilkus roolile.

Natuke tuuningut või mikrohooldust tegin ka, nimelt vahetasin esituledel külgmarkeeringu-lampide pirnid ära. Auto ilme on kohe esinduslikum ja lisaks laisalt müdisevale dünaamikale meenutab nüüd ka välimuselt aina rohkem Ameerika laeva.

Kord ühel väljasõidul jättis mul süda paar lööki vahele, kuna akent alla lastes hakkasin kuulma pahaendelist heli, mis hüüdis: "Tõk-tõk-tõk-tõk, remondile!". Tõepoolest, õues auto kõrval kuulatades lõgises veeremise ajal midagi vasaku esiratta juures, jättes mulje, nagu pidurikettad oleks lahti. Veeresime kõrvalisemasse kohta ja plaanisime auto tungrauaga üles tõsta, aga just seda ma pagasiruumist ei leidnud. Õnneks olime kahe autoga ning laenasin sõbra oma. Kui ratta ära kangutasime, keerutasime veidi piduriketast ning selgus, et ketta ja selle katte vahel kolises mingi optimaalse suurusega kivike, mis enam väljapääsu ei leidnud. Kui ketast tagurpidi keerutasin, popsatas kivike välja. Remont oligi tehtud! Sellest vahejuhtumist õppisin, et tungraua olemasolus peab omaenda silma ja käega veenduma, nii leidiski ca 10 aastat tagasi Mossel aega teeninud upitaja uue vahiposti 29 aastat noorema Rootsi pereauto pardal.

Lõpuks jõudsin otsaga ka peamise meelelahutusliku asjani - muusika! Ligi pool aastat sõitsin ma vaid raadio toel, kuni ühel hetkel meenus mulle mu vanemate S80 lahendus. Ma avasin kirjutuslaua sahtli ja seal see oligi - MacGyveri teibiga paigatud AUX kaabel, mis nüüd "autosuvila" näol uue kodu leidis. Magnetiline telefonihoidik, spetsiaalselt autosõidu jaoks telefoni tõmmatud muusikapleieri äpp ning grammike soovmõtlemist muudavad kiilaneva keskealise Volvo peaaegu nutikaks.

Hetkeseis

Praeguse seisuga olen ostust alates läbinud ca 10 000 km ning põhiasjad töötavad väga ilusti. Samas on ka nipet-näpet teha, nende seas ka mõni niiöelda kriitiline asi.

Tegemist vajavate asjade nimekiri:

- käigukasti õli vahetus (kriitiline)

- Haldex süsteemi ehk nelikveo õli vahetus (kriitiline)

- kliima ei tööta (vähetähtis)

- vasaku tulepesuri voolik vaja ära ühendada (vähetähtis)

- lekkiv roolilatt (see jääbki kuni koolemiseni siia nimekirja ballastina kõikuma)

Sõiduproov - Volvo V70

Olin pikka aega suuremast autost mõelnud, sest linnast väljas elamine esitab transpordile mitmeid lisanõudmisi. Kuna olen autogurmaan, maanteesõitu on mul igal tööpäeval ca 40 km ning peres peab olema vähemalt üks masin, mis mahutaks palju kola, siis olulisteks kriteeriumiteks olid ruumikus, suutlik mootor, mugav hele nahksisu ja vastupidavus. Kütusekulule ma nii väga ei mõelnud, seega hoidsin pikalt silma peal ka BMW E32 ehk teise põlvkonna 7. seeria kuulutustel. Kuna manuaalkastiga isendeid ei õnnestu alati leida, lasin latti madalamale ning aktsepteerisin ka automaatkaste.

Elu tegi omad korrektuurid ning BMW asemel realiseerisin hoopis teise unistuse - 14. novembril 2020 soetasin S80 universaalversiooni ehk V70. Nende mudelite tehnika on sisuliselt identne, välja arvatud tagaosa ning mõned detailid veermikus. S80/V70 puhul on tegemist P3 platvormiga, mille põhjal on valminud ka selline auto nagu Ford Mondeo. Auto soetamist mõjutas kindlasti ka kerge nostalgiategur, kuna aastaid tagasi olid mul peres kasutusel mõlema põlvkonna S80-d.

Konkreetne 2008. aasta auto liikus Itaaliast Leedusse, kust kolis 2020. aasta augustis väidetavalt 250 000 km läbisõiduga meie kodumaale. Menüü on itaaliakeelne, tehnika on korralik ning salong minimaalsete kasutusjälgedega. Mehaanik kiitis mu valikut ning imestas, et põhi on ilma igasuguse roosteta ning kõik muugi on heas korras, välja arvatud lekkiv roolilatt ning paar pragulist puksi. Ma spetsiaalselt otsisin välja sellise masina, millel oleks mudelivärskenduse-eelne hele nahksisu. Asi on maitses, aga mulle endale meeldib just see algupärane disain, mistõttu rõõmustab armatuurlaud mind igal rooli taha istumisel.

Varustust pole ülemäära, samas püsikiirushoidik, vihmasensor, salongi ja pagasiruumi eraldav võrk, mitmetsooniline kliima ja nelikvedu on olemas. Põlise manuaalkasti fännina liigitan lisavarustuse alla ka 6-käigulise automaatkasti, mis laseb juhil ka kõige muu kui juhtimisega tegeleda (kontori parkla tõkkepuu avamine mobiiltelefoniga). Dekoratiivpuiduga kaunistatud heledast nahast salong on tõeliselt meeldiv paik, kus ummikus istudes aega veeta. On tohutu vahe, kas ummikus tuleb kössitada manuaalkastiga Ford Fiesta kitsukeses kabiinis või "sammuda" ruumikal Volvo "kaptenisillal", kus tunned end tõeliselt hellitatuna. Nuppude valgus on kahvaturoheline, kuigi ise eelistan punast, aga see asjaolu väga palju ei sega. 

Näidikupaneel on üks ilmne põhjus, miks valisin just mudeliuuenduse-eelse isendi - osutid algavad infotabloode tagant, mõjudes omapäraste kujustuselementidena; hilisemad variandid on igavad ekraanid nagu igal teisel uuel autol. Risttahukakujuline üsna mahukas pagasiruum üllatas mind sellega, et mahutas ära nii veljed kui ka rehvid. On hämmastav, et kaheksa kobakat objekti ei kutsunud tagaistme allalaskmist isegi kaaluma.

Mootoriks on töökindel D5 ehk 2,4-liitrine 136 kW diisel. Pea kahetonnise "tanki" liigutamisega saab mõnusalt müdisev reasviiene erilise vaevata hakkama, kuigi ei paku sama teravat dünaamikat kui näiteks BMW, sest Volvo on pigem selline mõnus cruiser, mille najal stoilise rahuga palju muretuid kilomeetreid maha uneleda. Raske kere justkui vaevata liigutamist seletab 400 Nm suurune pöördemoment, mille saab kätte juba 2000-2750 pöördel! Võrdluseks, B6 Passati 2,0-liitrine diiselmootor pakkus 4000 pöördel 103 kW ja 320 Nm.

Volvo Achilleuse kannaks võib pidada punktuaalset hooldustest kinnipidamist. Rihmu ja automaatkastiõli peab vahetama iga 60 000 km tagant, sest selles osas auto järeleandmisi ei tee ning laisk või liiga agaralt kokkuhoidlik omanik võib mootori suurema vaevata kokku lasta. Kuna autol on Haldex nelikvedu, peab ka selle õlivahetust meeles pidama. Samuti liigitub roolilatt kuluosade hulka.

Disain: 8/10

Dünaamika: 6/10

Praktilisus: 9/10

Kasutusmugavus: 8/10

Lisavarustus: 6/10

Turvalisus: 10/10

Üldhinne: 7.8/10

+ turvalisuse etalon

+ mugav ja kvaliteetne salong

+ ruumikas ja praktiline

+ õnnestunud disain

+ raske kere kohta rahuldav dünaamika

- hoolduse suhtes äärmiselt tundlik

- elektrijamad

- kallis remont

- puksid ja roolilatt kestavad vähe

Nostalgiapäevad 2020

Nostalgiapäevad on saanud mu traditsiooniliseks palverännakuks, kus endale eluenergiat ja kahetaktiliste tossu sisse iman, tulgu taevast rahet või kärnkonni. Eelmisel kahel korral magasin ma teatud asjaoludel paraadi maha. Esimesel juhul jõudsin küll näitusele, aga teisel korral viibisin Türgis basseini ääres.

Et selle aasta paraad ei ununeks, võtsin selle ka täies mahus ja HD formaadis linti:

Ilm ähvardas kõige hullemaga, aga õnneks piirdus see vaid kerge sabinaga. Ma olin filmimisega liiga ametis, et seda õieti märgatagi, seega vihmavari läks kasutusse alles pärast paraadist virgumist.

Üritus läks korda ja sain enda energiavarud aastaks täidetud.