Siberi rahaboss - süvaanalüüs

Rahaboss Endel jutustas 10 aastat hiljem seda ise nii, et oli aprillikuu, ta oli kuu aega tööd teinud, ostis pudeli viskit ja otsis parajasti kohta, kuhu maha istuda, kui kaks inimest tulid vastu ja kutsusid külla. Loomulikult polnud see nii lakooniline ja sündmustevaene õhtu, nagu intervjuust võib mulje jääda.

Siberi rahaboss:

Siberi rahaboss (alternatiivne video):

Siberi rahaboss 10a hiljem:

Tuginedes hinnalistele ajalookroonikatele, olen pannud kokku tegevuste jada, mis päädis teleekraanidele jõudnud seiklusega Koidu tänaval (kõrvale saab võtta ka transkripti).

Sündmuste jada

Aprill 2000. Siberis Lukoi firmas üldehitusel tööd teinud Endel on jõudnud Tallinna, et veidi lõõgastuda. Kuna Siberis oli tal palk väga hea ning taskus pungitas 32 000 krooni, siis otsustas mees Liivalaia tänaval lõbumajas käia. Ilmselt oli ta selleks ajaks paraja auru all, sest seal tekkisid mingid probleemid ning külastaja aeti minema. Peale seda ostis ta pudeli "Canadian Gold" marki viskit ning jäi külmale tänavale mõtlema, kus edasi juua. Kaks inimest jalutasid talle vastu, kes suure tõenäosusega olid samamoodi auru all, sest omavahel hakati jutustama. Endel tajus kohe ära, et hakatakse alkoholi võtma, seega otsustas ta tänavalt lahkuda kindla sooja pinna peale, kus saaks vajadusel magama jääda.

Ent mõttevahetuse käigus lepiti muudki kokku. Endel kurtis nimelt selle üle, et isegi lõbumajas ei antud talle kätte, mistõttu tekkis kellelgi mõte, et seltskonna naisterahvas võiks teda tasu eest teenindada. Löödi käed ning rahaboss tõi tasuks poest õlut ja söögikraami, millega äärmuslikult vaene seltskond päri oli. Endel tunnistas hiljem, et nõustus sellega vaid tingimusel, et ta osaleb hiljem aktis kinnisilmi (otsene vihje veetleva proua välimusele).

Koos saabuti Koidu 57 teise korruse korterisse (tänavalt vaadates vasakul pool), kus Rahaboss võis ise näha, kui räpasesse kolikambrisse ta sattunud oli. Kuna vähemalt oli ta kindlas kohas, ei teinud Siberi tööline sellest suurt numbrit ning koos asuti alkoholi tarbima. Kuna seltskonna üks liige, korteri omanik geoloog Heldur, ei suutnud joogiga piiri pidada, muutus ta alkohoolse joogi ja oma vaimse haiguse koosmõjul ebaadekvaatseks.

Geoloog Heldur

Lärm ja peod polnud selles kortermajas mingi uus asi ning sel õhtul sai ühel naabril, proua Milvil, hing täis ja kutsus kohale politsei. Saatuse tahtel sõitis just selle ekipaažiga kaasa Politseikroonika võttemeeskond eesotsas saatejuht Peeter Võsaga. Kui alguses tundus, et tegu on täiesti tavalise rutiinse väljasõiduga, selgus peagi, et korter mahutas vägagi värvikaid karaktereid, kes aastakümneid hiljemgi eestlaste mällu on süüvinud.

Seevaldis töötav ja prügikastist leitud kleiti kandev proua, seltskonna naishing, avas Võsa palvele vastu tulles korteri ukse ja lubas võttemeeskonna oma räpasesse kodusse. Kuni kaameraga igasuguseid soppe ja nurgataguseid näidati, hakkas parajas joobes Endel sõna võtma. Raske minevikuga ja väidetavalt 10 aastat Imre Arakasega vangis istunud mehel oli soov rahvale näidata, kui suurt palka ta teenib, kuna tollal oli vaesus vägagi levinud. 32 000 muutus märkamatult 50 000 suuruseks noosiks, mis polevat Siberis mitte mingi näitaja.

Analüüs

Tollases kontekstis oli tegu arutult suurte summadega, kuna 2000. aasta II kvartalis oli keskmine palk 322 EUR ehk 5038 EEK. 32 000 oli seega ca poole aasta palk ning 50 000 oli jämedalt pea aasta palk.

Kahtlemata tundusid summad veelgi suuremad, kui geoloogidega koos tina panna, sest järjekordne sajakas uue kvaliteetviski alla panna tundus tühine. Rahasadu näis Siberi ehitusmeistrile niivõrd lõputuna, et raha otsa lõppemise korral saanuks lihtsalt uue summa teenida.

Tegemist oli asotsiaalide ja varajase nn Soome kalevipoja seltskonnaga, kes räpases osmikus alkoholiga liialdasid. Asotsiaalid ei häbenenud enda musta elukeskkonda ja lodevaid elukombeid ning lasid vabalt end televaatajate ees eksponeerida. See oli ka aeg enne interneti suuremat levikut, mistõttu ei osatud säärast menu ette näha. Kui ikka madalama klassi seltskond kusagil võidunud värkstoas tinutab ning üks neist vaimustunult korrutab, kui rikas poiss ta on, ongi hitt valmis.

Siberi rahaboss Endel

Rahaboss aga oli üks esimesi pääsukesi, kes lähivälismaale mustalt ehitama läks. Lihtsad elukombed, kaua aega puuduses elamist ning järsku sülle lennanud pöörane summa viisidki säärase ülevoolava uhkustamiseni, kus oli vaja summat mitmeid kordi rõhutada, et see info televaatajatel kogemata kõrvust mööda ei libiseks. Vähemalt 2000ndatel ja 2010ndatel oli kalevipoegadel kombeks Soomes rasket füüsilist tööd rabada, et siis rahabossile sarnasel kombel kasutatud Saksa luksussedaanidega Tallinna ööklubide ees kõvatamas käia.

Endel kahetses tollast õhtut elupäevade lõpuni, kuna ehitaja ei saabunud ju kaugest Siberist eesmärgiga Eesti rahva ees klouni mängida. Ta soovis sulanduda rahakate eliiti, et tollases hallis postsovetlikus riigis natukenegi külluslikumalt elada ja end teistest paremana tunda. Iseka eesmärgi täitumise asemel sai aga temast moodsa folkloori keskne tegelane, andes rahvale võimaluse end hoopis temast paremana tunda. Nõnda saavutas rahaboss teatud ülluse ja õndsuse, kuigi endale vastumeelselt.

Tallinna tee-ehitustööd

Vana-Sadama trammitee, Jõe-Pronksi, Liivalaia, lugematud muud sõidutee lahti kiskumised, kontseptsioon "sõidutee kui parkla".

Projektid oleks saanud ajalises mõttes hajutada, et Kesklinna liiklusele korraga mitte liiga suurt koormust panna, aga ikka otsustati kõike korraga teha. Samuti torkab silma, et igasugused pindamised ja muud hoolde- ja remonttööd teostatakse ikka tipptundide ja päise päeva ajal (öösel ei saa midagi teha, liiga pime on). Öörahu rikkumine on peamine argument, aga see ei seleta ikkagi ära, miks eluhoonetest kaugel asuvatel teedel toimuvad tööd ikka kõige tihedama liiklusvoo ajal.

Äkki on tegu eksperimendiga, selgitamaks välja Eesti liikleja kohanemisvõimet, kui autoteid koomale tõmmatakse? Kuigi see on lihtsalt labane vandenõuteooria, võib siin siiski mingi tõepõhi all olla, sest me liigume ju rohepöörde suunas ning propageerime peamise liiklusvahendina jalgratast.

Et eksperimenti veelgi efektiivsemalt edasi jooksutada, on mul mõningad ettepanekud, kuidas autode kasutamine Kesklinnas ja Tallinnas võimalikult ebameeldivaks ja ajakulukaks muuta.

* Kesklinna perimeetri sulgemine kaevikute ja tankitõketega,

* parkimiskohtade ja -võimaluste viimine miinimumini,

* suuremate teede asfaltkihi freesimine,

* mitmerealiste punaste rattateede märkimine allesjäävatele asfaltpindadele,

* fooride väljalülitamine kogu linnas,

* keerukate ja pikkade ümbersõitude tekitamine,

* ajutise liikluskorralduse pidev muutmine,

* kiiruspiirangu 30 km/h kehtestamine kogu Tallinnas,

* automaksu ja linna sisenemise maksu kehtestamine,

* kütuseaktsiisi hüppeline suurendamine,

* Soome lahest Ülemiste järveni kanali rajamine, kus ujuksid haikalad, mille seljale on paigaldatud laserrelvad. (Sellega kaasneks loomulikult kogu Mustamäe veetorustiku väljavahetamine ja täiendavad liikluspiirangud.)

Blogi diktaatori kõne: Viis aastat Teel täiskasvanuks blogi

Austatud lugejad!

16. veebruaril 2023 täitus viis aastat esimese postituse avaldamisest. Teel täiskasvanuks alustas elulise pereblogina, kust ei puudunud lemmikloomade tegemised, killukesed isiklikust elust ja liiklusteemaline hala. Viie aasta jooksul on blogi jõudnud tüürida sellelt teelt poliitika ja igaviku suunas.

Elu on pidevas muutumises ning ellu jäävad ennekõike need, kes suudavad muutuvate oludega kõige paremini kohaneda. Muutub nii isiklik elukorraldus kui ka välismaailm. Paikseks jäämine, kodulaenu saamine, töökoha vahetamine, abiellumine, reisimine, lemmikloomade võtmine, autode vahetamine ning esimese lapse saabumine on vaid mõned sündmused, mis üksikisiku elu rikastavad ja sellele viike voldivad. Samas füüsilised traumad ja kauaaegsete sõprade eemaldumine ühiselt teelt lisavad elule arme, mis lõppude lõpuks kaunistavad kandjat, sest just elukogemus on see, mis jääb surmatunnini alles, kui jõud ja nooruslikkus on juba ammu läinud.

Muutub ka välismaailm. Päevapealt ilmunud koroonaviirus purustas peaaegu kõik teenindusega seotud tööstusharud ja külvas surma üle kogu planeedi. Kogu maailm koondus ühise vaenlase vastu ning nägime erakordset rahvusvahelist koostööd. See oli ette aimata, aga peale üleilmset taudi ei saabunudki uus ajastu ning utoopiline maailmaühiskond jäi seekord loomata, kuna inimlik kurjus jäi kaane alla edasi pulbitsema.

Blogi sünnipäeva ligidal, täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, möödub aasta Ukraina sõja algusest. See on purustanud kõik mu kunagised lootused Venemaaga normaalseid suhteid luua. Režiim, mis hävitab naaberriigi rahvast ja infrastruktuuri, on aastaga kehtestanud fašistliku totalitaarse süsteemi. Natsi-Venemaa otsib aktiivselt võimalusi oma naabrite hävitamiseks, aga teda takistab vaid toores jõud, mitte head soovid, rääkimata rahvusvahelistest lepetest. Selle uskumatult brutaalse avantüüri tõttu on lisaks inimeludele laiali paisatud ka kaubandusvõrgustik, toorainetööstus ja energiasektor, mis paneb eurooplaste rahalise toimetuleku tõsiselt proovile. Blogi seisab vaba ja demokraatliku Ukraina eest ning väljendab nulltolerantsi Kremli režiimi suhtes, mille liikmed tuleb viivitamatult Haagi Rahvusvahelisse Kohtusse pingile saata.

Kõike seda arvestades on vältimatu, et muutuvad ka tõekspidamised. Kui enne sõda pidasin võimalikuks ja lausa vajalikuks Venemaaga heade suhete tagamist, siis Ukraina linnade pommitamine Eesti Vabariigi sünnipäeva varahommikul nullis kõik need võimalused täiesti ära. Kuni Kremli ladvik või Venemaa riigikord ei muutu, pole enam mõtet ka mingitest headest suhetest rääkida. Nagu elu on juba ennegi õpetanud, siis kedagi ei saa sundida sõbraks olema, kui ta seda ise ei taha.

Selle viie aastaga on muutunud ka minu poliitiline suund, kuigi mitte radikaalselt. Kui varem olin täielik konservatiiv, siis nüüd olen leidnud end ühest paadist ka tsentristide ja liberaalidega. See nihe polnud ühest äärmusest teise, vaid tegu on pigem väikse korrektuuriga liberaalsuse suunas. Ma olin küll täielikult konservatiivse hoiakuga, aga mitte väga kaugel paremal ääres. Huvitav, tavaliselt liigutakse vanuse suurenedes liberaalsuselt konservatiivsuse suunas ja mina siis aerutan vastuvoolu.

Vastuvoolu liikumine iseloomustab blogi kogu selle eksisteerimise ajal. Kui Venemaa niiöelda president ehk õige ametinimetusega diktaator alustas sõda, siis olnuks loomulik blogis kõik vihjed sõnale "diktaator" vaikselt kustutada, aga see ei saanud teoks. Kuna tõene fakt on see, et olen blogi eestvedaja, kes saab siin ilma demokraatlike valimisteta enda tahtmise järgi kõike teha, siis kerge irooniavarjundiga "diktaator" on selles kontekstis igati korrektne termin.

Rääkisin enne paljudest muutustest, ent on olemas ka püsiväärtused, mida nii kergesti muutma ei kipu. Olen uhke, et blogi on reklaamivaba ning ükski ettehüppav liigne aken ei risusta lugemiselamust, samuti tunnen uhkust selle üle, et tõde on seatud kesksele poodiumile, mille ümber lugejad koonduda saavad. Ja et tähtsad mõtted, sügavad teadmised ja asjalikud mõttemängud domineerivad blogis suures plaanis tühiste argimurede asemel, on mu jaoks ainult tohutu rõõm.

Teel täiskasvanuks pole kunagi meeletult populaarne olnud, aga Teel täiskasvanuks eristub kõigist teistest blogidest, arutledes sügavate, aga kahjuks vähelevinud teemade üle. Soovin ebaharilikke lugemiselamusi ka edaspidi pakkuda, kuigi pisut vähendatud mahus. Peamine on see, et siin blogis jääb kvaliteet kvantiteedi üle valitsema.

Elu naabritega vol 7

Saigi liiga kaua rahus elatud. Tundub, et elu üks põhitõdesid on see, et kus naabreid, seal tülisid.

Taust

Meil oli juba aastaid küpsenud kortermaja renoveerimise idee. Kuna katus laseb sisse, siis otsisime võimalusi katuse korda tegemiseks. Suvel saime asja juba niikaugele, et võtsime pangaga remondilaenu taotlemiseks ühendust. Me olime remondi teostumisele lähemal kui ei iial varem ning mu lootus, et enam kunagi lekkiva katuse juttu kuulama ei pea, oli täitumas.

Ja siis see armas mutt ütles raamatupidajale, et me ikka ei taotle laenu, kuna majas on üks võlgnik. Selle ühe kõnega lasi moor teiste elanike kogu vaeva rentslist alla. Ta ei mõelnud sellele, et kõik on pangaga läbi räägitav ning see võlg polnud mingi tohutu asi, vaid lihtsalt maksekuupäevast hiljem tasumine. Nii lõimegi kõik käega ja elu läks edasi.

Siis hakkasime me naisega kibelema, et võiks ikka katuse korda teha, sest hinnad iga kuuga tõusid ning üks lekkiva katuse all elav õnnetu naaber mõtles juba järjekordse kindlustusjuhtumi peale. Saime siis endise ühistu esimehega kokku ja arutasime võimalusi. Tegime plaani, et mina küsin uuendatud katusepakkumise ning tema uurib teistelt naabritelt, kuidas nad asjasse suhtuvad. Mina sain pakkumise kätte ning endine esimees sai kerge vaevaga kõik teised naabrid remondiplaaniga nõusse.

Tore mutt oli juba vahepeal pakkumise raames saabunud ülevaatajal natist kinni saanud ja ka firmasse kõne teinud, et ainult tema maja poole katus korda teha. Pärast firmaga asju ajades olid sealsed töötajad juba parajas segaduses, mis neist siis lõpuks taheti - kas kogu katus või pool katust. Rõhutasin, et kogu katus ning kogu asjaajamine toimub ainult läbi minu. Kui mainisin uudishimuliku muti mahhinatsioone, siis katusepakkuja naeris mõistvalt.

Kutsusime ühistu koosoleku kokku. Mutt saatis oma käsilasest tütre ning jäi ise lahtise akna alla kuulama. Tutvustasime plaani, mille kohaselt läheb kogu ühistu raha katuse vahetamise peale ning saame sellest probleemist lõplikult lahti. Valdav enamus oli poolt ning arutati pigem teostamise üksikasju, finantslahendusi ja et kas saaks ka muid pakilisi asju pakkumisele juurde lisada.

Ja siis hakkas käsilane üürgama. Küll on firma ebausaldusväärne, küll tuleb järgmisel kuul kanalisatsiooniavarii, küll on vaja ainult nende pool korda teha, sest seal on seis kõige hullem. Selle asemel, et argumente kuulata, pasundas ta kõva häälega ja üritas üle rääkida.

Ja nagu tal tavaks, hädaldas ta ka muudel teemadel. Ta väitis, et talvel on kuuride ja maja vaheline plats libe ning ta võib libiseda ning seetõttu ka kindlustuselt raha välja nõuda. Mu naine mainis, et meil kõigil on seal libe. Käsilane sajatas, et meil on auto. Mu naine tuletas aga meelde, et kuuris käime me ikka puid toomas ning suu oligi kinni. Muide, ülejäänute poolt genereeriti lahendus, et viiks vana plekk-katuse Emexisse ja saadud raha eest ostaks liiva. Siis keegi mainis muiates, et siis tekiks uus häda, et kes seda liivatama peaks. Muti bandele vihjates öeldi, et peaks koostama graafiku nagu muruniitmise puhul. See oli sel hetkel äärmiselt humoorikas, kuna mutil oli loomulikult sellegagi probleeme.

Lõpuks tuli hääletamine. 7 poolt, 1 vastu, otsus vastu võetud, peale vähemalt nelja aastat läheb katus tegemisele.

Analüüs

Mis siis õigupoolest nende aastatega juhtunud on? Mutt koos tütrega on seda maja aastaid oma terrori all hoidnud ning oma tahtmise mittesaamise korral on häält tõstetud ja solvutud. Nende taktikaks on olnud üleolev mõnitamine, röökimine, kuulujuttude ja vandenõuteooriate esitamine tõe pähe, faktidest hoidumine, negatiivse energia väljapaiskamine, teiste pingutuste maha trampimine, iga võimaliku asja üle hädaldamine, koostööst keeldumine, teiste väljapakutu tagasilükkamine ja lahendustest hoidumine.

Need inimesed ei ole võimelised mõistma, et rahulikult arutades, korrektsete tõendite esitamisega ja lugupidava käitumisega on võimalik palju enam saavutada kui mürgise ussitamise ja röökimisega. Nad ei suuda aru saada, et väide või soov ei muutu tõeks, kui seda teistest palju kõvema häälega karjuda.

Baba Yaga protiv!
(Baaba-Jagaa on vastu!)
Lustakas multifilm parodeeris
USA-d, mis boikoteeris Afganistani
sõja tõttu 1980. aasta Moskva
olümpiamänge.

Kuna oma saboteerimisega hoidsid nad remondialast arengut aastate kaupa kinni ning ei pakkunud mõistlikke lahendusi välja, olid kõik teised sunnitud neist lõpuks üle sõitma. Neil oli aastaid aega, et teha päringud ja saada pakkumisi, et neist siis parim firma välja valida. Ka enne hääletamist ja allkirjade andmist anti neile veel viimane võimalus otsida parem firma parema pakkumisega. Endiselt ei saanud nad sellega hakkama. Oleks see neile tõesti eluliselt tähtis olnud, siis oleks nad ajapikendust palunud ja kasvõi viimasel hetkel enda ideaalse pakkumise otsingutega algust teinud, aga neid motiveeris vaid võimalus vastu vaielda. See on näide sellest, kuidas ühishuvi kaalus üles pirtsakate naabrite tunded, kes on pikka aega edutult konnatiigi valitsejateks pürginud.

Kaudne analoogia on siin Venemaaga juhtunud asjad. Küll püüti ikka lepitada, kompromisse leida ja vastu tulla, aga lõppude lõpuks rikkus Venemaa oma lepinguid (näiteks Budapesti memorandum) ja ründas Ukrainat. Kogu läänemaailm saadab Ukrainale relvastust ja humanitaarabi ning keerab Venemaa majandust sanktsioonidega kinni. Mutt torpedeeris igat katset kogu katus korda teha ning jäi kortermaja kommuuni mõistes isolatsiooni.

Kui oled ise teiste vastu kuri, ülbe suhtumisega ning keeldud kompromissidest, siis ei taha ka teised sinuga arvestada, nii lihtne see ongi.

Kuidas mutt külale, nõnda küla mutile.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, mitte ära unusta end mölisema.

Integreeritud õpe

Integreeritud õpe tähendab, et bakalaureuse- ja magistrikava on kokku liidetud ning see sisaldab endas nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Ma isiklikult omandasin TTÜ-s insenerikraadi teedeehituse (sillaehituse) erialal, mida võrdsustatakse magistrikraadiga.

Bakalaureuseõpe tähendab 180 EAP ja magistriõpe 120 EAP väärtuses tööd ja vaeva, integreeritud õpe nõuab aga 300 EAP piires pühendumist. Bakalaureuseõppe nominaalaeg on 3 aastat, magistriõppel 2 aastat, aga integreeritud õppekaval 5 aastat.

Mida integreeritud õpe endast tegelikus elus kujutab?

Tuleb arvestada, et 19-20aastase noore elust moodustab 5 aastat ca veerandi, mistõttu on see järamiseks äärmiselt suur amps. Mõningat trotsi võib tekitada ka asjaolu, et eelmised 12 aastat on veedetud rutiinselt koolipingis ning soov vahelduse järgi on meeletu. Tihti soovitatakse vaheaastat, et noor saaks aega maha võtta ja mõelda, mida ta elus teha soovib. Minu puhul töötas asi kõige paremini nii, et peale kolme õppeaastat käisin aastakese ajateenistuses. Pärast seda, kui radikaalselt teisest keskkonnast saabusin, oli pea värske ja leidsin ka motivatsiooni õpinguid jätkata.

Lõpetamiseks kulus mul aega 8 aastat (2010-2018) - seal sees on 5 nominaalaastat, 1 akadeemilise puhkuse aasta, 1 ajateenistuse aasta ja 1 liigaasta. Tollal oli akadeemilise puhkuse ajal võimalus järgi teha läbi kukutud aineid, seega sisuliselt oli tegu tavalise õppeaastaga, kus ei passinud kuklas minimaalse arvu EAP-de tegemise kohustus (täna seda võimalust enam pole). Liigaasta on lihtsalt mu enda saamatuse ja laiskuse tagajärg.

Õppekorralduse eeskiri on keerukas ning see tasub endale selgeks teha. Algusaastatel oli mu õppeedukus kehvapoolne, aga kuna ma ajasin eeskirjas näpuga järge, siis suutsin ma eksmatrikuleerimist vältida. Sisuliselt tegin ma täpselt nii palju EAP-sid, kui oli vaja sees püsimiseks. Õppetöö tõsidust ja keerukust ilmestab ka see, et me alustasime üheksakesi (jah, 9 sillaehituse tudengit) ning esimese aastaga langesid ca pooled välja (ei mäleta, kas 4 või 5).

Õppeained koonduvad blokkidesse - üldõpe, alusõpe, põhiõpe, eriõpe ja vabaõpe. Muide, kõrgema hierarhia õppeainete deklareerimise aluseks on eeldusainete läbimine. Siin paljandubki üks kaalukas probleem, mis jätab esimeste aastate tudengitele mulje, et õpe seisnebki vaid mitme erineva matemaatika ja muu jura tuupimises ning erialased ained võivad veelgi õudsemad olla. Tõsi, algusaastad on rasked ja tuimad, aga kui hakkavad tulema erialaained, muutub elu põnevamaks ja ka veidi lihtsamaks. Peale 70 õppeaine ja praktika läbimist tundus lõputöö nagu lõõgastusvenitamine peale maratoni.

70 õppeainet ja praktikat, mille isiklikult läbisin.
Nimekiri pole täielik, sest valikaineid oli veelgi.
Ma õppisin 2010. aasta kava järgi, aga vahepeal on üht-teist muutunud.

Õppeainel ja õppeainel on vahe. Mida rohkem on EAP-sid, seda rohkem tööd ja vaeva aine läbimiseks on ette nähtud. Osad ained on arvestuslikud, teised on eksamipõhised. Mõlemal juhul on vaja täita teatud eeldused, olgu nendeks siis kontrolltööde pealt punktide kogumine, koduülesannete arvestamine või praktikumide edukas kaitsmine. Mõnes aines piisab vaid kohal käimisest, et ihaldusväärne A kätte saada, teisel puhul peab maadlema kodutööde ja praktikumidega, et üldse eksamile pääseda.

Praktikumidega on ka paras jant. See pole nii lihtne, et marsid kohale, veedad pisut aega ja saad linnukese kirja. Katse tuleb läbi viia vastavalt juhendile, tulemused kodus aruandeks ära vormistada ja järgmisel korral õppejõule ära kaitsta. Kuna õppejõud on ka inimene, siis lahkub ta peale tööpäeva lõppu ning töö võib jääda vabalt kaitsmata, kuna pika järjekorra tagumine osa ei pruugi üldse jutulegi saada. Mitmetunnised ooteajad on mõne aine puhul tavalised.

Õppejõud on inimesed. Seda tuleb arvestada, kui käid loengutes, lepid midagi kokku või esitad töid. Mõned on lahedad ja vastutulevad, teised on jälle tuimad ja hoolimatult eeskirjades kinni, kolmandad seevastu üleolevad ja mürgiselt sarkastilised. Oma ajakava planeerides tuleb arvestada, et mõni rangem õppejõud võib väga vabalt loengu alguses auditooriumi ukse lukustada, et hilinejaid "õpetada". Oluline on ka meeles pidada, et õppejõudude töökoormus kipub olema ebainimlik, mistõttu ei pruugi nad päeva jooksul saabunud sadadele e-kirjadele vastata, aga õnneks on õppejõud konsultatsiooniaegadel oma kabinetis kättesaadavad.

Kas integreeritud õppe peale tasub mõelda?

Tegemist on statsionaarõppega, mis tähendab päevaõpet klassiruumides ja auditooriumites. Et olla õppimises edukas, tuleb arvestada, et päevakava täitub põhjalikult ning oma käimisi peab strateegiliselt planeerima. Hilisematel aastatel võivad mõned asjad kattuda, kui tüüpõppekavast kõrvale kalduda, aga õnneks on enamasti ka alternatiivseid aegu. Kui juhtub nii, et alternatiivsed ajad ka puuduvad, siis saab oma murega õppejõu poole pöörduda ja mingi kompromissi leida.

See tähendab, et täiskohaga tööd ei ole võimalik teha. Kui raha on vaja, siis käsundusleping on parim lahendus, sest selle paindlikkus võimaldab töötada siis, kui õppetöö päevas on mõni auk. Projekteerimisfirmad on üldjuhul erialase tööjõu pealekasvust huvitatud, mistõttu tasub juba varakult praktikakohti otsida. Tõsi, tudengile makstavad summad pole teab mis suured, aga paindlikkus ja kodukontori kasutamise võimalus on hindamatud, kui täiskohaga töö on välistatud.

Kuna 5 aasta jooksul tuleb läbida 300 EAP mahus materjali (270 õppetöö ja praktika, 30 lõputöö), siis mütsiga pole mõtet lööma minna. See on mäng täispangale ehk kas kõik või mitte midagi, mistõttu peab õpilane endas väga kindel olema, et diplomini jõuda. Samas need, kes end sellest kuhjast läbi närivad, saavad endale mugava hästi tasustatud töö.

Praktilistest valikutest enda tuleviku kujundamisel

Inimese aju seisab pidevalt otsustamise teelahkmel, sest ajul on kaks poolkera.

Emotsionaalne pool hoolitseb tunnete, empaatia, kunstilise kompositsiooni, loovuse ja intuitsiooni eest. Emotsionaalne pool suunab inimest oma tundeid välja paiskama, enda mõtteid kunstiliselt väljendama (näitlemine, laulmine, maalimine jne) ja ennast loovalt teostama (tahetakse saada parimaks kunstnikuks jne).

Loogiline pool hõlmab endas kriitilist mõtlemist, pragmaatilist suhtumist, ausust/objektiivsust, matemaatikat, tehnilist taipu ja leidlikkust probleemide lahendamisel. Loogiline pool sunnib inimest ümbritsevat maailma uurima (raamatute lugemine, dokumentaalfilmide vaatamine, kõrghariduse omandamine jne), erinevate kontseptsioonide üle juurdlema ja probleemidele praktilisi lahendusi leidma.

Ametite suundade erinevusest

Mulle on meelde jäänud üks oluline asi, mida keskkooli matemaatikaõpetaja klassile surmtõsiselt ütles. Ta ütles, parafraseerin, et elus rõhugem eelkõige reaalsuundadele, sest kaunite kunstide meistreid tööandjad ei soovi, pealegi saavat kaunite kunstidega alati põhitöö kõrval hobi korras tegeleda. Lisaks mainis ta, et kaunid kunstid on lihtsam valik ning pea kõik oskavad lõpuks laulda, tantsida ja meelt lahutada, samas kui reaalse töö tegijaid otsitakse tikutulega taga ning neile ollakse nõus rohkem maksma.

Selles mõttes ma nõustun temaga. Lauluoskusest pole väga palju kasu, kui on tarvis mingi tööstuslik seade korda teha, samuti ei aita kunstiajaloo kraad silda projekteerida. Ideaalselt maalitud lõuend ei töötle loomi lihaks ega too neid vorstide kujul toiduletile, rääkimata jäätise ilmumisest sügavkülmikusse.

Vanadel kreeklastel ja roomlasel oli meelelahutajatest oma arusaam, pidades neid tähtsusetuks kõntsakihiks, millekski orjalaadseks massiks. Kuigi mina sellega ei nõustu, siis samas see tolleaegne suhtumine näitab, et juba tuhandeid aastaid tagasi peeti praktilisi oskusi tähtsamaks kui kaunite kunstide harrastamise võimekust.

Eks asi ole selles, et kaunid kunstid on eelkõige hobi iseloomuga. Kunst ei tooda midagi praktilist, vaid aitab ühelt poolt harrastajal end välja elada ja kunstiliselt teostada, teisalt saavad raske töö tegijad õhtul teatris lõõgastuda või galeriis ilusaid pilte uurida. Ka seda peab silmas pidama, et kui insenerid, arstid ja mehaanikud peavad oma töös lähtuma kindlatest reeglitest, seaduspäradest ja normidest, siis kunstnikud võivad enda inspiratsioonivoogu tõlgendada, kuidas vaid tahavad. Kui sillainsener peab higistama mõttega, et äkki kukub tema projekteeritud sild kokku ja hulk inimesi saab hukka, siis popmuusik saab nullriski juures edetabelite vallutamisest unistada.

Kui saabus koroonaviirus, siis pidi viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud kehtestama. Politsei, tuletõrje ja kiirabi varustati maskidega ja jätkati tööd. Kontorites hakati soosima kodukontori kasutamist ning kõik väiksema nohukahtlusega töötajad kupatati koju arvuti taha, aga töö jätkus. Söögikohad pidid kas ajutiselt uksed sulgema, klientuuri vähendama või uksed kinni panema. Näitlejad leidsid rakendust heakorratöölistena, reisisaatjatena jne. Muusikud istusid kodus, sest mingil momendil jäeti kõik kontserdid ära. Samal ajal elektrikud, ehitajad ja mehaanikud külastasid endiselt objekte, sest elektrit, vett ja muid mugavusi tarbitakse ka kriisi ajal ning neid tagavate vahendite hooldus on nende asjade lahutamatu eeldus.

Ametite hierarhia

On olemas selline asi nagu Maslow' püramiid, mis asetab inimese vajadused hierarhiasse. Hingamine on number üks asi, mida iga inimene eluks vajab, eneseteostus on alles viimane asi, kui kõik muud vajadused on rahuldatud.

Kõrvutame iga vajadusega ka vastavad ametid, mis neid tagavad:

Eneseteostus - kirjanik, kunstnik

Isikuvajadused - näitleja, laulja

Sotsiaalne - psühholoog, baarmen, õpetaja, lasteaiakasvataja

Turvalisus - politsei, sõdur, insener, toidu tootmistööline, mehaanik

Füsioloogilised - arst, päästetöötaja

Näeme, et baasvajadusi tagavad ametid on allpool ning eneseteostuslikud ametid on tipus. Leian, et näidete valikut peab ka natuke põhjendama.

Eneseteostust iseloomustavad kirjanikud ja kunstnikud, sest need ametid on äärmiselt ebaregulaarse või olematu sissetulekuga, samuti saavutatakse tunnustus enamasti peale surma. Olemuselt on need enda nägemuste raiumine teistele tajutavasse vormi ning elu praktiliste vajaduste rahuldamiseks siit midagi ei küündi.

Isikuvajadust iseloomustavad näitleja ja laulja, sest need on ametid, millega saab reaalselt raha teenida, kuigi ebaregulaarselt ja vähe, kuigi üksikud tipptegijad saavad roppu raha. Tegu on meelelahutusega, mida tarbitakse üldiselt vaid siis, kui kõik muud elulised aspektid on kombes. Elu praktiliste vajaduste vajaduste rahuldamiseks tilgub siit tasandilt ehk natuke motivatsiooni.

Sotsiaalset iseloomustavad psühholoog, baarmen, õpetaja ja lasteaiakasvataja. Need ametid on suhtleva loomuga ning suunavad inimese vaimset arengut. Praktilisi külgi on hulgi, olgu selleks siis kellegi mure ära kuulamine, nõu andmine või järeltulevate põlvede kasvatamine korralikeks kodanikeks.

Turvalisust iseloomustavad politsei, sõdur ja reaalkallakuga töölised, sest lisaks seadusliku korra tagamisele peab töös hoidma ka tehased ja infrastruktuuri, mis kuuluvad kõik tänapäevase elustandardi tagamise juurde. Äärmiselt praktiline valik, kuna toit peab lauale tulema, lamp peab põlema, maja peab enne karmi talve püsti saama ning vesi peab iga ilmaga kraanist voolama.

Füsioloogilist iseloomustavad arst ja päästetöötaja, kuna nendest sõltub sõna otseses mõttes teiste inimeste elu. Kõige praktilisemad ja vajalikumad ametid, kuna aeg-ajalt on vaja põlevast majast vanaproua välja tuua, haigust peab korrektselt ravima, hullemal juhul peab kedagi kiirelt elustama.

Saame järeldada, et nn sinikraede ja reaalkallakuga ametid on esiteks kõige olulisemad ning teiseks ka kõige keerulisemad. Kusagil valgusküllases katusestuudios on palju mõnusam kaunist sinilille maalida kui rongi alla jäänud verest tühjaks voolavat jalgadeta last oma käte vahel hoida.

Elu suunab meid ise

Üle pika aja kohtusin ma vana sõbraga. Oli teada, et ta oli kogu elu näitlemisega tegelenud ning kultuurse inimesena ka ülikoolis eesti kirjanduse eriala lõpetanud. Tundsin end ta kõrval täieliku matsina, kes ma tõmban päev otsa arvutis jooni ning teatris ei käi. Tema aga tunneb teatrielu läbi ja lõhki, valdab eesti kirjanduse alustalasid ning ma suudan vaid vaevu kujutleda, kui sisukaid ja keerukaid arutelusid ta üliõpilaskorporatsioonis teiste haritud inimestega maha on pidanud. Ta on igati intelligentne, laia silmaringiga ja hästi haritud kultuurne inimene, kes pea igapäevaselt ka ise kultuuri loob.

Siis jõudis jutujärg ta eluviisini. Ta üürib korteris üht tuba, põles kirjanduse õpetajana läbi ning jätkab varsti sibina samas hullumajas, kus tal töö mõne aasta eest pooleli jäi. Positiivse poole pealt leidis ta, et pikad vahetused annavad talle palju vabu päevi, mida siis vabakutselise teatriga sisustada. Lisaks ütles ta mulle alla keskmise jääva palgasumma, millest talle õnneks täpselt jätkus, sest ta ei vajavatki rohkem.

Rõhutan, et ma ei laida tema eluviisi, sest see ongi selline hipilik kunstihinge-elu, mida ta armastab elada. Just teatriga tegelemine täidab ta hinge õnnega ning kõik muu jääb tagaplaanile. Samuti on ta rahul, et tal puuduvad igasugused laenud ja muud kohustused. Ma soovin öelda seda, et karjääri valikul tuleb ka edasine elu läbi mõelda, sest karjäär sunnib teatud mõttes ka kindlat elustiili peale (mõelgem näiteks veokijuhidele). Mu sõbrale selline põnevust täis elu sobib, aga tunnistan ausalt, et ma ise oleks tema asemel juba ammu hullumajas, aga mitte sibina. Kunagi proovisin isegi midagi radikaalselt erinevat teha, aga veoautojuhi töö šokeeris mind liigselt, mistõttu naasin kontorisse arvuti taha.

Kui ilusad vidinad, võimsad autod ja isiklik elamispind jätavad külmaks, siis saab reaalainetest loobuda ja keskenduda oma mina väljendamisele. Kui väike sissetulek, ebakindel tulevik ja tilluke elamine väga ei köida, siis tasub kaaluda reaalsuundi. Samuti peaks mõtlema selles suunas, kas on võimalik millegagi lõputult tegeleda. Näiteks profisportlased lähevad üsna varakult erru ning ehitajad kannatavad hilisemas eas tervisehädade käes.

Lõppude lõpuks elame iseenda jaoks ning rõhume elus asjadele, mis meile olulised on. Ma pean oluliseks stabiilsust, mugavust, edasipürgimist ja jõukust, seega valisin reaalse tee. Mu sõber peab oluliseks kunstilist eneseväljendamist, teatrit, köidikute puudumist ja laenuvaba elu, seega otsustas ta emotsionaalsel teel astuda.

Minu üsna kuulikindel retsept praktilise karjääri valikul on järgnevatele küsimustele "jah" vastamine:

Kas ma naudin seda ala?

Kas ma oskan seda ala või saan töö käigus selle ala jaoks vajalikud oskused omandada?

Kas selle ameti puhul saab isiklikult areneda ja/või karjääri teha?

Kas see amet on stabiilselt üle keskmise tasustatud?

Kas selle ameti järgi on tulevikus nõudlust?

Kas ma olen võimeline seda tööd ka mõne aastakümne pärast tegema?

Kas ma suudan seda tööd vajadusel ka 80aastaselt teha?

Loomulikult pole me keegi oma karjääriga laulatatud. Alati on võimalik uusi ameteid proovida, rääkimata lisaoskuste juurde õppimisest. Karjäärivaliku muudab kauniks just see, kui ollakse sellega ise rahul ning enda valikut kahetsema ei pea. Inimesed ja nende ootused on erinevad ning just seetõttu tulebki ette mõelda ja teha just selline valik, mis ennast rahuldab. Lihtsalt asi on selles, et mõnede sammude ja otsuste mõju võib kaugesse tulevikku ulatuda, mistõttu peabki igaüks oma elu ise strateegiliselt planeerima, eeldusel, et soovitakse olla õnnelik.

Kütuse hind ja maailmaturu hind kui lahutamatud sõbrad?

Leidsin ühe vana kütusehindade graafiku, mis tekitas paratamatult küsimusi. Paneme selle graafiku kõrvuti maailmaturu hindadega barreli kohta.

Kütusehinnad 2007-2018 (ohtuleht.ee)

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2007-2018 (macrotrends.net)

Naftabarreli hind püsis sel ajal tihti 120 ja 60 dollari ligi, kütusehinnad olid tollal kusagil 1.00-1.30 eur/l vahel. Vaatame nüüd värskemaid hindu.

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2018-2022 (macrotrends.net)

Bensiinijaamas olen märganud, et huvitaval kombel on meil hinnad 2.20 eur/l. Eelmisi graafikuid vaadates taban end imestamast, kuidas suudeti 120 dollarilise barrelihinna juures kütusehind 1.30 eur/l juures hoida. Muide, juuni lõpus aastal 2022 oli barreli hind 110 juures. Jah, Vene Föderatsioon on süüdi agressioonisõja vallapäästmises ja kütusehinna tõusus, aga kas venelased on süüdi ka kütusefirmade ahnuses?

Lahendus on lihtne - kui me siin juba ahnelt kütusehindu tõstame, saaks sama lihtsalt ka kütusekettidele kui strateegilise vara müüjatele ülemise piirhinna kehtestada, pidurdamaks poekaupade kallinemist.

Elu naabritega vol 6

Eellugu

Seda juttu kirjutades pole ma vihane ega ärevil, vaid sügaval mõtetes ja ehk veidi natuke sarkastiline. Ühistu koosolekul kuuldu küll algul ärritas mind kergelt, aga selle tunde puhus kiirelt minema hulk mõtteainet, mida jagub õige mitmeks päevaks. Jutt oli muidugi eestlase lemmikasjast rahast.

Oli üsna harilik arutelu, kuidas kortermaja renoveerimisega edasi minna. Meie kuulus mutt heietas, kuidas ta kunagi oma taskust mingi toru välja kaevamise kinni maksis ja lootis juba selle eest tagantjärele hüvitamist saada. Mõistus ütleb, et kui see oli enne ühistu loomist, siis pole enam midagi teha. Kui see oli ühistu ajal, oli see ta enda äpardus, et ta tollase esimehega kokkuleppele ei jõudnud.

Siis hakkas asi tulisemaks kiskuma, kuna mutt ei saanud ühistu rahade paigutamisel jälle oma tahtmist ja argumentide lõppedes hakkas isiklikke torkeid pilduma. Lühidalt öeldes käis jutt ühistu raha paigutamisest, aga mutt pidi oluliseks mainida, et nende pere pidi iga kuu 500 euroga hakkama saama ja "mõned siin" pidid tuhandeid teenima. Muide, vahepeal käis muti tütar, kel väidetavalt rahadega kitsas, õues suitsupausil. Kui mu naine selgitas teistele üht laenu võtmise nüanssi, siis mutt koos oma käsilastega mögistas oma nurgas irvitada. Kahtlustan, et ilmselt ei jõudnud talle asja iva kohale.

Edasi kiskus jutt juba suvalistele teemadele. Muti tütar pidas vajalikuks kogu ühistu ees halada, et elektriarve oli 150 eurot. Mu naine mainis täie rahuga, et meil oli see 220, mis muti tütre hoo ajutiselt peatas. Ennast veidi kogunud, põrutas muti tütar, et kuna ta vaktsiinisüste ei tee, siis võib ta äkki peagi töö kaotada. Ma muigasin, kui mu naine poetas kohe, et see on ju muti tütre isiklik valik. Siis hakkas tulvama vandenõuteoreetilisi pärleid, kuidas vaktsiinid on ohtlikud ja võivad surmaga lõppeda. Mu naine vastas lihtsalt, et "noh, suren varsti süsti tagajärjel või homme autoõnnestuses, mis vahet seal on." Muidugi oli muttidel suu vett täis, kui nad püüdlikult õhku ahmisid.

Arutelu

Esiteks pole me seal majas kellelegi öelnud, palju me täpselt teenime, seega on see oletus paljast õhust. Teiseks pole see ühegi naabri asi, et nemad 500 euroga hakkama saavad. Kolmandaks, ma ei näe endal ega teistel naabritel isiklikku süüd, et mutid sellises kitsikuses siplevad. Neljandaks, töövõimetuspension ei välista enese harimist ja näiteks IT valdkonda suundumist, kus on suured palgad ja kodukontori võimalus. Viiendaks, vaktsiinist keeldumise tagajärjed tekivad omal riisikol.

Jäi mulje, et nad uhkustasid oma vaesusega nagu II ilmasõja veteranid, kes kunagi Poltava all fašiste tümitasid. Et muti ehitajatest pojad tulevad ja teevad kõik tööd ära ja nad saavad hakkama (kuigi elamine ja uksetagune on kui seapesa). Nemad kui kangelased saavad 500 euroga hakkama ja me peame neid kätel kandma, nii et medalid kõlisevad.

Ma tõmbaks sellise jutu peale pidurit ja ütlen, vaesus pole küll mingi uhkuse asi. Vaesus hoiab elukvaliteeti näruna ja toob inimestes välja nende kõige inetumad iseloomujooned. Ma ei soovi iialgi vaeseid mõnitada ega alavääristada, vaid soovin, et sellised inimesed mõistaks, et vaesus pole "rikaste" silmis mingi ohvrimeelne kaevikus külitamine ja isamaa kaitsmine, vaid on oma elu vussikeeramise tulemus. Muidugi juhtub elus igasuguseid ootamatuid asju, aga naabrimutid pole voodihaiged ja kõik jäsemed on endiselt küljes, nii et võimalused pole neil küll 100% piiratud.

Vaesus on midagi, millega tuleb võidelda ja selleks peab leidma lahendusi, mida reaalselt ellu viia. Hädaldamine, naabrite "tonnide" üle kirumine ja riigi süüdistamine ei tee olukorda paremaks. Pigem peaks tagasi kooli minema, mingi uue ameti õppima ja aktiivselt oma elu korda seadma. Muide, suurem teadlikkus elu toimimise seaduspäradest aitab ära hoida vandenõuteooriatesse uskumist ja vaktsiinihirmu, mis ähvardab mõne ka 500 eurost suitsurahast ilma jätta. Kasuks tuleb ka vaevanägemine enda iseloomu kallal, sest nägin kord ise, kuidas üks põhimõtteline maskivastane jäi ühel firma ühisüritusel ukse taha.

Lõpetuseks

Mulle meenus üks Võsapetsi lugu, kus inimestel on täpselt sama mentaliteet (Risti paarike kutsus Võsa külla: Siin peldikus me elame!). Murelik peremees kurtis, kuidas ahi suitsu läbi ajab. Võsa hakkas kohe lahendusi leidma ja pakkus, et tuleks raud ja paar kivi lahti võtta ning veidi segu vahele panna, et see pole väga raske. Sellepeale ütles vihane mees, et tema on traktorist, aga mitte... tsementer.

Räppari kombel kätega vehkides kurtis peremees, et vald peaks neile kohe uue ahju laduma. Tsemendi ostmine ei tulnud kõne allagi, sest Risti paarikesel polnud nimelt pappi, muidu oleks nad kohe jahi ja ratastega maja auto järgi ostnud.

Jah. Igaüks teeb oma eluotsused ise ja peab isiklikult ka tagajärgede eest vastutama, selline see elu kord juba on. Lõpetame siinkohal ühe lustaka tõeteradest kubiseva lauluga.

Agu Lüüdik - Rikas ja vaene (1938)

"Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda. Kes on vaene, tohib sellest ainult mõelda."

Häid jõule, kõik rikkad ja vaesed!

Pööbel ja kasvatus

Käisin 2021. aasta sügisel Rootsi kruiisil ning seal nähtu taaselustas varasemaid kogemusi. Minu reisil tuli taluda kajutite alas keset koridori lärmavate teismeliste plärakasti müra ja röökimist ning seda kõike öörahu ajal. Õnneks ei pidanud meie seltskond kogema seda, mis juhtus vaid üks nädal peale minu kruiisi, kus sama laev peksti segi.

Olen aastaid vaadelnud inimeste käitumist ja loonud erinevate käitumismallide vahelisi seoseid. Teismeeas elasin ma illusioonis, et kõik inimesed on head ning vaid kiitva sõna kuulmisel muutuvad ka kõige jõhkramad koletised malbeks. Elukogemus on kinnitanud, et see illusioon oli loodud teadmiste puudumise baasil täiesti põhjendamatult. Olen aru saanud, et inimesed, kes ei tegele teadlikult seitsme surmapatu piiramise või väljajuurimisega, langevad paratamatult nende kätte. Tuleb leppida tõsiasjaga, et inimloomus on väga lihtsalt korrumpeeruv ja et olla hea inimene, selleks tuleb oma isiksusega iga päev vaeva näha.

Nüüd soovingi rääkida sellistest inimestest, kes oma käitumisega teistes ebamugavust tekitavad. Kui te sellistega kohtute, siis tunnete nad kohe ära, sest nad kannavad hoolt, et nad halvas mõttes silma paistaks. See ongi pööbel.

Kui olete arutelu läbi lugenud ja kahetsusega kaasa noogutate, on teiega kõik kombes. Kui te aga peale seda juttu lugenuna end solvatuna tunnete, kardan, et siis tuleb teil endaga midagi drastilist ette võtta.

Kuidas pööblit defineerida?

Õigekeelsussõnaraamatu järgi on "pööbel" sõna "lihtrahvas" sünonüüm, aga halvustava alatooniga. Seda rahvahulka iseloomustavad mitmed negatiivsed omadused - allutakse oma impulssidele, ei orienteeruta ajas ega ruumis, jäädakse teistele pidevalt ette, tarvitatakse roppu sõnavara, kuritarvitatakse meelemürke, noritakse tüli, võetakse äärmiselt palju ruumi ja tehakse palju lärmi. Loomulikult ei tee tüüpiline pööbli esindaja kunagi kompromisse, vaid raiub oma tahet teistele peale. Vabandamine ja enda eksimuse tunnistamine on selliste puhul täielikult välistatud, sest tohutu ego, minakeskne maailmapilt ja alaväärsuskompleksid ei luba teiste ees ühtegi eksimust teha. Pööblit iseloomustab ka isikupära puudumine ja teiste omasuguste ahvimine, sest gruppi kuulumise vajadus surub neile meeleheitlikult hinge peale.

Kes pööbliks saavad?

See nähtus pole mingi muinasjutt või müüt, mida sinikraede alandamiseks õhutatakse. Lisaks televiisorile olen seda ka enda silmade vahendusel näinud ning võin kinnitada, et stereotüüpidel on kindel aluspõhi, mida poliitkorrektses läänemaailmas maha püütakse salata, aga sellega kaldume teemast liiga kaugele.

Muide, pööbli ridadesse värvatavale kandidaadile ei esitata mingeid nõudmisi ei soo, rassi, vanuse, usutunnistuse ega varandusliku seisu kohta. Tavaliselt arvatakse, et valged heast perest pärit valged rikkad mehed on härrasrahva musternäidiseks, aga kunagine USA president Donald Trump näitas selgelt, et lumpenproletariaadi käitumismallidega indiviid jääb alati iseendaks, olenemata ümbritsevast kullast ja karrast. Asi on mõtlemises kinni.

Kalevipojad ehk Soome ehitajad on ehk kõige markantsem grupp, kes paratamatult palju kõrvalseisjate tähelepanu koguvad. Tavaliselt on tegu noorte meestega, kelle haridustee on poolikuks jäänud ning tahumatu ümbrus on neid räsinud. Oma ebakindluse ja muude puudujääkide varjamiseks käiakse naaberriigis kõva pappi teenimas, et see siis endast "kehvemate" (loe "vaesemate") nina all laiaks lüüa.

Politseikroonikast tuntud Rahaboss on Kalevipoegade varajane nurgakivi, kes saabus Siberist, aga Liivalaia litsimajast kätte ei saanud, peale seda räpasesse Koidu tänava korterisse juhututtavate juurde jooma sattus ja lõpuks oma 32 000 krooniga televaatajate ees uhkustama hakkas. Loomulikult võlus ta publikut ka oma vanglakaristusega, mida ta kunagi väidetavalt koos Imre Arakasega "libistas".

Pööbliks kipuvad saama inimesed, kelle silmaring on sama lai kui kuldkalal akvaariumis, kes enda väärtust vaid rahas mõõdavad, kelle elukombed on puiselt lihtsad ja kes tahavad teistele pidevalt "ära panna". Nad viibivad ainult sellistes stagneeruvates seltskondades, kus kõik omasugused jõmmid koos ning neil puudub ettekujutus millestki muust, rääkimata arenguvõimalusest mujal. Kamp on oluline osa pööbli elus, sest kõlakoja efekt ja kriitikavaba keskkond kinnitavad nende tõekspidamisi.

Seitsmele surmapatule andumine tekitab inimestele tohutuid probleeme. Olen ise näinud, kuidas inimesed mängivad end kasiinos suurtesse võlgadesse, võtavad SMS-laenu, laristavad juba palgapäeval suurema osa oma sissetulekust mingite kulinate peale ja tagatipuks joovad lapse söögiraha maha. Kui nälgimise vältimiseks laenatud kümnekas kuu alguses tagasi makstakse, kraabib sama inimene nädala pärast taas ust, silme ees juba uus kümnekas. Ja kui neid mitmeid kordi mudast välja tõmmatakse, siis võtavad nad ka kusagilt ülbuse oma abistajatega möliseda. Tagatipuks astutakse taas samasse ämbrisse, olles lõpuks kogu oma suguvõsa laenurallisse tõmmanud.

Olen tunnistajaks, kuidas "pööblistuvatel" inimestel puudub ettenägemise ja eelarvestamise võime, kuidas põhjuste ja tagajärgede vahel ei märgata mingeid seoseid, kuidas võetakse meeletuid, aga täiesti asjatuid riske, kuidas oma pahesid ei ravita, kuidas oma hädades süüdistatakse teisi, ka abistajaid. Ja kõige selle keskel jääb neil aega üle olla vihaselt kade nende üle, kes sääraseid probleeme vältinud on, kuigi juba vähese vaeva nägemine oleks neid juba alguses vältinud.

Kuidas pööbliks saadakse?

1. Peamine tegur on hariduse, teadmiste ja kogemuste puudumine. On loogiline, et kui inimene ei tea, kuidas probleemi lahendada, siis probleem ei kao, vaid hakkab paisuma. Kui sinna lisada ka see, et inimene isegi ei tea, et tal on probleem, siis kaob ka õhkõrn võimalus, et ta läheks abi otsima. Kui ikka pole politseile vahele jäänud ja koos lubade loovutamisega pole pidanud meeletut trahvi maksma, siis jätkatakse purjuspäi rooli taha istumist.

2. Tahtejõu puudumine lubab hädadel elu üle võimust võtta. Kui inimene on teadlik, et tal on probleemid, aga ta ei soovi nendega tegeleda, siis puudub tal sisemine jõud oma olukorra parandamiseks. Kui inimene ei soovi abi, siis kas on eetiline teda aidata?

3. Kasvatuse puudumine lubab vaimses mõttes umbrohul vohada. Kui ollakse üles kasvanud majapidamises, kus puudusid armastus, hoolivus, teistega arvestamine ja kombed, võtab inimene omaks kõige destruktiivsemad käitumismustrid. Kõik see matslik käitumine, vihane jauramine ja lahtise suuga matsutamine on oma vanemate ja teiste eeskujude pealt õpitud. Niiöelda Mowglist tsiviliseeritud inimese kasvatamine on hilisemas elus pea võimatu, sest lapseeas kinnistunud kogemusi ja instinktiks voolitud mustreid ei saa sügavamal tasandil enam väga palju muuta. Psühholoogiliselt on keeruline tunnistada, et palju aastaid on elatud vales ja igasse suunda kiirgava enesekindluse projektsiooni asemel on käitutud labase matsina.

4. Seltskond ja ümbrus harjutavad inimest teatud mõttemallidega, mõjutades inimese toimemehhanisme ja reaktsiooni välismaailmale. On üks ütlemine, et inimene on enda lähima paari tuttava segu ja see peab paika. Kui inimene veedab pättidega palju aega koos, siis saab temastki üks selline. Näiteks släng nakkab igas seltskonnas nagu viirus ja Kaitseväes kui suletud süsteemis saab igaühe käest kuulda kummalist kõnepruuki, mida mujal naljalt ei kohta. Samamoodi võetakse oma sõpradelt "õppust" ja leitakse inspiratsiooni, kuidas elus navigeerida. Kui ollakse harjunud, et keegi pidevalt kõrva ääres ropendab, siis ega roppu suud niisama lihtsalt ära ei pese, vaid see võetakse ka neutraalsele pinnale kaasa, kus see võõrastele kontekstiväliselt ja õõvastavalt mõjub. Lõõpimine on omas seltskonnas tore, aga seda ei tasu alavääristamiseks muuta ega ammugi mitte võõraste peal rakendada.

Kuidas pööbliseisusest väljutakse?

Kõik sõltub tahte dilemmast - kas tulevase parema elu nimel ollakse valmis juba praegu pingutama või hetkemõnusid nautides lepitakse ka edaspidi näruse viletsusega. Et tahet käivitada, tuleb mõtetes eelnevalt palju ära teha ja selgeks mõelda, mis väärib elus väärtustamist. Kui ennast vaadates hakkab häbi ja siht paremale elule on silme ees, on võimalik käivitada ka raudne tahe ja edaspidi enda elu peremees olla.

Kasvatus on põhiline alusvundament, mis määrab, kuhu inimene kuulub. Pole tähtis, kui rikas ollakse, sest "jõukad" Soome küprokimehed kannavad ka peenes restoranis dresse ja mäluvad lahtise suuga. Samas laitmatute kommetega puruvaest kerjust ei saa pööbli hulka arvata. Käitumine ja enese üleval pidamine näitavad selgelt, millisesse seisusesse konkreetne indiviid kuulub. Kuhu keegi kuuluda soovib, seisab igaühe enda soovi taga. Alati on võimalik oma kasvatuse puudujääke korvata, uusi asju juurde õppida ja oma kombeid lihvida, info on kõigile kättesaadav.

Enne mainisin, et lapseeas vajakajäänud kasvatust on pea võimatu korrigeerida, aga üks asi suudab selle riivi avada - ausus. Kui olete enda ja teiste vastu kompromissitult aus, muutub kogu maailm. See ei tähenda "matsi ausust", mis annaks justkui vaba voli teistele jämedusi öelda ja ennast "ausalt" kunniks pidada. See tähendab enda puuduste märkamist ja nendega tegelemist ning teiste vastu aus olles taktitundeline olemist. Sisemise muutuse eelduseks on see, et vaatate end ausa pilguga ja loobute illusioonidest, kuid see võib vähemalt esialgu pea võimatuks osutuda, kuna see teeb ka palju haiget. Kui olete valmis selle raske sammu astuma ja endale tunnistama, et olete aastaid eksiteel olnud, kingite endale võimaluse sisemiselt ja seisuslikult kasvada.

Millega kokku puutute, selliseks muutute ka ise, seega tuleb kriitilise pilguga oma suhtlusring üle vaadata. Pättide ja kahtlase kontingendiga tuleks suhtlus lõpetada ja kontakti peaks hoidma pigem nendega, kes head eeskuju ja mõju avaldavad. Kui sellist võimalust pole, tuleb süda kõvaks teha ja üksinda olemise kontseptsioon võimalikult mugavaks muuta. Tuleb mõista, et parem on neutraalne isolatsioon, kus end täiendada, kui halva mõjuga seltskond, kes halbu harjumusi ja mõttemustreid sisse harjutab. Päevapealt on muidugi pea võimatu halva mõjuga seltskonnaga suhtlust katkestada, aga see saavutatakse aja jooksul, kui sisemaailmaga piisavalt tööd on tehtud.

Peame leppima, et kõiki indiviide pole võimalik päästa, aga peame keskenduma neile, keda saab päästa. Kes seda siiralt soovib, seda tuleb aidata. August pääseb alati välja, kui redelit õigesti kasutada. Kes seda ei soovi või kes on võltsvagad, siis las nad olla augutäiteks seal, kuhu nad kõige paremini sobituvad.

Muidugi pole see teekond lihtne, meil kõigil on erinevad takistused. Aga see pole vabandus, sest see on kõigi puhul saavutatav, kui vaid piisavalt tahta. Head asjad juhtuvad alati väljaspool mugavustsooni, kui enda elule mõtlen.

Pööbli tiitel on kui rändkarikas, mis eikusagilt inimesele pihku tekib. Õnneks saab rändkarika alati prügikasti visata, mis on palju etem, kui see kellelegi edasi ulatada või, hoidku kõigevägevam, sellest odavaid koopiaid vorpida. Lõppude lõpuks on pööbliks olemine vabatahtlik valik, mida on võimalik muuta piisava töö ja tahtega.

Facebooki Marketplace ja müügigrupid

Kommentaar kui igamehe isiklik vapp

Olen täheldanud üht kummalist nähtust. Kui Delfi kommentaariumis ei julgeta oma nime alt kommenteerida, siis Facebookis seda hirmu pole. Tõsi, Facebookis päris nii jõledaid väljaütlemisi ei tehta kui Delfis, aga habemega naljad, rumalad/korduvad küsimused ja muud kummalised mõtted leiavad seal laia kajastamist.

Marketplace ja müügigrupid on ideaalne kasvulava trollidele, "lowballeritele" ja mittehumoorikatele naljahammastele, kes lisavad kasutut ballasti õnnetute müüjate kuulutustele, kelle potentsiaalsed ostuhuvilised niiviisi minema hirmutatakse.

Tüüpilised hinna tingimisega seotud kommentaarid paigutatakse tavaliselt autokuulutuste alla ning sisaldavad endas neli korda madalamat hinda ja lubadust kohe järgi tulla. Sinna tekivad ka "hinnahumoristide" naljad, millel pole niipea lõppu näha. Olen ise näinud, kuidas pea 10 000 euri maksva korraliku 80ndate S-klassi mersu eest pakuti "400 euri ja vean risu minema".

Peale kauplejaid ilmuvad järgmise lainena kohale vigade kallal ilkujad. Mõni nendib, et kusagil mujal müüakse sama asja poole hinnaga, ometi jõlgub ta endiselt selle kuulutuse all. Teine laidab iluvigu, roostet, mõlke, juhiistme kulumist ja ühe iluliistu puudumist. Kolmas solvub, et mõned detailid pole originaalid, sest on teise mudeli pealt. Neljas võtab südamesse, et seda autot ostes peab ta hakkama keretöid tegema. Viies võtab äärmiselt isiklikult, et 500 euro eest ei saa ta uhiuut veatut autot.

Siis sörgivad kohale meeleheitlikud ärikad, kes enda rimakatest lahti tahavad saada ning postitavad lingi enda sarnasele masinale.

Ootamatult saabuvad küsitlejad, kes hakkavad üldseisukorra asemel äärmiselt spetsiifilisi detaile uurima. Neile on äärmiselt oluline, et esisilla amordid (või mis iganes muu asi) oleks originaalid ja ideaalses korras, sest poest ei taheta "uut saasta" osta. Kuuldes, et amordid on originaalid, aga kulunud ja 40 aastat vanad, kaotatakse koheselt huvi. Seda sama küsimust leierdatakse vähemalt 3-4 korda, kuni keegi mainib, et seda on juba küsitud.

Loomulikult taaruvad kohale ka jutumehed, kes hakkavad meenutama, kuidas kunagi omal ajal isa süles samasuguse autoga paar tiiru sai tehtud ja varsti pärast seda kõndima õpiti.

Palju kasutut juttu ja müüja kohmetunud olek.

Müügiprotsess kui purunenud lubaduste ja luhtunud unistuste kokkuviija

Aga peale kommentaaride on ka teisi nüansse, mis puudutavad neid, kes kauba vastu päris huvi tunnevad. Kui võetakse ühendust, siis küsitakse viisakalt, kas kaup on alles. Müüja vastab, et jah, on. Seni on kõik mõistusepäraselt kulgenud. Küsitakse lisainfot ja palutakse mõnest huvipakkuvast detailist pilte teha. Müüja saadab pildimaterjali ja huviline paneb "thumbs up" märgi, näidates, et seisund sobib. Senikaua on kõik kena, info liigub, huvilisel on piltide toel hea ettekujutus pakutavast esemest.

Võib juhtuda, et eriti agar huviline soovib ka ettemaksu teha, et asi kindlasti endale saada. Müüja küsib, kas huviline on täiesti kindel ostja. Jah. Müüja küsib, kas ollakse teadlik, et kaup on kasutatud ja kulunud. Jah. Müüja soovib kogu raha ette, huviline tahab kanda vaid pool, sest äkki saab petta. Empaatiline müüja nõustub, sest pettust ei näe ju keegi ette ning alati võiks riske maandada. Huviline langetab ettemaksu summat ikkagi veel 10 euro võrra, sest äkki peab hakkama müüjat mööda linna taga otsima. Loogika seisneb siis selles, et 60 euro kaotus viiks pankrotti, aga 50 euro kaotus oleks vaevumärgatav. Müüja kahtleb natuke, sest esimene punane lipp ajas end püsti, aga lõpuks nõustub. Raha potsatab kontole ja broneering on peal.

Lepitakse kokku kohtumine. Huviline uurib, kas eraisikust müüjal on rehvide allapaneku võimalus. Ühtegi üleliigset rehvipinki müüja majapidamises kahjuks ei vedele, aga ega küsija suu pihta ei lööda. Huviline uurib, äkki saaks müüja oma kauba otse akna alla tuua. Järgmine punane lipp. Kusjuures mõnel on selline strateegia, et enne kaubeldakse pool hinda alla, siis tellitakse kaup ukse taha ja nõustutakse 10-20 eurose transporditasuga, aga lõplik hind jääb ikka letihinnast palju maad allapoole. On ikka läbinähtamatu kavalus.

Tuleb kauaoodatud pimekohting, mis on pikaaegse "kirjasõpruse" kulminatsiooniks. Ostja astub ligi, uurib kaupa, teeb koheselt vingus näo pähe, nagu poleks pilte üldse näinud ja hakkab kriitikat tulistama. Rehvid on ebaühtlaselt kulunud. Naeltest pole midagi järgi. Naelte seisukord pole 100% nagu kuulutuses kirjas. Müüja tuletab meelde, et tegu oli siiski naastude hulga, mitte seisukorraga, nii et korraks jääb kriitiline suu kinni. "Ma ei maksa nende eest nii palju, kui kuulutuses kirjas," otsustab huviline rehve igatepidi pöörates. Müüja küsib mitu korda, mis summa eest siis võtaks, aga sama hästi võiks ka postiga rääkida. Nüüd lehvib juba nii palju punaseid lippe nagu Oktoobrirevolutsiooni paraadil. Miks huviline ometi pilte ei uurinud?

"Kurat küll", sajatab huviline tigedalt nagu ülemus, kelle alluv talle just auto kapotile roojas. See hääletoon kõlab täpselt nii, nagu oleks ta saripetturi ohvriks langenud ning on karta, et nutuhoog pole enam kaugel. Närviliselt teatatakse, et kaupa enam ei taheta ning ettemaks tuleb koheselt tagastada. Paar päeva varem sai meeleheitlikult võhivõõrale 50 eurot üle kantud, aga järsku saabus paranoia, nii et müüjat isegi silmist ei lastud. Läbi ja lõhki punane.

On ikka vägev suure käibega äri ja värisevad enesekindlad inimesed, aga mina hoian end sellistest müügigruppidest edaspidi eemale. Ma isegi tasuta ei anna enam oma rehve ära, vaid viin otse jäätmejaama, kust olekski pidanud alustama. Pigem maksan utiliseerimise eest peale kui jagelen rottidest ärikatega, kes oma müügis olevale luksusautole odavaid naelrehve alla otsivad.

Järeldused

* Kui soovite kasutatud asja osta, siis peate kõigepealt endale selgeks tegema, mida ja mis seisukorras te seda täpsemalt soovite.

* Kasutatud asi on kriibitud, kulunud ning pole samaväärne uuega. See kajastub ka odavamas hinnas. Kui te ei suuda leppida kasutusjälgedega, peate järelikult poodi minema, uue asja ostma ja selle eest täishinda maksma.

* Eraisikust müüja või ostja pole professionaalne müügijuht, tootespetsialist ega klienditugi. Pole mõtet muutuda etteheitlikuks ja süüdistavaks, kui teine osapool mõnest veast või nüansist ei teadnud. Samuti pole teine pool kohustatud küsimustele vastama ja ülekuulamist taluma.

* Müügiks tehke head pildid. Enne ostmist küsige lisapilte, kui midagi selgusetuks jääb.

* Pange nii palju lisainfot kui võimalik, vältimaks korduvaid küsimusi.

* Alati võib ümber mõelda ja tehingust taganeda, aga ei tasu üle võlli pettumust näidelda, kui olete saanud piisavalt pildimaterjali ja kaup reaalsuses samasugune välja näeb.

* Hinnast pool või enam alla kauplemine ei anna tulemust ning raiskab mõlema osapoole aega.

* Kaubale tullakse ise järgi. Transporditeenus on kokkuleppeline ja üldiselt tasuline.

* Kui üks osapool saabub kahekesi, siis on viisakas mõlemal rõõmsalt tere öelda, isegi kui kogu ülejäänud aja suhtleb neist ainult üks. Vaikiv turvamees tekitab teises osapooles kõhedust.

* Viisakus = väärikus. Tujukas ropendamine võõra inimese ees näitab vaimuvaesust.

Investeerimisest

Enne teema juurde minekut mainin ära, et mul puudub finantsalane haridus ning ma pole rahaliselt sõltumatu, seega kõike, mida ma siin ütlen, tuleb võtta tugeva kriitikaga. Samuti ei pea kartma, et mu hääletoru nüüd mingiks järjekordseks investeerimisblogiks muutuks, sest sellega tegelevad juba teised kõvasti pädevamad inimesed.

Oma rahalist teekonda ei hakka ma kindlasti kuigi tihti kajastama, pigem on need postitused pidepunktideks, millest lähtuda möödunud aasta rahalise analüüsi tegemisel. See on eelkõige rahaline päevik iseenda jaoks, võrdlemaks eilse ja tänase vahelisi edusamme.

Eellugu

Investeerimisega olen kokku puutunud alates 2015. aastast, mil suurte rahadega Jaapanist saabusin, kohe ühisrahastusse sukeldusin ning mõned aktsiad soetasin. Muidugi ei tegutsenud ma huupi, vaid enne töötasin läbi vastava lektüüri (Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" ja Roosaare "Rikkaks saamise õpik") ning uurisin netist, mis asju, millal ja kuidas teha võiks. Ettevalmistus oli hea ning asusin konservatiivseid põhitõdesid järgides oma portfelli rajama.

Ma elasin siis veel vanemate juures, mistõttu sain suurema osa rahast tööle panna ning nägin ka normaalseid numbreid. Aga mind närisid juba ammu lõputu koolis käimine ja tunne, et ma ei saa endale midagi lubada. Nii saigi südamesoov minust võitu ning soetasin endale kauaaegse unistuse - vana vägeva E34 kerega bemari. Peagi otsustasin ka pruudiga kokku kolida ning seejuures ilmutas end väga põnev võimalus - pruudi vanematel seisis tühjalt üks kõpitsemist vajav väikelinna korter. Pidasime edukalt läbirääkimisi ning otsustasime selle korda teha, et siis sisse kolida. Korter nõudis omajagu tähelepanu, sealhulgas pidime ise uue kodutehnika soetama ning uue ahju ehitama. Tuttav pottsepp tegi selle ca 3000 euroga valmis, mis tähendas, et ligi kolmandik mu portfellist rändas kinnisvarasse.

Siis 2017. aasta kevadel saabus saatuslik moment, mil sattusin BMW-ga avariisse. Punase tulega üle kiirustanud mersujuht jäi süüdi, aga autost jäin ma ilma. Panin hüvitisele veidi raha juurde ning ostsin mõistliku 10aastase Passati. Mõtlesin, et korralik Saksa auto teenib enne uuema masina soetamist veel aastaid, aga võta näpust, sest juba talvel kooles õlipump ning haaras ka turbo kaasa. Kuna ühe autoga kujunes meie töö- ja koolielu veidi keeruliseks, tuli masin kiiremas korras ära remontida ning selle küsimusega abistas mind emissioonil soetatud LHV aktsiapakk, mille ma suure kasuga maha müüsin. 1000 eurot kadus nagu õhku. Kuna rimakatest oli mul selleks ajaks juba kopp ees, võtsin liisingusse tuttuue Seati. Kuigi uus auto on alati rahaline häving, oli see hädavajalik, kuna kaugel elamine nõuab vähemalt üht töökindlat garantiiga sõiduvahendit.

Siis jäi mu naine töötuks. Vaikselt hakkasin kinnisvarade ühisrahastusest raha välja imema, ka Mintosest tilgutasin pea igal kuul kontole raha, et üliõpilasena hakkama saada. Õnneks 2018. aastal lasin koolist diplomiga jalga, aga et tööandja ei soovinud mu palgale korraga üle sümboolse 100 euro lisada, jätkus värskel inseneril rahaline kitsikus. Järgnevatel aastatel püüdsin ka väga drastiliste meetmetega oma palganumbrit suurendada, käies isegi korraks Soomes rekkajuhi ametit proovimas, aga jäin lõpuks ikkagi Eestisse väikse palga peale ikalduma, aga õnneks leidis ka naine vahepeal uue töö.

Möödus pea kolm rahulikku aastat, aga koos koroonaga saabusid meie pere rahandusse äärmiselt ärevad ajad. Muide, just enne koroonakaost võtsime naisega kodulaenu, mis oli üldse omaette närviline ooper. Asi algas sellega, et naise võlapuntras siplev õde oli just tagasi Eestisse tulnud ja vajas sel hetkel võimalikult soodsat elupaika, mistõttu jõudsime naise vanematega teatud kokkuleppele. Me pidime aasta lõpuks välja kolima, endale uue elukoha vaatama ja pangalaenu peale võtma, et õe pere saaks meie remonditud endisesse kodusse elama tulla. Mu naine loobus enda vanemate korteri tulevasest pärandi osast ja vastutasuks saime õe käest rahalise kompensatsiooni, mille uue korteri sissemaksuks andsime.

Just peale notaritehingut tuli koondamisjutt ja töökoha vahetus, aga õnneks läks elu sellest hetkest päris heaks, enam polnud millestki puudust. Selgus, et mu koolidiplomit hinnati mujal kõrgemalt, mis eriti 2021. aasta alguses peegeldus ka märksa suuremas palganumbris. Tagantjärgi tarkusena saan öelda, et see mõttetuna tundunud õppuri aeg oli tegelikult investeering iseendasse, mille viljad avalduvadki hiljem - võrreldes karjääri algusega on mu palk kahekordistunud.

Sellele järgnes rahaliselt küll mitte kõige mõistlikum tegu, aga kutsetaseme tõstmise tähistamiseks lubasin endale koroona-aasta lõpus ka ühe kingi, nimelt ostsin Seati kõrvale tarbimislaenuga 2008. aasta Volvo V70, mis vahetas välja pisikese Fordi. Muide, selle mugava laeva ülalpidamine pole üldse nii kallis, kui õige mehaaniku juures käia ja esindust vältida. Õnnetu Passat oli kiirustatud hädavajalik ost, millega vastu näppe sain, aga kui kodutöö on põhjalik ja õigeaegset hooldamist harrastada, saab köögiakna all soodsalt ka päris ägedaid masinaid pidada.

Praegu olen mugavas seisus, kus alla 300-eurost kodulaenu kuumakset tasudes muhelen, kui mõtlen sellele, et ma pole elu jooksul kordagi üüri maksnud. Kõik joondus kuidagi väga kenasti, sest kui mõtlen eluaseme peale, siis see rahuldab kõik meie vajadused, samas ei sunni see meid ennast rahaliselt lõhki tõmbama. Laenu taotlemise hetkel oli mul palk madalam ning korteri pidin leidma laenusumma põhjal, aga praegu saaks soovi korral korteri kallima vastu vahetada. Kuna minu jaoks pole oluline teiste ees Viimsi villaga eputada, siis ei hakka ma kodu veel mitmete aastate jooksul vahetama, mis aitab eluaseme maksed madalal hoida.

Tõsi, meil puudub finantsimpeerium, aga koos abikaasaga oleme hakanud seda vaikselt üles ehitama. Pensionireformi raames laekusid meile mõlema pensionisäästud, mis lubas abikaasa tarbimislaenu likvideerida ja pisut muid asju lihtsustada. See tähendab, et tarbimisharjumuste säilides jääb igal kuul rohkem raha üle, mis toobki jutu järgmise aasta eesmärkide juurde.

Järgmise aasta eesmärgid

1. Soovin liituda 50% klubiga, mis tähendab, et 50% sissetulekust tuleb suunata investeeringuteks. Et see realistlik oleks, peab rakendama ranget rahalist distsipliini, mis meil ka rahaliselt kitsas olukorras hästi välja on tulnud. Peame raamatupidaja taustaga naisega Excelis pere-eelarvet, mis aitab prognoosida suuremaid kulutusi, tänu sellele käib asi kui kellavärk. Kutsetaseme teine kerkimine tõi sügisel veelkord palgalisa, mis aitab eesmärki täita. Me hoiame abikaasaga leivad ühes kapis ning kuulume hetkel 4% klubisse, vahel külastame ka 8% klubi üritusi.

2. Soovin korralikku avariifondi, näiteks 4000 eurot. Mingi raha peab istuma varukontol, et kaitsta end elu stiihia eest. Kui tead, et sul on kindel rahaline tagala, on ka uni magusam ning iga äpardus ei löö jalgu alt. Mingil ajal oli meil tagataskus ootamas 700 eurot, praegu on see seis juba märgatavalt kõrgem, samas soetasin uuele autole uued talverehvid.

3. Soovin muuta pere tarbimisharjumusi, et rohkem raha investeeringuteks jääks. See võib osutuda mõnevõrra keeruliseks, kuna abikaasa armastab järelmakse, pea igal aastal telefoni vahetada ja tihti väljas süüa. Peamine probleem on selles, et soovime kogeda tunnet, et peale suurt vaeva võime endale lõpuks midagi head lubada. Samas edusammud juba paistavad, kuna abikaasa ostab suure innuga lisaks allahinnatud toidule ka aktsiaid. Suur pluss on ka see, et järelmaksude ja tarbimislaenude eest saame midagi reaalset kätte, meil pole vaja tasuda näiteks hasartmänguvõlgasid. Tarbimisharjumuste muutmine on kõige keerulisem, aga oluline on, et seda tehtaks järk-järgult, sest järsk kukkumine on psühholoogiliselt raske, mõjudes hoopis vastupidiselt.

4. Soovin välja mõelda, mida ettevõtluse raames teha ja sellega alustada. Ideaalis võiks see haakuda mu huvidega ning loodav firma võiks samas pakkuda platvormi maksude suhtes optimaalsemale investeerimisele. Kindlasti pole firma prioriteetne, vaid oleks mu põhitöö kõrval aetav väiksem projekt. Oluline on just katsetada, kas see asi mulle üldse istuks.

Liiklusmaniakid vol 9

On esmaspäeva hommik ja mõistan, et mõnel on veel nädalavahetuse aurud küljes. Selleks panen siia väikese meeldetuletuse, mida tähendab märk nr 331 "sissesõidu keeld".

"Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" pg 9 lõige 17 ütleb, et "märk 331 „Sissesõidu keeld” keelab kõigi sõidukite edasisõidu – märk kehtib teele või sõiduteele, mis paikneb märgist vasakul või on selle all".

See tähendab, et sõidukiga ei või sealtmaalt edasi sõita, vaid tuleb mingi muu tee leida, et sinna pääseda. Lühidalt ütleb see märk:

EI

NO

NET

NEIN

NE

NEE

HAPANA

TIDAK

NUMARA

Kui te ikkagi otsustate seadust rikkuda, selle märgi alt sisse sõidate ja mind peaaegu alla ajate, siis ärge jääge mind kui teed ületavat jalakäijat altkulmu põrnitsema. Muud ei midagi.

Liiklusmaniakid vol 8

Asi pole tegelikult nii dramaatiline kui pealkirja põhjal arvata võib. Praeguseks on mu jõuetu raev jahtunud, vahel ikka juhtub... Aga mis siis juhtus? Mu armastatud Volvo sai eile paugu paremale tagumisele poritiivale. Pildilt pole hästi aru saada, aga plekk on sissepoole lössis.

Algas see nii, et sain kontoris istudes kaasalt kõne, et Volvo on veidi mõlkis, aga ta polnud süüdi. Selgus, et mu naine liikus parklas, kui ühel hetkel unine tagurdaja sisse keeras.

Oeh.

Kuidagi kummaline, et kõik mu hobi- või argiautod, mis mulle väga meeldivad, saavad alati kannatada. Mosse puhul kargles katusel mu purupurjus klassikaaslane, nii et sinna jäi koletu mõlk ja värvikahjustus. Mu unistuste BMW-le sõitis punase tule alt mersu sisse, nii et auto "hävis majanduslikult" ja jäin sellest ilma. Ja nüüd rünnati mu Volvot just sel ajahetkel, kui see on veel saabuva Škoda kõrval pere ainus auto (kuna autopoodides on hiiglaslikud tarneajad). Miks just selline kehv ajastus? No ikka väga mööda, lubage arvata.

Postituse lõpuakordina kõlavad mu liiklusalased nipid, et hoida ära kergesti välditavaid avariisid ja mitte raisata kaaskodanike aega, kes peavad teiste tähelepanematuse pärast mööda remonditöökodasid jooksma (pun!).

1. Kui te tagurdate, siis ärge vajutage liiga hoogsalt gaasi, sest võib näiteks juhtuda, et põrutate pimedas madala jäätunud lumemäe otsa ja eemaldate summuti, nagu mul aastaid tagasi VW Pologa juhtus.

2. Samuti jälgige tagurdamise ajal peegleid, mitte ärge vahtige ette, sest tagurdades muutub auto tavapärane liikumissuund vastupidiseks.

3. Ja mis peamine - kui märkate tagurdamise ajal peeglist enda trajektooril teist autot, vajutage palun pidurit. Te ju ikka jälgite auto taga toimuvat, eks ole?

4. Arvestage, et tagurdaja peab teed andma ja liiklusõnnetuse korral jääb ta süüdi. Kui muu ei motiveeri, siis tõusev liikluskindlustuse makse ei tohiks kedagi ükskõikseks jätta.

Vabandan, et mu sõnavõtt veidi sapine sai, aga tahaks vahel pidada ka mõnda meeldivat autot, millega ei juhtu esimese aasta jooksul mingit avariid või vandalismiakti.

Kaardimäng suletud süsteemis

Mind inspireeris kirjutama üks väga eluline juhtum, kus puutusid kokku kaardimäng, punktisummad ja üleolev enesekindlus. Ma ei soovi midagi halba öelda, küll aga pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et tähelepanematus segatuna liigse enesekindlusega võivad märkamatult eksiteele viia. Seltskond, kus antud vahejuhtum aset leidis, oli tore ning ühine ajaveetmine sujus kenasti, lihtsalt konkreetne juhtum pani mõtlema.

Olukord oli selline, et istusime laua taga, rüüpasime õlut ja mängisime neljakesi kaarte. Mäng käis mänguraha peale ning alustasime igaüks 100 ühikuga. Kaaslane T märkis punktisummasid papptaldrikule.

Nii me mängisime, kuni juhtus selline lugu, et üks meist nulli jäi. Polnud häda, kõige "rahakam" tegi talle laenu ja mäng võis jätkuda. Nii tegime üksteisele mitmeid kordi laenu ja panime selle ilusti kirja. Vahepeal jõudsin ka T märkmeid parandada, kuna õlu saboteeris tal liitmist ja lahutamist. Õhtu kulges blackjacki ja pokkeri vaimus, kuni mõtlesime kaardid kokku panna. Loomulikult vaatasime, kellele jäi suurim summa ning võitja, vaikne P, oligi selgunud. Ma sportlikust huvist liitsin summad kokku ja... lõppjäägiks jäi 420, kuigi alustasime 400ga.

Ma küsisin, kuidas suletud süsteemis saab raha niisama juurde tekkida. T võttis järgmise papptaldriku ja vehkis umbmääraselt mingi näite valmis, seletades stiilis "näe, nii". See ei rahuldanud mind, sest laenu andsime üksteisele ju intressita ning kõikide mängijate lõppjääkide summa peaks ju samaks jääma. T kõrval elavnes ka M ning nüüd vehkisid nad mõlemad mulle arve kokku.

Ma ütlesin, et kuulge mehed, summa ei saa ju niisama kasvada. Kes laenab, sellele jääb vähem, ja see, kes saab laenu, sellel on rohkem. Võlanõue on ju meeles seisev arv, mitte reaalne rahaühik. Nii me vaidlesime ja T ütles isegi, et kuidas sa siis aru ei saa, ise oled ju insener. Mõlemad naersid mu mõistmatuse üle, karsklane P vaikis kogu aja mõtlikult.

Hommikul jäin P-ga laua taha hommikusööki tegema ning võtsin eelmise õhtu punktisumma teema üles. P ütles numbreid vaadates, et seal olid arvutusvead sees ja ta ei saanud poolsuvaliste numbrite loogikast seetõttu väga aru. Jõudsime mõlemad järeldusele, et suletud süsteemis ei saa üldsumma muutuda, vaid raha käib käest kätte ning võlg sünnitab võlakirju, mitte rahatähti. On võimalik, et ringluses olev summa on konstantselt 400, aga kellelgi on võlgu näiteks 1000 eest, mis ei tähenda, et raha on 1400. Muide, ma hiljem kodus taaselustasin need arvutused Exceli abil, et välistada igasugune õlle mõju. Võin öelda, et Excel ei valeta, vaid lööb kõik arvud kiretult, kuid pedantse täpsusega kokku.

See juhtum näitab ilmekalt, et on väga lihtne massiga kaasa joosta ja vastupunnijate üle irvitada. Näib, et kambavaim, asja sisu poolik mõistmine, arvutusvead ja õllest tekkinud meeltesegadus võivad valedele üllatavalt toekad jalad anda. Üldse olen igal pool täheldanud, et tõerääkijate üle kiputakse naerma või püütakse neid lausa vaigistada.

Nii et kui te teate, et te kindlalt räägite tõtt ning ka loogika on teie poolel, võib väga vabalt juhtuda, et satute naeruvääristamise ohvriks, kuna sootsium on võtnud pähe midagi niisugust, millest ei taheta loobuda. Püüdkem korraks hoogu maha tõmmata, suu kinni hoida ja asja üle järgi mõelda. Olgem alandlikud ja arvestagem, et me kõik võime eksida. Kui me enda vaatenurka hoogsalt reklaamime, peame olema valmis ka sama häälekalt oma eksimusi tunnistama.

Tõde pole muutuv suurus, tõde lihtsalt on, meeldigu see või mitte.