Olen aastaid vaadelnud inimeste käitumist ja loonud erinevate käitumismallide vahelisi seoseid. Teismeeas elasin ma illusioonis, et kõik inimesed on head ning vaid kiitva sõna kuulmisel muutuvad ka kõige jõhkramad koletised malbeks. Elukogemus on kinnitanud, et see illusioon oli loodud teadmiste puudumise baasil täiesti põhjendamatult. Olen aru saanud, et inimesed, kes ei tegele teadlikult seitsme surmapatu piiramise või väljajuurimisega, langevad paratamatult nende kätte. Tuleb leppida tõsiasjaga, et inimloomus on väga lihtsalt korrumpeeruv ja et olla hea inimene, selleks tuleb oma isiksusega iga päev vaeva näha.
Nüüd soovingi rääkida sellistest inimestest, kes oma käitumisega teistes ebamugavust tekitavad. Kui te sellistega kohtute, siis tunnete nad kohe ära, sest nad kannavad hoolt, et nad halvas mõttes silma paistaks. See ongi pööbel.
Kui olete arutelu läbi lugenud ja kahetsusega kaasa noogutate, on teiega kõik kombes. Kui te aga peale seda juttu lugenuna end solvatuna tunnete, kardan, et siis tuleb teil endaga midagi drastilist ette võtta.
Kuidas pööblit defineerida?
Õigekeelsussõnaraamatu järgi on "pööbel" sõna "lihtrahvas" sünonüüm, aga halvustava alatooniga. Seda rahvahulka iseloomustavad mitmed negatiivsed omadused - allutakse oma impulssidele, ei orienteeruta ajas ega ruumis, jäädakse teistele pidevalt ette, tarvitatakse roppu sõnavara, kuritarvitatakse meelemürke, noritakse tüli, võetakse äärmiselt palju ruumi ja tehakse palju lärmi. Loomulikult ei tee tüüpiline pööbli esindaja kunagi kompromisse, vaid raiub oma tahet teistele peale. Vabandamine ja enda eksimuse tunnistamine on selliste puhul täielikult välistatud, sest tohutu ego, minakeskne maailmapilt ja alaväärsuskompleksid ei luba teiste ees ühtegi eksimust teha. Pööblit iseloomustab ka isikupära puudumine ja teiste omasuguste ahvimine, sest gruppi kuulumise vajadus surub neile meeleheitlikult hinge peale.
Kes pööbliks saavad?
See nähtus pole mingi muinasjutt või müüt, mida sinikraede alandamiseks õhutatakse. Lisaks televiisorile olen seda ka enda silmade vahendusel näinud ning võin kinnitada, et stereotüüpidel on kindel aluspõhi, mida poliitkorrektses läänemaailmas maha püütakse salata, aga sellega kaldume teemast liiga kaugele.
Muide, pööbli ridadesse värvatavale kandidaadile ei esitata mingeid nõudmisi ei soo, rassi, vanuse, usutunnistuse ega varandusliku seisu kohta. Tavaliselt arvatakse, et valged heast perest pärit valged rikkad mehed on härrasrahva musternäidiseks, aga kunagine USA president Donald Trump näitas selgelt, et lumpenproletariaadi käitumismallidega indiviid jääb alati iseendaks, olenemata ümbritsevast kullast ja karrast. Asi on mõtlemises kinni.
Kalevipojad ehk Soome ehitajad on ehk kõige markantsem grupp, kes paratamatult palju kõrvalseisjate tähelepanu koguvad. Tavaliselt on tegu noorte meestega, kelle haridustee on poolikuks jäänud ning tahumatu ümbrus on neid räsinud. Oma ebakindluse ja muude puudujääkide varjamiseks käiakse naaberriigis kõva pappi teenimas, et see siis endast "kehvemate" (loe "vaesemate") nina all laiaks lüüa.
Pööbliks kipuvad saama inimesed, kelle silmaring on sama lai kui kuldkalal akvaariumis, kes enda väärtust vaid rahas mõõdavad, kelle elukombed on puiselt lihtsad ja kes tahavad teistele pidevalt "ära panna". Nad viibivad ainult sellistes stagneeruvates seltskondades, kus kõik omasugused jõmmid koos ning neil puudub ettekujutus millestki muust, rääkimata arenguvõimalusest mujal. Kamp on oluline osa pööbli elus, sest kõlakoja efekt ja kriitikavaba keskkond kinnitavad nende tõekspidamisi.
Seitsmele surmapatule andumine tekitab inimestele tohutuid probleeme. Olen ise näinud, kuidas inimesed mängivad end kasiinos suurtesse võlgadesse, võtavad SMS-laenu, laristavad juba palgapäeval suurema osa oma sissetulekust mingite kulinate peale ja tagatipuks joovad lapse söögiraha maha. Kui nälgimise vältimiseks laenatud kümnekas kuu alguses tagasi makstakse, kraabib sama inimene nädala pärast taas ust, silme ees juba uus kümnekas. Ja kui neid mitmeid kordi mudast välja tõmmatakse, siis võtavad nad ka kusagilt ülbuse oma abistajatega möliseda. Tagatipuks astutakse taas samasse ämbrisse, olles lõpuks kogu oma suguvõsa laenurallisse tõmmanud.
Olen tunnistajaks, kuidas "pööblistuvatel" inimestel puudub ettenägemise ja eelarvestamise võime, kuidas põhjuste ja tagajärgede vahel ei märgata mingeid seoseid, kuidas võetakse meeletuid, aga täiesti asjatuid riske, kuidas oma pahesid ei ravita, kuidas oma hädades süüdistatakse teisi, ka abistajaid. Ja kõige selle keskel jääb neil aega üle olla vihaselt kade nende üle, kes sääraseid probleeme vältinud on, kuigi juba vähese vaeva nägemine oleks neid juba alguses vältinud.
Kuidas pööbliks saadakse?
1. Peamine tegur on hariduse, teadmiste ja kogemuste puudumine. On loogiline, et kui inimene ei tea, kuidas probleemi lahendada, siis probleem ei kao, vaid hakkab paisuma. Kui sinna lisada ka see, et inimene isegi ei tea, et tal on probleem, siis kaob ka õhkõrn võimalus, et ta läheks abi otsima. Kui ikka pole politseile vahele jäänud ja koos lubade loovutamisega pole pidanud meeletut trahvi maksma, siis jätkatakse purjuspäi rooli taha istumist.
2. Tahtejõu puudumine lubab hädadel elu üle võimust võtta. Kui inimene on teadlik, et tal on probleemid, aga ta ei soovi nendega tegeleda, siis puudub tal sisemine jõud oma olukorra parandamiseks. Kui inimene ei soovi abi, siis kas on eetiline teda aidata?
3. Kasvatuse puudumine lubab vaimses mõttes umbrohul vohada. Kui ollakse üles kasvanud majapidamises, kus puudusid armastus, hoolivus, teistega arvestamine ja kombed, võtab inimene omaks kõige destruktiivsemad käitumismustrid. Kõik see matslik käitumine, vihane jauramine ja lahtise suuga matsutamine on oma vanemate ja teiste eeskujude pealt õpitud. Niiöelda Mowglist tsiviliseeritud inimese kasvatamine on hilisemas elus pea võimatu, sest lapseeas kinnistunud kogemusi ja instinktiks voolitud mustreid ei saa sügavamal tasandil enam väga palju muuta. Psühholoogiliselt on keeruline tunnistada, et palju aastaid on elatud vales ja igasse suunda kiirgava enesekindluse projektsiooni asemel on käitutud labase matsina.
4. Seltskond ja ümbrus harjutavad inimest teatud mõttemallidega, mõjutades inimese toimemehhanisme ja reaktsiooni välismaailmale. On üks ütlemine, et inimene on enda lähima paari tuttava segu ja see peab paika. Kui inimene veedab pättidega palju aega koos, siis saab temastki üks selline. Näiteks släng nakkab igas seltskonnas nagu viirus ja Kaitseväes kui suletud süsteemis saab igaühe käest kuulda kummalist kõnepruuki, mida mujal naljalt ei kohta. Samamoodi võetakse oma sõpradelt "õppust" ja leitakse inspiratsiooni, kuidas elus navigeerida. Kui ollakse harjunud, et keegi pidevalt kõrva ääres ropendab, siis ega roppu suud niisama lihtsalt ära ei pese, vaid see võetakse ka neutraalsele pinnale kaasa, kus see võõrastele kontekstiväliselt ja õõvastavalt mõjub. Lõõpimine on omas seltskonnas tore, aga seda ei tasu alavääristamiseks muuta ega ammugi mitte võõraste peal rakendada.
Kuidas pööbliseisusest väljutakse?
Kõik sõltub tahte dilemmast - kas tulevase parema elu nimel ollakse valmis juba praegu pingutama või hetkemõnusid nautides lepitakse ka edaspidi näruse viletsusega. Et tahet käivitada, tuleb mõtetes eelnevalt palju ära teha ja selgeks mõelda, mis väärib elus väärtustamist. Kui ennast vaadates hakkab häbi ja siht paremale elule on silme ees, on võimalik käivitada ka raudne tahe ja edaspidi enda elu peremees olla.
Kasvatus on põhiline alusvundament, mis määrab, kuhu inimene kuulub. Pole tähtis, kui rikas ollakse, sest "jõukad" Soome küprokimehed kannavad ka peenes restoranis dresse ja mäluvad lahtise suuga. Samas laitmatute kommetega puruvaest kerjust ei saa pööbli hulka arvata. Käitumine ja enese üleval pidamine näitavad selgelt, millisesse seisusesse konkreetne indiviid kuulub. Kuhu keegi kuuluda soovib, seisab igaühe enda soovi taga. Alati on võimalik oma kasvatuse puudujääke korvata, uusi asju juurde õppida ja oma kombeid lihvida, info on kõigile kättesaadav.
Enne mainisin, et lapseeas vajakajäänud kasvatust on pea võimatu korrigeerida, aga üks asi suudab selle riivi avada - ausus. Kui olete enda ja teiste vastu kompromissitult aus, muutub kogu maailm. See ei tähenda "matsi ausust", mis annaks justkui vaba voli teistele jämedusi öelda ja ennast "ausalt" kunniks pidada. See tähendab enda puuduste märkamist ja nendega tegelemist ning teiste vastu aus olles taktitundeline olemist. Sisemise muutuse eelduseks on see, et vaatate end ausa pilguga ja loobute illusioonidest, kuid see võib vähemalt esialgu pea võimatuks osutuda, kuna see teeb ka palju haiget. Kui olete valmis selle raske sammu astuma ja endale tunnistama, et olete aastaid eksiteel olnud, kingite endale võimaluse sisemiselt ja seisuslikult kasvada.
Millega kokku puutute, selliseks muutute ka ise, seega tuleb kriitilise pilguga oma suhtlusring üle vaadata. Pättide ja kahtlase kontingendiga tuleks suhtlus lõpetada ja kontakti peaks hoidma pigem nendega, kes head eeskuju ja mõju avaldavad. Kui sellist võimalust pole, tuleb süda kõvaks teha ja üksinda olemise kontseptsioon võimalikult mugavaks muuta. Tuleb mõista, et parem on neutraalne isolatsioon, kus end täiendada, kui halva mõjuga seltskond, kes halbu harjumusi ja mõttemustreid sisse harjutab. Päevapealt on muidugi pea võimatu halva mõjuga seltskonnaga suhtlust katkestada, aga see saavutatakse aja jooksul, kui sisemaailmaga piisavalt tööd on tehtud.
Peame leppima, et kõiki indiviide pole võimalik päästa, aga peame keskenduma neile, keda saab päästa. Kes seda siiralt soovib, seda tuleb aidata. August pääseb alati välja, kui redelit õigesti kasutada. Kes seda ei soovi või kes on võltsvagad, siis las nad olla augutäiteks seal, kuhu nad kõige paremini sobituvad.
Muidugi pole see teekond lihtne, meil kõigil on erinevad takistused. Aga see pole vabandus, sest see on kõigi puhul saavutatav, kui vaid piisavalt tahta. Head asjad juhtuvad alati väljaspool mugavustsooni, kui enda elule mõtlen.
Pööbli tiitel on kui rändkarikas, mis eikusagilt inimesele pihku tekib. Õnneks saab rändkarika alati prügikasti visata, mis on palju etem, kui see kellelegi edasi ulatada või, hoidku kõigevägevam, sellest odavaid koopiaid vorpida. Lõppude lõpuks on pööbliks olemine vabatahtlik valik, mida on võimalik muuta piisava töö ja tahtega.
No comments:
Post a Comment